Naisena Noor-Eestis

 Noor-Eesti algusaegadel sai kuulsaks Anna Haava luuletus “Meie”. Värsiridu “Meie otsaette on kirjutatud elusõna... me tahame... kirjutada aegade raamatusse” on järjekindlalt vaadeldud tähenduses meie – noored või meie – eestlased. Kui aga lugeda Haava teksti väljal meie – naised, annaks see luuletuse sõnumile hoopis eredama mõtte ja sootuks laiema mõõtme ajastu kultuuripildis.
 
Noor-Eesti ideaalid saavad sel suvel sada aastat vanaks. Kvalitatiivne hüpe naiivsest romantilisest talupojavaimust moodsa Euroopa mõttemaailma sai teoks tänu noortele meestele, kelle tahe ja entusiasm kujundasid uue, industriaalse 20. sajandi Eesti arusaamad elu põhiväärtuste kohta. Gustav Suitsu järgi seisid mehed nagu raud. Naistest on nooreestlaste värsiraamatuis ja albumeis hoopis vähem juttu.
Kuidas said uue aja noored eestlannad oma nime igaviku jaoks jäädvustada, millised olid nende võimalused ja vajadused? Peatun lähemalt mõnel kõige olulisemal aspektil.
Haridusest
Noor-Eesti mehed väärtustasid euroopalikku mentaliteeti ning kõrgemat, võimalusel kraadiga päädivat haridust. Harilikult (keskkooli mitte lõpetanud Tuglas välja arvatud) omandati seda euroopaliku Helsingi ülikooli seinte vahel. Meenutame, et Tsaari-Venemaal polnud naistele ülikooliharidust ette nähtud (seega oli nt Koidulal kõrgeim võimalik haridus – koduõpetaja kutse).
Naised said õppida kas nn kõrgematel naiskursustel või mõnes ülikoolis väljaspool Vene impeeriumi. Geograafiliselt ja keeleliselt olid eestlannale kättesaadavad mõlemad võimalused – “vaba” Euroopa polnud liiga kaugel, Peterburi naiskursused ja Helsingi ülikool aga päris ligi. Lisaks oli naistele lahti arvukalt kutseõppeasutusi (nende hulka loeti ka nt Peterburi konservatoorium) ning praktilisi (nt kodundus, tarbekunst) või mittepraktilisi (nt tants, kujutav kunst) oskusi andvaid kursusi. Nii said eestlannad Elma Seltbach ja Johanna Rebane-Sild doktorikraadi Zürichi või Berni ülikoolidest. Helsingis õppisid näiteks Hella Murrik, hilisem Wuolijoki, ja Leeni Ploompuu, abielus Vesterinen – nagu näha, läksid Soomes õppinud naised Eestile mõnes mõttes kaotsi.
1908 avati kõrgemad naiskursused ka Tartus Anton Jassinski (ajaloo-keele-juura) ning Mihhail Rostovtsevi (füüsika-matemaatika-meditsiini) eraülikoolides. Rostovtsevi tudeng oli esimene naissoost eesti arst Anna Sossi, kes pärast eraülikooli sooritas lõpueksamid riikliku Jurjevi ülikooli juures, saades hindeks cum laude. Mainida tuleb ka esimese akadeemilise naisorganisatsiooni, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi loomist 1911, mille põhikiri kinnitati formaalselt küll alles pärast Eesti iseseisvumist. Kõrgharidusega noor eestlanna oli täiesti võimalik, kuigi mitte veel laialt levinud nähtus.
Emantsipatsioonist
Naiste valimisõigus oli 20. sajandi alguses kuum teema. Et see 1907. a Soome naistele anti, oli loomulik, et ka Eesti progressiivsed ringkonnad sarnast muutust tahtsid ja nõudsid. 1905. aasta revolutsioon oli soodus pinnas kõikvõimalikele naiste emantsipatsiooni propageerivatele kirjutistele.
Järgnevatel aastatel tõlgiti eesti keelde nt Karl Kautzky “Naisterahwaste valimisõigus” ja Klara (Clara) Zetkini artikkel “Naisterahwas ja tema majanduseline seisukord”, mis jaotus osadeks, nagu “Pööre naisterahwa majanduslises seisukorras”, “Naisterahwas ja seltskondlik elu”, “Naisterahwas ja lastekaswatus” ning lõppsõna. Kui Kautzky raamat jäi plakatlikult käremeelseks ning pinnapealseks, oli Zetkini käsitlus vaoshoitum ja loogilisem. Ta jälgis naise ühiskondliku positsiooni ajaloolist kujunemist, tõdedes, et naise olukord on töölise omaga võrdne (niisiis mitte viletsam, nagu arvab Bebel), kasutab sõna “kodune ori”. Edasi selgitas Zetkin, kuidas naisest sai vabrikutööline, rahateenija, millega pandi alus tema iseseisvusele ja “vabastamisele”, pakkudes välja uue naise ideoloogilise ja praktilise lahenduse, eeskätt vana abielumudeli teisenemise kaudu: “Lastekasvatus wõetakse – ja piab wõetama – perekonna käest ja antakse seltskonna kätte, ema käest kaswatusteadlaste kätte, selle sõna kõige laialisemas mõttes.” Igal juhul on lastekasvatajad ka uues ühiskonnas naised, mistõttu tuleb edendada naiste haridust. Kahjuks ei näe Zetkin justkui mingit muud põhjust, miks naiste haridust ja maailmanägemust arendada.
Veel ilmus Eestis osa sotsialist Lily Brauni (1865–1916) naisküsimust käsitlevast teosest. Katkend puudutas just naise vabastamist kodustest majapidamistöödest, pakkudes asemele elu ühismajades, kus köögi ja laste eest vastutaksid asjatundjad, mitte “perenaine ja -tüdruk asjaarmastaja wiisil”. Ühtlasi lahenduks teenijate küsimus: ühismajapidamine võimaldaks pakkuda kõrgemat palka ja normeeritud tööaega. Ühismaja teeninuks hiljem nõukogude võimu juurutatud antiseksuaalset sookäsitlust: “Majapidamise-ühisused kaswatawad inimestes seda wennalikku meelt, milleta parema tulewiku teokstegemine mõtlemata asi on.”
Naisõiguslasi koheldi Venemaal sama kurjalt kui Suurbritannias: Alma Ostra, hiljem Oinas, ja Marta Lepp (Utuste) nägid vanglas koledusi, mis ei välistanud meessoost valvurite füüsilist vägivalda, ning nad saadeti Siberisse asumisele. Ohutum oli mitte tegutseda, vaid kirjanduse põhjal seltskondlikult diskuteerida – mida memuaariraamatute järgi eelistaski enamik nooreestlastele lähedasi daame.
Abielust
Just alates Noor-Eesti ajast ei olnud iseseisev, vabatahtlik vallalisus Euroopa kultuuriruumi naistele enam võõras ja selle võimaluse lainering puutus 1905. aasta revolutsioonist alates ka Eestit. Vaba armastus oli kuum teema ja enam ei peetud võimatuks ka vallalise naise seksuaalsuhet.
1909. a jõudis maakeelde L. Gumplowiczi sotsialistlik käsitlus “Abielu ja vabaarmastus”, mis kinnitas: “Selles seltskonnas, milles meie elame ja millest meie kõige jõuga püüame wälja pääseda, peetakse abielu ainsaks lubatuks wai ametlikuks sugulise ühenduse wormiks. Selle juures on kõne alati ainult kohustawast ühenaiselisest abielust... Mis on ühist meil, sotsialistidel, niisuguste hottentotliste eelarwamustega?” Ideaaliks oleks “meie laste ja meie naiste [autori sõrendused] eest hoolitsev ühiskond, kus “Porduelu” selles mõttes, nagu seda silmakirjateenrid mõistavad, nimelt armastus ilma papi õnnistuseta, saab ilma vähimagi kahtluseta sagedaseks nähtuseks; aga milgi juhtumisel ei ole see prostitutsion, s.o., oma kaisutuste äramüümine materjaalilise kasu pärast...” Autor rõhutas uue, kollektiivse vabaarmastuse erinevust nt mormoonide mitmenaisepidamisest, mille eesõigus olla kuulunud ainult kõrgkihile. Kirjutise lõpuosas nenditi: “Meie leiame ka üksikuid naisterahwaid, kes halwa majanduslise seisukorra peale waatamata oma isiklise julguse najal ette wõtawad oma wabaarmastuse eest wõidelda, ja kes niihästi eluaegse abielu kui ka prostitutsioni eemale lükkawad. Iseenesestmõista, et sotsialist sarnase naisterahwaga täielise lugupidamisega ümber käib... Oleks häbiwäärt asi neid hädasse jätta, keda wali saatus ehk nende eneste waprus esimiste wõitlejate ridadesse ägeda kuulirahe alla lükkab.”
1905. a jõudis eesti keelde ka August Bebeli “Naesterahwa seisukord praegu ja tulewikus”. Teos keskendus abielu õiguslikele aspektidele, mis annavad peres võimu meessoost abikaasale. Bebeli nägemus naisest on uuenduslik ja vägagi naisekeskne: “Kannatus ja alandlik meel naesterahwa poolt meesterahwa wastu pole mitte mõni woorus, waid nõrkuse tundemärk ja ebawoorus.” Bebel võrdleb naist töölisega ja leiab, et esimese olukord on viimasest mitmeti viletsam, eeskätt seetõttu, et naine on abielulepinguga alatiseks mehe külge seotud. Abiellu sunnib naist aga kaks tugevat mõjutajat: ühiskondlik surve ja sugutung, mistõttu abielu oma senisel kujul ei ole vastuvõetav. Ainult üheõiguslus, eeskätt majanduslik võrdsus võiks seda olukorda muuta.
Et toonases Vene impeeriumis oli juriidiliselt kehtiv ainult kirikus sõlmitud abielu (ja välismaal sõlmitu ei kehtinud), oli nn kodanlik abielu välistatud. Sellesuunalisi katseid siiski tehti. Nii lugesid Eduard Vilde ja Linda Jürman end abielus olevaks, olles avaldanud selleteemalise kuulutuse ajalehes. Sama tegid ka Lui Olesk ja Minni Kurs. Minni Kursil olid tihedad sidemed vasakpoolsetega nii Venemaal kui Suurbritannias, kus ta (küll vabakuulaja seisuses) õppis naise jaoks uuenduslikku ala – politoloogiat. Sufrazettide mõju võiski olla põhjus, miks advokaat Olesk ja tema mõrsja eirasid kirikliku laulatuse võimalust ja valisid selmel seltskondliku isolatsiooni, mis Tartu tillukeses seltskonnas oli üpris ebamugav ja mõjutas loomulikult ka pereisa praksist ning selle kaudu perekonna sissetulekut. Isehakanud kodanlikel abiellujail oli veel üks lisakatsumus: Oleskite neli last loeti õiguslikult vallaslasteks. Siiski oli neid, kes Oleskite pioneeritegevust õigeks pidasid ning ka avalikult toetasid.
Kehast
Juba nii vara kui 1852. a ilmus eesti keeles ämmaemandate käsiraamat, mille Fr. R. Kreutzwald oli mugandanud saksa keelest. Rääkides põhiliselt sünnitusega seonduvast, kirjeldati seal ka naise suguelundeid. Umbes samal ajal hakkas Euroopas kostma hääli korsettide ja pöidu moonutavate tillukeste nöörsaabaste kohta. Vastavad hoiatuspildid levisid ajakirjanduse ja meditsiiniliste käsiraamatute kaudu õige laialt. Fotosid vaadates ei tundunud naised õppust võtvat, aga vähemalt vale rõivastumisviisi tagajärjed pidid nooreestlannadele teada olema.
Hügieen, sh suguelu hügieen leidis 19.–20. sajandi vahetusel eesti keeles pidevat käsitlust ja vastavad aimeraamatud polnud haruldus. Teemast räägiti ausalt, seisukohad olid ratsionaalsed, manitseti puhtusele ja “parajusele” à la “Et pikemalt tervist ja suguorganite jõudu alal hoida, ei tohi neid kunagi üleliigse tegevusega koormata... Kunagi ei tohi neid ülemäära pruukida, sest niisugune hoolimata tegu nõrgendab keha ja mõjub ka waimu omaduste peale kahjulikult”.
Antud valdkonna pädevamaid toonaseid käsitlusi on näiteks dr med E. W. Vretlindi “Naisterahwa suguelu loomulikus ja loomuvastases seisukorras” (eesti keeles 1909). Raamat pakub huvi ka selle poolest, et lisaks poliitilisele tsensorile on seda eelnevalt kontrollinud ka meditsiiniekspert. Juttu on naise küpsemisest, kuupuhastusest, rasestumisest ja rasedustest ning isegi virgo intacta meditsiinilisest läbivaatusest. Tungivalt soovitatakse hoolitseda intiimsete kehaosade puhtuse eest ja õpetatakse kandma villasest või puuvillasest riidest alustrikood, mis korsetist erinedes keha vabaks jätab, flanellist pihikut, mis rinna sooja hoiab jms. Käsitletakse ka suguelu hälbeid ja psühholoogilisi tegureid (melanhoolia, hüpohondria), mis takistavad “õnnelikku sugulist läbikäimist”. Iseloomulik on, et igas sellises raamatus taunitakse onanismi ja rõhutatakse, et see ohustab tervist, ja ähvardatakse koledate tagajärgedega.
Hoolimata nimetatud väärarusaamast, on 20. sajandi alguse seksuaalteema käsitlused tunduvalt pingevabamad ja teaberikkamad kui Nõukogude perioodil, kaasa arvatud 1973. a soome keelest tõlgitud “Avameelselt abielust”, mida peeti N. Liidu kõige progressiivsemaks seksiraamatuks.
Sada aastat võrdseid võimalusi
Võib julgelt väita, et tegelikult ei olnud Noor-Eesti aja eesti naisel puudu võimalustest olla mehega võrdne ja oma soovide järgi ajaraamatut täita. Kes seda õigust kasutada tahtis, vastandus muidugi suuremal või vähemal määral käibivale arusaamale naise soorollist. Seega ei dikteerinud naise emantsipatsiooni ulatust mitte niivõrd ühiskondlik-poliitiline olukord kui ühiskondlik-retseptiivsed suhtumised ja hoiakud, mida tavaliselt manifesteerisid naised ise, olgu siis vanema põlvkonna või vanema mentaliteedi esindajad. Naiste õigused, ka õigus otsustada oma abielu ja armastuse üle, võitsid kümne Noor-Eesti aasta jooksul üha laiemat kõlapinda. Haridus oli, vähemalt materiaalselt enam kindlustatud kihile, täiesti kättesaadav. Reformkleidi võidukäik ei lubanud ahistada ka naise keha.
Just aastad 1905–1915 oli see aeg, mis pani aluse eesti naisele sellisel kujul, nagu me teda tunneme ja tunnustame sada aastat hiljem.

Loone Ots,
kirjandusteadlane