Homme hakkame täiesti ausaks

Eksamipinki istub homme üle 14 000 õppuri. Raivo Juuraku foto

VIRVE LIIVANÕMM

 
   Homme hommikul kell 10 mõtleme jälle, mis teema valiks, mida väidaks, milliseid väärtusi kaitseks, kui gümnasistina kirjandit kirjutaks. Seekord võtavad selle töö eesti keeles ette üle 10 000 noore inimese, 9400 neist on tänavused lõpetajad. Eksamielevus haarab 321 kooli.
 
 
Riikliku eksamikeskuse direktor Janar Holm loodab, et kõik eksaminandid on saanud selgeks, et nii koolis kui ka elus üldse on kõige parem juhinduda oma mõistusest ja mõtetest, et teisele lootma jäädes võib rängalt alt minna. Nagu need 59 noort Juhkentali gümnaasiumi mullusest 69 lõpetajast, kes matemaatika riigieksamil õpetajate “abi” kasutasid, oma õigedki vastused valeks parandasid, kõik läbi kukkusid ja aasta võrra elust maha jäid.
Üheteistkümnendikud eksamitel
Tänavusi 11. klassi lõpetajaid on riigieksameid tegemas juba üle tuhande õppuri rohkem kui mullu. Nad teevad riigieksami geograafias ja keemias ehk siis ainetes, mis 11. klassis lõpevad. Öeldakse küll, et prooviks, ja kui halvasti läheb, tulevad tuleval aastal uuesti, aga eksamikeskus on kokku lugenud, et päris nii see ei ole – ainult tühine 3% teeb eksami veel kord.
Riigieksamite populaarsuse pingereas on geograafia neljandal kohal, keemia ja füüsika on pigem lõpupool, kusjuures mullu oli eksami tegijaid mõlemas aines rohkem.
Matemaatikata ei saa
Homme kirjutavad eesti keeles kirjandit 10 125 ja vene keeles 3955 õpilast. Neid numbrid kokku lüües saame teada, kui palju on meil tänavu inimesi, kes tahavad keskkooli läbi saada, sest kirjandit ei saa keegi kirjutamata jätta. Riigieksamite auväärses reas on teisel kohal inglise keel, milleta tänapäeval ka ei saa. Inglise keele on lõpueksamiks valinud 9796 õpilast. Ainult paari tuhande võrra vähem – 7554 – on neid, kes matemaatikata läbi tulla ei looda, mis Janar Holmi meelest osutab peale kõige muu ka sellele, et suur hulk keskkoolilõpetajaid tahab edasi õppida. Populaarsuselt neljas, nagu juba öeldud, on riigieksamite reas geograafia (6368), siis tulevad bioloogia (4148), ühiskonnaõpetus (3744), ajalugu (2851), keemia (2578), saksa keel (1085), füüsika (609), vene keel võõrkeelena (521) ja prantsuse keel (82).
Möödunud aastal ei pääsenud 2,3% katsetanutest kadalipust läbi ehk siis paarsada eksaminandi ei saanud keskharidust. Aga proovida võib surmani, vanusepiiranguid siin pole. Peab vaid hoolega jälgima, mis ajaks tuleb end eksamile registreerida, ning isikut tõendav dokument tuleb kooli kaasa võtta, teist tarkpead enda eest eksamitulle saata ei saa.
Vähe on peresid või suguseltse, sõpru või heasoovijaid, keda kevadine eksamimöll üldse ei puuduta. Eksamikeskus katsub meie elu kergendada.
E-riik edeneb jõudsasti
Kohe, kui eksamitöö on hinnatud ja arvutisse sisestatud, on see kodanikuportaalis kättesaadav. Portaali on riigi avalike teenuste tarvis käivitanud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Igaüks pääseb seal ligi ainult teda puudutavatele andmetele.
See oli ka eelmisel aastal nii ja selle põhjal ütleb Janar Holm, et 10. juuni paiku saab portaalist esimesi andmeid näha. Ta ei tea, kas need on just kirjandi eest saadud punktid, aga midagi kindlasti. Gümnaasiumiastmes on viimane eksam füüsikas – 13. juunil. Tunnistused on eksamikeskus lubanud koolidesse edastada 21. juuniks.
Argipäev saab ajalooks
Võib juhtuda, et see, mida gümnasist homme ajastust, iseendast ja teistest inimestest, kirja paneb, jääbki tema elu ainukeseks omakäeliseks kirjalikuks eneseavalduseks. Et ta ei kirjuta enam kunagi midagi noore inimese moodi iseäranis ausalt või kirjutab ainult arvutisse. Tema ainus siiras arvamusavaldus pannakse turvakotti ja viiakse minema. Ajaloo prügikasti?
Eksamikeskus on kohustatud hoidma kirjandeid seitse aastat. Tänavune kirjand on üheksas. Janar Holm kinnitab, et tööd on alles, kõik mitte küll paberkandjal, vaid skaneeritult. Asi pole ju ainult selles, et keegi võib huvituda kirjutaja kujunemisloost. Ametnikud hindavad seda kui huvitavat uurimismaterjali. Ka tulevikus, kui 21. sajandi alguse väärtushinnangud on ajalugu, mille on talletanud siis elanud ja unistanud noored. Holm on veendunud, et pärast igat seitset aastat ei tohi seda hindamatut infot hävitada.
See, mida kõike riigieksamite tulemustest välja on vaja lugeda, on sõnastatud määruses. Tähtsaim märksõna siin on tagasiside.
Kogu tõde 100 000 krooni eest
Holmi meelest tuleb iga eksamit analüüsida sellest seisukohast, mis sealt selgus õpetamise taseme kohta koolides, millised on head ja vead, millele peaks õpetajate tähelepanu juhtima. Ehk siis oleks ka teada, mil viisil peaks mõnd õppekava kohendama, mida seal rõhutama. Üheksa aastat on mingi valimi ette andnud, on viimane aeg süvaanalüüsini minna. Selleks tarbeks on eksamikeskusele tänavu eraldatud 100 000 krooni. Holm ütleb, et praegu koostavad nad REKK-is lähteülesannet, see saab lähiajal valmis ja siis valitakse seltskond, kes töö selle raha eest sügiseks ära teeb.
Mis puutub koolide reastamisse riigieksamite põhjal, siis on eksamikeskus Holmi kinnitusel juba varem öelnud, et see rida ei näita õpetamise taset koolides. Näitab, milliseid tulemusi ühe või teise kooli õpilased eksami sooritamise hetkel saavutasid. Ja kõik.
Õiged head ikka teadmata
Holm toob näite koolist, kus 10. klassis arvati õpilase kohta, et lõpukirjandi eest ta kolme aasta pärast üle 20 punkti ei saa. Kolm aastat läks mööda ja õpilane sai 60 punkti, mis ei ole mingi rekord, aga näitab, millise meeletu töö ta koos oma õpetajaga on ära teinud. “Nendes n-ö keskmistes koolides teevad õpetajad lausa imet, aga kõnesolev pingerida ei räägi sellest midagi. Kooli põhiülesanne ongi ju iga lapse eeldused täiel määral realiseerida. Kool on siis tulemuslikult toiminud, kui on loonud selleks kõik tingimused. Seda tuleb hinnata, kuigi seda on väga raske teha. Need, kes pingereas eespool, ei ole kindlasti halvad koolid, aga see nimekiri ei ole veel kõik, mida koolidest vaja teada on,” ütleb REKK-i juht.
Kui Janar Holm Kuressaares koolis käis, kirjutas ta kas põhikooli või keskkooli lõpetades kirjandi “Usk, lootus ja armastus”. Ja sai “nelja”. Ta usub, et kirjandi kirjutaks ta nüüdki ära ja ühiskonnaõpetusega saaks hästi hakkama, on ta ju vahepeal juura lõpetanud. Lemmikaineid matemaatikat ja geograafiat peaks juurde õppima.
Ka Toivo Maimets sai “nelja”
Neljameheks tegi kirjand kord ka läbinisti viielise ministri Toivo Maimetsa. See oli siis, kui ta 30 aastat tagasi ülikooli astus. “Olen nüüd õpetanud 25 aastat üliõpilasi ning leian, et vajaka jääb essee kirjutamise oskustest. Olen ikka öelnud, et võtke või täiesti vale väide, aga tõestage seda oma argumentidega, kui suudate. Selle asemel eelistatakse esitada korrektne referaat tavatõdedest, mis on enamasti kusagilt kirjandusest korrektselt kokku pandud. Seetõttu arvangi, et kirjandil peaks ka edaspidi olema noorte õpetuses oluline koht, et osata väiteid püstitada ja neid vettpidavalt tõestada.”
Kirjanik Andrus Kivirähk lõpetas keskkooli 1988. aasta laulval kevadel. “Ju ma seal mingit hirmus aatelist ja rahvuslikku asja ajasin. See on küll meeles, et nõukogude võimule sai täiest rauast antud ja Stalinit kirutud. Hindeks sain “nelja”, mis oli mulle ülisuur üllatus, kuna kirjandid olid mul ikka “viied”. Emakeeleõpetaja hiljem seletas, et mul olid olnud mingid kirjavead. Küllap ma läksin kommunismi paljastamisel nii emotsionaalseks, et polnud enam aega komasid ja kokku-lahku kirjutamist jälgida.”
Ka tänapäeva Tootsidel ei ole koolitöö läinud kõige libedamini. Noorim neist, näitleja Rasmus Kaljujärv kirjutas ajaloost. “Et kas ajalugu on kõver või midagi niisugust. Hinnati kümnepallisüsteemis ja ma sain kas “nelja” või “viie”. Midagi väga halba ühesõnaga. Õppimine ei olnud tol ajal minu jaoks primaarne ja kirjutamises olen üldse erakordselt kehv. Aga minu elus ei ole see hinne midagi tähendanud, läksin kooli, kus seda väga ei arvestatud.”
Haridusministeeriumi kantsler Jaan Kallas on suur eesti keele fänn, oma 1974. a lõpukirjandit meenutab hea meelega. “Minul ilmselt vedas korralikult, sest teema oli Oskar Luts ja tema teoste elutarkus. Tegu oli läbi aegade minu lemmikkirjanikuga, sestap oli kirjandi kirjutamine puhas mõnu. Oskar Lutsu elujaatav optimism, eriliselt nauditav huumoriprisma ja võime kajastada inimesi tõetruult olid minu kirjandi kolm läbivat telge. Ehitasin kirjandi üles Oskar Lutsu mälestustele, mida kooliprogrammis küll käsitleda ei tulnud, kuid mis olid mul mitu korda läbi loetud. Vaatamata kahele kirjaveale, sain hindeks “viie”. Usun, et vähemal või rohkemal määral on mul õnnestunud Lutsu need kolm suurepärast isikuomadust ka ellu kaasa võtta.
Soovin tänastele abiturientidele võimet tunda siirast rõõmu elust endast ja kas või mõnigi kord vaadata enda ümber toimuvale oskarlutsuliku huumoriga. Elu on ilus!”

Kutsehariduse kvaliteet on ebaühtlane

  Riigikontroll tegi 2004. a teisel poolel auditi, et analüüsida kutsehariduse kvaliteedi probleemkohti, käsitledes nii haridus- ja teadusministeeriumi tegevust kui ka 12 kutsekoolis rakendatavaid tegelikke meetmeid. Et kutsehariduse väljund on suunatud tööturule, keskenduti kvaliteedi hindamisel ettevõtjate rahulolule ja kaasatusele.
 
2002. a tehtud Riigikontroll auditist saati on kutsehariduses toimunud positiivseid muudatusi: näiteks osaleb hulk koole kvaliteediauhinna projektis, ministeerium on jätkanud koolivõrgu korrastamist. Viimase auditi tulemusel võib öelda, et kutsehariduses toimuv on mitmepalgeline ja ministeeriumil koordineerijana veel palju teha, et kutseõppe kvaliteet muutuks ühtlasemaks ega sõltuks sedavõrd palju piirkonnast, koolist ja õpetatavast erialast.
Kvaliteet pole tagatud
Haridus- ja teadusministeerium rakendab kutsehariduse kvaliteedi tagamiseks mitut meedet. Riikliku järelevalve osatähtsus on aasta-aastalt kasvanud, erakoolid peavad perioodiliselt uuendama koolituslube, hiljuti lõppes riiklike kutsekoolide hindamine ühtsete kvaliteedikriteeriumide alusel. Terviklikku kvaliteeditagamist kutsehariduses siiski veel pole. Välja on töötamata akrediteerimissüsteem. Ministeerium kogub infot õpingute katkestajate ja pärast lõpetamist töötuks jääjate kohta lünklikult. Süsteemne pole ka ettevõtjate ootusi ja rahulolu koondav teave. Kutsekoolide nõukogud ei täida kohati seadust ja panustavad koolide arengusse erineval määral.
Kutsekoolide õpe peaks lähtuma riiklikest õppekavadest, mida ei ole aga suudetud juba ligi kümme aastat välja töötada. Vahepeal on loodud lisavõimalusi õppekavade sisukuse ja ajakohasuse tagamiseks, nagu kutseharidusstandard ja kutsestandardid. Samas on riiklike õppekavade valmimine veel kuni kolme aasta võrra edasi lükatud ja nende väljatöötamisele kavatsetakse kulutada veel viis miljonit krooni.
Riigikontroll soovitas haridus- ja teadusministrile töötada välja kutsehariduse terviklik kvaliteeditagamise süsteem, et oleks tagatud riiklik kvaliteedikontroll kõigi kutseõppeasutuste ja nende õppekavade üle. Et süsteem toimiks ja samas ei oleks dubleerimist, võiks kasutada järgmisi lahendusi.
q Seada sisse kutseõppeasutuste või õppekavade akrediteerimine.
q Kaaluda riiklike õppekavade vajalikkust. Kui need siiski välja töötada, siis teha seda mahus, mis lubaks neid kiiresti ajakohastada (nt muuta vastavalt kutsestandardite muutumisele).
q Seadustada eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse perioodiline kontroll, mis tagaks kõigi kutsekoolide õppekavade vastavuse kutseharidusstandardile, kutsestandarditele (ja riiklikele õppekavadele). Et tagada ühtlane kvaliteet ja võrdsed tingimused koolidele, sõltumata nende omandivormist, sätestada üks ja sama kontrolliintervall.
q Täpsustada koolinõukogu roll ja vastutus kutseõppeasutuse juhtimisel.
q Parandada andmekogumise kvaliteeti, et planeerida paremini koolitustellimust ja meetmeid õpingute katkestajate arvu vähendamiseks, ning luua regulaarne tagasisidesüsteem kutseõppeasutuste lõpetajate tööhõive ning ettevõtjate hinnangute ja ootuste kohta.
Koolitustellimus ei täida ootusi
Riik ei saa kutseharidusest tellitud erialadel piisavalt lõpetanuid. Üks põhjus on märkimisväärne hulk õpingute katkestajaid – viimastel aastatel ligi viiendik. Teine põhjus on kursuste alakomplekteeritus: õpilased ei soovi õppida kõiki erialasid, mille spetsialiste riik koostöös ettevõtjatega koolitustellimust kujundades soovib koolitada. Et kool on huvitatud pearahast, püüab ta seda konflikti lahendada. Väheatraktiivset eriala reklaamitakse atraktiivsema nimega või võetakse õpilasi lähedasele erialale, mille spetsialiste tööturul nii palju ei vajata, kuid mida õpilased soovivad õppida. Riigikontroll soovitas välistada eksitavate nimetustega erialade avamise ning täpsustada koolitustellimust või siis rakendada vastuvõttu laiematele erialadele, et koolid ei saaks õpetada välja spetsialiste, keda tööturul ei vajata.
Ettevõtjad teavad kõige paremini, mida peaksid õpilased pärast kooli lõpetamist oskama. Peale selle, et ettevõtjate arvamust küsitakse koolitustellimuse koostamisel, nõutakse koolidelt ettevõtja arvamust iga õppekava puhul. Lisaks on kutsekoolidesse jõudnud kutsekvalifikatsioonieksamid, mis annavad võrreldavat ja üheselt mõistetavat infot sooritanu oskuste kohta. Riigikontroll soovitas järgmist.
q Korrastada õppekavade kooskõlastamise süsteemi: millised institutsioonid peavad õppekavale kooskõlastuse andma ja kuidas kaetakse kooskõlastusega seotud kulud ettevõtjatele-kutsealaliitudele.
q Jätkata kutsekvalifikatsioonieksamite integreerimist õppesse, ühitades kutsekooli lõpueksami võimalusel kutsekvalifikatsioonieksamiga, ja analüüsida selle sooritamata jätmise põhjusi.
Õppepraktika osatähtsus erinev
Kooliti erineb praktika osatähtsus ja ka praktikabaaside varustatus. Hoolimata eri tasemel varustatusest, rakendatakse praktikabaaside ristkasutust vähe. Ettevõttepraktika koha otsivad õpilased enamasti ise. Koolide järelevalve ettevõttepraktika üle ja ettevõtete tagasiside praktikal käinud õpilaste kohta on enamasti loid. Ettevõtjalt oodatakse sotsiaalset panust tema pedagoogilist tööd tasustamata. Riigikontroll soovitas järgmist.
q Sätestada kutseharidusstandardis ettevõtte- ja koolipraktika ligikaudne maht.
q Kehtestada nõuded kutsekoolide materiaalsele baasile kutsealade kaupa ning otsustada, mida harjutatakse koolis ja mida ettevõttes ehk mis tasemeni kooli baase arendada.
q Kujundada seisukoht ettevõttepraktika rahastamises, et oleks üheselt selge, kas ettevõtjale tuleb ettevõttepraktikaga seotud kulud katta ja kes peavad seda tegema.
q Kaaluda üleminekut ettevõttepraktika sellisele korraldusele, mida senisest enam koordineeriks kool eesmärgiga anda kutseõpilastele kogemus eri profiiliga ettevõtetes.
Kvalifitseeritud õpetajaid ei jätku
Õpetajate kvalifikatsioon ja ajakohased praktilised oskused pole tagatud. Kutsekoolide õpetajaid on keeruline leida, mistõttu seal töötab ka pedagooge, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Õpetajate stazeerimine ettevõtetes ei ole piisav. Riigikontroll soovitas järgmist.
q Jätkata õpetajate kvalifikatsioonisüsteemi paindlikumaks muutmist, kaaludes lisavõimalusena nt kutsekvalifikatsioonieksami teinud spetsialistide oskuste arvestamist, näidistundide andmist jm. Arvestades, et kutsekoolid tunnetavad mahuka kutsepedagoogilise täienduskoolituse nõuet sageli liigse ja bürokraatlikuna, analüüsida selle sisu ja ümberkorraldamise võimalusi.
q Sätestada täpsemalt kutseõpetajate täiendusõpe: millise osa peaks sellest moodustama loengud, millise vaatlus, millise praktiline töö ettevõttes.
Haridus- ja teadusminister nõustus Riigikontrolli ettepanekutega, tõdedes, et kutsehariduse kvaliteet vajab süsteemset parandamist. Ettepanekute rakendamise kava eraldi ei esitatud, sest see peaks sisalduma paljudes vastuvõtmist ootavates dokumentides: kutseharidusstandardis, kutseõppeasutuse seaduse muudatuse seaduses, “Kutseharidussüsteemi arengukavas aastateks 2005–2008”. Andmekogumispuudustele oodatakse lahendust käivitatavast hariduse infosüsteemist, tähtaegu nimetamata; kompleksset kvaliteeditagamist, sh akrediteerimise aluseid, lubatakse aastaks 2007.

 JÜRI KÕRGE,
Riigikontrolli III auditiosakonna
peakontrolör

Repliik

Kutsumus, armastuse asesõna

Öeldud on, et inimkond ei mõtle eriti midagi uut välja, vahetab aeg-ajalt sõnu, millega ta vanu asju, tuntud seoseid tähistab. Eriti neil juhtudel, kui oleks veel vaja udutada, sest päris täpselt ei saa aru, millega tegemist on.
Küsid näiteks mõne mehe käest, miks ta hakkas äkki mõneks asjameheks. Iseäranis siis kui ta asjast endast ei tea kohe mitte midagi, ei ole sellest eales mõelnud või ole oma rängast mõttetööst teistele kunagi teada andnud. Mees ütleb, et see on tema jaoks selline uus ja huvitav väljakutse. Ei saa ta ise aru, kes ja kuhu teda kutsus, ei tea teised, aga jutt on selleks korraks igatahes räägitud.
Justsama läks meil kutsumus moodi. Paljulapselised emad rääkisid televiisoris, et lisaks oma lastele võtsid nad veel võõraid juurde, sest see on nende kutsumus. Ei emad ega lapsed rääkinud, et nad armastavad üksteist. Võib olla ei rääkinud sellepärast, et ei armasta, aga võib olla sellepärast, et niisugusest asjast rääkimine, tunde tunnistaminegi ei ole meie asises elus praegu päevakorral. Kõik peab olema loogiliselt seletatav ja kasu, mis ettevõtmisest tõuseb, konkreetselt kokku arvutatav.
No mis asja oli miljonitel inimestel sinna Rooma, paavsti matustele minna? Johannes Paulus II rääkis terve elu, et just armastus annab meie elule mõõte ja mõtte. Eesti keeles on isegi sõna ligimesearmastus, aga me oleme selle unustanud. Sõnaraamat tunnistab, et tegemist on vana asjaga. Ja siis anti meile veel Vatikanist teada, et nad ei olnudki seal kurvad, vaid rõõmsad, lausa õnnelikud, et said veel kord koos olla, palvetada.
Pirita kloostris elavad meil ka mõned katoliku usku nunnad, kes muudkui palvetavad. Nende suur sõber Lagle Parek selgitab, et see on nende kutsumus. Võta sa kinni, mis see siis õieti on.
Aga nemad, need kutsumusega inimesed, jõuavad äraütlemata palju. Kui me jälle iseseisvaks saime, hakkas paavst ka meid lihavõttepühade puhul tervitama, hüüdes püha Peetri kiriku aknalt igal kevadel sulaselges eesti keeles: “Kristus on surnust üles tõusnud!” Preester Rein Õunapuu rääkis siis, et paavst oli pärast esimest eestikeelset ülesütlemist oma “õ” tähe pärast mures ja lubas seda “tõusmist” veel tublisti harjutada. Mõnda aega hiljem, 1993. aasta varasügisel tõestas ta Tallinnas, et pidas sõna. Kes sai siis või saab tagantjärelegi aru, miks ta meie pärast nii väga muretses?
Aga inimene on juba kord selline, et püüab tundmatuid asju siiski mõista, oma maailmaga sobitada. Kord kirjutati meil lehes, et Vatikan on nagu Tallinna vanalinn – ligi 40 hektarit suur. Kaks kõrgharidusega naist, üks füüsik, teine filoloog, hakkasid siis suvelõõsas arvutama, et kui selline maatükk oleks ruut, kui pikk oleks selle külg.
Üks neist sattus hiljem silmaga üsna hästi hoomatava viljapõllu veerde ja küsis, kui suur see on. “40 hektarit,” ütles agronoom ja päris naise särama löönud nägu nähes omakorda, mis teda rõõmustab. “Nagu Vatikan,” vastas too salapäraselt. Võttis aega, mis võttis, aga teada sai.
Ja kui meil oleks koolis rohkem kutsumusega õpetajaid, oleks kõiketeadjaid palju enam. Ja kergem oleks elada.

VIRVE LIIVANÕMM

Nädalakommentaar

Tallinna Haridusameti andmetel õpib pealinna üldhariduskoolides 5313 last, kelle kodu on mujal. Suuremal osal neist kuskil Harjumaal, kuid paljudel veel hoopis kaugemal: Lääne-, Viru- ja Valgamaal, saartel, Võrus ja Viljandis. Ei ole ühtegi esindamata maakonda (vt lk 9). Teistest paikadest suurde linna õppima tulnute hulgast annab hea ettekujutuse võrdlus Põhja-Tallinna õpilaste arvuga – see on 5308. Niisiis üsna täpselt terve linnaosa jagu Tallinna koolilapsi ei olegi tallinlased!
Ülikoolid on laotanud oma filiaalid üle maa, neid jagub meil Pärnusse, Narva ja Haapsallu, aga lugema, kirjutama ning arvutama õpitakse kodust sadade kilomeetrite kaugusel... Väikses Eestis, kus peaaegu kogu rahvas sai kirjaoskuse kodukohas kätte juba ammusel Rootsi ajal! Mis kõrgtasemel imeasi see meie praegune üld(kesk)haridus siis on, et seda suudetakse pakkuda veel vaid suuremates linnades – ja sealgi mitte igas koolis?
Muidugi pole asi hariduse sisu erilisuses, koolides ega õpetajates, vaid elukorralduses, milleni meid on viinud kõikide valdkondade nn poliitiline juhtimine. Näiteid selle kohta võib tuua igalt alalt, konkurents hariduses on vaid üks neist: tavaklassis kahe nädalatunniga ainet õppinud koolilõpetaja peab sooritama eksamid tasemel, mis eeldavad viit nädalatundi õppimist – ja seda “võrdsetel” alustel nendega, kes juhtumisi ongi viis tundi õppinud, pealegi valitud seltskonnas... Et nii mõnedki haridust väärtustavad vanemad nendes tingimustes oma lastele parimat soovides nad kodust ära “heasse” kooli saadavad, on asjade loomulik käik loomuvastastes oludes.
Demokraatia Eesti moodi tähendab pahatihti asjatundmatust, mis ei võimalda näha ette tehtavate otsustuste kaugemaid tagajärgi. “Tundub, et need inimesed, kes tulevad riigikokku otse põllult, laborist, haiglast, koorist või klaveri tagant, elaksid justkui pisiblufi käsiraamatu järgi “Poliitika – see on imelihtne!””, ütleb Marju Lauristin (vt Marju Lauristini kurb sünnipäev, EPL, 9.04.). Asi see hariduski siis korraldada on: paneme kinni, laseme lahti, müüme maha, liidame ja likvideerime, keelame ja käsime...
Res Publica võimu ajal olevat haridusele eraldatud enneolematult palju raha. Kahju küll. Sest enne, kui selle üle rõõmustada, tuleks selgeks rääkida, millist raha ikkagi pidada haridusele kulutatuks ja millist mitte. Kui palju raha kulub meil politikaanlusele ja reformimängudele ning mida makstakse kõikvõimalikele huvirühmadele ja nõuandvatele kogudele, et nad töötaksid välja hiljem mõttetuks osutuvaid pabereid? Mis summade eest peetakse ülal ministeeriumi ennast ja tema allasutusi ning mis kanditakse kinnisvaraärisse, näiteks koolimajade kokkuostuks? Hariduskulude kirja on ilmselt läinud mõndagi, millel haridusega üldse pistmist pole. Millega muidu seletada, et valitsus räägib seninägematust rahastamisest, haridus ja teadus aga on endiselt vaesed?
Oleks selgelt ülekohtune süüdistada kiiva kiskuva hariduskorralduse kõikides hädades üksnes äsja lahkunud valitsust. Eks neid ämbreid ole kolistatud omajagu ka enne raudsete, õudsete ja äraostmatute tulekut. Aga sellist kõrkust, mõõdutundetut enesekiitust ning avaliku arvamuse ülbet ignoreerimist varasematest aegadest küll ei mäleta. Millest on lõppeks tõusnud ehk vähemasti see kasu, et ootused uute ministrite suhtes on paljudel üsna positiivsed. Nii tüdinud ja tülgastunud, kui inimesed poliitikute mudamaadlustest ongi, võis valitsuse moodustamise aegu ometi kuulda siit ja sealt, et tulgu, kes tahes – ehk on ikka veidi parem, kui oli, ega hullemaks minna enam saa.
Ei ole ju kuigi palju seda, mida näiteks haridusministrilt praegu oodatakse. Töörahu. Lugupidamist õpetaja ja tema oskuste vastu. Pädevaid otsustusi. Hariduse edendamise eelistamist võimumängudele, erahuvidele ja rahakasule. Kusjuures ainult töörahugi oleks hakatuseks hea küllalt.

“Saame hakkama…”

Tarbijakaitseamet korraldas 2004/05. õa juba neljandat korda tarbijaharidusvõistluse “Saame hakkama...”. Tänavune võistlus kandis pealkirja “Saame hakkama hubase köögi sisustamise ja tervisliku õhtusöögiga”.
2001. a oli teema “Saame hakkama tervislikult ja säästlikult”, 2002. a “Saame hakkama lõbusa ja vahva peoga!”, 2003. a “Saame hakkama mõnusa matkaga Eesti looduses!”.
Võistluse sihtrühm on koolinoored alates 8. klassist, eesmärk õpetada fantaasiat ja kogemusi kasutades koduses keskkonnas hakkama saama. Ka sel aastal olid läbivad teemad keskkonnasõbralikkus, tervislikkus, säästlikkus ja tarbijakaitse. Tuli sisustada köök vajaliku tehnikaga, soetada kodu koristamiseks puhastusvahendid, kavandada pidulik õhtusöök pereringis, mõelda välja õpetlik mäng.
2004. a sügisel korraldas amet võistkondade juhendajatele kaks koolitust, kus käsitleti kodukemikaale ja nende mõju keskkonnale, anti näpunäiteid kodumasinate soetamiseks, tervislike ja pidulike menüüde koostamiseks, räägiti tarbijakaitsest, sh toidukaupade märgistusest ning tekstiilidest ja nende hooldusest. Iga osalev võistkond sai kotikese abimaterjale ning õpetaja käsiraamatu.
Võistlusele laekus 23 aruannet üheksast koolist. Koostöös TPÜ käsitöö ja kodunduse õppejõudude ja üliõpilastega valiti välja kaheksa paremat. Kolme sisukama ja originaalsema aruande esitajatel tuli finaalis näidata oma teadmisi viktoriiniküsimustele vastates ning praktilisi ülesandeid lahendades. Muu hulgas vahustasid õpilased aja peale munavalgeid ja valmistasid ootamatule külalisele etteantud toiduainetest salati. Tarbijakaitse, toitumise ja keskkonnateemalistele küsimustele vastamine, samuti köögiriistade käsitsemine ja hügieeninõuete täitmine finalistidele probleeme ei valmistanud. Esikoha (7000 kr) saavutas Tartu HTG, teise koha (5000 kr) Aravete KK ning kolmanda Tartu Hiie Kooli võistkond. 2000-kroonised eripreemiad võitsid Võru Kesklinna Gümnaasiumi võistkonnad.
Eriauhinna said Võru Kesklinna G (võistluse aruande huvitav ja omapärane vormistus), Aravete KK (läbimõeldud ja hubase köögi kavand), Tallinna Pääsküla G (originaalsed ideed).
Projektis osalesid lisaks tarbijakaitseametile Tallinna Pedagoogikaülikool, Eesti Roheline Liikumine, AS Hansapank, AS Tallegg, AS Kalev, AS Põltsamaa Felix, AS Flora Kadrina.
Tarbijakaitseamet kavatseb sarnaste võistluste korraldamist jätkata.

avalike suhete osakonna peaspetsialist

Arno-Teele stipendiumikonkurss

Haridusteave

13. aprillil osales minister Toivo Maimets riigikogus keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu arutelul.
13. aprillil toimus Jõhvis linnavalitsuse ja Jõhvi Gümnaasiumi algatusel seminar “Muukeelne laps”. Sissejuhatava ettekande pidas HTM-i muukeelse hariduse nõunik Maie Soll.
13. aprillil tehtud Tartu-visiidil tutvus Ukraina haridusdelegatsioon, kuhu kuulusid T. Ševtšenko nimelise Riikliku Ülikooli, Ukraina haridusministeeriumi ning saatkonna esindajad, Eesti kõrgharidus- ja teaduspoliitikaga.
14. ja 15. aprillil toimus Tallinnas Oru hotellis seminar “Erivajadustega laps tavakoolis” vene õppekeelega üld- ja kutsehariduskoolide õpetajatele.

Tallinna Haridusamet kuulutas välja konkursi “Sülearvuti aineõpetajatele”

Sõnumid, Varia

Aprillikuu Täheke räägib Hans Christian Andersenist

Arvamus

Mida valitsuse vahetus hariduses kaasa toob? Mida soovitate uuel haridusministril esimesena teha?

Agu Laius,
Ühiskondliku Leppe Sihtasutus:
 
“Valitsuse vahetus toob hariduses kaasa vajaliku “aeg maha” perioodi. Vaibuvad mõne ambitsioonika poliitiku põhjustatud pinged haridussüsteemis. Ehk jõutakse sellel ajal ka arusaamisele, et haridus ei vajagi reforme, vaid põhjalikult läbikaalutud ja -arutatud uuendusi. Kiirustamine ja võimalike muutuste suur hulk toovad haridussüsteemi korrastamisele pigem kahju kui kasu. Just nii vaatan ka Res Publica haridusreformile. See aeg peaks möödas olema, kus haridusuuendused saab seostada ühe erakonna ambitsioonidega.
Samas on “21. sajandi hariduse” programmis seatud väga õigeid eesmärke ning mõned neist, nagu koolikatsed, erivajadustega laste õppimisvõimaluste avardamine jt, on saanud hea lahenduse. Need on just sellised uuendused, mida haridusavalikkus on juba aastaid arutanud ning kus ühisosani jõudnud. Ka edasistele haridusuuendustele peaks eelnema laiaulatuslik ja sedavõrd põhjalik ning tulemuslik avalik arutelu, et kui ühisosa on kujunenud ja õigusakt vastu võetud, toetavad kõik haridusinimesed seda esimesest päevast peale ja teavad, kuidas see igapäevaelus toimib.
Ülioluline on, et edasine haridusuuendus ei sõltuks mitte niivõrd haridusministeeriumi tegevusest, kuivõrd mitme ministeeriumi koostööst. Näiteks koolivõrku ei saa korraldada üksnes haridusministeeriumi kabinettides. Koostöös regionaalministriga on vaja riigi halduskorraldus paika saada ja sellega ka eri haldustasandite ja koolijuhtide vastutus määratleda. Sotsiaalministriga peavad käivituma arutelud paljude seni kahe ministeeriumi haldusala vahelisse halli tsooni jäävate küsimuste otsustamiseks, nagu on koolitervishoid ja koolilõunad. Ja kui meil on ikka soov astuda otsustavalt vastu alkoholismile ja narkomaaniale ning saada kontrolli alla aids, jääb ühe ministeeriumi üritusest siin kaugelt väheks.
Kutsehariduse alal on vaja edendada koostööd majandusministeeriumi ja tööandjate ühendustega. Kõik vajalikud struktuurid haridusasjade laialdaseks avalikuks aruteluks ja kokkuleppeks on olemas: ühiskondliku leppe protsess, haridusfoorum, õpetajate ja haridustöötajate ühendused.
Ma ei tähtsustaks uue haridusministri persooni üle. Oluline on, et ta töötaks avalikult ja avatult ning oleks valmis dialoogiks ja koostööks haridusavalikkusega, mitte ei suruks “oma asja” iga hinna eest peale, suutmata seda isegi argumenteeritult põhjendada. Kindlasti oleks vaja jõuda ministeeriumi ja ühiskondliku leppe protsessi koostöö aluste sätestamiseni. Oluline on, et uus minister alustaks oma tööd selle sõnumiga.”
 
Mait Klaassen,
riigikogu Reformierakonna fraktsioon:
 
“Kõige tõenäolisem on, et praegusel kujul see “kuulus” reform ilmavalgust ei näe. Tark oleks selles sisalduvat head ja edasiviivat, eelkõige erivajadustega lastega seonduvat, kindlasti kasutada ja tehtut tunnustada. Kahjuks ei loo suures osas segane ideoloogia hariduselust tervikpilti. Seega ei ole seda sellisena võimalik kasutada. Ilmselt tuleb uuel koalitsioonil aeg maha võtta, veidi järele mõelda ja küsida, kas kõik on ikka nii halvasti. Kui kuskil on midagi kehvasti, peab need kohad leidma ja siis edasi minema. Oluline on pöörata tähelepanu alusharidusele ja algklassidele. Õppekava kaasajastamine ja puhastamine liigsest. Siis on võimalik ka pealisehitist rajada.
Uus minister peaks alustama õppekavadest. Need tuleb alates alusharidusest nüüdisajastada ja tasakaalu viia. Määrata ära kohustuslik osa õppekavast ja seda hiljem eksamitega kontrollida. Selgitada ühiskonnas, et põhiharidus on kohustuslik ja gümnaasiumiharidus kättesaadav. Muidugi tagatud kvaliteediga! Muuta riigieksamid sisseastumiseksamitest küpsuseksamiteks. Kui baas on korras, saab sinna kõrghariduse ja teaduse ideoloogia peale ehitada. Soovitus – ärge tegelge pseudoprobleemidega!”

Andres Taimla,
riigikogu Reformierakonna fraktsioon:
 
“Arvan, et valitsuse vahetus toob hariduses kaasa rahu ja järgneb pikem analüüside aeg. Sellist ideedeküllust ja rabedust enam ei tule. Res Publica haridusreform lõppes juba mõned kuud tagasi, nii väitis ka minister Toivo Maimets. Menetluses olevad eelnõud, mis Res Publica kavandatud haridusreformi ette valmistasid, võetakse arvatavasti tagasi. Reformierakond ja Rahvaliit palusid Res Publicat juba mitu nädalat tagasi esitada 488 SE kohta uus terviktekst, sest muudatusi, ka ministeerium enda poolt, laekus nii hulgaliselt ja nii vastukäivaid, et polnud enam võimalik eelnõu arukalt menetleda. Lahkunud kultuurikomisjoni jurist ütles hüvastijätukirjas, et tema ei lähe oma põhimõtetega vastuollu.
Kahe eelnõu kõige väärtuslikum idee peitub erivajadustega laste probleemide lahendamises ja loodud võimaluste rahastamises. Õpilaste arvu kiire vähenemine sunnib kõige väiksemaid ja nõrgemaid koole sulgema. Nii ei saa see ometi olla. Algkoolide õppekavaga tuleb tõsiselt edasi tegelda. Edasiminekuks on aga vaja palju küsimusi selgeks vaielda. Ka algkooli mõiste uutes tingimustes.
Haridus vajab muudatusi, eelkõige on vaja pingest vabastada õpetajad ja anda lastele tagasi koolirõõm. Reformierakonna ettepanek on olnud arutada riigikogus läbi ja kinnitada haridusstrateegia põhiseisukohad. Muidu jäämegi tõmblema üksikküsimuste vahel, mis ühele või teisele erakonnale või ministrile tähtsad tunduvad. Uuel haridusministril soovitan lugeda kümneni, enne kui ta mingi ideega välja tuleb.”

Kirjakast

Eesti haridus on riigieksamite vang
Oli kunagi nali eestlaste kohta, kes püüdsid saksa täpsusega täita vene seadusi. Mulle tundub, et see kõik kestab eesti koolis edasi. Väga kergesti minnakse kaasa “uuendustega”.
Isiklik kogemus oli paar aastat tagasi, kui protestisin kahetasemeliste riigieksamite vastu. Päris hüüdjaks hääleks kõrbes ka ei jäänud. Toetajaid leidsin siis, kui eksperiment läbi kukkus.
Praegu mõtlen, et igasugune pedagoogide eetikakoodeks on puhas jama, kui me ei saa lahti hariduslikust tõusiklikkusest, mis paneb koolid matkima rottide võidujooksu. Mulle tundub, et paljud koolid lausa armastavad riigieksamitabeleid, primitiivset võidujooksu riigieksamite tulemuste nimel. Eks just seetõttu on poiste väljalangemise üheks põhjuseks alateadlik “etniline puhastus” – võitlus “tugevamate” riigieksamitulemuste nimel.
Piinlik on lugeda, et selektsioon, mis algab juba algastmes, ongi kasvatus. Kes peaks siis õpetama ja kasvatama vähemvõimekaid, kellele “edu” käib üle jõu? Mis eetikakoodeksist saab rääkida, kui olemegi jäänud käsutäitjateks, ainult et partei asemel allume primitiivsele võiduajamisele.
Inglastel on selliste võrdluste kohta kena ütlemine: võrreldakse õunu ja apelsine. Puudub ühine võrdlemise alus nagu ka meie riigieksamite pingeridadel. Kas tugevad spordikooli poisid, kes pidevalt trenni teevad, kuid saavad äkki kesise tulemuse, on nõrgad? Kindlasti mitte. Nõrgad pole ka kümned maakoolid, kes oma “koore” pärast 9. klassi linnakoolidele loovutavad. Et midagi võrrelda, peaksid nn eliitkoolid oma lapsed ikka ilma filtrita ise 1. kuni 12. klassini kasvatama.
Kogu eesti pedagoogika ja haridus tervikuna tundub olevat riigieksamite van-gis – kõrged numbrinäitajad loovad mingi kujutelma, mida peetaksegi hariduseks. Isiklikult pole ma eliitkoolide vastu, ent analüüsimisel võiks siiski veidikenegi selgeks teha, keda ja kuidas tavakool õpetab. Uus pingerida oleks vaid vesi kollase pressi esikülgedele ja viiks maakoolidest viimased taibud. Uusi õpetajaid neisse ka ei tuleks ja täituks jälle väike osa Jüri Mõisa unistusest – kõik Tallinna.

Esti Kalam

Pildiga vanasõnu

Jälle nurka surutud: uuel iseseisvusajal vahetub haridusminister üheteistkümnendat korda,
Mailis Reps kui ainus naine selles reas viskub ambrasuurile teist korda. RAIVO JUURAKU foto

Uuele haridusministrile

 
 Parem veidike au kui suur häbi.

Jüri
 Ei see ole mees, kes ammeti saab, vaid see, kes ammetist kinni peab.

Kuusalu
 Amet kõik, mis leiba annab.

Jõhvi
 Ei pole ükski amet nii sant, et meest ei toida.

Helle, 1732
 Töö maksab kopika, amet kaks.

Wiedemann, 1876 
 Ammetilaeka peab igaüks maksma, kes tahab ammetid saada.

Rakvere 
 Mida korgemale sa ronid, seda kaugemale sa näed.

Viljandi 
 Kui laev merel hukka läheb, siis on maa pääl tarku palju.

Haljala
 Jäta viimane hoop löömata.

Rakvere
 Jummal anna, et eka tüüd tetä mõistat, a hoia kõike tegemäst.

Vastseliina

Creative Commons: jagatud tarkus

  Möödunud aastal tehtud “Tiiger luubis” uurimuse põhjal kasutavad ligi pooled õpetajatest tundide ettevalmistamiseks arvutit iga päev. Internet pakub piiramatul hulgal materjali, kuid enamik sellest on autoriõigusega kaitstud. Seda tuleb eeldada ka juhul, kui leheküljel pole autoriõiguse kohta mingit märget ega isegi autori nime.
 
Autoriõiguse seadus lubab teoste refereerimist ja tsiteerimist motiveeritud mahus teaduslikel ja hariduslikel eesmärkidel, kui autorile ja avaldamisallikale on korrektselt viidatud. Samas kuuluvad teose kopeerimine, levitamine, tõlkimine ja kohandamine autori varaliste õiguste hulka ning autoril on nende lubamise ja keelamise ainuõigus. See tähendab, et õpetajal puudub õigus elektroonilist õppematerjali autori nõusolekuta oma tunni jaoks kohandada ning kohandatud materjali õpilaste jaoks internetti üles panna või muul viisil levitada.
Internet on loonud pea igaühele võimaluse oma kirjutisi, fotosid või muud loomingut avaldada. Enamasti ei mõelda ilmselt sügavalt autoriõigusele, kui oma töö internetis kõigile kättesaadavaks tehakse. Samas võib osa nendest töödest olla kasulik kellelegi teisele – näiteks õpetajale, kes oma õppematerjali jaoks sobivat fotot otsib. Traditsioonilise autoriõiguse kohaselt on materjali kasutamiseks vaja autori nõusolekut.
Avatud sisulitsentsid
Selliste probleemide lahenduseks on avatud sisulitsentside kasutamine. Avatud sisuks loetakse selliseid artikleid, pilte, heli- ja videoklippe, mida kasutajad võivad vabalt kopeerida ja muuta. Seejuures on oluline, et muudetud materjali samadel tingimustel vabalt edasi jagataks. Kopeerimise ja muutmise lubamine kuulub autori varaliste õiguste hulka ning lihtsaim viis seda teha on avaldada oma materjal koos sobiva avatud sisulitsentsiga. Sellistel internetilehekülgedel on alati märge koos lingiga täpsele litsentsile.
Avatud sisulitsentside analoog tarkvaramaailmas on vaba tarkvara, mille lähtekood on kasutajatele ja arendajatele avaldatud nii vaatamiseks kui ka muutmiseks. Tuhanded vaba tarkvara projektid kasutavad osaliselt juba olemasolevat avalikku programmikoodi, mis võimaldab arendust oluliselt kiirendada. Tuntumatest vaba tarkvara projektidest on paljude kasutajate töölauale jõudnud OpenOffice.org kontoritarkvara, Mozilla brauser ja Linuxi operatsioonisüsteem. Levinuim vaba tarkvara litsents on GNU üldine avalik litsents (GPL).
Esimesed katsed kanda vaba tarkvara edukas arendusmudel üle sisu loomisele pärinevad 1990. aastate lõpust, mil koostati GNU vaba dokumentatsiooni litsents (FDL). See loodi GPL-i litsentsi kõrvale eelkõige tarkvara dokumentatsiooni ning teiste juhendmaterjalide avaldamiseks. Suurim projekt, mis kasutab FDL-i litsentsi, on kogukonnapõhine veebientsüklopeedia Wikipedia (vt http://www. wikipedia.org/). Sellest on olemas ka pidevalt arenev eestikeelne versioon, milles on üle 9000 artikli (vt http://et. wikipedia.org/). Iga õpetaja võib sealt oma õppematerjalidesse teksti ja pildimaterjali kopeerida tingimusel, et algallikale korrektselt viidatakse ning loodav materjal jääb samuti kõigile avalikuks kasutuseks sama FDL-i litsentsi alusel.
GNU vaba dokumentatsiooni litsentsile järgnes terve rida avatud sisulitsentse. Esimeste litsentside üks probleem oli, et litsentsitingimused olid tavalistele inimestele liiga keerukalt lahti kirjutatud. Samuti polnud lepingutekstid juriidiliselt piisavalt kindlad. Neid puudusi üritas parandada Creative Commons’i litsents, millele pandi alus 2001. aastal. Seda peetakse praegu õppematerjalide jaoks sobivaimaks avatud litsentsiks.
Creative Commons
Creative Commons’i litsentsi arendab samanimeline mittetulundusorganisatsioon (vt http://creativecommons.org). Selle litsentsi eelis teiste avatud sisulitsentside ees on suur paindlikkus – autoriõiguste valdaja saab anda osa õigusi kasutajatele, jättes teise osa õigustest endale. CC-litsentsi saamiseks on creativecommons.org avalehel viide mõne valikvastusega küsimusega vormile, kus autor võib valida, kas ta lubab oma materjalide kommertskasutust ja muutmist ning kas muudetud materjale tuleb sama litsentsi alusel edasi levitada. Kokku on võimalik kuus litsentsitingimuste kombinatsiooni.
Creative Commonsi alusel avaldatud materjali tunneb õpetaja ära vastavate (CC) ikoonide järgi, mis litsentsitingimusi tähistavad. Samuti on Creative Commons’i alusel avaldatud materjalid märgistatud nii, et otsingumootorid need ära tunnevad.
Kõigile Creative Commons’i litsentsidele laieneb terve hulk üldisi õigusi ja kohustusi. Sinna kuulub kasutaja õigus teost kopeerida, levitada ja avalikult esitada, kui ta järgib autori kehtestatud piiranguid.
Piirangute korral on kasutajal kohustus taotleda autori nõusolekut, näiteks äriliseks kasutuseks või tuletatud töö loomiseks. Kõigile koopiatele on kohustus lisada litsents. Creative Commons’i litsents on ülemaailmne, kehtib kogu teose autoriõiguste kehtimise aja jooksul ega ole tagasivõetav.
Creative Commons’i litsents loodi esialgu eelkõige USA õigusruumi silmas pidades, kuid selle initsiatiiviga on liitunud palju teisi riike. Euroopa Liidu maadest on Creative Commons’i litsentsi tõlkinud ning kasutusele võtnud Austria, Belgia, Horvaatia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland ja Hispaania. Litsentsi tõlkimine ja kohandamine on käsil Iirimaal, Rootsis, Ðveitsis, Suurbritannias ja ka Eestis.
Vabade õppematerjalide kogud maailmas
Üks tuntumaid vabade õppematerjalide kogusid maailmas on Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi MIT OpenCourseWare, kus on praegu täies ulatuses saadaval üle 900 kursuse õppematerjalid (vt http://ocw.mit.edu/). Aastaks 2008 loodab MIT kõik oma kursused MIT OCW kaudu maailmale vabalt kättesaadavaks teha.
Creative Commons’i litsentsi alusel avaldatud materjalide veebikataloog asub aadressil www.commoncontent. org. See sisaldab üle 3000 viite veebilehtedele, mis pakuvad CC-litsentsi alusel avaldatud tekste, pilte, heli- ja videoklippe.
Sageli vajavad õpetajad õppematerjalide koostamisel just fotomaterjali. Tänu digitaalkaamerate laiale levikule on paljud avastanud fotograafia võlud ning asunud oma pilte internetis avaldama. Üks suurim pildiportaal on Flickr, kus lisaks traditsioonilise autoriõigusega kaitstud fotodele on praegu üle 160 000 Creative Commons’i litsentsi alusel avaldatud foto, mis kõik on otsingu lihtsustamiseks varustatud märksõnadega (vt http://www. flickr.com). Oma õnnestunud fotode CC-litsentsi alusel Flickr’is avaldamine on ka paljudele inimestele lihtsaim võimalus avatud sisu loomisele kaasa aidata.
Creative Commons’i initsiatiiv Eestis
Õpetajatele kõige olulisem Creative Commons’i rakendaja Eestis on praegu ilmselt kaardikirjastus Regio, kes pakub CC alusel vabalt väljatrükkimiseks kontuurkaarte (vt http://www. regio.ee/kontuurkaart/). Lisaks sellele on tuntumatest lehekülgedest Creative Commons’i litsentsiga kaitstud võrguentsüklopeedia Estonica (vt http:// estonica.org/), kultuurikalenderkultuur.info (vt http://kultuur.info) ning tehnokratt.net (vt http://tehnokratt.net/).
Novembris 2004 loodi Peeter Marveti (MTÜ Tehnokratt) ja Henri Laupmaa (OÜ Inspiralnet) eestvedamisel Creative Commons’i initsiatiivi tutvustav kodulehekülg (vt http://creative commons.galerii.ee/). Eestikeelsed lepingutekstid on praegu juriidilises ekspertiisis ning need plaanitakse avaldada lähiajal.
Eestis on äärmiselt oluline meie piiratud inimressurssi mõistlikult kasutada. Innovatsioon ja uued ideed tulevad sageli olemasolevate ideede edasiarendusena. Sellest lähtudes on ka Tiigrihüppe Sihtasutuse tarkvaraprojektide tingimustes sellest aastast nõue, et projektide raames loodava õpisisu kasutusõigused peavad olema määratud Creative Commons’i litsentsiga.

HANS PÕLDOJA,
Tallinna Ülikooli
informaatika osakonna teadur

Haridusmõtteid valitsuste vahel

Uue valitsuse koosseis oli kõike muud kui selge, kui riigikogu liige Peeter Kreitzberg vastas Õpetajate Lehe toimetuse palvel küsimusele, millised muudatused on tema arvates hariduselus hädavajalikud.


Arvan, et pooleliolev haridusreform on lahkunud valitsuse kõige ebaõnnestunumaid ettevõtmisi. Tõenäoliselt on viga selles, et haridushädad on ülediagnoositud ja viimsepäevakuulutust eesti haridusele liiga tõsiselt usutud. Sellepärast on projekteeritud väga suuri uuendusi, mis on paljudes maades juba läbi proovitud ja mõned neist on läbi proovimata ka kõrvale heidetud. Olgu siis mõte maksta heale õpetajale topeltpalka, mõõta õpetajate kutsekõlblikkus iga viie aasta tagant üle või anda hoolekogule direktori valimise ja eelarve kinnitamise õigus.
Mõttetu töö- ja ajakulu
On olnud väga palju ideid, mis on ainult raisanud aega. Põhiliselt on võideldud olemasoleva vastu, selle asemel, et asju arendada ja ellu viia. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse muudatuste eelnõu on kultuurikomisjonis juba ilmatu aja ja valitsus täiendab seda üha. Tavaliselt ei ole see kombeks, kui valitsus on eelnõu juba üle andnud. Eelnõus on küll ka paar head asja. Näiteks põhikoolis õpilaste klassikordamise lõpetamist pooldan ka mina täiesti ja vähemalt ideena toetan ka seda, et kergete puuetega lapsed võiksid õppida tavakoolis. Niisugusel juhul peab aga kooli ka sellevõrra rohkem rahastama.
Kuidagi ei saa ma pooldada 600 miljoni krooni kantimist kinnisvara aktsiaseltsile, et koolid saaksid võtta laenu, võõrandades oma majad aktsiaseltsile ja ise ruume rentides – see on ülimalt ohtlik tee. Pealegi näitavad esimesed kogemused, et pankadest laenu saamine on tunduvalt lihtsam.
Äärmuslik parempoolsus
Pakutud süsteem annab jälle vabas võistluses eelised nendele, kellel on laenu võtmiseks tagatised, ja vähendab ainult ühe põhikooliga omavalitsuste võimalusi, kes saavad ühtses pearahasüsteemis nii vähe pearaha, et ei jõua võlga kunagi tagasi maksta. Sisuliselt loovutas riik aktiivse hariduspoliitilise rolli ja pani koolid vabasse võistlusesse. Koolid on nii majanduslike kui ka õpetamisvõimaluste poolest paraku väga erineva tasemega. See pole aga koolide põhjustatud, vaid tingitud meie rahastamissüsteemist. Hariduspoliitika võttis nii äärmusliku parempoolse joone, mida Euroopa ei tunne juba ammusest ajast, see viib hariduse koondumiseni maakonnakeskustesse.
Mina pooldan haridusvõimaluste võrdsuse põhimõtet ja usun, et Soome edu näitab selle õigsust. Isegi kui oleme sunnitud sulgema kaks korda rohkem koole, võrreldes praegusega, peab Eesti kõikides piirkondades jääma võimalus saada korralikku haridust.
Väikekoolid kaovad
Seadusega püüti aidata kaasa sellele, et väikesed koolid kaoksid veel kiiremini kui seni. Väikekoolide probleem on kahtlemata ülikeerukas, mõnelt poolt nad nähtavasti peavad kaduma – õpilasi hakatakse bussiga kaugemale kooli viima –, aga teistes kohtades tuleb vaadata, kas on ikka vaja kooli väiksuse tõttu sulgeda või mitte. Riik peab ajama siin aktiivset koolivõrgu poliitikat, mitte laskma asjadel isevoolu minna.
Töökooli mudel
Kui küsite, millised muudatused on hariduses hädavajalikud, sean esikohale põhikoolist väljalangeja probleemi. Arvan, et peame hakkama valmistama ette töökooli mudelit, mis on Eestis omal ajal olemas olnud. Nii, et pärast algkooli ehk 6. klassi lõpetamist oleks osal lastest võimalik minna õppima teistsuguse õppekava järgi, kus kutseõpet on palju rohkem ja üldharidust vähem. Nad võiksid sel moel omandada nelja aastaga põhihariduse ja ka suhteliselt normaalse kutsealase ettevalmistuse, mis aitaks elus toime tulla.
Meil läheb praegu kutseõppesse umbkaudu 25% põhikoolilõpetanutest, samal ajal kui Soomes on see protsent 60. Arvan, et meiegi peaksime liikuma selle poole, et see arv mitmekordistuks. Üks võimalus on pikendada põhikoolijärgset kutseõpet kolmelt aastalt neljale, mis annaks kutseõppes olevatele noortele palju paremad ðansid konkureerida edasiõppimisel gümnaasiumihariduse saanutega.
Huvihariduse rahastamine
Teise üliolulise probleemina on esile tõusmas huvihariduse rahastamine koolide baasil. Meie huviharidus on liialt huvikoolidele taandatud. Samas on koolides nii õpetajaid, ruume kui ka võimalusi, et laste vaba aega sisustada. Maailmas ei teata ühtegi paremat moodust, võitlemaks noorte alkoholismi ja muude pahede vastu, aga huviharidusele mõeldud rahasummad on praegu väikesed, maakoolil veel eriti.
Koolivõrk on riigi alustala
Kolmas probleem on koolivõrk vähese sündimuse juures. Kas minna haridusliku võrdsuse ja hariduslike võimaluste hajutamise või hoopis nende kontsentreerimise teed? Meil on kutseõppekeskused Väimelas, Tartus, Narvas – seal on kutseõpe kontsentreeritud. Kujutatakse ette, et suures koolis on õpetamine odavam ja efektiivsem. Aga sama tähtis on, et igas maakonnas võiks saada korralikku kutseõpet.
Milliste kriteeriumide järgi öelda, et üks kool peab kaduma, teine mitte? Üldhariduskoolid ei ole ju ainult omavalitsuste koolid, nad on ka riigi koolid. Koolivõrk on Eesti riigi strateegiline alustala, mille arengut ei saa lasta isevooluteed minna.
Või hiljutine vaidlus Tallinna Ülikooli loomise üle. Meil puuduvad praegu kriteeriumid, langetamaks mingeidki otsuseid, kus ja milline kool võib olemas olla. Paneme kinni need koolid, mille ülalpidamiseks omavalitsusel parasjagu raha ei ole. Kas see on aga kõige parem tee? Mina käivitaksin koolivõrgu küsimustes laialdase diskussiooni.
Haridusprobleemide lahendamisega seoses tõusetub väga teravalt haldusreformi küsimus. Praegu on kõik omavalitsused huvitatud sellest, et pärast põhikooli tuleks neile maksimaalselt õpilasi, et nad saaksid pearaha kätte. Samal ajal pole suure hulga noorte koht üldse gümnaasiumis, vaid kutsekoolis. Lahendus oleks koolitustellimus gümnaasiumidesse, piirates selle 40–50%-ga sisseastujatest, või haldusreform, nii et kogu teise astme haridusele mõeldud raha saaks maakond, ja see jääks talle kätte, sõltumata sellest, kui palju õpilasi läheb kutsekooli, kui palju gümnaasiumi.
Teaduse rahastamine
Veel väärib mainimist teaduspoliitika väga vana probleem: me rahastame küll teadust üldse vähe – selle vastu ma ei vaidle –, aga kui vaadata baas- ja rakendusteaduste ehk siis arendustegevuse proportsioone, on arendustegevuse rahastamine kindlasti palju viletsamas olukorras. Meie teadus ei kõnni ühte jalga Eesti majandusarengu vajadustega, vaid ta juured ja põhimõtted on ikka veel nõukogude ajas. Ei usu, et teadlaste rahastamine CC-artiklite alusel on Eesti majandusarengu seisukohast õige. Peaksime seostama kogu teaduse rahastamise omaenda arenguvajadustega senisest paremini.

Kutsekooliõpilaste eesti keele oskusest

 Mind ajendas kirjutama hea kolleegi Salme Dordeti kirjutis probleemidest matemaatika õpetamisel Tallinna Ehituskoolis (Ma ei oska enam õpetada, ÕpL, 1.04.). Tema mured pole mulle võõrad, pean vajalikuks juhti-da tähelepanu samalaadsetele probleemidele emakeeletunnis.
 
(Kutsekooli)õpilaste eesti keele oskus läheb aasta-aasta halvemaks, sellega seostub silmaringi kitsenemine. Kui veel mõni aasta tagasi oli igas õpperühmas düsgraafikuid käputäis, siis nüüd peab pigem küsima, kes pole. Nelja-viielised pole küll kuhugi kadunud, aga ülejäänute puhul tuleb esile täiskomplekt vigu. Düsgraafiale (spetsiifiline õigekirjahäire, mis tingib sulghäälikute pikkusega eksimise) lisanduvad vead kõigis eesti keele kategooriates: täheortograafias näiteks kuulmise järgi kirjutamises; algustäheortograafias; muutmisõpetuses; kokku- ja lahkukirjutamises; lauseõpetuses, sh nii kirjavahemärgistuses kui ka seostamata lausete moodustamises. Omapärase nähtusena olen avastanud eksimise täishääliku pikkusega (aalgul pro algul).
Kust otsida põhjusi?
Ma ei julge öelda, kas see on kõige olulisem põhjus, aga ilmselt on tegemist põhikoolide tegemata tööga. Kui üheksa-aastase õpetamise järel on emakeeleoskus puudulik nii suurel hulgal õpilastel, on kusagil midagi väga mäda. Kutsekooliõpetaja ei saa kolme aastaga (1. ja 3. kursusel eesti keele ja kirjanduse tunde kokku 105, 2. kursusel 70) teha kirjaoskajat sellest, kellest ei õnnestunud seda teha üheksa aasta jooksul palju suurema tundide arvuga, pealegi on põhikoolides logopeedid, Tallinna Ehituskoolis aga pole.
Olen tugevamate õpilaste käest küsinud, kuidas neil on õnnestunud korrektne eesti keel selgeks saada. Nad on vastanud, et oli hea õpetaja või et koolis pidi õppima. Seega on oluline, mis toimub emakeeletundides kuni 9. klassini. Mõne 1. kursusele tulnud õpilase õppetulemusi vaadates tekib küll küsimus, kuidas sai ta sooritada põhikooli lõpueksami positiivsele hindele.
Hooletusse jäetud
Põhikoolist Tallinna Ehituskooli õppima tulnud õpilased võib jagada tinglikult nelja rühma: normaalselt edasi jõudvad õpilased; õpetajate ja vanemate poolt hooletusse jäetud, pealiskaudsed; nõrgad, kuid hoolsad ja püüdlikud; erivajadustega õpilased. Neid kõiki tuleb õpetada ühes tunnis, nõrgematega tegelda eraldi või anda neile individuaalset tööd. Kas põhikoolides ikka pööratakse nõrgematele õpilastele piisavalt tähelepanu, antakse neile jõukohaseid ülesandeid? Tundub, et mitte, ja nii on meile jõudnud hajutatud tähelepanuga õpilased, kes ei näegi enam vaeva, sest nende võimed on väikesed, puudub oskus keskenduda ja üldistada.
Paljude õpilaste puhul tundub, et nad on lihtsalt hooletusse jäetud ning sellepärast pealiskaudse töössesuhtumisega. Osa düsgraafiavigu tegevatest õpilastest ei saa küll olla sünnipärased düsgraafikud, vaid on puuduliku kirjaoskusega, kuna neid pole korralikult õpetatud, nende õppimisharjumust pole välja kujundatud.
Tavakoolide emakeeletundide arvu pidevast vähenemisest on sageli räägitud. Mina näen selle tagajärgi iga päev. Ja polegi muud arvata, kui et emakeeletunde peab alates 1. klassist igal kooliaastal olema rohkem, olgu või kirjanduse arvelt. Alus- ja põhiharidus peab garanteerima eesti keele oskamise põhijoontes õigesti ja hilisem õpe on vaid kordamine. Eripedagoogid ütlevad, et kui põhikoolilõpetaja emakeelt korrektselt omandanud pole, ei suuda ka kõige parem õpetaja seda talle enam selgeks teha. Sellist õpilast saab aidata ainult logopeed. Kahjuks pole ma pädev ütlema, kui paljud minu õpilastest on logopeedilist abi saanud. Tundub küll, et mitte kõik ja kui, siis liiga vähe. Kindlasti tuleb seoses õigekirjahäiretega laste arvu kasvuga garanteerida abi vajava õpilase pääs logopeedi juurde, see peab jääma emakeeleõpetajate ja vanemate ülesandeks.
Ei saa alahinnata kodude tähtsust õpilase kujundajana. Loomulikult tuleb võtta arvesse ka õpilase sotsiaalmajanduslikku tausta, pärinemist problemaatilistest ja/või ühe vanemaga perekondadest. Sellest omakorda võib teha palju suuremaid sotsiaalseid üldistusi. Kui vähevõimeka õpilase puhul on kooli ja kodu koostöö olematu või nõrk, kui vanemad mõne õppeainega raskustesse sattunud lapsele abi ei osuta ja õpetajalt ta abi paluda ei julge, tekibki mahajäämus, mis võib viia koolist väljalangemiseni. Paljudel juhtudel on tegu õpiraskustega õpilastega, sh juhtumitega, mis jäävad pigem eripedagoogide valdkonda. Kõigi nende asjaolude kokkulangevusena on kutsekooli tulnud õpilaskontingent väga eripärane ja kahjuks õppimisest vähe huvitatud. Kui õpilaste tähelepanu võtavad arvutid, autod, labased telesarjad ja tervist rikkuvad ning alaealistele pealegi keelatud meeleolumuutjad, on väga raske panna kedagi austama klassikalist kultuuri ja omandama seda vähestki, mis kutsekooli ainekavades gümnaasiumi omadega võrreldes on.
Õpetamise kui protsessi jaoks on vaja kahe- (või kolme)poolset koostööd, praegu on sageli tegemist ühepoolse pingutusega, mida võib võtta kui võitlust tuuleveskitega.
Kutsekool on jäämäe tipp
Et meie koolis on primaarne erialaõpe, tuleb üldainetes teha mööndusi, hinnata, arvestades õpilase võimeid, tugineda tema tugevatele külgedele, rakendada hinde individuaalset normi. Hea küll, paneme hinde lõpuks ära, aga ikka jääb kripeldama: laseme koolist välja puudulike teadmistega inimese.
Kuna kutsekool ei pruugi olla haridustee lõpp, on ka Tallinna Ehituskooli lõpetajatel võimalik sooritada riigieksamid ja suunduda edasi õppima (kooli lõpetamiseks piisab koolieksamitest). See on nende õigus ja õpetajad siin takistusi teha ei saa.
Riigieksamitele soovivad minna ja lähevadki ka need, kes on tavakoolis olnud kahemehed. Kas poolkeelsed ja kindla maailmapildita inimesed ikka peavad minema koolile häbi tegema? Tunnis on neil raskusi 1,5-leheküljelise kirjandi kirjutamisega, milleks neile riigieksam?
Kui on olnud juttu sellest, kas riigieksamil 20 punkti saaja ehk ettenähtust 20% omandaja ikka peaks saama keskhariduse, peaksid olema ka meetodid, kuidas sellised eksamilekippujad oma liistude juurde jätta ja mitte lasta neil enda ega parandajate aega raisata. Asjatundmatutel on pärast jälle võimalus öelda, et kutsekoolide tase on madal ja seal ei osata õpetada. Kutsekool on ainult jäämäe tipp.
Kui sama nõrga emakeeleoskusega eestlaste produtseerimine jätkub, peab eesti keelt veatult oskavad inimesed varsti Punasesse raamatusse kandma. Mis kasu on riigi tasandil koostatud eesti keele strateegiatest ja juttudest eesti keele kaitsmisest, kui “nõukogude inimene” oskas oma emakeelt märksa paremini kui suveräänses riigis elav eesti rahvas? Ei saa end lohutada teadmisega, et ka venelased, soomlased, inglased või mingi muu rahvuse esindajad ei oska oma emakeelt nii, nagu peaks. See on nende probleem, meie probleem peaks olema osata õigesti eesti keelt. Kui muulaste nigel riigikeeleoskus on paljudele pinnuks silmas, siis mõeldagu, kas meie ise ikka oskame eesti keelt piisavalt, et teiste oskamatusest numbrit teha.
Haridus olgu sisuline
Haridus ei tohi olla formaalne, vaid peab olema sisuline. Soovin tõesti, et põhikoolides nähtaks õpilastega rohkem vaeva, ilmnevatest õpiraskustest teavitataks vanemaid ning vajadusel leitaks eripedagoogi abi. Meie rahvuslik ressurss on niigi piiratud, hoolitsetagu siis olemasoleva eest nii, et keskmine eestlane ei oleks poolkirjaoskamatu vaimsete huvideta isik, kes on pealegi oma rumaluse üle uhke. Ka kutseharidus ei saa olla sellisel puhul vabandus, põhjused ja tagajärjed on sügavamal.
Me ei räägi mitte ainult kutsekoolis õppivast noorest, vaid Eesti kodanikust, tulevasest töötajast ja lapsevanemast.

KRISTIINA AINELO,
Tallinna Ehituskooli
emakeele ja kodanikuõpetuse õpetaja
 

Lugemine teeb targaks

  Jüri Sööt, kel on kaks filoloogilist kõrgharidust, on õpetanud vene keelt Saku Gümnaasiumis, eesti ja soome keelt Tallinna Mustjõe Gümnaasiumis. 2000. aastast on ta oma firma, Kiirlugemiskooli õppejõud. Õpetanud selle ajaga kiiremini lugema 2500 inimest, õpilasi, õpetajaid, õppejõudusid, ärieliiti, suurfirmade, pankade, ministeeriumide töötajaid jne. Mida kiirlugemine endast kujutab ja miks on vaja seda õppida?
 
Me elame infoajastul. “Bill Gates väidab, et ühe inimpõlve jooksul võib info hulk 3–4 korda suureneda, aga me loeme ikka sama aeglaselt, tõenäoliselt isegi aeglasemalt kui sada aastat tagasi, sest nüüd on peale raamatute ka palju muid põnevaid asju,” ütleb Jüri Sööt. Tema sõnul peavad inimesed lugemisoskust iseenesestmõistetavaks. Kuigi heal juhul oskab hästi lugeda üks sajast ja väga hästi lugeda vaid üks tuhandest, ei mõtle enamik inimesi sellele, kuidas paremini ja kiiremini lugema õppida. Sest ka lugemine on protsess, reeglipärane tegevus.
Jüri Söödi sõnul algab õige lugemine teksti eelvaatlusest. Sa pead endale kõigepealt selgeks tegema, mida tahad teada saada, mida juba tead, kus saadud teavet kasutada võiksid ja kas sul vaadeldavat teksti üldse vaja lugeda on. Kui lugemise eesmärk paigas, on paigas ka tähelepanu ja inimene saab keskendunult, arusaamisega lugema hakata ning vajaliku meelde jätta, meeleshoidmine käib aga juba kordamise kaudu. Eelvaatlus annab ülevaate, kuidas tekst on kirja pandud, kas laused on lihtsad või pikad ja keerulised, kui palju on kasutatud terminoloogiat jne, määrates lugemise strateegia ehk kas lugeda kiiresti või aeglaselt.
Kiirlugemine ei tähenda pealiskaudsust, vaid ratsionaalset ajakasutust. “Harward Business School’is tehtud uuring näitas, et spetsialist kulutab päevas tekstide lugemisele 1–3, keskastme juht 2–4, tippspetsialist 3–6 ja tippjuht 4–6 tundi. Kiirlugemisoskus aitab aega oluliselt kokku hoida. Kahekordne filoloog Jüri Sööt on kaugel sellest, et õhutada inimesi ilukirjandust kiiresti lugema. “Märksõna on paindlikkus. Hea lugeja on paindlik lugeja. Kiiresti tuleb üle käia igapäevasest infost, ajalehtedest-ajakirjadest, e-postist, erialakirjandusest. Erialaspets otsib tekstist peamiselt seda, mida ta veel ei tea, tal pole tarvidust seda sõna-sõnalt läbi lugeda. Ilukirjanduse lugemine peab aga naudingut pakkuma,” ütleb ta.
Kiirelt lugedes jääb rohkem meelde
Inimene mõtleb kordi kiiremini, kui loeb. Aeglane lugeja loeb, arusaamist arvestades, 500 tähemärki minutis, kiire – 10 000, ülikiire – 20 000. Et nii heade tulemusteni jõuda, tuleb saada lahti mitmest puudusest. Jüri Söödi sõnul on esimene ja kõige lihtsamini ületatav neist regressioon ehk lugemise ajal tagasi vaatamine. Kuigi arvatakse, et aeglane lugemine on põhjalik, pole see nii. Vaid vähesed inimesed suudavad aeglaselt lugedes keskenduda. Maailmakuulus vene psühholoog Lev Võgotski väitis juba 1931. aastal, et mida kiiremini inimene loeb, seda rohkem talle meelde jääb. Kiiresti lugejal tavaliselt keskendumisprobleeme pole. Tal pole aega tagasi vaadata ega unelema hakata. Kuuajalisel kursusel aitab ainuüksi regressioonist lahti saamine tõsta arusaamist ja lugemistempot 2–3 korda.
Aeglase lugemise üks põhjusi on nõrk tähelepanu. Kiirlugemine treenib kompleksselt tähelepanu, mälu, kiiret mõtlemist, intuitsiooni. Piltlikult öeldes – paneb pähe vana arvuti asemel uue. Keskenduda aitavad ajalimiidi seadmine, oskus teksti kiiresti haarata, olulist ebaolulisest eristada ja meelde jätta.
Tavatekstides on peaaegu 75% ulatuses vett ehk ülearust. Näiteks selle asemel et kirjutada “Hobune joob ämbrist”, on lause “Maakera paljudel geograafilistel laiustel arvukalt esindatud paariskabjaliste perekonna esindaja teostab oma orgaanilise vedelikuvajaduse rahuldamise protsessi sisseimamise teel nõust, mille diameeter peab kindlasti olema suurem selle, paariskabjalise isendi koonu diameetrist”. Sellised õpikutekstid polegi nii haruldased.
Suu loeb kaasa
Maailma kiirlugemise spetsialistide hinnangul on kõige raskem saada lahti artikulatsioonist ehk lapsepõlves lugema õppimisel omandatud harjumusest lugedes keelt ja huuli kaasa liigutada. Artikuleeriv lugeja ei suuda lugeda oluliselt kiiremini, kui ta räägib ehk rohkem kui 800 tähemärki minutis. Moskva teadlasel akadeemik Oleg Andrejevil kulus artikulatsiooni summutamise meetodi – spetsiaalse kaheksa löögiga koputusrütmi – väljatöötamiseks kümme aastat. Rütmiline koputamine lugemise ajal välistab kaasarääkimise, sest nii pea, kui ütleme loetava sõna valjusti, läheme rütmist välja. Andrejevi meetod on efektiivne ja unikaalne, sobides ükskõik millises keeles lugejaile. “Üks minu paremaid õpilasi, Ülo Vooglaid, kes viitsis nõutud 20 tundi täis koputada, soovitab seda nüüd kõigile,” teab Jüri Sööt.
Lugemiskiiruse tõstmiseks on oluline laiendada ka pilguvälja. Inimese kõige teravama nägemise tsoon, kus toimub lugemine, on ainult 1,5 kraadi. Optimaalse nägemise tsoon hõlmab 15, perifeerne tsoon, kus suudetakse esemeid ainult ähmaselt eraldada, 35 kraadi. Spetsiaalse treeningu korral – pilguvälja treenitakse näiteks eriteenistuste töötajatel ja tippsportlastel, meeskonnamängus tuleb näha nii palli kui ka kaaslasi – võib pilguväljaga tajumine ulatuda isegi 180 kraadini. Võrdluseks: lindudel on see 350, jänestel 270, kaladel 220 kraadi.
Kiirlugemises rakendatav nn rünnakumeetod – lugeja libistab silmad üle teksti, tabades loetu mõtte mitte kogu lauset, vaid üksikuid sõnu lugedes – nõuab korraga suurema tekstilõigu haaramise võimet. Selline lugemisviis, mis võimaldab tekstist kiiresti olulist haarata, sobib hästi ajakirjanduse, populaarteaduslike tekstide või lisaõppematerjali puhul.
Balzac suutis korraga haarata terve fraasi. “Mõtete sisseimamine lugemisprotsessi ajal oli tal fenomenaalne. Tema pilk haaras korraga 7–8 rida ja mõistus tabas mõtte silmapilkselt. Tihti aitas üksainus sõna saada aru tervest fraasist,” on meenutanud tema kaasaegsed
Mälu vajab treenimist
Einstein ei lugenud tähti, vaid kujundeid. “Sõnad või keel, nagu nad kirjutatakse või hääldatakse, ei mängi minu mõtlemismehhanismi juures mingit rolli. Minu psüühiline mõtlemine koosneb märkidest või enam-vähem selgetest kujunditest, mida ma võin vajadusel reprodutseerida ja nendega siis kombineerida ja mängida,” on ta oma lugemisviisi ise iseloomustanud.
“Kujundlik mõtlemine oli meil kõigil väga hästi arenenud lapsepõlves, mil kasutatakse peamiselt aju paremat, loovuse poolkera. Niipea, kui õppisime lugema, hakkasime valdavalt kasutama aju vasakut, sõnalis-loogilis-analüütilist poolt. Tähtedega pole aga võimalik nii palju edasi anda kui pildi, kujundi või hieroglüüfiga. Kiirlugemise kursusel püüame muu hulgas arendada ka kujundlikku mõtlemist. Lasen oma õpilastel mingit mõistet, näiteks ilu, rikkus või muud kujutada. Loodud kujund peab aitama hiljem seda mõistet meenutada. See paneb aju parema poolekera tööle ja inimene hakkabki märkide keeles mõtlema. Siin pole midagi uut, vanades kultuurides on see kõik juba olnud,” ütleb Jüri Sööt.
Värskete uurimuste kohaselt kannatab järjest enam 20–30-aastaseid inimesi tõsiste mäluhäirete all. “Mälu vajab treenimist. Ajal, mil kõik vajalik on arvutis ja mobiiltelefonis olemas, ei viitsita oma pead tööle panna. Kui vene teadlased käisid 1999. a Jaapani ühes kõige tuntumas erakoolis, kus õpivad samuraide järeltulijad, nägid nad seal vaid 3–4 arvutit. Jaapanlased ütlesid, et on aru saanud – loob inimene, mitte arvuti. Arvuti on ainult abivahend.
Jüri Sööt ütleb, et eri aegadel tehtud uuringute kohaselt saab inimene kuni 90% teadmisi lugedes. “Lõppkokkuvõttes taandub ülikooliharidus ja haritus lugemisele. Ja see on suutelisus tudengid lugema motiveerida, mis annab ühele heale ülikoolile sisu. Oxfordis ei õpita ainet, vaid inglise keeles sõna-sõnalt: loetakse seda,” väidab Inglismaal Oxfordis õppinud Paavo Piik. “Moskva metroos loeb 20% inimesi. Sama on täheldatud Londonis. Üldse Euroopas (nt suured raamatumessid) ja eriti Skandinaavia maades on lugemine popp! Meil Eestis öeldakse aga, et moodsas kodus pole raamatutele ruumi,” on Sööt nördinud.
Eesti Nokia võiks olla õppima õpetamine
Lugeda tuleb mõtestatult, teha märkmeid ja loetust lühikokkuvõtteid. “Kahjuks ei pea inimesed tihti vajalikuks seda teha, mõistmata, et kulutatud aeg teeb end hiljem tasa. Huvitava mõtte või fakti leidmiseks ei pea kogu teksti uuesti läbi lugema,” ütleb Jüri Sööt, kes oma isiklike raamatute lõpus olevad vabad lehed hariliku pliiatsiga täis kirjutab.
Loetu tuumani aitab jõuda lugemise integraalalgoritm, lühendatult LIA – lugemise ajal kindlas järjekorras toimuv mõttetegevus. Inimene peab pärast teksti lugemist suutma teha sellest kiiresti konkreetse, loogilise ülevaate, nimetades pealkirja, autori, allika, teema, autori argumendid, uudsed faktid, lugema väikese kriitilise hoiakuga ja lõpuks tooma välja teksti läbiva dominantse mõtte. Jüri Sööt teab, et tema kursustel käinud kasutavad seda metoodikat edukalt oma töös. Näiteks vandeadvokaadid väidavad, et see aitab neil kaitsekõnesid koostada ja välisministeeriumis kasutatakse LIA-t mitmes osakonnas.
Lapsevanemad on tundnud elavat huvi ka lastele mõeldud lugemisõpe-tuse vastu. Esialgu on olemas vaid O. Andrejevi 11–14-aastastele lastele mõeldud metoodika. Jüri Sööt lubab sügiseks teha ka eestikeelse variandi, et aidata lahendada üht hariduse valupunkti – õpetada lapsi õppima.
“Endel Tulving ütles mulle, et õppimise õpetamine võikski tulevikus Eesti Nokia olla,” ütleb ta. Jüri Söödi arvates peaks kiirlugemine kindlasti ka õpetajakoolituses sees olema. Tal on sellest näiteks Peeter Normaku ja paljude teistega juttugi olnud, kuid esialgu ei ole asjad veel paigast nihkunud.
Ilus sõna “õpetaja”
Jüri Sööt ütleb, et talle ei meeldi eriti nimetus “koolitaja” või “treener”. Kõige meelsamini nimetab ta end õpetajaks, selliselt nagu seda sõna (erinevalt meie ühiskonnast) väärtustatakse nt Idamaades. Pärast Tartu Ülikooli vene filoloogia osakonna lõpetamist õpetas ta Saku Gümnaasiumis viis aastat vene keelt ja seejärel Tallinna Mustjõe Gümnaasiumis eesti ja soome ning TEA keeltekoolis soome keelt. Teise kõrghariduse omandas ta töö kõrvalt TPedI-is soome keelt ja kultuuri õppides.
Juba kümme aastat tagasi oli ta vaimustuses Soome koolisüsteemist, ehkki sellal oli soome ime alles algusjärgus. Ta soovitab kindlasti lugeda Kaur Hansoni artiklit “Kool peaks olema parema elu alus” (PM, 6.04.05).
Tavakooliõpetajana pühendas Jüri Sööt enda sõnul kõige rohkem tähelepanu õpihimulistele noortele. “Kui sul on kaheksa tundi, ei jätku kõigeks lihtsalt energiat, pead õppima oma jõudu jaotama. Õppimisvalmis klassis andsin endast rohkem. Kõige suurem koolirõõm oligi see, kui nägid, et õpilastele su aine meeldis ja nad tahtsid õppida. Aga see oleneb juba väga paljus õpetajast!”
Kuigi kiirlugemisfirma on edukas, ei soovi Jüri Sööt end alatiseks eraettevõtlusega siduda. “Ärkan igal hommikul mõttega, kas saame mõne kursuse müüdud, kas jätkub raha palkadeks ja maksudeks. See tekitab pidevat stressi. Pealegi olen ma ärimaailma jaoks liiga sinisilmne, usaldan inimesi ja täidan oma lubadusi,” põhjendab ta.
Jüri Sööt ütleb, et kui õpetaja palk tõuseks vähemalt sellisele tasemele, et ta suudaks peret toita, läheks ta mõne aja pärast hea meelega kooli tagasi – rakendama neid oskusi, mis ta õppima õpetamise valdkonnas on saanud. Tema sõnul lahendaks vääriline palk nii mõnegi kooliprobleemi: motiveeriks noori õpetajaks õppima ja paneks õpetajad oma kohast kinni hoidma, seega ka paremini töötama.
““Kool on olemas selleks, et luua paremat maailma ja kasvatada õnnelikke inimesi,” lõpetab Kaur Hanson oma artikli. Olen temaga sajaprotsendiliselt nõus,” ütleb Jüri Sööt.

Tallinna koolidesse tuleb õpilasi üle Eesti

  Juba Tallinna kesklinna koolide 1. klassidesse katsetele tulnute arvud tunduvad müstiliselt suured, mis siis veel gümnaasiumipürgijatest rääkida. Nn eliitkoolid võivad võtta vastu õpilasi üle kogu linna. Kas see on ennast õigustanud? Asjasse toovad selgust Tallinna haridusameti juhataja Andres Pajula, hariduskorralduse teenistuse direktor Meelis Kond ja üldhariduse osakonna juhataja Viivi Lokk.
 
Haridusametnikud toonitavad, et mõne haridusasutuse koolipiirkonna kaotamine pole hetkeline otsus, vaid aastatepikkune väljakujunenud tava, mis juba pikka aega seadusena kehtinud. “Üks põhjus oli kooli traditsioonide ja suunitlusega arvestamine. Näiteks Tallinna Prantsuse Lütseum – kahtlen, kas kõik Tõnismäe ja Hariduse tänava piirkonna lapsevanemad tahavad, et nende lapsed just prantsuse keelt õpiksid. Koolipiirkonnata on teisedki võõrkeelte süvaõpet pakkuvad koolid, nagu Tallinna Inglise Kolledz, Tallinna Saksa Gümnaasium ja Kadrioru Saksa Gümnaasium. Koolipiirkonda pole ka Tallinna Reaalkoolil. Selleks on veel üks põhjus – kesklinnas on laste arv vähenenud,” selgitab Meelis Kond.
Võrdsed võimalused kõigile
Viivi Lokk tutvustab Kesklinna linnaosa koolide värskelt valminud logistikat. “Kesklinnas õpib lapsi igast linnaosast – Lasnamäelt 23%, Nõmmelt 10% ja Põhja Tallinnast 11%. Nii on ka teiste linnaosade lastele loodud kesklinna omadega võrdne võimalus süvendatult võõrkeeli või reaalaineid õppida.”
Andres Pajula sõnul õhutab mainekatele koolidele koolipiirkonna kinnitamine vanemaid petuskeemi kasutama. “Elu näitab, et Tallinna 21. Kooli piirkonnas on kõige lasterikkam Raua tänav, kuhu direktori sõnul on paljud lapsed fiktiivselt sisse kirjutatud. Tallinna Tõnismäe Reaalkooli on juba aastaid koolipiirkonnast 1. klassi registreeritud vaid kümmekond last. Kas peaksime maineka kooli jätkusuutmatuks arvama, kuigi kooli vabadele kohtadele on suur tung? Meie seisukoht on, et koolikatsed peavad olema läbipaistvad ja kõigile lapsevanematele arusaadavalt korraldatud, vältimaks arusaamatusi, miks Jukut Jaanile eelistati. Koolikatsed pole praegu hariduselu kõige valusam probleem. On olulisemaid ja pakilisemaid küsimusi kui see, kes või kelle lapsed prantsuse lütseumis või inglise kolledzis õpivad.”
Meelis Kondi arvates peab koolipiirkondade kehtestamise puhul kasutama siis juba USA-s kehtestatud süsteemi, mis eeldab kontrolli, kas laps elab ka tegelikult sellel aadressil, mida paber näitab. “Seni oleme koolijuhtide arupärimistele vastanud, et nad võivad ka edaspidi võtta õpilasi vastu oma koolis väljatöötatud kriteeriumide põhjal. Kui koolipiirkondade kohustusliku sisseseadmise kohta tuleb mingi seadus või määrus, peab loomulikult ka Tallinn asja ümber korraldama. Iseküsimus, kui otstarbekas see on.”
Olgu lisatud, et viimasel ajal olid oma kindla koolipiirkonnata ka sügisest suletavad Tondiraba keskkool ja Katleri põhikool, kuhu võis õpilasi vastu võtta kogu Tallinnast, aga see ei päästnud koole hääbumisest.
Koolikohad olgu kõigile tagatud
Laste arvu vähenemisest pole pääsu ka pealinnal. Mullu suleti Mustamäe üldhariduskool ja Ümera põhikool. Linna koduleheküljelt võib Tallinna hariduse arengukavast lugeda, et edaspidi muudetakse koolivõrku korrastades põhikoolideks vene õppekeelega Valdeku keskkool ja Sõle gümnaasium.
“Meie mure on olnud koolide sulgemisel jälgida, et kõigile lastele oleks tagatud koolikoht. Mustamäe üldhariduskooli sulgemisel suunati suurem osa õpilasi koos õpetajatega klasside kaupa Mustamäe reaalgümnaasiumi. Kooli direktori Olga Kalju sõnul püüdis ta nii sättida, et lastele annaksid tunde nende endised õpetajad. Tundus, et nii õpilased kui ka õpetajad elasid uude kollektiivi valutult sisse. Lasnamäe tänavu suletavate koolide õpilased lähevad samuti klassiti Kuristiku ja Laagna gümnaasiumi. Mitu õpetajat töötavad juba praegu neis koolides, sest oma koolis jäi neil koormus väikseks. Seega on osa õpetajaid uue kollektiiviga kohanenud.
Õpetajate töötuks jäämist me ei karda, vene koolides on õpetajatest puudus. Tegime direktorite hulgas küsitluse, milliste ainete õpetajate järele on kõige suurem nõudlus. Kui varem oli suur vajadus võõrkeelte õpetajate, matemaatikute ja ajaloolaste järele, siis nüüd on pilt kirjum. Et asjad paremini laabuksid ja õpetajatel oleks linna koolide vabadest töökohtadest parem ülevaade, avasime haridusameti koduleheküljel tööotsimiste ja -pakkumiste rubriigi,” selgitas Viivi Lokk.
“Tahan siinkohal tänada suletud vene koolide direktoreid, kes aitasid haridusametil oma õpetajatele uusi töökohti leida. Kakskeelsetel õpetajatel polnud probleemi, nemad said ka eesti kooli tööle minna. Nüüd tekib vene koolides seoses osalisele eestikeelsele õppele üleminekuga vajadus eesti keelt valdavate õpetajate järele. Kes tahab tööd teha, ei tohiks tööta jääda,” arvab Andres Pajula. Ta lisab, et tulevikus on õpilaste arvu eriti kiiret langust oodata just Lasnamäel ja eeskätt venekeelsetes koolides. Üks põhjusi on selles, et järjest rohkem lapsevanemaid paneb oma lapse eesti kooli.
Pajula sõnul ootavad nad edaspidi gümnaasiumiastmesse õpilasi pealinna lähiümbruse valdadest. Juba praegu õpib Tallinna koolides 3960 õpilast Harjumaalt. “Meil õpib lapsi üle kogu riigi, haaratud on 85% kohalikest omavalitsustest, esindatud on kõik maakonnad, ka saared. Tallinna koolidel on rohkem potentsiaali valikuvõimalusi pakkuda. Paralleelklasside arv lubab rohkem vaba- ja valikaineid ning kahtlemata on ainult gümnaasiumides õpetavad õpetajad võimekamad seni vaid põhikoolis õpetanutest.”
Ikka võrreldakse võrreldamatuid
Üha enam otsustatakse pealinna koolide kasuks ka ajakirjanduses avaldatud riigieksamite pingeridade põhjal. Viimase tasuta reklaami Tallinna koolidele tegi Eesti Ekspressi märtsikuu viimane number, kus riigieksamite pingerea esikümme oli Tartuga võrreldes 7 : 3 Tallinna kasuks ja esimese veerandsaja sees 17 Tallinna kooli.
Meelis Kond, kes omal ajal seisis riigi haridusametnikuna riigieksamite hälli juures, kinnitab, et siis ei osanud nad pingeridade koostamisest undki näha. “See on vulgariseerituse tasemel numbritega manipuleerimine, kus võrreldakse võrreldamatuid. Mis pildi annab meile matemaatika riigieksami edetabel, kus esikohal on Lüganuse Keskkool 97 hindepalliga ja talle järgneb Tallinna Reaalkool 83,87 punktiga, kui esimeses sooritas eksami vaid üks oivik ja teises arvestatakse 106 abituriendi keskmist hinnet?
Paljudes koolides keskenduvad nii õpetajad kui ka õpilased riigieksamitele, et kooli mainet hoida. Riigieksamite ja riikliku õppekava seosed on üsna ähmaseks muutunud.
Võin siiski kätt südamele pannes kinnitada, et ükski kool selle nimekirja esikümnes pole üle kiidetud. Pingerida koostades me ei näe, mis on nn eliitkoolide antud lisaväärtus hinnete laiemas kontekstis. Nende koolide lõpetanud on ka sotsiaalselt aktiivsed, oma esinemistes enesekindlad ja elus läbilöögivõimelised. Aga arvestagem, millise konkursi on nad sellesse kooli pürgimiseks läbinud. Nad on olnud õpimotivatsiooniga. Kui see kaob, on nad sunnitud teise kooli otsima.”
Andres Pajula: “Iga lapsevanem loodab, et tema laps lõpetab kooli heade teadmistega ja pääseb kõrgkooli erialale, mis tagab tulevikus tasuva töökoha. Unustatakse, et kõrgharidus ei taga veel midagi, ise pead tegija olema. Kahjuks on ootused tihti palju suuremad, kui elu pakkuda suudab.”
Pajula kinnitusel jäävad laste arvu kahanedes edaspidi alles koolid, kus koolijuhid on huvitatud kooli arengust ja töötavad kogu meeskonnaga selle nimel, et kool endale mingi niši leiaks. “Tallinna lähiümbrusesse kerkivad uhiuued koolid Viimsis, Jüris ja Laagris. Ei tohi end lõdvaks lasta, muidu meelitatakse lapsed pealinnast ära. Kes sellest aru saavad, jäävad ellu.
Oluline on ka koolide kordategemine, õpikeskkond stimuleerib. Tallinna Nõmme Põhikooli renoveerimise järel kasvas tung sellesse kooli mitu korda. Just seetõttu sõlmis Tallinna Linnavalitsus riigi Kinnisvara AS-iga lepingu Tallinna Mustamäe ja Pae gümnaasiumi kordategemiseks. Ettevalmistamisel on veel nelja kooli – Rahumäe põhikooli, Mustamäe humanitaargümnaasiumi, Pelgulinna gümnaasiumi ja Linnamäe vene lütseumi – renoveerimislepingud. Välja valitakse veel kuus kooli.”
Haridusameti koduleheküljel on lisaks vabadele töökohtadele üleval ka vabad õpilaskohad koolides ja lastele lasteaedades. Esilekerkivate probleemidega võib pöörduda linna haridusametnike poole Vabaduse väljakul.
Koolijuhtide kommentaarid
Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Ain Siimann: “Tunnistan pattu: ka meie korraldame prantsuse keele süvaõppega 1. klassi õpilastele vastuvõtuvestlusi, et kooliküpsust välja selgitada. Tänavu konkureeris 24 kohale 148 last. Ehkki meil on vanalinnas oma piirkond, võtame keelteklassi lapsi üle linna. Tullakse kaugemaltki, näiteks Laagrist ja Keilast – elektrirongiga on meile mugav sõita, laps tuleb Balti jaamast läbi tunneli ja ongi kohal.
Rohkem on tegu koolipiirkonna klassiga, tuleb välja, et lapsi elab seal kordi rohkem, kui arvata võiks. Nõuame vanematelt rahvastikuregistri tõendeid, et nad tõepoolest meie koolipiirkonnas elavad, ja ennäe imet – nõutud paberid on alati laual. Nunne tänav 8 on üks korter, kuhu on sisse kirjutatud kolme pere lapsed. Kas pered ka, pole teada. Taolisi näiteid võib tuua küllaga, tuuakse müstilisi tõendeid. Kuidas need on saadud, seda peaks mõni muu ametkond uurima.
Gümnaasiumi ja progümnaasiumi tullakse juba kaugemaltki kui Tallinna lähiümbrusest. Üks reaalklassi poiss on meil Kohtla-Järvelt, tullakse ka Hiiumaalt. Kokku on meil väljastpoolt Tallinna lapsi 200 ringis. Võtaks rohkemgi vastu, kui maja mahutaks.”
Tallinna Tõnismäe Reaalgümnaasiumi direktor Niina Sõtnik: “Meie võtame 1. klassi kaks klassitäit – 48 õpilast. Viimastel aastatel on meie koolipiirkonnast 1. klassi registreerunud vaid kümne lapse ringis. Tänavu käib ettevalmistusklassis viis last. Et meie koolipiirkond asub kesklinnas, kus elanikud on välja kolinud, on laste arvu vähenemine arusaadav. Seetõttu võtame vastu ka Kristiine linnaosa lapsi. Paljud lapsevanemad panevad oma lapsed juba eesti kooli. Mingeid erilisi katseid me ei korralda. Kooli psühholoog ja logopeed vestlevad lastega, et nende kooliküpsust kindlaks teha.
Jõukamad vanemad eelistavad panna lapse võõrkeele süvaõppega kooli, siis pääseb kergemini Euroopa ülikoolidesse. Laste arvu vähenemine meid ei heiduta, mahume lõpuks ometi ühte vahetusse.”
Saku Gümnaasiumi direktor Karli Klaas: “Olin Nõmme põhikooli renoveerimise ajal seal direktor. 1. klassi 60 õpilaskohale tuli tõesti 120 avaldust. Nõmmelt, Laagrist ja Pääskülast, isegi Mustamäelt. Oli tegu, et kõik oma koolipiirkonna lapsed vastu võtta. Seega on korras koolimaja kindlasti üks magnet. Aga ainult majaga kaua konkurentsisadulas ei püsi. Koolil peab ka sisu olema. Nõmmel see oli, õpetajad olid head.
Nüüd olen ringiga jälle Sakus tagasi. Ka siin on maja viimase aja nõudmiste järgi üles löödud. Osa lapsevanemaid, kes on koolimaja uudistamas käinud, on lapse Tallinnas koolitamise mõtte maha matnud.”

Vägivallatus on võimatu

  Tekkis ahvatlus koolivägivallast kirjutada, kuigi ma tavaliselt ei taha rääkida teemadel, millest kõik räägivad. Nii nagu ma loen parajasti moes olevaid raamatuid alles siis, kui kära nende ümber on vaibunud. Lood, mida jutustan, on 10–15 aasta tagused ja sündinud väikeses kogukonnas, kus inimesed on üksteisel kogu aeg silme all. Tänane päev oma linnastumisega pakub kindlasti enamat.
 
Mul on poeg, kes läks kooli 1989 ja sai algklassides alailma tappa või oli muul moel nöökimise objekt. Ta oli lihtsalt teistsugune, ei viitsinud rahmeldada, ei rääkinud juba lasteaias motikatest ja autodest ega lärmanud, vaid ehitas nohistades koos omasuguse sõbraga mängunurgas linnu ja kindlusi. Kui püüdsin seletada, et autod-motikad on kõige tavalisemad poiste jutud, ja küsisin, millest temal siis rääkida meeldiks, ohkas väikemees: “A mul meeldib rohkem elust…” Lasteaeda minek oli üldse üks katsumus. Kui küsisin, miks ta minna ei taha, vastas ühesõnaliselt: “Lõugavad.”
Aeg-ajalt tappa
Algklassides tuli mu poeg pidevalt koolist kas sinikaga silma all või kraavi tõugatuna üleni porisena või muidu õnnetuna. Ma ei teinud sellest numbrit, sest mulle tundus, et päris ühepoolne asi ei olnud. Sel teistsugusel poisil oli nimelt omamoodi mõtlemine ja eriliselt terav tõe väljaütlemise võime. Teistel poistel ei jätkunud ta vastu muid argumente kui rusikad. Viimaks harjus ta ka ise sellega, et aeg-ajalt tappa sai. Eriti on mul meeles üks dialoog.
Laps tuli koolist. Astus mu töötuppa, osutas näpuga sinisele silmale ja lausus harjunud häälel: “Näe, jälle sain.” – “Mille eest siis sedapuhku?” küsisin sama tavalisel toonil. – “Mina ei teinud mitte midagi, kui Rain tuli heast peast kallale ja andis tou!” – “Ja sina olid kohe päris vait?” imestasin. – “No ega ma päris vait ikka küll ei olnud!” kiitis väikemees uhkelt.
No selge. Lõugade eest saidki, mõtlesin, aga ei ütelnud midagi.
Kord oli juba hiline õhtupoolik, kuid laps polnud ikka veel koolist tulnud. Hakkasin muretsema ja mõtlesin otsima minna, kui ta tuli. Nukravõitu, norus 8-aastane noormees.
Lugu oli järgmine. Poisid läksid pärast tunde kõrvalisse metsatukka puude otsa ronima. Ronisid ja ronisid, kuni isu täis sai ja läksid koju. See, et minu Pets hüüdis, et ta ei saa enam alla, ei huvitanud kedagi. Ta oli isegi palunud, et keegi ta alla aitaks – teised ainult naersid. Kükitas siis vennike puu otsas ja tihkus nutta. Me ei saa kunagi teada, kui kaua ta seal puu otsas konutas ja hirmu tundis: kui ronimine algas, oli valge, kui ta koju jõudis, oli noor hämarus. Võib-olla istuks ta seal tänapäevani, kui üks töölt mööda otserada koju ruttav kodanik poleks tihkuva vennikese alla aidanud.
Lohutasin, kuidas oskasin, keetsin teed ja andsin õpetussõnad kogu eluks (nii kommenteeris ta ise suurena): “Mu laps, enne, kui kuhugi ronima hakkad, vaata, kuidas tagasi saad.”
Tänukiri
Järgmine lugu juhtus äärelinnas, suurte majade asukate aiamaal. Oli palju vihma sadanud. Poiss tuli pimeda hakul tuppa – nutta tihkudes, porine ja ühe kummikuga.
Poisid olid käinud uues linnaosas ühes pooleli majas peitust mängimas. Mängust isu täis, hakati koju minema. Otsetee läks üle porilis-saviliste aiamaade. Teised poisid läbisid otsetee kiirelt ja kadudeta, meie mehike aga jäi savisse kinni. Hüüdis, mis ta hüüdis, appi keegi ei tulnud. “Kui nad nägid, et ma kinni jäin, panid kõik jooksu,” seletas ta mulle, ise selges arusaamatuses. Siis juhtus taas nii nagu metsatukas, kus tavaliselt keegi ei käi, et üks juhuslikult prügiämbrit välja viiv naisterahvas märkas porimeres hädasolijat ja tõmbas ta kaldale.
“Nüüd pead sa küll ajalehte tänuavalduse panema,” kommenteerisin seda imelist pääsemist. Ta pani. Toimetusel jätkus huumorimeelt, ta avaldas selle nii, nagu noormees kirjutanud oli: “MA TÄNAN SETATÄTI KES MU PÕLLUMÄEL SOPSEEST VÄLJATIRIS”. Ja nimi all.
Üldiselt kiusati vennikest veel ja veel, ja enda eest seista ta ei osanud. Pöördusin psühhiaatri poole. Psühhiaater ütles: “Las läheb karatetrenni!” Hakkasin naerma – no mida niisugune hale kuju, kes võimlemistunniski parema meelega pingil istub, karates teeb!
“Teistele pole tähtis, mida ta seal teeb, vaid et ta seal käib,” ütles laste hingede asjatundja. Nii me tegimegi. Sellest alates kiusamine tõesti lakkas.
“Kõigi rõhutute kaitsja”
Nüüd algas uus etapp: ahistatud poisikesest sai “kõigi rõhutute kaitsja”. Ühel pimedal sügisõhtul saabus noormees koju sõnatuna, tõmbus oma tuppa ega pajatanudki päevasündmusi. Õige pea selgus, miks. Uksekell. Ukse taga klassijuhataja ja üks lapsevanem. Pets oli tema poja nokki löönud ja tagasi vaatamata sündmuskohalt lahkunud. Ajupõrutus. Kiirabi.
Hiljem sain asjaolud teada. Suurem poiss oli jõe peal hakanud väiksemaid kiusama ja tahtnud – parajate roppuste saatel – väikeste ehitatud parve ära võtta. Pets siis lõi, teine kukkus. Rahvast ümberringi küll, nii ta minema kõndiski, tagajärgedele mõtlemata. Oli tükk seletamist, et teismelisele mõned eetikapunktid selgeks teha.
Siis tuli Õismäe kool. Ja linn oli midagi muud. Igal hommikul enne tunde varitsesid eelmisel aastal koolist välja langenud kutid koolimaja ümbruses uustulnukat, kes nende meelest nende koha klassis ära oli võtnud. Kui Pets oli juba neli korda tappa saanud, pandi kooli juurde politseivalve. Ei aidanud, kutid varitsesid trollipeatuse ja koolimaja vahel. Siis hakkas isa poissi autoga koolimaja ukseni viima.
Pisikene, paks ja prillidega
Mu sõbranna poeg hakkas nelja-aastaselt lugema, kuid teda ei huvitanud ükski laste- või juturaamat, ta luges ainult teatmeteoseid. Ei kirjandusõpetajast ema ega kabemeistrist isa suutnud talle mingit muud lektüüri pähe määrida: poiss istus teisele korrusele viiva trepi all ja nohistas oma teatmeteoseid lugeda. Augusti keskel tuli seesama sõbranna mulle külla ja oli murest täitsa murtud: “Jumal, küll!” ahastas ta, “Taivo läheb kooli! Pisikene, paks, prillidega, põristab “r”-i ja on pealekauba jõle tark – see hakkab ju iga vahetund peksa saama!” Õpetajana teadis ta hästi, mis koolis toimub.
Läkski siis Taivo kooli. Esimene veerand hakkas just lõppema, kui minu poole saabus õhevil ema: “Tead, kui õnnelik ma olen! Poiss tuli koolist, märkus päevikus: “Taivo kakleb vahetunnis.” Meie Taivo kakleb! Ta polegi nii tossike, kui ma kartsin!”
Ka selline võib olla ema õnn. Ja ei kuulnud ma keskkooli lõpuni, et keegi Taivole liiga oleks teinud. Tänase seisuga on tehnikaülikooli lõpetanud, üliõpilaste üleriigiliste mälumängude võitja, oma kõrgkooli õppejõud.
Ja üks teine poiss. Pikk kõhn kõrend. Prillideta täiesti abitu. Praktiliselt ilma muskliteta. Isa jättis ta maha. Käis kahe naisega ja abiellus teisega, kui laps oli pooleaastane. Saatuse tahtel sattusid poisid, kellel oli sama ees- ja perekonnanimi, kuuendas klassis ühte klassi: see teine Andrus Kasepää oli istuma jäänud. Ja siis see algas…
Kutid olid kavalad – koolis ei peksnud. Küll aga koduteel. Prille läks iga nädal paar. Sinikad. Verevalumid. Ema käis koolis – pedagoogid olid jõuetud. Ühel päeval tuli ema meile. “On humanismi ilminguid,” ütles mõrult, “nüüd kästakse enne peksma hakkamist prillid ära võtta…” Kaastundlik silmaarst kirjutas plastikprillid.
Ema võttis Andruse pärast 7. klassi koolist ära. Et Kärdla kaugõppes olid ainult keskkooliklassid, koristajast ema aga liiga vaene, et lasta poisil kaks korda nädalas Haapsalus õhtukoolis käia, jäigi noormehel põhikool lõpetamata. 16-aastasena tuli kooliteatrisse, sai juurde enesekindlust. On väga arenenud mõtlemisega, palju lugenud ja intelligentne noor inimene. Viimasel ajal teeb heavy-bändi ja korraldab üleriigilisi festivale. Töötab helitehnikuna, kirjutab täiesti arvestatavat luulet, valdab arvutigraafikat ja hariduse puudumise all eriti kannatavat ei näi.
Üldiselt tundub mulle aga, et nii ahistajate kui ka ahistatavate puhul on kodud midagi väga olulist tegemata jätnud. Kas kaitstakse ahistatavat liiga või antakse ahistajale õigus: “poisid on poisid”, “koolis on ikka kakeldud” jne. Tüdrukute vägivallast ei tea meie siin saarel eriti midagi. Minu noortekeskuses on küll üks tüdrukute kätš olnud, ja see oli üpris jõhker.

Naisena Noor-Eestis

 Noor-Eesti algusaegadel sai kuulsaks Anna Haava luuletus “Meie”. Värsiridu “Meie otsaette on kirjutatud elusõna... me tahame... kirjutada aegade raamatusse” on järjekindlalt vaadeldud tähenduses meie – noored või meie – eestlased. Kui aga lugeda Haava teksti väljal meie – naised, annaks see luuletuse sõnumile hoopis eredama mõtte ja sootuks laiema mõõtme ajastu kultuuripildis.
 
Noor-Eesti ideaalid saavad sel suvel sada aastat vanaks. Kvalitatiivne hüpe naiivsest romantilisest talupojavaimust moodsa Euroopa mõttemaailma sai teoks tänu noortele meestele, kelle tahe ja entusiasm kujundasid uue, industriaalse 20. sajandi Eesti arusaamad elu põhiväärtuste kohta. Gustav Suitsu järgi seisid mehed nagu raud. Naistest on nooreestlaste värsiraamatuis ja albumeis hoopis vähem juttu.
Kuidas said uue aja noored eestlannad oma nime igaviku jaoks jäädvustada, millised olid nende võimalused ja vajadused? Peatun lähemalt mõnel kõige olulisemal aspektil.
Haridusest
Noor-Eesti mehed väärtustasid euroopalikku mentaliteeti ning kõrgemat, võimalusel kraadiga päädivat haridust. Harilikult (keskkooli mitte lõpetanud Tuglas välja arvatud) omandati seda euroopaliku Helsingi ülikooli seinte vahel. Meenutame, et Tsaari-Venemaal polnud naistele ülikooliharidust ette nähtud (seega oli nt Koidulal kõrgeim võimalik haridus – koduõpetaja kutse).
Naised said õppida kas nn kõrgematel naiskursustel või mõnes ülikoolis väljaspool Vene impeeriumi. Geograafiliselt ja keeleliselt olid eestlannale kättesaadavad mõlemad võimalused – “vaba” Euroopa polnud liiga kaugel, Peterburi naiskursused ja Helsingi ülikool aga päris ligi. Lisaks oli naistele lahti arvukalt kutseõppeasutusi (nende hulka loeti ka nt Peterburi konservatoorium) ning praktilisi (nt kodundus, tarbekunst) või mittepraktilisi (nt tants, kujutav kunst) oskusi andvaid kursusi. Nii said eestlannad Elma Seltbach ja Johanna Rebane-Sild doktorikraadi Zürichi või Berni ülikoolidest. Helsingis õppisid näiteks Hella Murrik, hilisem Wuolijoki, ja Leeni Ploompuu, abielus Vesterinen – nagu näha, läksid Soomes õppinud naised Eestile mõnes mõttes kaotsi.
1908 avati kõrgemad naiskursused ka Tartus Anton Jassinski (ajaloo-keele-juura) ning Mihhail Rostovtsevi (füüsika-matemaatika-meditsiini) eraülikoolides. Rostovtsevi tudeng oli esimene naissoost eesti arst Anna Sossi, kes pärast eraülikooli sooritas lõpueksamid riikliku Jurjevi ülikooli juures, saades hindeks cum laude. Mainida tuleb ka esimese akadeemilise naisorganisatsiooni, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi loomist 1911, mille põhikiri kinnitati formaalselt küll alles pärast Eesti iseseisvumist. Kõrgharidusega noor eestlanna oli täiesti võimalik, kuigi mitte veel laialt levinud nähtus.
Emantsipatsioonist
Naiste valimisõigus oli 20. sajandi alguses kuum teema. Et see 1907. a Soome naistele anti, oli loomulik, et ka Eesti progressiivsed ringkonnad sarnast muutust tahtsid ja nõudsid. 1905. aasta revolutsioon oli soodus pinnas kõikvõimalikele naiste emantsipatsiooni propageerivatele kirjutistele.
Järgnevatel aastatel tõlgiti eesti keelde nt Karl Kautzky “Naisterahwaste valimisõigus” ja Klara (Clara) Zetkini artikkel “Naisterahwas ja tema majanduseline seisukord”, mis jaotus osadeks, nagu “Pööre naisterahwa majanduslises seisukorras”, “Naisterahwas ja seltskondlik elu”, “Naisterahwas ja lastekaswatus” ning lõppsõna. Kui Kautzky raamat jäi plakatlikult käremeelseks ning pinnapealseks, oli Zetkini käsitlus vaoshoitum ja loogilisem. Ta jälgis naise ühiskondliku positsiooni ajaloolist kujunemist, tõdedes, et naise olukord on töölise omaga võrdne (niisiis mitte viletsam, nagu arvab Bebel), kasutab sõna “kodune ori”. Edasi selgitas Zetkin, kuidas naisest sai vabrikutööline, rahateenija, millega pandi alus tema iseseisvusele ja “vabastamisele”, pakkudes välja uue naise ideoloogilise ja praktilise lahenduse, eeskätt vana abielumudeli teisenemise kaudu: “Lastekasvatus wõetakse – ja piab wõetama – perekonna käest ja antakse seltskonna kätte, ema käest kaswatusteadlaste kätte, selle sõna kõige laialisemas mõttes.” Igal juhul on lastekasvatajad ka uues ühiskonnas naised, mistõttu tuleb edendada naiste haridust. Kahjuks ei näe Zetkin justkui mingit muud põhjust, miks naiste haridust ja maailmanägemust arendada.
Veel ilmus Eestis osa sotsialist Lily Brauni (1865–1916) naisküsimust käsitlevast teosest. Katkend puudutas just naise vabastamist kodustest majapidamistöödest, pakkudes asemele elu ühismajades, kus köögi ja laste eest vastutaksid asjatundjad, mitte “perenaine ja -tüdruk asjaarmastaja wiisil”. Ühtlasi lahenduks teenijate küsimus: ühismajapidamine võimaldaks pakkuda kõrgemat palka ja normeeritud tööaega. Ühismaja teeninuks hiljem nõukogude võimu juurutatud antiseksuaalset sookäsitlust: “Majapidamise-ühisused kaswatawad inimestes seda wennalikku meelt, milleta parema tulewiku teokstegemine mõtlemata asi on.”
Naisõiguslasi koheldi Venemaal sama kurjalt kui Suurbritannias: Alma Ostra, hiljem Oinas, ja Marta Lepp (Utuste) nägid vanglas koledusi, mis ei välistanud meessoost valvurite füüsilist vägivalda, ning nad saadeti Siberisse asumisele. Ohutum oli mitte tegutseda, vaid kirjanduse põhjal seltskondlikult diskuteerida – mida memuaariraamatute järgi eelistaski enamik nooreestlastele lähedasi daame.
Abielust
Just alates Noor-Eesti ajast ei olnud iseseisev, vabatahtlik vallalisus Euroopa kultuuriruumi naistele enam võõras ja selle võimaluse lainering puutus 1905. aasta revolutsioonist alates ka Eestit. Vaba armastus oli kuum teema ja enam ei peetud võimatuks ka vallalise naise seksuaalsuhet.
1909. a jõudis maakeelde L. Gumplowiczi sotsialistlik käsitlus “Abielu ja vabaarmastus”, mis kinnitas: “Selles seltskonnas, milles meie elame ja millest meie kõige jõuga püüame wälja pääseda, peetakse abielu ainsaks lubatuks wai ametlikuks sugulise ühenduse wormiks. Selle juures on kõne alati ainult kohustawast ühenaiselisest abielust... Mis on ühist meil, sotsialistidel, niisuguste hottentotliste eelarwamustega?” Ideaaliks oleks “meie laste ja meie naiste [autori sõrendused] eest hoolitsev ühiskond, kus “Porduelu” selles mõttes, nagu seda silmakirjateenrid mõistavad, nimelt armastus ilma papi õnnistuseta, saab ilma vähimagi kahtluseta sagedaseks nähtuseks; aga milgi juhtumisel ei ole see prostitutsion, s.o., oma kaisutuste äramüümine materjaalilise kasu pärast...” Autor rõhutas uue, kollektiivse vabaarmastuse erinevust nt mormoonide mitmenaisepidamisest, mille eesõigus olla kuulunud ainult kõrgkihile. Kirjutise lõpuosas nenditi: “Meie leiame ka üksikuid naisterahwaid, kes halwa majanduslise seisukorra peale waatamata oma isiklise julguse najal ette wõtawad oma wabaarmastuse eest wõidelda, ja kes niihästi eluaegse abielu kui ka prostitutsioni eemale lükkawad. Iseenesestmõista, et sotsialist sarnase naisterahwaga täielise lugupidamisega ümber käib... Oleks häbiwäärt asi neid hädasse jätta, keda wali saatus ehk nende eneste waprus esimiste wõitlejate ridadesse ägeda kuulirahe alla lükkab.”
1905. a jõudis eesti keelde ka August Bebeli “Naesterahwa seisukord praegu ja tulewikus”. Teos keskendus abielu õiguslikele aspektidele, mis annavad peres võimu meessoost abikaasale. Bebeli nägemus naisest on uuenduslik ja vägagi naisekeskne: “Kannatus ja alandlik meel naesterahwa poolt meesterahwa wastu pole mitte mõni woorus, waid nõrkuse tundemärk ja ebawoorus.” Bebel võrdleb naist töölisega ja leiab, et esimese olukord on viimasest mitmeti viletsam, eeskätt seetõttu, et naine on abielulepinguga alatiseks mehe külge seotud. Abiellu sunnib naist aga kaks tugevat mõjutajat: ühiskondlik surve ja sugutung, mistõttu abielu oma senisel kujul ei ole vastuvõetav. Ainult üheõiguslus, eeskätt majanduslik võrdsus võiks seda olukorda muuta.
Et toonases Vene impeeriumis oli juriidiliselt kehtiv ainult kirikus sõlmitud abielu (ja välismaal sõlmitu ei kehtinud), oli nn kodanlik abielu välistatud. Sellesuunalisi katseid siiski tehti. Nii lugesid Eduard Vilde ja Linda Jürman end abielus olevaks, olles avaldanud selleteemalise kuulutuse ajalehes. Sama tegid ka Lui Olesk ja Minni Kurs. Minni Kursil olid tihedad sidemed vasakpoolsetega nii Venemaal kui Suurbritannias, kus ta (küll vabakuulaja seisuses) õppis naise jaoks uuenduslikku ala – politoloogiat. Sufrazettide mõju võiski olla põhjus, miks advokaat Olesk ja tema mõrsja eirasid kirikliku laulatuse võimalust ja valisid selmel seltskondliku isolatsiooni, mis Tartu tillukeses seltskonnas oli üpris ebamugav ja mõjutas loomulikult ka pereisa praksist ning selle kaudu perekonna sissetulekut. Isehakanud kodanlikel abiellujail oli veel üks lisakatsumus: Oleskite neli last loeti õiguslikult vallaslasteks. Siiski oli neid, kes Oleskite pioneeritegevust õigeks pidasid ning ka avalikult toetasid.
Kehast
Juba nii vara kui 1852. a ilmus eesti keeles ämmaemandate käsiraamat, mille Fr. R. Kreutzwald oli mugandanud saksa keelest. Rääkides põhiliselt sünnitusega seonduvast, kirjeldati seal ka naise suguelundeid. Umbes samal ajal hakkas Euroopas kostma hääli korsettide ja pöidu moonutavate tillukeste nöörsaabaste kohta. Vastavad hoiatuspildid levisid ajakirjanduse ja meditsiiniliste käsiraamatute kaudu õige laialt. Fotosid vaadates ei tundunud naised õppust võtvat, aga vähemalt vale rõivastumisviisi tagajärjed pidid nooreestlannadele teada olema.
Hügieen, sh suguelu hügieen leidis 19.–20. sajandi vahetusel eesti keeles pidevat käsitlust ja vastavad aimeraamatud polnud haruldus. Teemast räägiti ausalt, seisukohad olid ratsionaalsed, manitseti puhtusele ja “parajusele” à la “Et pikemalt tervist ja suguorganite jõudu alal hoida, ei tohi neid kunagi üleliigse tegevusega koormata... Kunagi ei tohi neid ülemäära pruukida, sest niisugune hoolimata tegu nõrgendab keha ja mõjub ka waimu omaduste peale kahjulikult”.
Antud valdkonna pädevamaid toonaseid käsitlusi on näiteks dr med E. W. Vretlindi “Naisterahwa suguelu loomulikus ja loomuvastases seisukorras” (eesti keeles 1909). Raamat pakub huvi ka selle poolest, et lisaks poliitilisele tsensorile on seda eelnevalt kontrollinud ka meditsiiniekspert. Juttu on naise küpsemisest, kuupuhastusest, rasestumisest ja rasedustest ning isegi virgo intacta meditsiinilisest läbivaatusest. Tungivalt soovitatakse hoolitseda intiimsete kehaosade puhtuse eest ja õpetatakse kandma villasest või puuvillasest riidest alustrikood, mis korsetist erinedes keha vabaks jätab, flanellist pihikut, mis rinna sooja hoiab jms. Käsitletakse ka suguelu hälbeid ja psühholoogilisi tegureid (melanhoolia, hüpohondria), mis takistavad “õnnelikku sugulist läbikäimist”. Iseloomulik on, et igas sellises raamatus taunitakse onanismi ja rõhutatakse, et see ohustab tervist, ja ähvardatakse koledate tagajärgedega.
Hoolimata nimetatud väärarusaamast, on 20. sajandi alguse seksuaalteema käsitlused tunduvalt pingevabamad ja teaberikkamad kui Nõukogude perioodil, kaasa arvatud 1973. a soome keelest tõlgitud “Avameelselt abielust”, mida peeti N. Liidu kõige progressiivsemaks seksiraamatuks.
Sada aastat võrdseid võimalusi
Võib julgelt väita, et tegelikult ei olnud Noor-Eesti aja eesti naisel puudu võimalustest olla mehega võrdne ja oma soovide järgi ajaraamatut täita. Kes seda õigust kasutada tahtis, vastandus muidugi suuremal või vähemal määral käibivale arusaamale naise soorollist. Seega ei dikteerinud naise emantsipatsiooni ulatust mitte niivõrd ühiskondlik-poliitiline olukord kui ühiskondlik-retseptiivsed suhtumised ja hoiakud, mida tavaliselt manifesteerisid naised ise, olgu siis vanema põlvkonna või vanema mentaliteedi esindajad. Naiste õigused, ka õigus otsustada oma abielu ja armastuse üle, võitsid kümne Noor-Eesti aasta jooksul üha laiemat kõlapinda. Haridus oli, vähemalt materiaalselt enam kindlustatud kihile, täiesti kättesaadav. Reformkleidi võidukäik ei lubanud ahistada ka naise keha.
Just aastad 1905–1915 oli see aeg, mis pani aluse eesti naisele sellisel kujul, nagu me teda tunneme ja tunnustame sada aastat hiljem.

Loone Ots,
kirjandusteadlane

  Nüüd elatakse küll jälle Eesti riigis, kuid sellele vaatamata on eestlaseks-olemisel juures mingi mitte-päris-olemise maik. Eestlastel puuduks justkui eestluse mälu ja identiteet. Miks?
 
Eestlus, eesti meel ja vaim olid nõukogude ajal midagi sellist, millest polnud soovitav isegi mõelda. Välistas ju ideaal nõukogude identsusest igasuguse rahvuslik-kultuurilise eripära. Eestis aga Nõukogude Liiduga end sisemiselt üldjuhul siiski ei identifitseeritud. Nii häbeneti välismaal öelda, et pärinetakse Nõukogude Liidust.
Eesti identiteet – pealesunnitud unustamine
Pealesunnitud unustamine on määratlenud ajaloo vältel pidevalt eesti identiteedi kui sellise kujunemist. Püüd sundida eestlasi unustama, kes nad on kultuurijärjepidevusliku mäluna, oli eelkõige iseloomulik kahtlemata nõukogude ajale. Eriti puudutas see mälutasandit, mis oli seotud eluga omaaegses Eesti Vabariigis. Mälu kui kultuurilise järjepidevuse dimensioon muudeti keelutsooniks. Kui aga kultuurimälu ei saa avalikult jätkuda, kaasneb sellega pikemas perspektiivis inimeste vastastikune kaugenemine ning võõrandumine. Pragmaatilised kasusuhted hakkavad määratlema inimestevahelist kommunikatsiooni.
Vaatleme ca 18-aastaste noorte identsuse kujunemist 1960., 1970. ning 1980. aastatel. Miks just sel ajaperioodil? Pole ju Eestis senini vaadeldud identsuse arengut nõukogulikustumise protsessi aspektist. 1960. aastate Eesti noortepõlvkond oli aga eriline ju selles mõttes, et tema kasvukeskkond oli olnud ainult nõukogude ühiskond. Kultuurijärjepidevuslikult oldi vanemate ja vanavanemate mälestuste kaudu endise Eesti Vabariigi elunarratiiviga küll seotud, aga see ei haakunud 1960. aastate nõukogude Eesti ühiskonnale iseloomulike eluperspektiividega.
Uurimisallikatest
Lähtusime järgnevatest ilukirjandustekstidest (jutustustest ja romaanidest).
q 1960-ndate algus–1970-ndate algus: Mati Unt “Hüvasti, kollane kass” ning “Võlg”, Aino Pervik “Õhupall”.
q 1970-ndad: Heljo Mänd “Miks sa vaikid?”, Silvia Truu “Peidus pool”, Mati Unt “Kui me surnud ei ole, siis elame praegugi”.
q 1980-ndad: Raimond Kaugver “Meie pole süüdi”, “Kas ema südant tunned sa”, “Tee isa juurde”, Eve Petersoni 1985. a laste- ja noorsookirjanduse võistlusel kolmanda auhinna saanud teos “Copia”.
Kirjandustekstide kasutamine ajastutele iseloomulike inimtüüpide, käitumis- ja identsusviiside arengute analüüsimiseks on tänapäeva inimteaduste distsipliinides üsnagi tavapärane. Näiteks võib tuua sotsioloog Norbert Eliase käsitlused Õhtumaa inimese eluviisi arengust. Kirjandusliku jutustamisviisi ning ajastutele iseloomuliku kirjandusliku keele muutumise alusel on lääneliku inimese identsuse kujunemist vaadelnud K. Gergen ja R. Baumeister. Kirjanduslikud tekstid on antud tähendusseostes käsitatavad meediumidena, mis haakuvad teatud ajastule iseloomulike lugejahoiakutega. Ka meie lähtusime noorte identsuse analüüsimisel kirjandussotsioloogilistest ja kirjandust kui meediateadust iseloomustavatest põhimõtetest.
Nõukogude Eesti identsus
Mõiste “nõukogude Eesti identsus” on meie käsituses poliitilis-ideoloogiliselt neutraalne sõnaühend. Eesmärk pole anda hinnangut elule nõukogude Eestis, võrreldes seda endise või taasiseseisvunud Eesti Vabariigi eluga. Samas ei käsita me elu nõukogude Eestis ka monoloogiliselt ühetähendusliku nõukogulikustumise protsessina. Lähte-eeldus on, et nõukogude Eesti oli tähenduslikult ambivalentne eluruum, kus poliitilis-ideoloogilised väärtused ei olnud inimestevahelistes tavaelusuhetes ainumääravad. Samas puudutasid need väärtused 1950. ja 1960. aastatel inimeste tavaelu siiski vahetumalt kui hilisematel aastatel, sest nõukogude Eesti eluruumi kujunemise üheks lähtepiiriks olid ju paratamatult seosed ning suhtumised omaaegse Eesti Vabariigi eluväärtustesse. Seda nn eesti aega kui minevikku oleme tähistanud sõnaga “keelutsoon”, kuna avalikult ei tohtinud antud tähendusruum nõukogude Eesti eluga kokku puutuda.
Minevikuta tulevikugeneratsioon
Noored, kes olid 1960-ndate alguses 18-aastased, pidanuksid vanavanemate ja vanemate väärtushoiakuid omal kombel edasi kandma. Antud sotsiokultuurilises olukorras ei tahtnud ega saanudki noored olla aga nn jätkajad, kuna nende elu seisukohalt oli kultuuriliselt eelolev (st Eesti Vabariigi aeg) elutu tähendusruum, sel puudus seos kaasajaga. 1960. aastate alguse 18-aastaste noorte (kultuuritähenduslikult pidetu generatsiooni) identsust iseloomustas tõrjuv suhtumine minevikuruumi, sest oleviku seisukohalt oli minevik perspektiivitu. Otsimine kui selline oli väärtus iseenesest.
Antud noortepõlvkonda võiks seetõttu nimetada ka etapiks, asusid nad ju otsekui kahe maailma piiril, neil puudus kultuuriline oma-ruum. Selles mõttes võib neid käsitada ka pidetu generatsioonina. Seetõttu keskendusid nad olevikule ning tulevikule, millel puudus minevikutähenduslik mõõt. Need noored tundsid, et on ise siin ja praegu kõige tuleva lähtepunkt. Olevikuline lähedus kui selline oligi nende elu peamine mõõt, sest polnud vanemate generatsioonide millekski kohustavat minevikku. Nii tekkis neil mulje, et kõik tulevikku suunatud eesmärgid ja ideaalid on reaalselt lähedal ja kättesaadavad. Nad otsisid innukates vaidlustes abstraktset ideaalset inimest ning diskuteerisid ideaaliidee üle.
Kogu elu algaks justkui olevikust ja nii võivad ka kõige abstraktsemad tõed tunduda realiseeritavad. Implitsiitselt on see kõik aga paraku üksnes võõranduv lähedus. 1970. aastate lõpus hakkaski vahetu lähedus inimestevahelisest kommunikatsioonist kaduma. 1980-ndate eesti noorte identsust iseloomustas aga juba lausa eksistentsiaalne üksindus.
Vaikusemaski taga
1960. aastate lõpul ei väärtustanud 18-aastased enam rahutuid maailmaparandajaid ja ideaaliotsijaid. 1960-ndate alguse ideaaliotsijad on muutunud skeptilisteks kahtlejateks, olles ära õppinud, et elus tuleb käituda pragmaatiliselt ning balansseerida tõe ning väära piirimail.
1970. aastate 18-aastased ei pea enam vaidlusi tõe nimel. See noortepõlvkond, erinevalt 1960. aastate alguse noortegeneratsioonist, on kaotanud usu sõnadesse ja sellesse, et need üldse inimesi siduda või ühendada võiksid. Noored tajuvad, et tõde on kusagil sealpool sõnu. Sõnad on nende jaoks muutunud pelgaks maskiks, sest sõnad võivad olla kahepalgeliselt silmakirjalikud. Nii püüavad noored vaikimismaskiga varjata, et on teadlikud sellest, kui olulised on elus enese väline presenteerimine ja endast mulje jätmine; et inimene ning tema probleemid omavad tähendust vaid ta sotsiaalsest funktsioonist lähtuvalt ning et ka isiklik peab alati olema allutud sotsiaalsele kui üldist väljendavatele huvidele. Sotsiaalne kompetentsus tähistabki 1970. aastatel varjatult oskust olla nn kahepalgeline inimene.
1970. aastatel suhtlevad inimesed seega nn mittemeeldiva vaikimise ruumis. Noorte suhtumises vanemasse generatsiooni võib tihti täheldada teatud põlastav-tõrjuvat hoiakut. Mõistetakse, et rahuliku kooseksistentsi nimel ei maksa vanematega kõigest rääkida, ja nii kujunebki nn mittemeeldivat vaikimist sisaldav kommunikatsioon. Vaikimine hakkab iseloomustama ka noorte omavahelist suhtlemist. Ehedate mõtete ja tunnete väljendamine on raskenenud. Koosolemine algab tundest, et vastastikuseks mõistmiseks tuleb murda välja omaenda üksindusest. Noortel on aga siiski veel lootust, et inimesi eraldav egoistlik vaikimisebarjäär ületatakse ning lõpuks võib ikkagi jõuda vastastikuse mõistmiseni. Mask kui kahepalgelisuse sümbol on veel midagi sellist, mille soovi korral võib ette panna ja jälle eest ära võtta. Inimene valitseb maski üle, sest eeldatakse, et tegelikud mõtted ja tunded ei vaja maski taha varjumist. Tuleb ainult osata leida see tee, mis viib teise inimese mõistmiseni.
Mask kui inimese loomus
1980. aastatel on noorukiikka jõudnud nende inimeste lapsed, kes 1960-ndate alguses olid ise 18-aastased. 1960. aastate alguse generatsioon on 1980. aastatel keskeas, umbes 40–45-aastased. Ühiskonnas on võtmepositsioonid seega generatsiooni käes, kes kasvas esimese põlvkonnana üles ainult ja üksnes nõukogude ühiskonnas ning kel seetõttu puudus isiklik kogemus vaba Eesti kultuurijärjepidevuslikust mälust.
Oskus elada on 1960-ndate põlvkonnale tähendanud oskust balansseerida sotsiaalse aktsepteeritavuse piirimail. Määrajad, mis kehtib ja mis mitte, on sealjuures nad ise. 1980-ndate ühiskonda iseloomustavaks tunnusjooneks ongi seetõttu kujunenud korporatiivne kasumask. Ametlikult lubatava ja mittelubatava piirid on muutunud ähmaseks ja formaalselt hapraks. Maskist on saanud inimese loomus, kasulikkuse sümbol, mis toob tulu – riietab, toidab ja kaitseb samas ka teiste eest. Olla maskita – see tähendaks indiviidile sotsiaalse eksistentsi lõppu. Seetõttu kantaksegi maski kõikjal ja kõik omandab tähenduse vaid vahendava maski kaudu. Inimene on muutunud iseendale võõraks ning määratlematuks kauguseks.
1980. aastate kommunikatsiooni iseloomustab distantseerunud suhtlemine. Suhted ja suhtlemine on muutunud väärtuseks omaette ning seetõttu on eriliseks väärtuseks kujunenud oskus luua kasulikke formaalseid suhteid, olles ühtaegu ka ise sel eesmärgil teiste jaoks vahend. Elupõhimõtteks on muutunud teadmine, et ühiskond on midagi formaalset, mida näiliselt aktsepteeritakse, tegelikult aga ignoreeritakse, sest päriselt lähtutakse eelkõige n-ö oma-maailma seadustest. Noorukid peavad selle nn formaalselt aktsepteeritud tõese ja õigeni jõudma iseseisvalt, kuna vanemad sekkuvad nende isiklikku ellu üldiselt vähe. Väärtustatud on ratsionaalne energiline teoinimene.
1980-ndate noorukid (1960-ndate noortepõlvkonna lapsed) elavad seetõttu näiliselt vaba iseotsustamise maailmas. Tegelikult on nende vabadus rangelt piiritletud, kuna vabadus tähendab kohustust tunda iseseisvalt ära ning hoida kinni vanemate loodud maskilisusest kui kooselu mõõdust. 1980-ndate noortepõlvkond ongi harjunud kandma maski, sest nad teavad, missugune on reaalne maskideta elu, kus alati leidub “sõber”, kes nõrka kohta märgates lööb, et selle hoobiga oma väärtust iseenda ja teiste silmis tõsta; et hetkeks tähelepanu keskpunkti tõusta. Kasuprintsiibist lähtuv vastastikune hoolimatus kujundabki olulisel määral 1980-ndate aastate inimestevahelist suhtlemist üldse ja nii ei julgetagi kedagi endale ligi lasta. Paljud 1980-ndate noored ei söanda seepärast välja näidata, kes nad tegelikult on. Ja vaevalt nad seda isegi teavad. Osa nendest tahab olla sellised nagu teised. Nagu need, kes oskavad viimase moe järgi riietuda ning kelle keha ei ole tantsupõrandal krampis ja kohmakas. Tahetakse olla n-ö popp, sest keegi ei tee sinuga tegemist, kui oled teistmoodi.
Nende vanemad ei tea laste muredest üldjuhul midagi, sest vanemate meelest on ainult siis kõik korras, kui poeg või tütar normaalselt sööb, hästi õpib ja ainult korralike vanemate lapsi koju toob. 1980. aastatele näibki olevat iseloomulik, et osa vanemaid kasvatab oma lapsi pigem formaalsest kohustusest kui armastusest laste vastu. 1980-ndate noored on sarkastiliselt küünilised ja isegi jõhkralt halastamatud. Nende jaoks pole mingeid muid piire peale nende oma “mina”. Seetõttu on nad aga ka väga üksildased, kohatud ja kodutud inimesed, kes ei tunne end kuuluvat kuhugi ega pea kedagi päris-oma-inimeseks. Ka nende oma “mina” on neile tundmatu ja hirmutav. 1980. aastate noorte iseenda lähimaks läheduseks ongi nende üksindus. Isegi selline lähedus, mis peaks olema käegakatsutavas kauguses – kodu, vanemad, õed-vennad, sõbrad – on 1980. aastate noortele üksnes näivalt sealsamas lähedal. Ollakse koos, kuid ometi üksteisest kaugel – keegi ei vastuta kellegi eest ja keegi ei tunne kellegi ees mingis suhtes kohustust, kuna kellegagi ei olda sisemiselt lähedalt seotud, sest ei julgeta näidata oma ehedat “mina”.
Tagasipilk
Need, kes 1960. aastate alguses olid 18-aastased ning on meie käsituses nimetatud kultuurilise oma-ruumita minevikuta tuleviku-generatsiooniks, on 1980. aastateks kasvatanud üles uue pidetu generatsiooni, kes on vanema põlvkonnaga koos elades ära õppinud, et ellu ja teistesse inimestesse tuleb suhtuda pragmaatiliselt ja ratsionaalselt. 1980-ndate noorte arvates ollakse teistega koos, kui see on kasulik. Ja formaalselt kuulutaksegi kokku, kuna kasu saab lõigata ning jagada ju üksnes vastastikku. Elatakse põhimõttel: sinu maski tulust tõmban maski mina, mis sulle kulu ja sina siis oled sulus. Nn sulu-noored küsivad aga: “Kust algab siis vastastikune hoolimine?” 1980. aastate ühiskonnas jääb see küsimus vastuseta. Ehk teab vastust tänapäev?

REET LIIMETS,
Tartu Ülikooli
saksa filoloogia
õppetooli lektor
 

Mõni aeg tagasi toimus Tallinnas Soome Instituudis Eesti-Soome ühisseminar noorte identiteedist ja eneseotsingutest. Eesti poole sõnavõtjad olid kasvatusteadlane Tiiu Kuurme siis veel TPÜ-st ja Reet Liimets Tartu Ülikoolist. Mõlemad sõnavõtud olid tähelepanuväärsed. Kui veel 1990. aastate algulgi oli identiteedist rääkimine kohati tabu ja kohati lihtsalt segane teema, siis nüüd on uuringud sel teemal mõlemas riigis suurt huvi äratanud. Nagu ütles Soome Instituudi juhataja Jaana Vasama: “Kas saab inimese jaoks olla tähtsamat teemat kui see, kes ma olen, kuidas olen siia tulnud ja iseeneseks saanud?”
Tiiu Kuurme rõhutas, et praegu kiputakse identiteetidest koguni hoiduma. Võimalused on avanenud, maailm lahti ja seetõttu ollakse sageli arvamusel, et vahetamisele ei kuulu mitte ainult elukaaslased, vaid ka maailmavaade. Haridus on eestlaste jaoks olnud väärtustatud. Mäletame ju kõik Jakob Hurda sõnu, et vaimult tuleb saada suureks ka siis, kui kogult oled väike. Haridus on omataoline suhetes olemise viis, mille tulemuseks on muudatused inimteadvuses. Inimene õpib iseendaga midagi peale hakkama, see aga tähendab, et ta vabaneb mitut laadi sõltuvustest.
Tiiu Kuurme uuris, millisena õpilane ennast koolis kui institutsioonis tajub, kes ta on kooli jaoks. “Üks hallist massist, tühi koht, üks tuhandest, liikuv pearaha,” nii või umbes nii vastasid pooled küsitletud 17-aastastest noortest. Ennast peeti enamasti keskmiseks õpilaseks ja tundus, et keskmise surve õpilastele on väga tugev. Siiski oli vastustes märgata ka keskmisega leppimatust, sarkasmi, püüdu rikkuda kooli reegleid, et eristuda ja selle kaudu teistsuguseks areneda. Nagu turumajandusele omane, näevad õpilased end kooli klientidena ja koolitoodangu toorainena.
Ettekandja väitis, et kool ei peaks olema kroonu maja, vaid laste maja. Paraku saavad õpilased oma staatuse tõttu kooli vähe mõjutada. 17-aastased noormehed vastasid aga vahel, et nemad on kooliga rahul – nad ei tahtnud midagi muuta ega kooli panustada, sest nad ei hooli koolist. Kui aga kooli siiski muuta, soovitakse oma elu kergendamiseks teha vähem koolitöid, koolimajad võiksid olla ilusamad ja õpetajad humaansemad.
Tiiu Kuurme nentis, et noored peavad kooli haridusasutuseks, kus teadmiste ja tarkuste nimel ollakse valmis mõndagi välja kannatama. Tulevik tundub noortele ähvardav, sest elus sisenevad nad võitlusväljale, mitte teiste haritud inimeste sekka. Paraku on õpilase roll pannud nad vastutusest hoiduma. Kui küsiti, mida ettekandja eesti koolis muudaks, vastas Tiiu Kuurme: “Teeksin kooli pedagoogiliseks asutuseks. Tooksin kooli pedagoogilise mitmekesisuse. Praegu tundub koolikasvatus üheülbaline, kool ja kasvatus on üksteisest võõrandunud.”
Pärast seda oli põnev kuulata Reet Liimetsa, kelle ettekandest suur osa on ülal avaldatud. Ta rääkis sellest, missugused on praeguste noorte vanemad ja vanavanemad olnud oma nooruses, mis on neid mõjutanud ja suunanud.
Praegused vanavanemad, 1960. aastate noortegeneratsioon oli esimene 18-aastaste noorte põlvkond, kes kasvas üles nõukogude ühiskonnas, kuid oli samas oma vanemate ja vanavanemate jutustuste kaudu seotud varasema ajaga. Vanemad kartsid tihtipeale minevikust rääkida, vanavanemad aga eeldasid, et lapsed jätkavad Eesti Vabariigi elu traditsioone. Seda kõike sai aga rääkida ainult perekonnas, privaatses ringis. Seetõttu oli tegemist pidetu generatsiooniga, omamoodi etapipõlvkonnaga, kellest sõltus nõukogude Eesti elu edasi. 1980. aastate põlvkond oli juba hoopis teistsugune, paljuski kehtisid pragmaatilisemat laadi normid, mis kehtivad ka praegu. Et saada aru, millised oleme praegu, peame teadma, millised olime varem ja millised olid meie eelkäijad.

LINDA JÄRVE

 
Tänapäeva tasemele vastavast õpetajakoolitusest saab rääkida vaid kui ülikoolikoolitusest. Ainult ülikoolikoolitus on teaduspõhine, st ülikool on teadus- ja õppeasutus. Tallinna Ülikool ei sündinud tühjale kohale.
 
Tallinna Pedagoogikaülikooli akadeemiline prorektor Heli Mattisen kirjeldas vastuseks Tallinna Ülikooli vastastele (ÕpL, 28.01.) veenvalt, et ülikool on teinud tõhusat tööd, täitmaks Lissaboni strateegia soovitusi. Oli meeldiv lugeda, et muutuva ja areneva ühiskonna vajadustele vastab vaid uuringutel põhinev, probleeme ennetav ning arenguvajadusi analüüsiv õpetajakoolitus.
Nii Tallinna Ülikooli loomine kui ka tsiteeritud artikli seisukohad teevad rõõmu, annavad lootust, et ehk nüüd ometi mõtestatakse tänasel tasemel, kuidas kindlustada Eesti arengut kõikide tasandite hariduslülide kaudu.
Vanem generatsioon püüdis juba viisteist aastat tagasi korraldada Eesti hariduselu niiviisi, et kõrgharidus tugineks teaduspõhisele ülikooliharidusele, mis oma teaduslike läbitöötlustega tagaks haridussüsteemi kõigi lülide eesmärgiselge arengu. Siin pidi oma kaalukas roll olema nüüd lõpuks loodud Tallinna Ülikoolil. Tartu Ülikool ei soovinud siis ja paistab, et sisuliselt ei soovi ka täna võtta endale haridusteaduslikul alusel haridus- ja koolikorraldusprobleemide teoreetilise lahendaja rolli. Miks muidu nimetati endaga liidetud Tartu Õpetajate Seminar lihtsalt haridusteaduskonnaks, loomata olulisi teadusstruktuure.
Õpetajakoolitust ei saa ignoreerida
Arvan, et nüüd peab Eesti õpetajaskond olema väga tähelepanelik, kuidas kulgeb Tallinna Ülikooli ülesehitus.
Palju on põhjendatud, miks Tallinna Ülikooli vaja on. Tahan kiita rektor Mati Heidmetsa tema väljaöeldud seisukoha eest, et Tallinna Ülikooli nime omistamine ei ole veel ülikooli loomine. See on vaid ülikooli loomise algus.
Mida ei tohiks suure töö tuhinas silmist lasta? Tänu Rein Raua aktiivsele osalusele on esile tõusnud Humanitaarinstituudi temaatika ja filoloogia ning üldse humanitaarteadused laial alusel. See on hea, sest ka õpetajakoolituse sisulisest ülikoolistamisest rääkides ei saa mööda laiapõhjalisest humanitaarharidusest. Aga oleks andestamatu viga mitte märgata, et iga Eesti ülikool peab arvestama ka õpetajakoolitusega.
Kõik õpetavad õpetajat
Miks on kõik valmis õpetajat õpetama, aga õpetaja justkui ei tohigi, ei peagi kellelegi teisele nõu andma? Miks sotsioloog õpetab õpetajat kõikmõeldavate mõjutusvormidega ja õpetaja kuulab teda andunult, sekkumata millegagi sotsioloogi töösse? Miks ei õpeta õpetaja sotsioloogi, kuidas muuta küsitlused tõsiseltvõetavamaks, et need aitaksid noore inimese kasvatusele enam kaasa, ühiskonna lõhestumise fikseerimise asemel aitaksid seda vältida?
Miks me sallime, et väga paljud seavad oma egoistliku ja läbimõtlemata tegevusega kooli kasvatustöö korralduse ette ebanormaalselt palju amoraalseid mägesid (reklaamid, internetiportaalid, jõhkrad filmid, pornot tulvil telesaated jm). Miks õpetajaskond ei lähe vastupealetungile? Miks ei nõua õpetajad dialoogi – analoogiliselt kultuuritegelastega, kellel on alati asja sekkuda ja iga elunähtuse kohta midagi öelda? Miks ei teadvustata, et õpetaja kuulub intelligentsi hulka ja intelligentsi kohus on osutada ühiskonna vigadele ning pahedele? Miks eelistab õpetaja vaikida ja omavahel kiruda?
Ülikool peab kujundama haritlase
Asi on selles, et õpetaja tunneb ennast igasuguse tõsisema dialoogi jaoks millegipärast ebakindlalt. Teda on kasvatatud olema vaoshoitud ega ole õpetatud tõsiseid ühiskonnaprotsesse analüüsima ja argumenteeritult väitlema.
Aga see ei pruugi nii olla ega tohiks enam niiviisi jätkuda. Uus, sisuliselt arvutipõhine kooli õpetus- ja kasvatuskeskkond nõuab dialoogi eeskujulikku valdamist. Monoloog, ükskõik kui hea metoodikaga vürtsitatud, ei sobi enam eriti hästi klassituppa. Haridustöötaja kaitseseisund, alates ministeeriumist ja lõpetades lasteaiaga, ei sobi enam nüüdsesse egoistlikult “kõiketeadvasse” maailma. Ülikool üldse, õpetajakoolitusele orienteeritud ülikool aga eriti, peab kujundama oma stuudiumi vältel üliõpilastes maailma laiemalt nägeva ja elunähtusi ning arenguid argumenteeritult analüüsiva ja probleemidele lahendusi pakkuda oskava haritlase. Vaid niiviisi saab tagada elluastumisküpsuse keskhariduses; saab rääkida haridusest, mis on üldise harituse nurgakivi. Ja alles selle kõrval saab korraldada ja peab korraldama ka spetsialisti koolitust, mis samuti on obligatoorne ja praktilise nõudluse seisukohast vältimatu.
Siin lähebki ülikooliharidus lahku rakenduskõrgkooli haridusest. Viimase puhul on stuudiumi pearõhk spetsialisti ettevalmistamisel, kellel on soovitav tunda ka ühiskonna protsesse, aga kes ei pea oma kutsetöös neid protsesse analüüsima.
Allakirjutanule tundub, et kahetsusväärselt paljudel juhtudel ei saada aru, milleks ülikooli nimi kohustab. Miks muidu on Eestis nii palju ülikoole? Kas nendele asutustele litsentsid andnud haridus- ja teadusministeeriumgi on litsentsitaotlejatelt nõudnud kõige olulisemat kriteeriumi – teadustööd? Või on lati maksimumkõrguseks seatud teaduskraadide olemasolu?
Ülikool peab tuginema teadustööle
Olgem ausad, väga paljudel juhtudel piirdub kraadiomanike teadustöö väitekirja kaitsmisega. Nii võib olla küll edukas õppejõud, kuid ülikooli koorma kandmine eeldab, et õppetöö tugineb selles ülikoolis aktiivselt viljeldavale teadustööle. Teadustööd ei saa hinnata ainult teiste loodu tsiteerimise põhjal, ükskõik kui suur lugemus selle taga ka oleks, vaid ikkagi uue, oma originaalloomingu alusel. Ainult et selleks ei pea see looming ilmuma ilmtingimata rahvusvahelistes teadusväljaannetes. Ka Eesti mastaabis on võimalik teadusloomet mõõta. Siin tuleb kasuks ülikoolide konkurents.
Selle valgusel on Tallinna Ülikooli üks esimene kohus Eesti riigi ees haridusteadusele alusepanemine. Tallinna Pedagoogikaülikool likvideeris Eestis eksisteerinud, vähemalt osaliselt haridusuuringutega tegelnud pedagoogika uurimiskeskuse, kui haridusministeerium omal ajal talle PTUI üle andis. Siis tõotati viia uurimistöö laiemale alusele. Seda pole sündinud, aga uurimistöö tuleb laiemale alusele viia tõepoolest, mitte piirduda didaktilis-metoodilise temaatikaga.
Tuleb tunnistada, et ülikool siin üksinda toime ei tule. Vaja on ministeeriumi tugevat abi, kas või kõrgkoolide juures praegugi tegutsevate mitmesugustes vormides uurimispunktide liitmiseks. Eesti hariduskorralduse arengu seisukohalt on see hädavajalik. Tahaks loota, et ülikooli niisuguse all-lüli loomise etteotsa asub samasugune oma asja andunud elluviija, nagu on Rein Raud olnud Humanitaarinstituudi asju korraldades.
Kui meil on oma haridusteaduslikud uuringud, on meil ka õpetajakoolituse selge kontseptsioon. Kui meil on õpetajakoolituse selge kontseptsioon, on meile ka selge, kuidas Eesti koolivõrku kõige otstarbekamalt korraldada.
Loodan väga, et Eesti hariduse üle otsustajate ajurakkudesse on jõudnud tõdemus, et igasuguseid haridusideid saab realiseerida ainult õpetaja kaudu. Ja ainult õpetaja kaudu saab ühiskonna väärtushinnanguid sihipäraselt humaansuse poole nihutada. Enamik teisi ühiskonnaprotsesside mõjutajaid on kas rahakummardajad, oma ego või komplekside teenijad. Seda tuleb õpetajakoolitusel silmas pidada, eriti selle ülikoolistamisel.
Atraktiivse vaimse keskkonna poole
Mõni aeg tagasi kulgenud arutelu TPÜ keeleteaduskonnas toimuvast ja ülikooliõppe tagamiseks välislektorite kutsumise kahtluse alla seadmine osa TPÜ professorite poolt ei ole ega olnud päris üheselt mõistetav. On vägagi teretulnud, kui ülikool kasutab ära kogu tema piirkonnas oleva teaduspotentsiaali.
Loomulikult peab ülikoolil olema tugev teaduspõhine õppejõudude kaader, aga Tallinna tingimustes, kus kõrge kvalifikatsiooniga oma ala spetsialiste leidub lisaks teadusasutustele ka kümnetes organisatsioonides, on väga oluline leida võti, kuidas teha niisugustele inimestele loengupidamine ja seminarikorraldamine ahvatlevaks. Tõsi, sageli on siin takistuseks ülikooli rahanappus, aga olen päris kindel, et leidub väärikaid intellektuaale väljastpoolt ülikooli, kes on puhtast uudishimust ja enese proovilepanemiseks nõus oma teadmisi uue haritlaspõlvkonnaga jagama. See oleks ülikooli imago loomiseks vägagi vajalik.
Ülikool peaks ennast rohkem avalikkusele ilmutama. Avalike loengute ja diskussiooniõhtute valgusel saaks tallinlane hinnata ülikooli vaimset seisu, aga ka ise sekkuda küsimuste, soovituste ning nõuannetega, mis võivad edaspidise õppetegevuse korraldamisel vägagi ära kuluda. Eeskujuks võiks seada kas või Peeter Ernitsa eestvedamisel Õpetajate Majas korraldatavad diskussioonid. Tallinna Ülikool saaks niisuguseid üritusi korraldada veelgi sisukamal alusel. Ülikoolile oleks see väga positiivne reklaam.
Kui käis väitlus Tallinna Ülikooli loomise või mitteloomise ümber, väitsid skeptikud, et Tallinna Ülikoolil ei paistagi teadlasi olevat. Põhiliselt olid need kriitikud Tartust. Mati Heidmets vastas seepeale, et terve hulk TPÜ õppekavasid on saanud akrediteerimisel kõrgema hinde kui TÜ õppekavad. See on tore, aga on fakt, et avalikkus TPÜ teadustööst suurt ei tea. Tõe huvides – ega suurt teata ka TÜ teadustööst. Eks teadustöö hindamine olegi teadlaste endi hulgas kõige aktuaalsem teema ja õigus on ka see, et las ülikoolid ise, ilma sekkumata korraldavad oma teadust, töid ja tegemisi. Aga silmas on vaja pidada ka teist aspekti.
Vanade ülikoolide nagu vanade riikidegi puhul räägitakse sageli heauskselt, kui hästi seal on, sest alati on olnud – isegi kui see ei vasta tegelikkusele. Uute riikide ja uute ülikoolide puhul peab pakutav info olema palju kordi ulatuslikum, sisukam ja löövam, muidu ei kujune nendest üldsuse silmis ühiskonnaelu kaalukaid sambaid. Seega, arendagem teadust, aga tehkem see ka nähtavaks ja kuuldavaks. Siis ei küsita enam Tartus ega mujal, kes need teadlased on, meie pole neist kuulnud.
Tallinn vajab välise, kaubamajade atraktiivsuse kõrvale ka vaimselt atraktiivset keskkonda. Loodan, et Tallinna Ülikool kujuneb selleks oma uue hoonetekompleksi, uute vaimsete liitlaste ja läbitunnetatud arengukavadega.

KALJU LUTS,
haridustegelane

Kutseõpe kõigile soovijatele

   Juba kaks aastat elavad Eesti pered teadmises, et kõigile soovijatele on tagatud õigus esmaseks kutseõppeks. Sealhulgas on selline võimalus garanteeritud ka kõigile hariduslike erivajadustega õppuritele (näiteks abi-, toimetuleku- ja peatselt ka hoolduskoolis põhihariduse omandanud noortele, liikumispuuetega inimestele jt).
 
Hariduslike erivajadustega noortele kutseõppeks vajalike tingimuste loomisel tulevad kutseõppeasutusele appi riik ja omavalitsus, kelle õlul see kohustus vastavalt kehtivale kutseõppeasutuse seadusele lasub. Nimetatud seadusesäte jõustus juba 1. jaanuaril 2003. Selle üle on põhjust rõõmustada. Ometi on tõsiasi, et kui läheb tegelikuks tingimuste kohandamiseks ja õppurite vajadustega arvestamiseks, on need ülesanded sageli ainult kooli õlul ning riigi või valla esindaja põhjendab oma passiivset rolli rahapuudusega.
Võimetekohasus
Õigusruumis on meil juba kaks aastat põhjust kõnelda riigi ja omavalitsuste kohustusest hariduslike erivajadustega noorte ees. Koolikohustuse teatepulk läheb põhihariduse omandamise järel lapselt üle riigile, omavalitsusele ning kutseõppeasutusele. Põhikoolilõpetanu jaoks peavad seega olema tagatud erinevad koolitusvõimalused, sealhulgas võimalused otstarbekaks kutsevalikuks ja võimetekohaseks kutseõppeks. Vähehaaval saavad ka Eestis omaseks humaansest inimkäsitlusest tulenevad õppurikesksed haridusrakendused. Selles protsessis oleks tark võtta eeskujuks põhjanaabrite aastakümnetepikkused kogemused.
Jõukohaseks õppeks nii üldhariduskoolides kui ka kutseõppeasutustes annab võimaluse haridusministeeriumi 12.09.1997 ilmunud määrus nr 17 “Individuaalse õppekava koostamise ja rakendamise korralduslikud alused”. Muuhulgas on seal sätestatud, et “Individuaalse õppekava koostamist ja selle alusel õppimist teatud aines (ainetes) või kogu kursuse ulatuses on õpilastel õigus taotleda üldhariduse igas koolivormis ja -astmes. Õpilase võimeid ja individuaalseid iseärasusi (erivajadusi) arvestava individuaalse õppekava koostab kool aineõpetaja(te), õpilase, lapsevanema, vajadusel eripedagoogi ja kooliarsti koostöös kindlaks õppeperioodiks, mille pikkuse otsustab õppenõukogu. Individuaalse õppekava kinnitab kooli direktor.”
Niisiis annab seadusandlus võimetekohased õppimisvõimalused kõigile soovijatele nii üldhariduskoolides kui ka kutseõppeasutustes. Jääb arusaamatuks, miks põhikoolides seda võimalust laialt ei kasutata. Teame ju, et õppurite väljalangus põhikoolidest on kujunenud hirmuäratavalt suureks, seda eriti poiste seas. Erinevate andmete põhjal on Eestimaal praegu kuni 20 000 tänavalast, kellest enamik on õpiraskuste pärast põhikoolist ja osaliselt ka kutseõppeasutusest välja langenud. Seda poleks juhtunud, kui nende jaoks oleks rakendatud individuaalset õppekava ja õppimise raske töö oleks kohandatud vastavalt haridusvajadustele. Praktika koolides näitab, et sageli proovitakse õppureid kohandada vastavaks õppekava nõuetele.
Probleemid ja väljalangus
Miks individuaalset õppekava (IÕK) ei rakendata? Lapsevanemate teadmatus? Ei osata koolilt IÕK-d nõuda? Õpetajate mõtteinerts? Liiga suured klassid? Õpetajal on ju raske töötada 24 õpilasega klassis, kellest 3–4 õpivad IÕK alusel... Küllap on põhjusi veelgi. Kohandatud õpivõimaluste loomine on keeruline, kuid päris võimatu see pole. Siinkohal on koolikorraldusega tegelevatel ametnikel võimalik pead murda ja olukorrale lahendusi otsida.
Tasub küsida, kumb on humaansem, sotsiaalselt tulemuslikum ja ka majanduslikult odavam: kas luua noortele koolipingis jõukohaseks õppetööks ja arenguks sobivad tingimused või maksta hiljem tohutuid summasid nende asotsialiseerumisega seotud probleemide lahendamiseks kuni vanglakohtade kinnimaksmiseni välja? Mulle tundub, et noortele tuleb eakohaseks õppimiseks leida võimetekohaseid rakendusi, muidu leiavad nad tegevusi tänavalt, need aga ei pruugi olla sugugi ühiskonnasõbralikud.
Kahju on paljudest kutseõppeasutustest välja kukkunud noortest. Väikesed kutsekoolid, mis asusid sageli õppurite kodude lähedal, on praktiliselt kadunud. Väikestes kutsekoolides oli õpikeskkond hariduslike erivajadustega õppurite jaoks tunduvalt soodsam kui suurtes õppekeskustes.
Praegu loetakse keskmiseks väljalanguse määraks kutseõppeasutusest 10% õpilastest aastas (info on pärit Eesti Kutseõppe Edendamise Seltsi seminarilt, mis toimus jaanuaris). Kui õppekeskuses on näiteks 2000 õpilast, langeb aastas koolist välja umbes 200 õpilast. Sellest hoolimata saab kutseõppeasutus edasiseks tegevuseks piisavalt raha ja vajadus õpiraskustes noortega individuaalselt tegelda jääb sageli märkamata. Eakohasest elust ja õppimisest kõrvale jäämine pole üksnes suvaline statistiline näitaja, need on inimsaatused... Kes ütleb, et just siit ei saanud alguse inimese elutee käänud?
Progress
Haridus- ja teadusministeerium ning Hariduse ja Tööhõive Seirekeskus andsid käesoleval aastal valiku ees olevatele õppuritele välja toreda kogumiku “Abiks otsustajale – kutseõppeasutused 2005”. Vastuvõtuarvudest näeme, et kutseõppeasutustes on erivajadustega noortele loodud arvestatavas mahus koolituskohti. Seega oleme erivajadustega õppurite kutseõppe korraldamisel hakanud arvestama võrdsete võimaluste loomise põhimõtet – haridus olgu kättesaadav kõigile ning riigil, vallal ja linnal (muidugi ka koolil) on õppuri ees kohustus kohandada õpet vastavalt tema vajadustele.
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus töötab kümnendat aastat. Keskuse üks eesmärk on valmistada puuetega inimesi tööeluks ette kutseõppe kaudu. Kutseõppe osakonna kliendid on mitmesuguste puuetega õppurid vanuses 15–55. Astangu keskuses kutsekeskharidust omandajad on läbinud põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava või toimetulekukooli riikliku õppekava. Infotehnoloogiaga seotud erialadel on õpilased läbinud eelnevalt põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava kas põhikooli või gümnaasiumi ulatuses. Abikooli lõpetamise järel kohandatud üldharidusainetega kutseõppes omandatakse tisleri, pagari, kergerõivaste õmbleja ja puhastusteenindaja tööks vajalikud pädevused. Sügisel avatakse rahvusliku käsitöö ja ettevõtluse eriala. Tavapärase põhikooli ja gümnaasiumi järel on võimalik õppida infotehnoloogiaga seotud erialasid. Esimest aastat tegutseb kodumajanduse eriala õpperühm, mis on mõeldud toimetulekutaseme õpinguteks põhikoolijärgse kutsekeskhariduse omandamisel. Järjest enam pööratakse tähelepanu lühemaajaliste koolituskursuste läbiviimisele.
Inimlikustamine
Meie jaoks on väga oluline üldise mõtteviisi inimlikustamine ja õppija haridusvajadusele vastavate võimaluste loomine. Õpitingimuste kohandamisel oleme püüdnud keskenduda eelkõige õppuri tugevatele külgedele (võimed, teadmised, oskused, pädevused) ning toetada õppimist, rakendades rehabilitatsioonispetsialiste. Arendustöösse on püütud kaasata ka õppuri kodu, ehkki vahel on just kodu väärtushinnangud ja hoiakud õpilase probleemide põhjus. Õpingute käigus tagatakse õppuritele nii eduelamus kui ka objektiivne tagasiside õpitulemuse kohta.
Õpingud toimuvad eranditult õpilepingu (IÕK osa) alusel. Õpilepingus määratletakse õpingute sisu kohandamise tingimused. Üldhariduslike ainete sisu kohandatakse õppija vajaduste järgi ja on omandatud põhihariduse loogiliseks sisujärjeks. Kohandatud üldhariduslike õppeainete tüüpainekavade koostamisel abikoolijärgseks kutseõppeks on tehtud REKK-i ja Astangu keskuse töörühmades ära suur töö. Osa ainekavasid on ilmunud kogumikus “Sellist meistriks 2”, osa on veel toimetamisel. Pikemalt arutleme üldhariduslike õppeainete kohandamise ja soovitud tulemuste üle 29. aprillil REKK-i õppepäeval.
Toimetulekuõppes põhihariduse omandanud noorte kutseõpe pakub Eestis palju loomis- ja avastamisrõõmu: nii õppijatele, õpetajatele kui ka teistele kaasaaitajatele. Loodetavasti ka riigile ja valdadele. Astangu keskuse kodumajanduse õppegrupi kogemuste põhjal võib skeptikutele öelda, et toimetulek on märgatavalt paranenud kõigil kodumajanduse õpperühma õpilastel. Laskem kõneleda nendel enestel (kirjapilt muutmata), et saaksime mõelda elu tegelike ja näivate väärtuste üle ning õpiksime neil vahet tegema.
Õpilased
AIVAR (24-aastane): “Mulle meeldib sellepärast et peale seda tööle minna ja teisi õpetada Ma tahaksin saavudada ja ma tahaksin teha tööd et ma ei puuduks töölt.”
MADIS (21, ei kirjuta, õpetaja kirjutab): “Mulle meeldib õppida. Meeldib õues tööd teha – puid lõhkuda...”
TIIT (Madise vend, 20, ei kirjuta): “Ei ole veel mõelnud … Meeldib õues tööd teha – näiteks puid lõhkuda. Ei meeldi laua taga istuda. Ei meeldi kirjutada.”
HELEN (21, kirjutas iseseisvalt ligi lehekülje oma õpingutest Astangu keskuses): “Mulle meeldib õppida olme tundides pesu pesemist ja riide tundmist. Mulle meeldiv õppida toidutegemist meeldiv on piima suppi ja mannavaht ja kuitas käima panna kaasipliidi…”

Helma Täht,
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse
peametoodik
Raine Savolainen,
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse
kutseõppe-metoodik
 

Kutseharidus Riiklikus Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuses

 
   REKK on peamiselt tuntud riiklikus õppekavas sätestatud õpitulemuste välishindajana, st riigieksamite korraldajana. Välishindamine tähendab tasemetööde ettevalmistamist ja läbiviimist põhikooli lõpus, ühtlustatud materjalidega põhikooli lõpueksamite ettevalmistamist ja läbiviimist ning juba nimetatud riigieksamite ettevalmistamist ja korraldamist. REKK-i ees seisvaid tööülesandeid on tegelikult palju enam.
 
1993. a minister P.-E. Rummo ajal alanud ning ministrite P. Oleski, P. Kreitzbergi ja R. Loigu ajal jätkunud ettevalmistused olid 1996. a lõpuks jõudnud nii kaugele, et minister Jaak Aaviksoo allkirjastas Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse asutamiskäskkirja. Sellega koondati ühte ministeeriumi hallatavasse keskusesse mitmed varem hajali olnud või üldse puudunud tegevused. Kõik järgmised haridusministrid (M. Klaassen, T. Lukas, M. Rand ja T. Maimets) on lisanud REKK-i tegevuste nimistusse uusi tööülesandeid.
REKK-i tööülesannete hulka kuulub nt ka eesti keele tasemeeksamite igakuine korraldamine kolmel keeleoskuse tasemel – alg-, kesk- ja kõrgtasemel. Igal kuul osaleb neil keskmiselt tuhat eksaminandi, kellele tuleb koostada eesti keele taseme eksamitööd. Eksamid viiakse läbi Eesti eri paigus. Seesugune töö eeldab eksamimaterjalide koostajate ja eksamineerijate koolitust, kuna kõik peab olema vastavuses õigusaktides sätestatuga. Lisaks eesti keele tasemeeksamitele korraldab REKK igal kuul Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksameid Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejatele.
Tänavu on lisandunud Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS) volitatud töötleja tööülesannete ja kavandatava õppeasutuste riikliku välishindamise süsteemi rakendamisega seonduvate tööülesannete täitmine. Kõike seda tuleb teha lähtuvalt kehtivatest õigustest ja normatiividest.
Ebakõlad koordineerimisel
REKK-i asutamisel 1996. a kavandati asutada eraldi keskus kutseõppe ja kutsetega seonduvate probleemide lahendamiseks. Siit ka nimekuju Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, kus “kvalifikatsioon” tähistas kutseõppega seonduvat. Niisiis kavandati keskust, kus tegeldaks kutsekvalifikatsiooninõuete (kutsestandardite) ja kutseõppe sisu sätestavate moodulite koostamistöö korraldamisega, koolitusasutuste õppekavade koostamistöö nõustamisega kuni kutseeksamite ning kutsetunnistuste väljaandmise korraldamiseni. Kahjuks tekkisid peatselt ebakõlad – teineteisest eraldati kutsereform (kutsestandardid ja kutseeksamid) ja kutseharidusreform (kutseõppega seonduv): kutsereformi koordineerijaks sai sotsiaalministeerium, kutseharidusreform jäi haridusministeeriumi haldusalasse.
REKK-i kutseõppega seonduva struktuuriüksuse töötajad on REKK-i asutamise algusest peale üritanud aidata kaasa kutseõppeasutuste õppekavade koostamisel ja nende vastavusse viimisel kutsestandarditest tulenevate kvalifikatsiooninõuetega. Nüüdseks vastab enamik kutseõppeasutuste õppekavadest kutsestandarditele ning nende järgi õppinute diplomid ja oskused eriala nõuetele. Õppurid on valmis sooritama kutseeksameid.
Ka on REKK-i kutsehariduse osakonnas töötatud välja kutseõppe standardi eelnõu, mis sätestab kutsekvalifikatsiooninõudeid järgiva õppekava kokku seadmise nõuded. Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid kaasates on kavas korraldada eri kutsealade õppekavade kohustuslike sisumoodulite koostamistöö. On tehtud eeltöö kutse- ja erialaste töögruppide moodustamiseks, kelle tööd hakkab koordineerima REKK. Tegu on üldharidusainete ainenõukogudele analoogsete üksustega, mis töötavad REKK-i koordineerimisel edukalt juba aastaid. Selliste töögruppide moodustamisega on loodud kõik eeldused, et kutseõppe kohustuslik sisu saab kutse- ja erialati konkreetse väljundi ning on tagatud kutseõppe vastavus kutsestandardite üld-, põhi- ja erialaoskustele-teadmistele.
Koolitused asjaosalistele
REKK-i kutsehariduse osakonna eestvõttel on korraldatud kutseõppeasutuste üldharidusainete õpetajate tööalaseks toetamiseks teabepäevi ja koolitust. Kutseõppeasutuste pedagoogidele ja kutseeksamite materjalide koostajaile on viidud läbi hindamisproblemaatikat puudutavaid koolitusseminare. Hindamisküsimuste käsitlemisel on läbivad teemad terminoloogiaküsimused, nõuded testimismaterjalidele ja nende tüüpidele, samuti hindamismaterjalide koostamisprotsess ning hindamise usaldusväärsuse tagamine.
Senini sotsiaalministeeriumi haldusalas tegutsenud Kutsekoda (Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus) on toodud üle haridus- ja teadusministeeriumi haldusalasse, mistõttu on tekkinud lootus leida kutseõppega seonduvatele sõlmküsimustele optimaalsed lahendused.
Vajatakse töökäsi
Põhiseaduse järgi on põhiharidus kohustuslik. Seejärel on vaja teha valik, kuidas edasi. Missugused on kutsekooli kasuks otsustanud põhikoolilõpetaja võimalused edasi õppida?
Kutseõppeasutuste lõpetanutel on võimalik sooritada riigieksamid, mida kõrgkoolid arvestavad sisseastumisel; teiseks, kutseõppeasutuse väljund on siirdumine tööturule, mitte kohene edasiõppimine; kolmandaks, kui kutseõppeasutuse üldharidusainete osas omandatud teadmisi-oskusi peetakse väheseks, ei keela keegi midagi juurde õppida.
Kutseõppeasutuse lõpetanule loodud võimalus siirduda tööturule ja hakata andma toodangut on hoob, mida Eesti majandus oma arenguks vajab. Vaja on töökäsi, mitte vahendajaid ja ärijuhte, sest Euroopa Liit on loonud tingimused meie töökäte siirdumiseks mujale.
Vaatamata igasugustele n-ö vastunäidustustele, on kutseõpe mõistlik ja vajalik valik. Soovime edukat ja tulemuslikku kutseala valimist potentsiaalsetele töötegijatele.

Hanno Isok,
REKK
 

Milleks humanitaaria?

  Humanitaariat, st humanitaaraineid õpitakse praeguse Eesti kõrgkoolides meelsasti. Millegipärast peetakse neid kergemateks erialadeks kui näiteks insenerialasid, rääkimata juba arstiteadusest. Raskuse kohta on raske midagi ütelda – mis on ühele kerge, võib teisele raske tunduda. See sõltub mitmest asjaolust. Põhimõttelisemalt võttes eeldab humanitaaria n-ö ebamäärasemat, ambivalentsemat mõttejooksu. Humanitaaria on vabam kui matemaatika, ja vabadus meelitab, innustab ning paraku ka kohustab. Küsimus on eelkõige selles, mida humanitaaria endast kujutab.
 
Nimetuse järgi on see sõna seotud ladina keelega, kus sõna “homo” ja selle tuletised on seotud inimlikkuse, inimsuse jne tähendustega. Vaieldamatult on humanitaaria valdkond, kus tegeldakse n-ö põhimõttelise inimlikkusega, niisugusega, mis kodustab ja taltsutab meid ümbritsevat tegelikkust, teeb ümbritseva inimesele vastuvõetavaks, ja seda eelkõige (rahvus)keeleliste (või peaks ütlema – kogukondlike?) nimetamiste ja sellega seostuva kirjelduslikkuse abil. Sellest (rahvus)keelelisest retseptuurist, kataloogist, telefoniraamatust, n-ö vokabulaarist saab koostada erinevaid jutte, lugusid, kodustavaid seadeldisi/mehhanisme – nimetagem neid siis grammatikateks, narratiivideks, diskursusteks või ka lihtsalt ajalugudeks. Lugu teebki tegelikkuse inimlikult vastuvõetavaks, jutt tekitab kodutunde. Arstiteadus oma kohutavas inimlikkuses seda ei tee, ei tee seda ka näiteks teedeehitus, isegi mitte matemaatika. Tõsi, arstiteaduski koostab ajalugusid/haiguslugusid, ent seda vaid vahendi, mitte eesmärgina.
Kodustamismissioon
Humanitaaria lähtepunkt on mingi (rahvus)keel, kogukondlik kommunikatsioonivõimalikkus – kas siis ema- või võõrkeelena. Muu humanitaaria lähtub oma kodustamismissioonil eelkõige (rahvus)keelelisusest, kogukondlikkusest, kolklusest selle sõna kõige paremas ja positiivsemas tähenduses.
(Rahvus)keeli tuleb osata, nendega tuleb manipuleerida, st nende kaudu tegelikkust taltsutada, kodustada, inimlikustada. Võõrkeelelisusega on asi vähemalt eestlaste jaoks lihtne – tuleb õppida ja osata. Eriti inglise keelt, sest tänane globaalsus töötab kahjuks ainult selles keeles.
Paraku on praeguses Eesti Vabariigis vähemalt tänase seisuga selles osas probleeme. Üldharidus ei anna piisavat inglise keele oskust, kuigi peaks. Seega on inglise keele (varem öeldi pidulikumalt – inglise filoloogia) õppimine kõrgkoolis igati põhjendatud. Sama kehtib ka teiste, marginaalsemate võõrkeelte kohta (eestlaste jaoks kuulub siia ka vene keel, venekeelsete jaoks jällegi eesti keel) – nendegi omandamine kõrgkooli tasemel (koos kohustusliku inglise keelega) ja filoloogia sildi all (soovitatavalt koos õpetajakoolitusega) on igati õigustatud. Kusjuures näiteks ingliskeelsete inimeste jaoks, keda maailmas kahjuks piisavalt palju, on olukord teistsugune – neile piisab emakeelest. Maailm on tasalülitumas ingliskeelseks, tasandumas monolingvaalseks, kodustumas Anglo-Ameerikaks. Eesti valmistub selleks oma kõrgkoolide kaudu, varsti on Eesti nimetatud humanitaarseks pöördeks lõplikult valmis.
Humanitaarne Eesti Vabariik
Eesti keelega (eestlaste jaoks emakeelega) on seevastu probleeme – milleks seda keelt (ja filoloogiat) kõrgtasemel õppida, milleks üldse eestikeelne humanitaaria? Globaalsus töötab ju inglise keeles. Ent oleme konkreetsemad. Näiteks tänases Eestis peavad kõik eesti teadlaste akadeemiliselt arvesse minevad tööd olema ingliskeelsed. Kusjuures alles veerand sajandit tagasi pidid taolised tööd olema hoopis vene keeles. Siis oli see kvaliteedi märk. Aga nüüd enam ei ole.
Selles mõttes tundub humanitaar- ne võõrkeelendus olevat natuke justkui konjunktuurne värk. Võib-olla muutub paarikümne aasta pärast akadeemiliselt kohustuslikuks juba hiinakeelsus.
Eestikeelselt õpitava kõrgkooli-humanitaariaga on hoopis teine lugu. See on missioon ja poliitika. Ütelgem selgelt välja – tänane Eesti Vabariik on humanitaarne nähtus. Näiteks Valga ja Valka piir oli ja on vist praegugi humanitaarne. Eesti Vabariik ei ole majanduslik ega isegi mitte geograafiline nähtus. See on piirkond, mis vähemalt veel pool sajandit tagasi oli kodustatud eesti keeles ja sellest tulenevalt ka eesti meeles.
Seda tajuvadki (ilmselt küll alateadlikult!) need keskkoolilõpetanud, kes toovad oma avaldused humanitaaraladel õppimiseks. Maailm ei oota meilt geenivaramut ega isegi mitte rahvuslikku Antarktika-ekspeditsiooni. Maailm ootab meilt akadeemilist, kõrgkoolides viljeldavat Estonicat. See – ja ainult see – on, mida me saame teha paremini kui teised. Eestikeelne humanitaaria on meie (lennartlik?) Nokia, ja seda tajuvad need sajad Eesti keskkoolilõpetanud, kes tänavugi suvel toovad avalduse ülikooli-humanitaariasse.
Eesti geneetikud saavad oma geniaalsust kõige paremini realiseerida ja õpetada mujal, sest seal on raha ning maailmatasemel tingimused. Eesti antarktikud saavad oma akadeemilist ennastsalgavust kõige paremini realiseerida Vene Föderatsioonis (à la Juhan Smuul ja temale järgnevad), kuna just Vene Föderatsioonil on maailma tasemel polaarkogemus. Ent Eesti on humanitaarne, ja see humanitaarne Eesti on siin, Eestis, kodustatuna oma kodus. Seda tasub kõrgtasemel ülikoolides õppida. Sellega saab hiljem kõrgtasemel Euroopassegi minna.

TOOMAS LIIV,
Tallinna Ülikooli
eesti kirjanduse professor
 

Inseneriamet tagab huvitava töö ja leiva

   Erialavalik on elu tähtsamaid otsuseid. On valdkondi, kus suure hulga ülikoolilõpetajate tõttu on piisavalt kvalifitseeritud spetsialiste. Teatud valdkondades või erialadel ületab lõpetanute arv kordades tööturu vajadused.
 
Osa erialade puhul koolitatakse sisuliselt potentsiaalseid töötuid. Seejuures õppurite oma raha eest, sest riiklik tellimus on nendel erialadel viidud viimastel aastatel minimaalsele tasemele.
Kõrgharidusega sekretärid
Enamik CV-Online’i andmepankades töölesoovijaid/enda taseme testijaid on ärijuhtimise, rahvamajanduse, haldusjuhtimise ning juuraharidusega.
Kõrgharidusega lõpetanute ületootmine mõnes valdkonnas/erialal on paljude ettevõtete personalijuhtidelt saadud info põhjal viinud olukorrani, kus näiteks sekretäri ametikohale laekub avaldusi kümnetelt kõrgharidusega inimestelt. Kõrgelt haritud inimeste ületootmine mitmel erialal on tingitud sellest, et suur osa noortest eelistab trendikat kõlava nimega eriala, mõtlemata, kuidas hiljem tööd leida ja ära elada.
Ka inseneritöö on loometöö
On valdkondi/erialasid, kus lõpetanute järele on suur nõudlus. Selliste hulka kuuluvad tehnikateadused (inseneriteadused) ja loodusteadused. Erialavalikul pole noored enamasti kursis tööturul toimuvaga või pole kindlad oma võimekuses saada hakkama õpingutega tehnika- ja loodusteaduste erialadel.
Insenerierialad on hakanud noorte hulgas jälle popimaks muutuma. Trend algas infotehnoloogiaga seotud erialadega. Praegu on väga populaarsed ehitusega seotud erialad. Ka mõnel teisel insenerialal on konkurss suurenemas.
Loometöö ei ole seotud üksnes kunsti- või muusikaerialadega. Ka inseneritöö on enamasti loometöö. Sageli me ei teadvusta, et suurem osa sellest, mida iga päev tööl, tänaval ja kodus kasutame, on otseselt või kaudselt inseneritegevuse vili. Näiteks tööstus- ja tsiviilehitised, raud- ja maanteed, energeetika- ja tööstusettevõtted, elektri- ja veevõrk, pangad, haiglad (koos vajaliku sisseseadega) jne – kogu infrastruktuur.
Inseneriloomingu hulka kuulub palju sellist, milleta me igapäevaelu ettegi ei kujuta – transpordivahendid, kodumasinad, arvutid, telekommunikatsioonivahendid, mööbel jms. Lisaks seadmed ja aparaadid, mida kasutatakse tööstuses, meditsiinis, teadusuuringutes, riigikaitses ja mujal. Insenere – tehnika- ja tehnoloogiaspetsialiste – ei vajata üksnes uute toodete ja teenuste loojatena, neid on vaja ka infrastruktuuri, kõikvõimalike masinate ja seadmete käigushoidjate ja arendajatena.
Insener on ettevõtluse arengumootor. Arenenud maades on enam kui 90% uut tehnoloogiat kasutavatest ettevõtetest rajanud inseneriharidusega spetsialistid. Insenerid on seega inimesed, kes on rohkem kui teiste valdkondade spetsialistid orienteeritud uute töökohtade loomisele endale ja teistegi valdkondade esindajatele.
Viiekohaline palganumber
Insenerierialade lõpetanud kindlustavad endale töö ja riigi keskmisest tunduvalt kõrgema palga. Seetõttu tasub inseneriks õppida! Eesti praegune majandusareng on suhteliselt kiire, kuid seda annaks veelgi kiirendada, kui jätkuks piisavalt tehnika- ja tehnoloogiaspetsialiste – insenere ja tehnikateadlasi. Tööpuudust ei tule neil karta praegu ega ka tulevikus, ei Eestis ega ka Euroopa Liidus.
Inseneride puudus on jätkuvalt probleem kogu maailmas, vaatamata inseneride tunduvalt suurematele palkadele, võrreldes teiste valdkondadega, nagu haridus, kultuur, põllumajandus, teenindus jne.
Seda, et Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduskondade lõpetajate töötasu ületab vahetult pärast lõpetamist tunduvalt Eesti keskmise palga, kinnitavad TTÜ õppeosakonna karjääriteenistuses korraldatud vilistlaste küsitlused. Selgus, et üle kahe kolmandiku TTÜ lõpetanutest alustab töökarjääri viiekohalise palganumbriga.
Insenerierialade üliõpilastel on võimalik anda panus Eesti arengusse juba õpingute kestel. Üliõpilaste aine- ja lõputööd valmivad sageli ettevõtete ja ülikooli ühisprojektide tulemusena. Juba lähiajal on tegusatel üliõpilastel võimalik proovida kätt ettevõtluses, luues oma spin-off-firma Mustamäele TTÜ kõrvale rajatavasse tehnoloogiaparki. Noorte, nüüdisaegse haridusega inseneride aktiivsel toel saab Eesti liikumine teadmistepõhisesse ühiskonda uue impulsi.

Jakob Kübarsepp,
Tallinna Tehnikaülikooli prorektor
 

Miks peaks keegi tahtma õppida teoloogiat?

 
Milleks peaks üks noor inimene Eesti Vabariigis Anno Domini 2005 teoloogiat õppima? Eestis teoloog au ja kuulsust ei saa, rikkust samuti mitte.
 
Teoloogia õppimine on vajalik valmistumaks kirikutööks. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulikuks soovijal peab olema teoloogiline kõrgharidus. Samas pole kirikus eriti palju auhiilgust ja kuulsust, rikkusest rääkimata. Küll aga palju ja rasket tööd. Kirikuõpetaja amet kuulub koos sõjaväelase, arsti, politseiniku ja kohtuniku omaga univormsete ametite kategooriasse. Seega kaasneb vaimuliku ametiga kohustus olla valmis täitma oma ülesandeid, olenemata ajast, kohast ja vaimuliku soovist.
Kas teoloogiat peaks õppima selleks, et koolis religiooniõpetust õpetada? Võib küll, aga selleks ei pea õpetaja olema kõrgharidusega teoloog. Piisab religioonipedagoogilisest ettevalmistusest, mis hõlmab ka teoloogilisi aineid. Kui pedagoogiline ettevalmistus juba on, saab EELK Usuteaduse Instituudis täiendusõppe korras läbida üheaastase üldise teoloogiakursuse ja selle kaudu ametliku õiguse õpetada religiooniõpetust üldhariduskoolis.
Mõni teoloogiat uuriv noor püüab teoloogiaõpingute kaudu leida lahendust oma eluprobleemidele, teine jälle edendada oma usuelu. Aga teoloogia uurimine siin eriti edasi ei aita – nagu ei aita inimesel kirjanikuks saada grammatikatundmine ja tudeerimine.
Milleks siis õppida teoloogiat? Minu esialgne vastus oleks: teoloogiat õppima kannustab huvi mõista ennast, teisi inimesi ja maailma. Vahel kaasneb sellega soov mõista Jumalat. Ajapikku ja teoloogia õppimise käigus peaks saabuma mõistmine, et inimene ei suuda Jumalat mõista, et Jumal on alati suurem. Ehk siis “Allah’u akbar”!
Ma ei tea
Antonio de Mello on rääkinud järgmise loo. Ükskord palus Õpetaja igal oma õpilasel kirjutada paberilehele klassiruumi pikkuse. Peaaegu kõik kirjutasid ümmargusi arve, nagu 4,5 meetrit, mõni lisas veel sõna “umbes”. Õpetaja nentis: “Keegi teist pole õigesti vastanud.” – “Aga mis on siis õige vastus?” – “Õige vastus on: “Ma ei tea.”
Teoloogiat õppida tähendab õppida ütlema “Ma ei tea”, tunnistada oma piiratust, julgust olla rumal, poolik ja kasvuraskustes.
Nagu kõike muud (näiteks söögitegemist või autojuhtimist), tuleb ka teoloogiat õppida. Õppimine on siin suunatud eelkõige kolmele valdkonnale.
q Teoloog õpib olema ja elama kui (risti)inimene. Siin räägitakse spirituaalsest formatsioonist, identiteedi, pühendumise ja kutsumuse kujunemisest ja kujundamisest, misjoni ehk oma veendumuste ja põhimõtete vahendamise õppimisest ja harjutamisest.
q Teoloog õpib tundma ristiusku ja kiriku elu – kuidas inimesed on enne teda andnud tunnistust oma usust, kuidas usk on leidnud jäädvustamist Piiblis ja kiriku ajaloos, kuidas usku on mõistetud ja seostatud kõigega, mis on.
q Teoloog õpib teenima, valmistudes teenimisametiks kas kiriku- või mõnes ühiskonnas leiduvas ametis.
Teoloogia õppimise algust on raske kindlaks määrata. Kindlasti ulatub see teoloogilisest koolist/ülikoolist kaugemasse aega. Mõtlemise algus ja miks-küsimused on ka teoloogia algus. Teoloogiakoolis jätkub teoloogia süvendatud ja süstematiseeritud õppimine, kusjuures põhitähelepanu on koondatud usu ja kirikuelu tundmaõppimisele, mõistmisele ning seostamisele kõigega, mis inimene on ja mida inimene teeb.
Kristliku teoloogia mõiste
Teoloogia tuleneb kreeka keelest, kus theos tähendab Jumalat, logos aga sõna, väge ja õpetust. Mõista teoloogiat kui pelgalt õpetust Jumalast oleks ekslik. Võtkem võrdpildiks sõna “jalgratas”. “Jalg” + “ratas” ei anna mingit selgust selle ühe- või enamarattalise sõiduriista olemusest, välimusest ja kasutamisest. Vaja on palju enamat.
Teoloogia ühe võimaliku definitsioonina on mulle meelepäraseks saanud Charles Woodi mõte: teoloogia on kriitilis-kreatiivne dialektiline mõtisklemine kristliku tunnistuse kehtivusest. Teoloogia on niisiis tegevus, mille käigus uuritakse, analüüsitakse ja hinnatakse ristikiriku elu, sõnumit ja tööd. Eesmärk on selgitada, kas see on selline, nagu peaks, ehk kas see on autentne (vastavuses Piibli ning kiriku traditsiooniga), tõene (loogiline, koherentne, ühildatav inimese muude teadmistega) ning kohane ehk kontekstuaalne (sobiv vastavasse aega, ruumi ja isikutele). Põhiline kontrollküsimus on, kas uuritav ja hinnatav esindab evangeeliumi Jeesusest Kristusest.
Teoloogia tegemine
Teoloogia õppimiseks on eelkõige vaja huvi. Huvi eeldab omakorda teatud võimeid ning eeldusi, mille hulka peavad kindlasti kuuluma avatud ja uudishimulik suhtumine maailma ja inimesse. Selle üle mõtisklemises osalemise kaudu saabki võimalikuks kompetentne osalemine teoloogilises arutelus. Teoloogiks kasvatakse teoloogiat tehes ning seda veidi targema, kogenuma ja poolikuma teoloogi juhendamisel.
Teoloogia tegemine on niisiis reflektiivne protsess õpetaja, meistri, targa, guru juhendamisel, kus kujundatakse dialektiline seos terviknägemuse ning detailianalüüsi vahel, millesse on haaratud ka tegija ise. Terviknägemus seisneb võimes sünteesida mõistetut, köites selle tervikpilti ning sõlmides seoseid uue ja vana vahel. Detailianalüüs seisneb võimes analüüsida, märgata seda, mis on vaadeldavas olukorras või küsimuses erilist ja ainulaadset nii, et säiliks selle eripära. Teoloogia tegemisega on seotud paljud akadeemilised distsipliinid (ajaloolised, filosoofilised, sotsiaalsed, psühholoogilised, lingvistilised, kaunite kunstidega seotud, kultuurantropoloogilised jt).
Teoloogia tegemisel on mitu eesmärki. Õppetöö peaks andma esmase, elementaarse teadmise ja mõistmise religioosse traditsiooni sisust. See peaks olema süstematiseeritud teadmine ja mõistmine (personaalne, terviklik-holistlik, kütkestav ja eksistentsiaalne). Õppetöö käigus peaks arenema võime analüüsida ning vastutustundlikult, kuid kriitiliselt ja enesekriitiliselt mõtiskleda traditsiooni ja selle elementide üle. Lõpuks peaksid omandatud arusaamad ja hinnangud leidma tee inimese enda ellu – mõtetesse, sõnadesse, tegemistesse ja tegematajätmistesse.
Et silmad avaneksid nägema...
Teoloogiast võib mõtiskleda ka nii, nagu pajatavad järgnevad read. Kõik katsed öelda midagi elukestva tegevuse, protsessi ja teekäimise kohta jäävad niikuinii vaid katseteks. Teoloogi asi on seega õppida läbi nägema, paljastama ning selgitama kogu seda “jura”, mida inimesed on teadlikult, kuid sageli pigem teadmatusest, sünnist saati inimlapsele pähe, südamesse, lihasse ja luudesse valanud. Jumal on kõikjal, Temas me oleme ja liigume. Silmad aga on tuhmunud nägema ja kõrvad kurdistunud kuulma. Kurb on vaid see, et nii vähesed kutsutuist ja seatuist on suutnud hakata nägema nii iseendasse kui ka ellu väljaspool iseennast. Igapäevane pidev ajuloputus hoiab enamiku mõistmisest edukalt eemal. Julgen tunnistada, et aiman vaid harva ja vilksamisi kogu seda ilu ja selgust, mida igapäevaaskeldused nii osavalt varjutavad.
Seega tuleb areneda, püüelda edasi, armastada ennast ning ometi mitte leppida sellega, mis ollakse. Kogu tegevus lunastuse leidmise eesmärgil on tõesti tühi töö ja vaimu järamine. Lunastus tuleb Jumalalt ning on inimeste ponnistustest sõltumatu. Teadmised, selgus ja areng on samas vajalikud armastuse pärast selle Lunastaja vastu. Et inimene saaks lahti petteulmadest, mis teda takistavad armastamast ja armastatut nägemast nii, nagu too on. Lollus pole armastus, targutamine pole tarkus ja valu puudumine pole tervis.
Teada, mõista ja muheleda
Emeriitprofessor Ülo Vooglaid on teadmise maksiimi või ideaalina rõhutanud, et inimene peaks millegi kohta teadma kõike ning kõige kohta midagi. Minu arvates iseloomustab see ideaal üpris tabavalt teoloogiat ja teoloogi, keda võib muhelemisi nimetada ka universaaldiletandiks. Selle diletantlikkuse ulatust aga sobib iseloomustama teoloogi pädevuse tasand.
Polanyi hierarhiliste tasandite teooria kohaselt koosneb iga kõrgem tasand madalamatest tasanditest, andes mõtte nendele tasanditele ja neid moodustavatele elementidele. Et mõista madalamat tasandit, tuleb asetada end välja kõrgemale. Kõrgeim inimesele kättesaadav tasand jääb paratamatult meie maailma sisse – aga ei ole ka väiksem kogu meie maailmast. See on generalisti tasand – ja Rooma paavst Johannes Paulus II oli kogu inimkonda ja maailma oma pilgu ees hoides sellel tasandil olijate auväärne esindaja.
Samas peaks inimene püüdma end aeg-ajalt asetada veel üks tasand kõrgemale, et näha ja mõista inimkonna ja universumi mõtet. See on siis kokkuleppeliselt Jumala tasand. Samas saab inimene sellel tasandil kirjeldada ainult osaliselt nähtavat ja nähtavat osaliselt. Ta ei saa ega tohi teha eksklusiivseid ettekirjutusi, kuna ettekirjutused eeldavad terviku haaramist. Jumala tasandi tervik pole ajast ja ruumist, sotsiaalsest jms keskkonnast pärit inimesele haaratav. Teisisõnu ei saa partikulaarne ammendavalt käsitleda universaalset. Inimesel puudub pädevuse tasand andmaks hinnanguid universumile või inimkonnale. Mul jääb vaid muheleda enda üle, kui kipun arvama, et tean, mis on õige ning vajalik kõigile inimestele igal ajal ning igas paigas.
On asju, mida õpid kui vahendit millegi saavutamiseks, ja on asju, mida õpid asja enda pärast. Teoloogia on minu jaoks püüd mõista tervikut, oma kohta ning ülesannet selles tervikus.
Mida peaks tegema?
Günter Grass ütleb Eesti Ekspressi Areenis 3.11.2003 avaldatud intervjuus: “Me ei ole ju preesterravitsejad, kes manavad esile ideaalseid maailmu, me peame maailma kujutama tema kahjustatud olekus.” Tõsi – aga teoloogina ongi minu eesmärk manada endale ette ideaalne maailm ja seda maailma kuulutada. Aimdus selleks tuleb evangeeliumist. Samas tuleb pidevalt mõtiskleda, kas mu ideaalmaailm on ikka piisavalt hea või vajab korrigeerimist. Selleks aga tuleb õppida ja korrigeerida iseennast, avada iseennast suuremale, teades, et mu ideaalmaailm ei ole ikka veel ideaalne. Samaaegselt tuleb õppida tundma, mõistma ja analüüsima “maailma tema kahjustatud olekus”, tuleb selgitada välja kahjustuste olemus ja ulatus, neid kritiseerida ning samas teha midagi kahjustuste parandamiseks. Alates iseendast.
Alati on neid, kes ei tule kaasa, kes ei kuula ega tahagi mõista. Neile tulebki jätta vabadus seda teha – mitte mõista, kuulata, kaasa tulla. Inimest ei saa veenda. Veenduma peab ta ise. Kui ei veendu – ära heida meelt. Ei kuulatud Jeesust, veel vähem siis sind, ole sa õpetaja, kasvataja või kes iganes.
Kõige eelöeldu valguses jääb mu tänaseks vastuseks küsimusele “Miks peaks õppima teoloogiat?” – “Miks ka mitte?”. Küll aga on religiooniõpetuse, teoloogiakooli, kiriku või koguduse peamine ülesanne ja eesmärk teha valmis, suletud, isetark inimene poolikuks, kasvavaks, avatuks ja võimeliseks üllatuma kõige uue ees.
Maailm on suur. Jumal on suurem. Ja imestamist meil jagub. See on nii tore, nii tore, nii tore.
 
 

Allan Kährik,
EELK Usuteaduste Instituudi prorektor
 

Koolitöökojad turvaliseks

   Tööõpetus on kulukas. Võib-olla saab tundi läbi viia tulemuslikult ka väheste tööriistadega, kataloogidest pilte näidates, kuid tänapäeva tehnoloogia kiire pealetung nõuab siiski, et õpilane teaks, millised vahendid on olemas, saaks nendega tutvuda ja neid katsuda. Kooli ülesanne on ju elus hakkama saava inimese kujundamine ning tulevasele oskustöölisele, insenerile, arhitektile, kunstnikule huvipisiku süstimine ja loovuse kujundamine. Kui me seda ei tee, muutub töö- ja tehnoloogiaõpetus mõttetuks.
 
Suureks abiks on aastal 2002 riigihankena koolidele eraldatud Boschi elektrilised käsitööriistad ja elektroonikaõpetuse komplektid. Eelmisel aastal “21. sajandi kooli” projekti kaudu eraldatud raha eest võisid koolid soetada riiklikus õppekavas oleva nimistu põhjal tööriistu ja materjali. Paljudes koolides jäi see tööõpetusele ainsaks rahatoetuseks õppeaasta jooksul. Tööõpetuse tarbeks peaks koolis olema kindla summaga pearaha õpilase kohta, mida õpetaja saaks õppekavast lähtuvalt vajaduse järgi kasutada.
Sel aastal on tulemas Tiigrihüppe Sihtasutuse kaudu 17 arvuti teel juhitavat CNC-freespinki, mis jagatakse koolidele konkursi alusel. Seal hakkavad käima ka lähipiirkonna koolide õpilased. Kodukoolis tehakse arvutiklassis tööde projektid ja programmid valmis, praktiline töö ja demonstratsioon toimub CNC-pinki omavas koolis. Sihtasutus viib eelnevalt läbi ka õpetajate koolituse.
Töökodade olukord erineb suuresti
Aastaid on olnud ainesektsiooni lahendamata põhiprobleem töökodade halb olukord ja aine kehv rahastamine. Võtsime nõuks koolide töökojad üle vaadata, kohtuda omavalitsusjuhtide ja koolide direktoritega probleemide arutamiseks ja lahenduste otsimiseks. 2004. a kevadel tutvusimegi Pärnu linna ja maakonna koolide töökodadega. Kaasa olid kutsutud haridusameti töö- ja tehnoloogiaõpetust kureerivad töötajad ja tööõpetuse õpetajad. Vestlused koolijuhtidega olid konstruktiivsed, probleemiks toodi rahanappus. Paljudes koolides ei maksta õpetajale lisatasu (meistritasu) tunnimaterjalide ettevalmistamise, masinate ja abivahendite hooldamise ning remondi jaoks.
Ringkäigul nägime, et Pärnu maakonnas on koolide töökojad paremas olukorras kui Pärnu linnas. On remonditud ja soetatud uut tehnikat, on päris uusi ja nüüdisaegselt sisustatud töökodasid. Nõuetekohast ventilatsiooni ei ole paljudes koolides (v.a Audru KK), elektrisüsteemid ei kannata kriitikat, valgustus ei vasta nõuetele, töökoda asub keldrikorrusel ja päevavalgus puudub, masinad on vananenud. Mõnes töökojas oli palju üleliigset. Tööõpetuse klass ei tohiks olla kooli ladu. Ühes Pärnu koolis ei olnud uuele õpetajale üle antud riigihankena saadud elektrilisi tööriistu. Kiituseks õpetajatele on, et töökodades oli näha omavalmistatud abivahendeid ja tööriistu.
Maakonnas võib esile tuua Audru Keskkooli (õp Raul Kirss), Juurikaru, Jõõpre, Tori ja Paikuse põhikooli. Jõõpre Põhikool on kujunenud aastate vältel meie õpetajate õppebaasiks. Aitäh koolidirektorist tööõpetuse õpetajale Mati Sutile, kes on aidanud ainesektsiooni tööd koordineerida ja Soomest puidulõike õpetajaid kursustele juhendama kutsunud. Juurikaru Põhikooli õpetajal Olev Kööslil olid huvitavad tööjuhendite kogumikud ja omavalmistatud abivahendid tööde viimistlemiseks. Taali Põhikooli töökojas oli ilus väljapanek õpilastöödest õpetaja Heino Toomela juhendamisel.
Linna koolidest võib tõsta esile Ülejõe ja Koidula gümnaasiumi ning vene gümnaasiumi.
Igas vallas võiks olla üks nüüdisaegne õppetöökoda, mis teenindaks piirkonna kõiki koole. Selline süsteem toimib edukalt Tori vallas.
Pärnu Linnavalitsus on astunud tõsise sammu olukorra parandamiseks ja alustanud tööõpetuse ja tehnika maja rajamist Pärnu Kutseõpetuse Keskuse endistesse hoonetesse. Tööle hakkab see 1. septembril ja seda hakkavad kasutama Sütevaka humanitaargümnaasiumi, vanalinna ja Kuninga tänava põhikooli ning hansagümnaasiumi õpilased. Ehk liitub ka teisi koole, näiteks Väike Vabakool. Loodaval majal on eeldus saada Pärnus tööõpetuse keskuseks, kus saab viia läbi Pärnumaa, aga miks mitte üleriigilisi ning rahvusvahelisi koolitusi. Pärnu abilinnapea Peeter Orava sõnul tehakse sinna kaks poiste töökoda ja tütarlastele õmblustöö- ning kodumajandusklass, projekteerimine käib. Pärast koolitööd hakkavad seal tegutsema tehnikaringid. Ette on nähtud ruumid mudelautonduse, -raketi, -laeva ja -lennunduse ning puidutöö harrastajatele, meistrikojad keraamika-, klaasi-, elektroonika-, foto- ja multimeediaringile. Tuleb ka juurdeehitus. Autospordiringid, kardi- ning motoring leiavad koha Sauga ringraja kõrval. Loodan, et kool läheb kõige uuega kaasa.
Töö- ja tehnoloogia ainenõukogu töötab praegu välja koolitöökodade ülevaatuse juhendit. Õpperuumide ülevaatuse eesmärk on selgitada maakondades ja linnades välja koolide tehnilise baasi ja töökeskkonna olukord. Saadud andmetele tuginedes otsitakse lahendusi koos omavalitsuse ning haridusministeeriumi esindajatega. Ülevaatust teostavad kohalik ainesektsioon koos haridusameti ja maakonna/linna esindajatega.
Loodame, et asjaosalised teevad selleks kõik, et olukord paraneks kõigis meie riigi koolides ning õpetajad ja õpilased saaksaid töötada, luua ja õppida turvalistes, tänapäeva nõuetele vastavates õppeklassides. Riik vajab haritud oskustöölisi, spetsialiste ja leiutajaid.

TARMO PAJULA,
Pärnu-Jaagupi
Gümnaasiumi õpetaja,
Pärnumaa
ainesektsiooni esimees,
töö- ja tehnoloogia ainenõukogu liige
 

Poiste motiveerimisest kehalises kasvatuses
 

 
 Aeg-ajalt ilmub trükimeedias artikleid kehalise kasvatuse teemadel, enamasti kahjuks negatiivse alatooniga. Hiljuti oli ajakirjas Pere ja Kodu artikkel “Miks keka pole popp?”. Mida teha? Kuidas motiveerida õpilasi kehalises kasvatuses osalema ja tunnist rõõmu tundma?
 
Jõgeva Gümnaasium on kehalise kasvatuse hindamisel läinud üle poolaastahindele. See välistab hinnetejahi ja laseb õpetajal suhtuda tundi loomingulisemalt. Aega jääb nii õpetamiseks, treenimiseks kui ka õpilaste “emotsionaalse paagi täitmiseks” sportmängude ja neid huvitava tegevuse kaudu. Tagasiside saamiseks ja õpilaste kehalise ettevalmistuse taseme mõõtmiseks jõuab sooritada ka teste ja kontrollharjutusi.
Sportmängude alusel hindamine
Iga veerandi lõpus analüüsib õpilane koos õpetajaga oma tegevust ja annab sellele hinnangu. Sel moel saadakse igasse veerandisse arvestuslik hinne, mis peegeldab õpilase osalust tunnis, sportlikku aktiivsust, suhtumist ainesse, hügieenireeglite järgimist jms. Need hinded on poolaastahinde kujunemisel määrava tähtsusega. Kontrollharjutuse või testi hinne annab õpilasele informatsiooni tema kehaliste võimete tasemest-oskustest, võrreldes teiste samaealistega. Tegu on poolaastahinde ühe komponendiga.
Sageli on kehalise kasvatuse õpetaja probleem tunni huvitavaks muutmine ja õpilaste motiveerimine end pingutama ja ennast ületama.
Olen Jõgeva Gümnaasiumis kasutanud juba aastaid sügis- ja kevadveerandi tundides võistlusmeetodit. Sügisel võistlevad poisid kuuli kümnevõistluses. Juba muiste selgitasid vana Kalevi kolm poega Saadjärve ääres kivi visates, kes neist on kõige kangem. Mõistagi tahavad kõik poisid olla kanged ja võistlus on tuline. Õpetaja fikseerib tulemused ja talletab need edaspidiseks võrdlusmaterjalina. Peetakse ka kooli rekorditabelit, kuhu kuulumine on auasi.
Viievõistlus
Teise poolaasta ühe hinde saamiseks korraldan neljandal veerandil kergejõustiku viievõistluse. Kuna tavalisele tunnile lisandub võistlusmoment ja tulemuste eest eri aladel saadavaid punkte on võimalik kaaslaste omadega võrrelda, on noormehed väga huvitatud maksimaalsest pingutamisest. Tunnist võetakse huviga osa.
Poisid on jagatud kolme vanusegruppi: 6.–7. klassi poisid, 8.–9. klassi poisid ja gümnaasiumiastme noormehed. Kahes nooremas grupis on alad 60 m jooks, kuulitõuge (6.–7. kl 3 kg kuul, 8.–9. klass 4 kg kuul), kaugushüpe, pallivise ja 1000 m jooks. Gümnaasiumiastme alad on 100 m jooks, kuulitõuge (5 kg kuul), kaugushüpe, granaadivise (700 g granaat) ja 1500 m jooks. Granaati kasutan odaviske asemel ohutuse mõttes ja ka seetõttu, et granaadid on koolil olemas.
Punkte arvestan TV 10 olümpiastardi ja kergejõustiku kümnevõistluse punktitabeli alusel (oda = granaat). Iga ala tulemus annab protsessihinde ja arvestusliku hinde aluseks on lõplik punktisumma. Nii võib juhtuda, et protsessihinnete aritmeetiline keskmine ei lange kokku arvestusliku hindega. Näiteks on noormees tugev jooksudes, aga kuul ja granaat jätavad soovida. Jooksudes “normatiivist” parem tulemus kompenseerib ebaedu heite-tõukealadel. Poisid on punktide liitmisel oma õhinaga läinud nii kaugele, et oskavad juba ette arvestada, kui palju on näiteks vaja viimasel alal pingutada, et “viie” norm täis venitada.
Kõigile jõukohane võistlus
Et tegemist on tavaliste noormeestega, kellest käib eriala treeningutes vaid mõni üksik, on kehtestatud “normid” nimme “inimlikud”, et ka keskpärane võiks õnnestumisest ja eneseületamisest rõõmu tunda. Kuna alad on samad kogu gümnaasiumiastme jooksul ja kõik tulemused talletatud, võivad poisid neid võrreldes saada ülevaade oma arengust. Areng on nähtav, see innustab ja motiveerib poisse enamaks.
Viievõistlusele eelnevad treeniva iseloomuga tunnid üksikaladel. Nii on kasulikult sisustatud hulk kehalise kasvatuse tunde, lisaks toimib noormehi innustav võistlusmoment. Õpetajal on võimalus näha noormeeste arengut ja saada tagasisidet oma tööle.
Olgu näiteks kahe venna lugu. Marko ja Meelis õppisid gümnaasiumiastmes: Marko 12. klassis, Meelis 11. Ühele sobisid paremini jooksualad, teisele heited-tõuked. Punkte kokku liites tuli vennakestel täpselt ühesugune summa – 2497 punkti. Pärast Marko gümnaasiumi lõpetamist lubas Meelis venna tulemuse ületada ja tõestada vennale, kes on pere parim viievõistleja. Tegigi! Nüüd on kooli rekord tema käes ja ootab ületamist.
Näiteid positiivsest võistlusmomendist, tulemuse nimel pingutamisest ja eneseületamisest võiksin tuua veelgi. Põhiline on, et noormehed harjutavad, pingutavad ja võistlevad välise sunnita.
Kuna eelnevalt kirjeldatud meetod on Jõgeva Gümnaasiumi noormeeste puhul end aastate jooksul õigustanud, julgen selle ka kolleegidele välja pakkuda.

VIKTOR NÕMM,
Jõgeva Gümnaasiumi
kehalise kasvatuse õpetaja