Nädalakommentaar

Tallinna Haridusameti andmetel õpib pealinna üldhariduskoolides 5313 last, kelle kodu on mujal. Suuremal osal neist kuskil Harjumaal, kuid paljudel veel hoopis kaugemal: Lääne-, Viru- ja Valgamaal, saartel, Võrus ja Viljandis. Ei ole ühtegi esindamata maakonda (vt lk 9). Teistest paikadest suurde linna õppima tulnute hulgast annab hea ettekujutuse võrdlus Põhja-Tallinna õpilaste arvuga – see on 5308. Niisiis üsna täpselt terve linnaosa jagu Tallinna koolilapsi ei olegi tallinlased!
Ülikoolid on laotanud oma filiaalid üle maa, neid jagub meil Pärnusse, Narva ja Haapsallu, aga lugema, kirjutama ning arvutama õpitakse kodust sadade kilomeetrite kaugusel... Väikses Eestis, kus peaaegu kogu rahvas sai kirjaoskuse kodukohas kätte juba ammusel Rootsi ajal! Mis kõrgtasemel imeasi see meie praegune üld(kesk)haridus siis on, et seda suudetakse pakkuda veel vaid suuremates linnades – ja sealgi mitte igas koolis?
Muidugi pole asi hariduse sisu erilisuses, koolides ega õpetajates, vaid elukorralduses, milleni meid on viinud kõikide valdkondade nn poliitiline juhtimine. Näiteid selle kohta võib tuua igalt alalt, konkurents hariduses on vaid üks neist: tavaklassis kahe nädalatunniga ainet õppinud koolilõpetaja peab sooritama eksamid tasemel, mis eeldavad viit nädalatundi õppimist – ja seda “võrdsetel” alustel nendega, kes juhtumisi ongi viis tundi õppinud, pealegi valitud seltskonnas... Et nii mõnedki haridust väärtustavad vanemad nendes tingimustes oma lastele parimat soovides nad kodust ära “heasse” kooli saadavad, on asjade loomulik käik loomuvastastes oludes.
Demokraatia Eesti moodi tähendab pahatihti asjatundmatust, mis ei võimalda näha ette tehtavate otsustuste kaugemaid tagajärgi. “Tundub, et need inimesed, kes tulevad riigikokku otse põllult, laborist, haiglast, koorist või klaveri tagant, elaksid justkui pisiblufi käsiraamatu järgi “Poliitika – see on imelihtne!””, ütleb Marju Lauristin (vt Marju Lauristini kurb sünnipäev, EPL, 9.04.). Asi see hariduski siis korraldada on: paneme kinni, laseme lahti, müüme maha, liidame ja likvideerime, keelame ja käsime...
Res Publica võimu ajal olevat haridusele eraldatud enneolematult palju raha. Kahju küll. Sest enne, kui selle üle rõõmustada, tuleks selgeks rääkida, millist raha ikkagi pidada haridusele kulutatuks ja millist mitte. Kui palju raha kulub meil politikaanlusele ja reformimängudele ning mida makstakse kõikvõimalikele huvirühmadele ja nõuandvatele kogudele, et nad töötaksid välja hiljem mõttetuks osutuvaid pabereid? Mis summade eest peetakse ülal ministeeriumi ennast ja tema allasutusi ning mis kanditakse kinnisvaraärisse, näiteks koolimajade kokkuostuks? Hariduskulude kirja on ilmselt läinud mõndagi, millel haridusega üldse pistmist pole. Millega muidu seletada, et valitsus räägib seninägematust rahastamisest, haridus ja teadus aga on endiselt vaesed?
Oleks selgelt ülekohtune süüdistada kiiva kiskuva hariduskorralduse kõikides hädades üksnes äsja lahkunud valitsust. Eks neid ämbreid ole kolistatud omajagu ka enne raudsete, õudsete ja äraostmatute tulekut. Aga sellist kõrkust, mõõdutundetut enesekiitust ning avaliku arvamuse ülbet ignoreerimist varasematest aegadest küll ei mäleta. Millest on lõppeks tõusnud ehk vähemasti see kasu, et ootused uute ministrite suhtes on paljudel üsna positiivsed. Nii tüdinud ja tülgastunud, kui inimesed poliitikute mudamaadlustest ongi, võis valitsuse moodustamise aegu ometi kuulda siit ja sealt, et tulgu, kes tahes – ehk on ikka veidi parem, kui oli, ega hullemaks minna enam saa.
Ei ole ju kuigi palju seda, mida näiteks haridusministrilt praegu oodatakse. Töörahu. Lugupidamist õpetaja ja tema oskuste vastu. Pädevaid otsustusi. Hariduse edendamise eelistamist võimumängudele, erahuvidele ja rahakasule. Kusjuures ainult töörahugi oleks hakatuseks hea küllalt.