Repliik

Kutsumus, armastuse asesõna

Öeldud on, et inimkond ei mõtle eriti midagi uut välja, vahetab aeg-ajalt sõnu, millega ta vanu asju, tuntud seoseid tähistab. Eriti neil juhtudel, kui oleks veel vaja udutada, sest päris täpselt ei saa aru, millega tegemist on.
Küsid näiteks mõne mehe käest, miks ta hakkas äkki mõneks asjameheks. Iseäranis siis kui ta asjast endast ei tea kohe mitte midagi, ei ole sellest eales mõelnud või ole oma rängast mõttetööst teistele kunagi teada andnud. Mees ütleb, et see on tema jaoks selline uus ja huvitav väljakutse. Ei saa ta ise aru, kes ja kuhu teda kutsus, ei tea teised, aga jutt on selleks korraks igatahes räägitud.
Justsama läks meil kutsumus moodi. Paljulapselised emad rääkisid televiisoris, et lisaks oma lastele võtsid nad veel võõraid juurde, sest see on nende kutsumus. Ei emad ega lapsed rääkinud, et nad armastavad üksteist. Võib olla ei rääkinud sellepärast, et ei armasta, aga võib olla sellepärast, et niisugusest asjast rääkimine, tunde tunnistaminegi ei ole meie asises elus praegu päevakorral. Kõik peab olema loogiliselt seletatav ja kasu, mis ettevõtmisest tõuseb, konkreetselt kokku arvutatav.
No mis asja oli miljonitel inimestel sinna Rooma, paavsti matustele minna? Johannes Paulus II rääkis terve elu, et just armastus annab meie elule mõõte ja mõtte. Eesti keeles on isegi sõna ligimesearmastus, aga me oleme selle unustanud. Sõnaraamat tunnistab, et tegemist on vana asjaga. Ja siis anti meile veel Vatikanist teada, et nad ei olnudki seal kurvad, vaid rõõmsad, lausa õnnelikud, et said veel kord koos olla, palvetada.
Pirita kloostris elavad meil ka mõned katoliku usku nunnad, kes muudkui palvetavad. Nende suur sõber Lagle Parek selgitab, et see on nende kutsumus. Võta sa kinni, mis see siis õieti on.
Aga nemad, need kutsumusega inimesed, jõuavad äraütlemata palju. Kui me jälle iseseisvaks saime, hakkas paavst ka meid lihavõttepühade puhul tervitama, hüüdes püha Peetri kiriku aknalt igal kevadel sulaselges eesti keeles: “Kristus on surnust üles tõusnud!” Preester Rein Õunapuu rääkis siis, et paavst oli pärast esimest eestikeelset ülesütlemist oma “õ” tähe pärast mures ja lubas seda “tõusmist” veel tublisti harjutada. Mõnda aega hiljem, 1993. aasta varasügisel tõestas ta Tallinnas, et pidas sõna. Kes sai siis või saab tagantjärelegi aru, miks ta meie pärast nii väga muretses?
Aga inimene on juba kord selline, et püüab tundmatuid asju siiski mõista, oma maailmaga sobitada. Kord kirjutati meil lehes, et Vatikan on nagu Tallinna vanalinn – ligi 40 hektarit suur. Kaks kõrgharidusega naist, üks füüsik, teine filoloog, hakkasid siis suvelõõsas arvutama, et kui selline maatükk oleks ruut, kui pikk oleks selle külg.
Üks neist sattus hiljem silmaga üsna hästi hoomatava viljapõllu veerde ja küsis, kui suur see on. “40 hektarit,” ütles agronoom ja päris naise särama löönud nägu nähes omakorda, mis teda rõõmustab. “Nagu Vatikan,” vastas too salapäraselt. Võttis aega, mis võttis, aga teada sai.
Ja kui meil oleks koolis rohkem kutsumusega õpetajaid, oleks kõiketeadjaid palju enam. Ja kergem oleks elada.

VIRVE LIIVANÕMM