Haridusmõtteid valitsuste vahel

Uue valitsuse koosseis oli kõike muud kui selge, kui riigikogu liige Peeter Kreitzberg vastas Õpetajate Lehe toimetuse palvel küsimusele, millised muudatused on tema arvates hariduselus hädavajalikud.


Arvan, et pooleliolev haridusreform on lahkunud valitsuse kõige ebaõnnestunumaid ettevõtmisi. Tõenäoliselt on viga selles, et haridushädad on ülediagnoositud ja viimsepäevakuulutust eesti haridusele liiga tõsiselt usutud. Sellepärast on projekteeritud väga suuri uuendusi, mis on paljudes maades juba läbi proovitud ja mõned neist on läbi proovimata ka kõrvale heidetud. Olgu siis mõte maksta heale õpetajale topeltpalka, mõõta õpetajate kutsekõlblikkus iga viie aasta tagant üle või anda hoolekogule direktori valimise ja eelarve kinnitamise õigus.
Mõttetu töö- ja ajakulu
On olnud väga palju ideid, mis on ainult raisanud aega. Põhiliselt on võideldud olemasoleva vastu, selle asemel, et asju arendada ja ellu viia. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse muudatuste eelnõu on kultuurikomisjonis juba ilmatu aja ja valitsus täiendab seda üha. Tavaliselt ei ole see kombeks, kui valitsus on eelnõu juba üle andnud. Eelnõus on küll ka paar head asja. Näiteks põhikoolis õpilaste klassikordamise lõpetamist pooldan ka mina täiesti ja vähemalt ideena toetan ka seda, et kergete puuetega lapsed võiksid õppida tavakoolis. Niisugusel juhul peab aga kooli ka sellevõrra rohkem rahastama.
Kuidagi ei saa ma pooldada 600 miljoni krooni kantimist kinnisvara aktsiaseltsile, et koolid saaksid võtta laenu, võõrandades oma majad aktsiaseltsile ja ise ruume rentides – see on ülimalt ohtlik tee. Pealegi näitavad esimesed kogemused, et pankadest laenu saamine on tunduvalt lihtsam.
Äärmuslik parempoolsus
Pakutud süsteem annab jälle vabas võistluses eelised nendele, kellel on laenu võtmiseks tagatised, ja vähendab ainult ühe põhikooliga omavalitsuste võimalusi, kes saavad ühtses pearahasüsteemis nii vähe pearaha, et ei jõua võlga kunagi tagasi maksta. Sisuliselt loovutas riik aktiivse hariduspoliitilise rolli ja pani koolid vabasse võistlusesse. Koolid on nii majanduslike kui ka õpetamisvõimaluste poolest paraku väga erineva tasemega. See pole aga koolide põhjustatud, vaid tingitud meie rahastamissüsteemist. Hariduspoliitika võttis nii äärmusliku parempoolse joone, mida Euroopa ei tunne juba ammusest ajast, see viib hariduse koondumiseni maakonnakeskustesse.
Mina pooldan haridusvõimaluste võrdsuse põhimõtet ja usun, et Soome edu näitab selle õigsust. Isegi kui oleme sunnitud sulgema kaks korda rohkem koole, võrreldes praegusega, peab Eesti kõikides piirkondades jääma võimalus saada korralikku haridust.
Väikekoolid kaovad
Seadusega püüti aidata kaasa sellele, et väikesed koolid kaoksid veel kiiremini kui seni. Väikekoolide probleem on kahtlemata ülikeerukas, mõnelt poolt nad nähtavasti peavad kaduma – õpilasi hakatakse bussiga kaugemale kooli viima –, aga teistes kohtades tuleb vaadata, kas on ikka vaja kooli väiksuse tõttu sulgeda või mitte. Riik peab ajama siin aktiivset koolivõrgu poliitikat, mitte laskma asjadel isevoolu minna.
Töökooli mudel
Kui küsite, millised muudatused on hariduses hädavajalikud, sean esikohale põhikoolist väljalangeja probleemi. Arvan, et peame hakkama valmistama ette töökooli mudelit, mis on Eestis omal ajal olemas olnud. Nii, et pärast algkooli ehk 6. klassi lõpetamist oleks osal lastest võimalik minna õppima teistsuguse õppekava järgi, kus kutseõpet on palju rohkem ja üldharidust vähem. Nad võiksid sel moel omandada nelja aastaga põhihariduse ja ka suhteliselt normaalse kutsealase ettevalmistuse, mis aitaks elus toime tulla.
Meil läheb praegu kutseõppesse umbkaudu 25% põhikoolilõpetanutest, samal ajal kui Soomes on see protsent 60. Arvan, et meiegi peaksime liikuma selle poole, et see arv mitmekordistuks. Üks võimalus on pikendada põhikoolijärgset kutseõpet kolmelt aastalt neljale, mis annaks kutseõppes olevatele noortele palju paremad šansid konkureerida edasiõppimisel gümnaasiumihariduse saanutega.
Huvihariduse rahastamine
Teise üliolulise probleemina on esile tõusmas huvihariduse rahastamine koolide baasil. Meie huviharidus on liialt huvikoolidele taandatud. Samas on koolides nii õpetajaid, ruume kui ka võimalusi, et laste vaba aega sisustada. Maailmas ei teata ühtegi paremat moodust, võitlemaks noorte alkoholismi ja muude pahede vastu, aga huviharidusele mõeldud rahasummad on praegu väikesed, maakoolil veel eriti.
Koolivõrk on riigi alustala
Kolmas probleem on koolivõrk vähese sündimuse juures. Kas minna haridusliku võrdsuse ja hariduslike võimaluste hajutamise või hoopis nende kontsentreerimise teed? Meil on kutseõppekeskused Väimelas, Tartus, Narvas – seal on kutseõpe kontsentreeritud. Kujutatakse ette, et suures koolis on õpetamine odavam ja efektiivsem. Aga sama tähtis on, et igas maakonnas võiks saada korralikku kutseõpet.
Milliste kriteeriumide järgi öelda, et üks kool peab kaduma, teine mitte? Üldhariduskoolid ei ole ju ainult omavalitsuste koolid, nad on ka riigi koolid. Koolivõrk on Eesti riigi strateegiline alustala, mille arengut ei saa lasta isevooluteed minna.
Või hiljutine vaidlus Tallinna Ülikooli loomise üle. Meil puuduvad praegu kriteeriumid, langetamaks mingeidki otsuseid, kus ja milline kool võib olemas olla. Paneme kinni need koolid, mille ülalpidamiseks omavalitsusel parasjagu raha ei ole. Kas see on aga kõige parem tee? Mina käivitaksin koolivõrgu küsimustes laialdase diskussiooni.
Haridusprobleemide lahendamisega seoses tõusetub väga teravalt haldusreformi küsimus. Praegu on kõik omavalitsused huvitatud sellest, et pärast põhikooli tuleks neile maksimaalselt õpilasi, et nad saaksid pearaha kätte. Samal ajal pole suure hulga noorte koht üldse gümnaasiumis, vaid kutsekoolis. Lahendus oleks koolitustellimus gümnaasiumidesse, piirates selle 40–50%-ga sisseastujatest, või haldusreform, nii et kogu teise astme haridusele mõeldud raha saaks maakond, ja see jääks talle kätte, sõltumata sellest, kui palju õpilasi läheb kutsekooli, kui palju gümnaasiumi.
Teaduse rahastamine
Veel väärib mainimist teaduspoliitika väga vana probleem: me rahastame küll teadust üldse vähe – selle vastu ma ei vaidle –, aga kui vaadata baas- ja rakendusteaduste ehk siis arendustegevuse proportsioone, on arendustegevuse rahastamine kindlasti palju viletsamas olukorras. Meie teadus ei kõnni ühte jalga Eesti majandusarengu vajadustega, vaid ta juured ja põhimõtted on ikka veel nõukogude ajas. Ei usu, et teadlaste rahastamine CC-artiklite alusel on Eesti majandusarengu seisukohast õige. Peaksime seostama kogu teaduse rahastamise omaenda arenguvajadustega senisest paremini.