Kutsekooliõpilaste eesti keele oskusest

 Mind ajendas kirjutama hea kolleegi Salme Dordeti kirjutis probleemidest matemaatika õpetamisel Tallinna Ehituskoolis (Ma ei oska enam õpetada, ÕpL, 1.04.). Tema mured pole mulle võõrad, pean vajalikuks juhti-da tähelepanu samalaadsetele probleemidele emakeeletunnis.
 
(Kutsekooli)õpilaste eesti keele oskus läheb aasta-aasta halvemaks, sellega seostub silmaringi kitsenemine. Kui veel mõni aasta tagasi oli igas õpperühmas düsgraafikuid käputäis, siis nüüd peab pigem küsima, kes pole. Nelja-viielised pole küll kuhugi kadunud, aga ülejäänute puhul tuleb esile täiskomplekt vigu. Düsgraafiale (spetsiifiline õigekirjahäire, mis tingib sulghäälikute pikkusega eksimise) lisanduvad vead kõigis eesti keele kategooriates: täheortograafias näiteks kuulmise järgi kirjutamises; algustäheortograafias; muutmisõpetuses; kokku- ja lahkukirjutamises; lauseõpetuses, sh nii kirjavahemärgistuses kui ka seostamata lausete moodustamises. Omapärase nähtusena olen avastanud eksimise täishääliku pikkusega (aalgul pro algul).
Kust otsida põhjusi?
Ma ei julge öelda, kas see on kõige olulisem põhjus, aga ilmselt on tegemist põhikoolide tegemata tööga. Kui üheksa-aastase õpetamise järel on emakeeleoskus puudulik nii suurel hulgal õpilastel, on kusagil midagi väga mäda. Kutsekooliõpetaja ei saa kolme aastaga (1. ja 3. kursusel eesti keele ja kirjanduse tunde kokku 105, 2. kursusel 70) teha kirjaoskajat sellest, kellest ei õnnestunud seda teha üheksa aasta jooksul palju suurema tundide arvuga, pealegi on põhikoolides logopeedid, Tallinna Ehituskoolis aga pole.
Olen tugevamate õpilaste käest küsinud, kuidas neil on õnnestunud korrektne eesti keel selgeks saada. Nad on vastanud, et oli hea õpetaja või et koolis pidi õppima. Seega on oluline, mis toimub emakeeletundides kuni 9. klassini. Mõne 1. kursusele tulnud õpilase õppetulemusi vaadates tekib küll küsimus, kuidas sai ta sooritada põhikooli lõpueksami positiivsele hindele.
Hooletusse jäetud
Põhikoolist Tallinna Ehituskooli õppima tulnud õpilased võib jagada tinglikult nelja rühma: normaalselt edasi jõudvad õpilased; õpetajate ja vanemate poolt hooletusse jäetud, pealiskaudsed; nõrgad, kuid hoolsad ja püüdlikud; erivajadustega õpilased. Neid kõiki tuleb õpetada ühes tunnis, nõrgematega tegelda eraldi või anda neile individuaalset tööd. Kas põhikoolides ikka pööratakse nõrgematele õpilastele piisavalt tähelepanu, antakse neile jõukohaseid ülesandeid? Tundub, et mitte, ja nii on meile jõudnud hajutatud tähelepanuga õpilased, kes ei näegi enam vaeva, sest nende võimed on väikesed, puudub oskus keskenduda ja üldistada.
Paljude õpilaste puhul tundub, et nad on lihtsalt hooletusse jäetud ning sellepärast pealiskaudse töössesuhtumisega. Osa düsgraafiavigu tegevatest õpilastest ei saa küll olla sünnipärased düsgraafikud, vaid on puuduliku kirjaoskusega, kuna neid pole korralikult õpetatud, nende õppimisharjumust pole välja kujundatud.
Tavakoolide emakeeletundide arvu pidevast vähenemisest on sageli räägitud. Mina näen selle tagajärgi iga päev. Ja polegi muud arvata, kui et emakeeletunde peab alates 1. klassist igal kooliaastal olema rohkem, olgu või kirjanduse arvelt. Alus- ja põhiharidus peab garanteerima eesti keele oskamise põhijoontes õigesti ja hilisem õpe on vaid kordamine. Eripedagoogid ütlevad, et kui põhikoolilõpetaja emakeelt korrektselt omandanud pole, ei suuda ka kõige parem õpetaja seda talle enam selgeks teha. Sellist õpilast saab aidata ainult logopeed. Kahjuks pole ma pädev ütlema, kui paljud minu õpilastest on logopeedilist abi saanud. Tundub küll, et mitte kõik ja kui, siis liiga vähe. Kindlasti tuleb seoses õigekirjahäiretega laste arvu kasvuga garanteerida abi vajava õpilase pääs logopeedi juurde, see peab jääma emakeeleõpetajate ja vanemate ülesandeks.
Ei saa alahinnata kodude tähtsust õpilase kujundajana. Loomulikult tuleb võtta arvesse ka õpilase sotsiaalmajanduslikku tausta, pärinemist problemaatilistest ja/või ühe vanemaga perekondadest. Sellest omakorda võib teha palju suuremaid sotsiaalseid üldistusi. Kui vähevõimeka õpilase puhul on kooli ja kodu koostöö olematu või nõrk, kui vanemad mõne õppeainega raskustesse sattunud lapsele abi ei osuta ja õpetajalt ta abi paluda ei julge, tekibki mahajäämus, mis võib viia koolist väljalangemiseni. Paljudel juhtudel on tegu õpiraskustega õpilastega, sh juhtumitega, mis jäävad pigem eripedagoogide valdkonda. Kõigi nende asjaolude kokkulangevusena on kutsekooli tulnud õpilaskontingent väga eripärane ja kahjuks õppimisest vähe huvitatud. Kui õpilaste tähelepanu võtavad arvutid, autod, labased telesarjad ja tervist rikkuvad ning alaealistele pealegi keelatud meeleolumuutjad, on väga raske panna kedagi austama klassikalist kultuuri ja omandama seda vähestki, mis kutsekooli ainekavades gümnaasiumi omadega võrreldes on.
Õpetamise kui protsessi jaoks on vaja kahe- (või kolme)poolset koostööd, praegu on sageli tegemist ühepoolse pingutusega, mida võib võtta kui võitlust tuuleveskitega.
Kutsekool on jäämäe tipp
Et meie koolis on primaarne erialaõpe, tuleb üldainetes teha mööndusi, hinnata, arvestades õpilase võimeid, tugineda tema tugevatele külgedele, rakendada hinde individuaalset normi. Hea küll, paneme hinde lõpuks ära, aga ikka jääb kripeldama: laseme koolist välja puudulike teadmistega inimese.
Kuna kutsekool ei pruugi olla haridustee lõpp, on ka Tallinna Ehituskooli lõpetajatel võimalik sooritada riigieksamid ja suunduda edasi õppima (kooli lõpetamiseks piisab koolieksamitest). See on nende õigus ja õpetajad siin takistusi teha ei saa.
Riigieksamitele soovivad minna ja lähevadki ka need, kes on tavakoolis olnud kahemehed. Kas poolkeelsed ja kindla maailmapildita inimesed ikka peavad minema koolile häbi tegema? Tunnis on neil raskusi 1,5-leheküljelise kirjandi kirjutamisega, milleks neile riigieksam?
Kui on olnud juttu sellest, kas riigieksamil 20 punkti saaja ehk ettenähtust 20% omandaja ikka peaks saama keskhariduse, peaksid olema ka meetodid, kuidas sellised eksamilekippujad oma liistude juurde jätta ja mitte lasta neil enda ega parandajate aega raisata. Asjatundmatutel on pärast jälle võimalus öelda, et kutsekoolide tase on madal ja seal ei osata õpetada. Kutsekool on ainult jäämäe tipp.
Kui sama nõrga emakeeleoskusega eestlaste produtseerimine jätkub, peab eesti keelt veatult oskavad inimesed varsti Punasesse raamatusse kandma. Mis kasu on riigi tasandil koostatud eesti keele strateegiatest ja juttudest eesti keele kaitsmisest, kui “nõukogude inimene” oskas oma emakeelt märksa paremini kui suveräänses riigis elav eesti rahvas? Ei saa end lohutada teadmisega, et ka venelased, soomlased, inglased või mingi muu rahvuse esindajad ei oska oma emakeelt nii, nagu peaks. See on nende probleem, meie probleem peaks olema osata õigesti eesti keelt. Kui muulaste nigel riigikeeleoskus on paljudele pinnuks silmas, siis mõeldagu, kas meie ise ikka oskame eesti keelt piisavalt, et teiste oskamatusest numbrit teha.
Haridus olgu sisuline
Haridus ei tohi olla formaalne, vaid peab olema sisuline. Soovin tõesti, et põhikoolides nähtaks õpilastega rohkem vaeva, ilmnevatest õpiraskustest teavitataks vanemaid ning vajadusel leitaks eripedagoogi abi. Meie rahvuslik ressurss on niigi piiratud, hoolitsetagu siis olemasoleva eest nii, et keskmine eestlane ei oleks poolkirjaoskamatu vaimsete huvideta isik, kes on pealegi oma rumaluse üle uhke. Ka kutseharidus ei saa olla sellisel puhul vabandus, põhjused ja tagajärjed on sügavamal.
Me ei räägi mitte ainult kutsekoolis õppivast noorest, vaid Eesti kodanikust, tulevasest töötajast ja lapsevanemast.

KRISTIINA AINELO,
Tallinna Ehituskooli
emakeele ja kodanikuõpetuse õpetaja