Tallinna Pedagoogikaülikooli ajaloo osakonnast rääkimise põhjus on muidugi Tallinna ülikooli sünni ümber ülesklopitud kired ja vaidlused, mille käigus on levitatud väärteavet ja aluseta oletusi ka Tallinnas läbiviidava ajalooõppe kohta.
 
Kõigepealt – milleks on Tallinnas üldse vaja kõrghariduse tasemel ajalooõpetust? Ajaloolasi polevat Eestis nagunii nii palju tarvis; Tartu Ülikool saavat nende ettevalmistusega kenasti hakkama. Kaks kõrgtasemel ajaloohariduse ja -teaduse keskust Eestisse ei mahtuvat.
Selgitan. Tallinnas asuvad olulised arhiivid, kollektsioonid, muuseumid, raamatukogud; siin töötab suur(em) osa meie ajalooteadlastest; ka tulevastest ajalootudengitest elavad paljud Tallinnas ja selle lähiümbruses. Oma kunagiste õpilaste ja praeguste tudengite põhjal väidan, et paljudele muidu ajaloo kasuks otsustanud noortele oli ümbermõtlemise peapõhjus just Tartus õppimise paratamatus. Sageli määrab valiku lihtsalt raha või selle puudumine. Tallinlase jaoks on isegi tasulisel õppekohal tudeerimine pealinnas sageli odavam kui riiklikul kohal Tar- tus – pole tingimata vaja elukohamuutust ja on võimalus õppimise kõrvalt töötada, mis Tartus raskem.
Meie peamine lisaressurss ongi eelkõige pädevad inimesed, kes võiksid õpetada, ja noored, kes tahaksid õppida. Eesti on liiga väike, et andeil hoolimatult raisku lasta minna. Uusi ajaloolasi, arheolooge, etnolooge, arhivaare on Eestil aga vaja kaks-kolm korda rohkem, kui neid praegu Tartus ja Tallinnas kokku ette valmistatakse.
Õiendaksin veel ühe vea – Tallinnas loodavat uut ajalooõpetuse keskust. Ei looda. Võimalus õppida ajaloolaseks tekkis siin aastal 1989, mil tööd alustas Eesti Humanitaarinstituut. Juba enne seda oli kraadiõpe enam kui 30 aasta vältel Ajaloo Instituudis, kuid uutes oludes see paraku kaotati. TPÜ-s avati ajaloo eriala esialgu diplomiõppena aastal 1999. Seoses kogu Eesti kõrghariduse üleminekuga 3+2-õppekavadele avati 2001. aastal bakalaureuseõpe sellele järgneva magistriõppega. 2002. aastast võetakse uusi tudengeid vastu TPÜ, EHI ja Ajaloo Instituudi ühisõppekavale. Õppetöö on nagunii algusest peale (EHI puhul osaliselt juba 1990. aastail) toimunud põhiliselt Ajaloo Instituudi ruumes ja suuresti instituudi jõududega.
Mis puutub doktoriõppesse, siis seegi oli Tallinnas juba varem. TPÜ-s on doktorikraadi omandanud näiteks Hannes Walter, David Vseviov, etnoloog Aivar Jürgenson. Uutele õppekavadele ülemineku järel polnud see teisiti mõeldavgi, sest ülikoolihariduseks loetakse õpet ainult doktoriõppe olemasolul. TPÜ, EHI ja Ajaloo Instituudi ühine doktoriõppekava on avatud samuti 2002. aastast.
Ühesõnaga – ajaloo erialal pole me oodanud Tallinna ülikooli loomise taga, vaid ühinesime sisuliselt juba kolm aastat tagasi.
Meie õppekavad võimaldavad praegu spetsialiseeruda Eesti ajaloo, üldajaloo, arheoloogia, medievistika, religioonide ajaloo ja kunstiajaloo alal. Samas on õppekavad üpris paindlikud. Püüdleme suurema interdistsiplinaarsuse ja tudengi vabaduse poole oma õppekava koostamisel. Ajalugu saab õppida ka kõrvalainena; ajaloo bakalaureuseõppe läbimise järel võib spetsialiseeruda näiteks hoopis riigiteadustele, sotsioloogiale, meediale jne.
Igal aastal oleme võtnud vastu 30– 40 uut üliõpilast (pluss EHI tudengid), neist alla poole riigieelarvelistele õppekohtadele. Magistriõppes on riigitellimus põhiliselt pedagoogilise suunitlusega. Kolleegidega Tartust leppisime läinud sügisel kokku, et riigitellimuse jaotus 1:3 võiks lähiajaks püsima jääda, mis küll ei tähenda, et absoluutarvud muutuda ei pruugiks. Ajaloolasi, nagu öeldud, on vaja rohkem.
Statistika ajalooõpetajate vanuse ja vajaduse kohta meie koolides tekitab ärevust. Ja veel: ajalugu kui üldharivat ja silmaringi avardavat ainet võib majanduslike võimaluste korral õppida ka niisama. Tänavu võtame täiendavalt vastu ühe venekeelse õpperühma – venekeelse ainult esimesel õppeaastal. Miks, pole loodetavasti vaja selgitada. Laiendame oma tegevust õpetajate täiendus- ja ümberõppes. Lisaraha me riigilt selleks kõigeks ei küsi, sest seda pole TPÜ-l nagunii erilist lootust saada. Mis omakorda ei tähenda, et me lisaressurssi ei sooviks.
Miks Ajaloo Instituut Tallinna ülikooliga ühinemisest huvitatud on ja viimase seitsme-kaheksa aasta vältel selleks eeltöid on teinud, peaks samuti selge olema. Teaduste Akadeemia instituute enam pole; teaduse kehtiva rahastamiskorra juures peavad teadusinstituudid pikemas perspektiivis ellujäämiseks paratamatult liituma mõne ülikooliga ja on enamikus seda ka teinud.
Miks siis mitte ühineda Tartu Ülikooliga? Sest esiteks ei tundnud TÜ selle võimaluse vastu tosina aasta vältel mingit selgemalt väljendatud huvi ja teiseks saadakse Ajaloo Instituudis väga hästi aru, milleni võib rahvusteadustes viia kogu uurimis- ja õpetamistöö koondamine ühte keskusse.
Vääritimõistmise vältimiseks rõhutan veel kord, et me ei loo mitte niivõrd uut struktuuri, kuivõrd süsteemi, et kasutada paremini ära neid võimalusi, mis Tallinnas olemas. Ja veel. Muidugi on Eesti üks ja ühine ülikooliruum. Ent see ei tähenda, et ainult Tartu Ülikooli oma. See tähendab, et ülikooliharidust edendades peetakse silmas kogu Eesti huve ja võimalusi; et tehakse koostööd; et lastakse kasvada neil taimedel, kes ise kasvada tahavad.
Mõistlik spetsialiseerumine ülikoolide vahel on mingi piirini vajalik. Ajaloos võiks see tähendada Tartu ja Tallinna bakalaureuseõppe ühetaolistamist, magistriõppe spetsialiseerumist ja doktoriõppe ühitamist mitte ainult omavahel, vaid ka teatud välismaiste ülikoolidega.

ANDRES
ADAMSON,
TPÜ ajaloo osakonna
juhataja