Õpetajate Lehes (14.10.) tutvustati tegevusi, mida “Õppiva tiigri” arengukava mustand ette näeb. Kirjas oli seegi, et siinkirjutaja lahkus poolel teel arenduskava koostajate meeskonnast. Annan ülevaate oma seisukohtadest.

Olen Lauri Leesiga ühte meelt IKT kasutamisest koolis. Esmapilgul ehk üleolevgi suhtumine uudsetesse tehnoloogiatesse hoiab paigas hariduse prioriteedid. On selge, et infoajastu vajab uut lä­henemist haridusele. Kuid lahendamist vajavad arvutitehnoloogiatest tunduvalt keerulisemad probleemid, nagu õpioskuste hindamine, õpetajate-õppijate rollide muutumine ning ühildamine, suhtumiste kujundamine ja loovõppetöö.

E-õpe ärgu olgu eraldi eesmärk
Arengukava “Õppiv tiiger” lähenemine on tehnoloogiakeskne. Läbiv termin “e-õpe” on hariduslikust seisukohast sisutühi, sest ei iseloomusta haridust, vaid seda, missuguseid vahendeid õppimisel-õpetamisel kasutatakse.
E-õppe projektide prioriteet on arvutikasutus, sisu pool jääb iga õpetaja enda otsustada. Nii saame säravaid tehnoloogiaprojekte, mis kopeerivad paberajastu haridusmudelit või on klassi reaalsusest liiga kaugel.
Kui on valida, kas õppida tuimalt pähe fakte ilusast raamatust või superkompuutri ekraanilt PowerPointi va­-hendusel, eelistaksin raamatut. Rõhk olgu ikka haridusel, mitte kasutatavatel vahenditel. Kui sisu on paigas ja õppimine moodne, saab ka vahendeid mõtestatult kasutada.
Klassis, kus pole ühtki arvutit, kuid õpetaja on leidnud hea emotsionaalse sideme õpilastega, loonud õppijate tiimi, kes suhtub õppimisse kui aktiivsesse loomingusse, on nüüdisaegne õppekeskkond. Samas kui jõuliselt “e-õppe” lahendusi otsivas klassis, kus eesmärk on kõike arvutiga teha, peale arvutiõppe muuks aega ei jätku. Kumb lähenemine on innovaatilisem¥ Esimesse kollektiivi arvutite toomine annab tulemuse. Teises klassis on vaja investeerida hariduse arengusse, muidu kasvatame üles põlvkonna kesiste elamis- ja suhtlemisoskustega üksildasi arvutifriike.
Oleksin silmakirjalik, väites, et IKT arengut pole vaja. On, ja isegi väga. On vaja ka vahendeid. On väga häid “e-õppe” vaimus loodud haridusettevõtmisi. Kuid IKT on sellisel juhul tagaplaanil, mitte omaette eesmärk. Enne, kui asuda riigi rahaga uusi servereid ehitama, peaks laskma Tartu Õpetajate Seminaril, Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonnal ja/või mõnel teisel tunnustatud keskusel teha analüüsid ja uuringud, mida ja kuidas ikkagi vaja on. Arvestades vaba tarkvara rohkust ja kvaliteeti, ei ole see sugugi kallis ettevõtmine.

“E-mull” on ammu läbi
Kui Tiigrihüpe 1996. a loodi, oli tehnoloogiakeskne lähenemine omal kohal. Arvutistamisega seonduv oli uus ning peaülesanne oli arvuti õppijale ja õpetajale kättesaadavaks teha. Nüüd, mil arvutid on kooli jõudnud, tuleb haridust arendada. Muutuv elu nõuab uusi lähenemisi.
Sajandivahetusel avas Suurbritan­nia valitsus e-Ülikooli. Asjaga olid seotud e-õppe “hüpet” reklaamivad inimesed koorekihist. Möödunud aastal pandi üritus seisma ja parlamendi komisjon tegi järelduse, et tegemist oli maksumaksja raha häbiväärse kulutamisega. Üritusele kulus 70 mln eurot ja sellega suudeti toota väärtust vaid 900 tudengile. Sama laadi näiteid üllastest, kuid liiga utoopilistest ja kulukatest ideedest leiab palju.
Ka EL-i komisjoni Socratese haridusprogrammis kaob lähiajal Minerva alamprogramm, mille eesmärk on luua IKT-vahendeid hariduses. Minerva oli omal ajal väga hea programm (ka Miksikese tarkvaraline platvorm on loodud koostöös Minervaga), kuid nüüd on vaja hariduse sisu ja tehnoloogia tihedamat sidet. Ja eelis on antud sisule. See tähendab, et Minerva alamprogrammiga seotud valdkond muutub prioriteetseks teistes alamprogrammides. Näiteks elukestvat õpet arendavad alamprogrammid an­navad eelise neile projektidele, mis oma eesmärkide täitmiseks efektiivselt infotehnoloogiat kasutavad.
Teiste heade ideede kõrval, mi­da “Õppiv tiiger” on viimastel näda­latel Õpetajate Lehes tutvustanud ja lubanud ellu viia, on virtuaalsete kogukondade loomine. IKT-vahendeid kasutades lubatakse luua uusi õpetajate kogukondi, kes arvutite vahendusel efektiivselt suhtlevad. Kõik on ilus, kuid siin on üks praktiline “aga” – ajapuudus. Õpetajatel on niigi tegemist, et ennast juba olemasolevate erialaste võrgustikega kursis hoida. Elu näitab, et kuskilt ei paista kasutajate lubatud kümne- ja sajakordset kasvu.

Loomulik areng
Esinesin oktoobris matemaatikaõpetajate seltsi Otepää kokkutulekul. Kõik üritusega seonduvad küsimused lahendas nimetatud kogukond elektrooniliselt. Siit järeldus – virtuaalsed võrgustikud juba töötavad! Jah, need pole täpselt sellised, mille loomiseks “Õppiv tiiger” riigilt raha küsib. Ja põhjalik kvaliteedikontroll ning hindamine on tegemata. Kuid võrgustik on olemas ning on välja kasvanud sisemistest vajadustest ja võimalustest. Olen üsna kindel, et riigil oleks kaval panustada ainesektsioonide töösse, selle asemel et rahastada uusi lubadusi ja virtuaalvõrke.
Teine “e-õppe” stiilis projektide probleem kipub olema see, et võetakse innovaatiline idee, mis ideaalmaastikul töötab hästi, kuid klassi tasandil jääb kaugeks. Hariduse arengutempo määravad koolide muutumisvõime ja vajadus. Arendajad peavad jooksma koolide ja õpetajate/õpilaste järel, mitte püüdma ise maailma muuta. Raha õpetajaid toetavate teenuste tellimiseks peaks olema koolide käes. Areng on kiirem, kui otsustusõiguse saab lõpptarbija.
Ei ole mingit põhjust, miks riigilt koolidele antav arvuti- ja koolitusraha peaks liikuma Tiigrihüppe sihtasutuse kaudu. Koolijuhtide Ühenduse esimehe Martin Kaasiku sõnul on koolide vajadused nii erinevad, et ei ole mõttekas kitsendada riigilt saadavat arvutiraha tsentraalselt väljakuulutatud hangete ja konkreetsete artiklitega. Mõnel koolil on arvuteid vaja, teisel on vaja osta arvuti administreerimisteenust või soov osaleda mõnes online-ühisõppe projektis.
Ka Lääne-Virumaa Omavalitsuste Liidu direktor Jaan Lõõnik arvab, et IKT-vahendite ja -teenuste ostmise otsused tuleb tuua koolile lähemale. Kasu ja kokkuhoid oleks märgatav kahest aspektist. Esiteks jääksid ära majanduskulud, mis on seotud tsentraalsete arvutikonkursside korraldamisega. Seda raha on summade suurust arvestades küllalt palju. Teiseks kaoksid asjatu paberimajandus ja põhjendused stiilis “miks on kooli arvutit vaja” vms.
Sama lugu on koolitusega. Arvutite kasutamine ei ole õpetajatele enam nii suur probleem, et neid peaks talgute korras koolitama. IKT-vahendite ja kursuste raha tuleks anda koolidele sihtfinantseeringuna ühe summana, mida nad kulutaksid IKT-kaupade ja-teenuste ostmiseks (ka e-kooli teenused, Miksikese üritused jne).

Huvide konflikt
Võimupoliitikud ja haridusministeerium on veendunud, et uued virtuaalvõrgustikud korvavad praegused vajakajäämised ja koolid pole veel võimelised ise IKT-riistvara üle otsustama, mistõttu raha on vaja tsentraalselt jaotada. Muidugi saab asja ka nii vaadata, kuid selliste otsuste eest peab keegi ka vastutama.
“Õppiva tiigri” arengukavas on poeetiline üld- ja konkreetsete numbritega rakendusosa. On ette nähtud konkreetsed tööd ja palju muid lahendusi, mis on tõotatud head olema. Probleem on, et pole mõeldud jätkusuutlikkusele ning sellele, kelle arvelt ja kuidas neid ülal pidama hakatakse. Valitseb huvide konflikt. Tiigrihüppe sihtasutus on nii raha saaja, suure osa tööde tegija kui ka seire läbiviija. Need rollid tuleks selgelt eraldada.
Kui ministeerium leiab, et on vaja riiklikku keskust, mis teenib koole “tasuta”, tuleb see avalikult välja öel­da ja selle eest ka poliitilist vastutust kanda. Praegu on tegemist peitusmänguga, kus riik rahastab eraõiguslikku sihtasutust, millel on vabadus arenda­da kommertssuunit­lusega projekte (nt emapps.com) ja esineda ka nn erapooletu rahastajana, aidates ellu Tiigri-hüppega konkureerivaid projekte.

Vabadus kasutada riigieelarvet
Üleliigne raha arendustegevuses toob pikemas perspektiivis pigem kahju kui kasu. Luuakse kulukad süs­teemid ja infrastruktuur, mis sööb ise kordades rohkem, kui toodab. Ja seda mõistagi riigieelarvest.
“Õppiva tiigri” arengukava rakendusosas on välja toodud hulk uusi tarkvara platvorme ja keskkondi, aitasid jms. Lisatud on teatud kogus võõrsõnu, mis on kohati kontekstist väljas. Mõistagi on projekti elluviijad ja rahasaajad teada ning rahanumbrid täpselt paigas.
Võin täie vastutusega öelda, et serverid (iseasi, kas neid kõiki vaja on) saab luua kordades väiksema raha eest, kui “Õppiva tiigri” arengukavas on ette nähtud. Paraku on sellesisulised ettepanekud ja koostöösoovid vastuseta jäänud. Paku kas või kandikul ja koos tordiga – vastus on ikka “ei”.
Tekkinud olukord viib järgneva mõttearenduseni. Kui vaadata Tiigrihüppe internetilehelt TH Nõukogu viimaste aastate rahastamisotsuseid, liita kõik jaotatud summad kokku ja võrrelda saadud arvu riigieelarvest laekunud rahaga, selgub, et kulutatud on kümneid miljoneid kroone vähem, kui saadud. Suure tõenäosusega võib siiski arvata, et keegi ei ole seadust rikkunud ja kui külastab riigikontroll, on kõik korras.
Tiigrihüpe kui eraõiguslik sihtasutus võib raha kasutada pea sama vabalt kui äriühing – peale projektide on teisigi häid rahastamisskeeme. Nende kasutamine lõpeks krahhiga, kui tegemist oleks riigiasutusega. Kuid eraõiguslikul sihtasutusel on see võimalik. Tal puudub ka kohustus oma otsuseid avalikustada. Tahan – näitan, ei taha – ei näita. Ainuke mure on, kuidas raha riigieelarvest eraõiguslikku saada.
Kui “Õppiv tiiger” läbi läheb, on riigi raha uus vool eraõiguslikku sihtasutusse Tiigrihüpe aastateks garanteeritud. Ja üks huvigrupp, kus on ka haridusministeeriumi esindajaid, saab rahulikult oma “arenguasja” ajada.
Tiigrihüppe rahakasutus peaks olema avatud, nagu riigieelarvest ra­-ha saavale asutusele kohane. Haridus-ministeeriumil oleks mõttekas paluda Tiigrihüppel oma viimaste aastate kulud avaldada, et analüüsida, mida, kuidas ja mis hinnaga on tehtud. Kui minu mõtetel alust on, tulevad varjatud asjad varem või hiljem ikka välja ja siis saab hoobi kogu ministeerium, mitte ainult IKT-lobi tegijad.
Samas jääb lootus, et eksin ise.

Õpetajate Leht saatis Mihkel Pilve artikli Tiigri­hüppe sihtasutusele tutvumiseks teisipäeva õhtul ning lisas palve seda järgmises lehenumbris kommenteerida. SA Tiigrihüpe oleks eelistanud esitada oma seisukohad kohe samas le­hes, ent kuna reedene leht valmib lõplikult juba kolmapäeval, polnud see kahjuks enam võimalik. Seetõttu palume lugeda Tiigrihüppe sihtasutuse vastuartiklit järgmisest Õpetajate Lehest.
ÕpL

Mihkel Pilv, Miksike