“Mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema!”

7. novembri õhtul oli Tartu uues kaubamajas, selle ees ja ümbruses mitu kaklust.
Paarisadat noort saabus rahustama politsei, lisajõude saatis sündmuspaika
kaubamaja turvav Falck. Pealtnägijate sõnul polnud kaklejad ainult noormehed,
vaid arveid klaarisid ka neiud. Foto: Aldo Luud/SL Õhtuleht

Linda Järve

Võib kujutleda, kui ägedaks oleks kahe leeri vastasseis kujunenud siis, kui Palamuse kihelkonnakooli poistel oleksid olnud mobiiltelefonid ja nad oleksid rate.ee portaalis vihastanud kirikumõisa noorhärrade peale. Külapoisid kutsunuks oma abivägesid, noorhärrad omasid ja kui Kentuki Lõvi hõisanuks “Valu punanahkadele!”, oleks madin kindlasti suur olnud.

“Mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema!” tundub olevat nii mõnegi Tartus novembri alguses hargnenud sündmustest osavõtnud noore õigustus. “Meie õu” on sedapuhku Tartu uue kaubamaja ümbrus ja sisemus, mida tahetakse n-ö võtta noorte kontrolli alla, sest see on pimedal sügisel kohtumiskohana sama meeldiv paik nagu Tallinna noortele näiteks Viru Keskus. Kui keegi on seal juba ees, siis tekivadki lahkhelid.

Asi sai alguse kaklustest
“Tartu politsei on esmaste versioonidena tuvastanud kaks vahejuhtumit, mis võisid olla aluseks ulatuslikele noortekogunemistele Tartu kesklinnas. Politsei andmetel olid 6. ja 7. no­vembril kesklinnas kaklused alaealiste noormeeste vahel, mille tagajärjel hakkasid noored konfliktipoolte toetuseks kogunema. Politsei alustas juhtunu uurimiseks kriminaalasja ja selgitab, kas nimetatud juhtumitega seotud isikud võivad olla noortekogunemiste ärgitajad. Ühtlasi kontrollib politsei tähelepanelikult linna tänavatel toimuvat ja on vajadusel valmis otsekohe reageerima Lõuna prefektuuri lisajõududega. Noortekogunemised said Tartus alguse esmaspäeval, 7. no-vembril, kui kaubamaja juurde kogunes ligi 200 teismelist. Järgmisel päeval kogunemised jätkusid, kolmapäeval näitasid aga juba vaibumismärke.”
Nii kõlab ametlik politseiteade. Aja­kirjandus oli märksa emotsionaalsem, väites, et “Kaubamaja ala muutus la­-hingutandriks”. Ilmne oli püüdlus näha Tartu sündmustes Pariisi eeslinnades levinud mässu otsest kaja.
Kaubamaja grupi juht Raul Puusepp ütles Tartu Postimehes, et noorte kogunemine polnud kuidagi seotud kaubamajaga, pigem valisid noored arvete klaarimiseks suvalise koha kesklinnas. Nenditi: “Kaubamajas hängivaid noori ei kavatse ostumeka juhid karmima jälgimise alla võtta.”
Kaubamajad on noorte lemmikkohad ka Tallinnas. Piisab, kui käia õhtul Viru Keskuses. Aastaid tagasi püüdsid noored kanda kinnitada Kristiine Kaubanduskeskuses, kuid selle direktori Allan Remmelkoore sõnul tegutseti siis kiirelt ja kohalik politseipatrull hakkas igal õhtul majast läbi käima: häiris noori, küsis dokumente, rääkis nendega. Ka turvateenistusele anti igasuguste pisikähmluste puhul rohkem voli. “Mõni ütleb, et kaubanduskeskus peaks ole­ma nagu klubi, aga ega me päris sotsiaalasutus ikka ole. Eks Tartus juhtus uue kaubamaja tõttu sama, mis Viru Keskusega: soe, valge ja meeldiv kogunemispunkt. Pikas perspektiivis ei ole see kauban­duskeskusele hea, see pole ikkagi tulevaste klientide kasvatamine. Asjast tuleb eos jagu saada, mitte lasta suureks areneda,” ütles Remmelkoor Õpetajate Lehele.

Esialgu aitab rääkimine
Neljapäeval, 10. novembril ütles Tartu Karlova Gümnaasiumi direktor Undel Kokk Õpetajate Lehele, et tema meelest on igal ajakirjanduses sõnavõtjal Tartus toimunu kohta eri arvamus ja kokkuvõttes on kogu asi üle võimendatud. “Rääkisime sellest nii mõnegi õpilasega, võtsime oma koolis ka lapsed korruste kaupa kokku ja küsisime, miks nad kaubamaja juurde või muudele noorte spontaansetele kogunemistele lähevad. Arutlesime, miks ei ole mõtet minna ja missugust ohtu niisugused kogunemised kätkevad. Soojal ja pimedal sügisajal on küll põnev tormata sinna, kuhu mobiilihelin kutsub, aga see ei ole kuigi tark tegu. Meie kooli juures õhtul toimunud kogunemisel aga märkasime, et siia tulnud olid põhiliselt kõik võõrad, meie lapsi polnud näha… Mingit sidet Euroopas toimuvate sündmustega mina ei näe. Ka Tartus olemas olevate skinhead'ide provokatsiooniks ei söanda ma seda pidada, kuigi nad on probleem. Usun, et praegu aitab see, kui lastega rahulikult rääkida, muidugi tuleb neile pakkuda ka vaba aja tegevust.”
Tartu politseiosakonna ülemkomissari Indrek Koemetsa sõnul oli kolmapäeva, 9. novembri õhtul Tartu kesklinnas koos vaid sadakond noort, mis andis politseile kindlust, et noorte kogunemisind näitab jahenemismärke ning lisajõude pole tarvis.

Häirekell lapsevanematele
Noortevahelist hõõrumist ja kogunemist õhutavaid kommentaare tuli ka Postimees online’i, samuti rate.ee-sse, kuid tundub, et enam need kuigi palju ei mõjunud. Õpilastele tuleb siiski selgita­da, et vaenu ja vägivalda õhutavad netikommentaarid on kuritegu. Ka kaasneb internetis istuja näilise ano­nüümsusega tihti vastutamatus.
Lõuna politseiprefekt Aivar Otsalt ütles Postimehes, et politsei silmis on Tartus kahel päeval kogunenud noored koolilapsed, mitte kurjategijad või potentsiaalsed tänavarahutuste põhjustajad. Kokku tullakse eelkõige uudishimust ning selleks, et panna paremad riided selga ning ennast näidata. Loomulikult loovad sellised kogunemised soodsa pinnase kõikvõimalikele avaliku korra rikkumistele. Otsalt ei eitanud, et noored rühmituvad koolide, vahel ka linnajagude kaupa. Sellised kogunemised ei tohiks olla ainult politsei ja noorte suhe. See peaks olema esimene häirekell lapsevanematele, kellel oleks aeg tõsiselt huvi tunda, mis toimub.
Tartu Tamme Gümnaasiumi direktori asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal Helle Maalmann ütles Õpetajate Lehele, et ka nende koolis on politseitöötajad käinud gümnaasiumiõpilastega juhtunu tagamaadest vestlemas. Klassijuhatajad on noortega rääkinud seadustest, eriti neist, mis on seotud kogunemiste ja koosolekutega. On võimalik, et mõned seadusega pahuksis noored provotseerivad selliseid “mässulisi” kogunemisi, et haarata rohkem noori kaasa ja ise liidriks tõusta.

Noortemaailm on nihkes
“Minu südames on kripeldus, et lapsed tahavad oma õigusi ja nõudmisi kehtestada, öeldes, et neil pole kohta, kus käia ja vaba aega veeta. Meie koolis on huvitegevust piisavalt, paljud osa­levad ringides ja spordikoolides ka väljaspool kooli. Oleme peoõhtuid korraldanud, ball on tulemas. Ei saa öelda, et me noorte vaba aja sisustamisega ei tegele. Kuid tasuta spordikoolide ja -rühmade kaotamine oli suur viga – paljudel noortel ei piisa huvitegevuseks raha,” ütleb Helle Maalmann.
“Olen nii õpetaja kui ka vanaemana veendunud, et vanemad peaksid laste tegevust suunama. Ulaelu toob kaasa igasuguseid ebameeldivusi – alustatakse nn tšillimise ja hängimisega, aga hiljem… Usun ka, et praegune noortepõlvkond on kasvatatud liiga selles meelsuses, et tal on rohkem õigusi kui kohustusi: “Ma tahan ja mul peab kõik olema.” Kooliski on seetõttu raske õpilastele õiguste kõrval ka nende kohustusi selgitada. Asi on nihkes küll.”
Nii või teisiti tuleb toimunusse suhtuda kui hoiatusse. Parafraseerides Jeremy Rifkini Prantsuse rahutuste kohta öeldut (EPL, 15.11.): “Nende võõrandunud noorte karje taga on soov olla osa Eesti ühiskonda. Olge valvel, kui nad enam sellest ei hooli.”