| KALJU LUTS |
|
|
Pealkirja “Kui elab eesti ülikool, siis kestab ka eesti rahvas” kandis Stockholmi Eesti Päevalehes artikkel, mille kirjutas Ivar Paljak. Ta on Rootsis asuva Eesti Teadusliku Seltsi esimees.
Ivar Paljaku artikli pealkirjas olev eesti ülikool on kirjutatud väikese tähega ning saab tähendada vaid eestikeelset ülikooli, mitte ühte Eesti ülikooli. Ja kuigi artikkel ise oli kirjutatud Tartu Ülikooli 85. aastapäeva vaimus ning aktusel esinenud Jaak Aaviksoo kesksena, ei tulnud väliseestlaste seisukohtadest välja ideed: üks Eesti riik, üks ülikool. Jutt on ikkagi ülikooliharidusest ning selle tähtsusest riigi ja rahva elus, mitte mingi ühe asutuse, kas tõsiselt või mittetõsiselt võetavatest ambitsioonidest. Kummastav on lugeda Tartu Ülikooli kõrki vastuseisu Tallinna uuetüübilise ülikooli moodustamisele, aga teiselt poolt ka Tallinna haridustegelaste justkui vabandavat kinnitust, et ega nad Tartu Ülikooliga ennast võrdlema hakkagi. Vaid Igor Gräzin (Postimees, 9.12.2004) on nimetanud asju nende õigete nimedega. Teiste puhul on respekt Tartu Ülikooli vastu liiga kammitsev. Lähenen aga probleemile hoopis teise nurga alt. Nimelt, mis haridust üldse annavad praegused Eesti ülikoolid jm kõrgkoolid? Miks me, niisamuti kui nn haridusreformi korralgi, mis pole muud kui koolivõrgu korrastamine, ei räägi hoopis kõrghariduse sisu uuendamise vajadusest? Õpetajate Lehele tuleb anda au, et ta on võtnud käsile nii tõsise teema. Aga teisalt, kes siis peaks seda rohkem tegema? Postimees on ju ka andnud märkimisväärselt ruumi ülikooliga seotud probleemide lahkamiseks, küll oma töötajatele, küll välisriikide esinejatele. Õpetajate Leht peab kandma kõrgel kõigi haridustöötajate lippu. Kes siis ei ole õpetaja? Olgu “suures” või “väikeses” koolis. Haritlaskonna enamuse moodustavad iga astme pedagoogid kindlasti. Selle valgusel tuleb olla murelik koos Mati Hindiga: kas täna Eestis pakutav ülikooliharidus on ikka see, mille pärast tasub pea püsti hoida? Kas see võimaldab Alma Mater’i seinte vahelt tulla välja haritlasena? Mitte lihtsalt diplomiga kooliõpetajana? Tänane kool vajab eelkõige haritlast. Seoses Tallinna ülikooliga jõuab avalikkuse ette ka segadust tekitavaid avaldusi. Öelda ja soovitada, et see on akadeemilise vaidluse teema, on lihtsalt puru silma ajamine. Iga õppeasutuse, seda enam kõrgkooli rajamine on poliitiline otsus. Aga iga õppeasutuse kestmise või arengu küsimus on akadeemiline probleem. Kuigi ka siin on omad hälbed. Ei saa ju olla akadeemilist võistlust, kui ühele ülikoolile antakse doktoriõppeks viis korda rohkem raha kui teisele või kui ühe ülikooli materiaalse baasi parandamiseks antakse üliõpilase kohta neli korda enam raha kui teisele. Aga räägime peamisest. 14 aastat tagasi kavandasime Eesti riigi kõrgharidusmaastikku nii, et ülikoolid areneksid tõepoolest kui ülikoolid – teadus- ja õppeasutustena. Kuna see nõuab palju raha, kavandasime nii teadusasutuste ja ülikoolide ühinemise kui ka ülikoolide võimaliku vabastamise rakenduskõrgharidusest. Leidsime, et Eesti kannataks ehk välja kaks täiemahulist ülikooli ja kolm-neli n-ö suunaülikooli. Ülikoolide arengut pidasime loomulikult akadeemiliseks probleemiks. Rakenduskõrgkoole luues pidasime aga silmas häid praktilisi oskusti pakkuvat haridust, mida on vaja nii koolis, kultuuritöös kui ka ehituses ja meditsiinis. Loomulikult eeldasime ülikoole kandvate taladena professoreid. See kõik aga lendas tuulde ning Eestis on täna 45 igat tüüpi kõrg- ja ülikooli. Tegu on absurdiga. Nii ei saaks olla, kui kõrgkooli asutamine oleks olnud normaalselt korraldatud. Probleem ei ole Tallinna kõrgkoolide liitumisel tekkiv ülikool, vaid see, kuidas eemaldada “turult” ülikoolide nime moonutavad asutused. Tartu Ülikoolil, Tallinna Tehnikaülikoolil ning Tallinna Pedagoogikaülikoolil tuleb oma tegevusega näidata, et nad annavad parema hariduse kui ennast ülereklaamiv EBS. Ülikooliõppe sisust. On kahetsusväärne, et andekas ja kahtlemata probleeme sügavuti mõistev Airi Liimets tuli Õpetajate Lehes välja seisukohtadega, millega ei saa kuidagi nõustuda. Jutt on arusaamatutest vastandamistest. Räägitakse “õpetajandusest” ja sellest, et kasvatusteadlased vihkavad seda. Räägitakse organisatsiooni ja teaduse, teadusliku lähenemise vastandlikkusest. Räägitakse ajakohase ja ajatu ülikooli vastandlikkusest. Tegelikkus on aga niisugune, et õpetaja ei saa olla harimata inimene, ja kuidagi ei tohi õigustada tema koolitamise käsitamist “õpetajastamisena”. Vähemalt korralikult lahti seletada tuleb “õpetajastamine” küll. Selles kontekstis mõistetakse justkui hukka õpetajale “liigsete” praktiliste oskuste andmine. Ei tohi vastandada teoreetilist kasvatusfilosoofiat ja õpetajale vajalikke praktilisi oskusi. Täiesti mõttetu on vastandada organisatsiooni ja teadust, veel enam aga pidada heaks vaid ajakohatut ülikooli. Siit saab järeldada vaid üht. Ülikoolis ei olda rahul seal toimuvaga. Samal ajal ei teata ega pakuta välja, kuidas peaks ülikoolielu korraldatud olema. Tahaksin väga lugeda Tartu Ülikooli õppejõudude sulest, kas seal ollakse rahul vanas Alma Mater’is tehtavaga. Ja kuidas on lood teistes ülikoolides? Seda võin küll öelda, et väljaspool ülikooli (ka Tartu Ülikooli) ei olda kuigi rahul lõpetajatega, kes peaksid haritud inimestena tulema Eesti elu energiliselt korraldama. Paljud õpetajakutse valinud on kurtnud vajakajäämiste üle ülikoolis. Tahaksin väga lugeda ja teada, kui palju patente on üks või teine ülikool või tema õppejõud aasta jooksul omandanud. Kuidas arenevad tehnoparkide jm teaduse väljundite rajamistööd? Tartu Ülikooli suurettevõtmisest Põlvas – lagunevate piimapakkide vabrikust – pole enam midagi kuulda. Artiklite ilmumist välismaa teadusajakirjades peab muidugi pidama ülikooli teadustöö taseme üheks näitajaks. Eesti riigi arenguks on aga vaja ülikoolide tarkus ka konkreetsete tegude kaudu tulemiks vormida. Teadus, ka fundamentaalteadus annab ennast ilmutada, olgu või raamatuna. Üks on aga selge: kõrghariduse, sh ülikoolihariduse probleemid on igal juhul hariduse ja koolituse probleemid ning peavad olema rahva teravdatud silma all samavõrd, nagu on hariduse teisedki tasandid. Akademism ei tohi olla enese elust väljapoole seadmine, küll aga näidis, kuidas korraldada inimeste ja asutuste vahelisi suhteid.