Toakesse, kus töötan, kirjutan ja toimetan, kus veedan suurema osa oma nädalaist, kuist ja aastaist, paistab õuest valgust parajasti niipalju, kui suvisel keskpäeval vastasmaja valgelt seinalt peegeldub. Vasakul maja, paremal müür, nende vahel katuse kohal killuke taevast, mis päikese teele ei jää. Jaan Tätte kinnitab, et samasugune pilt avaneb ka tema linnakodu aknast. Aga Vilsandil, ütleb ta, on kolmsada kuuskümmend kraadi vaba vaadet. Seal uurib ta pilvi ja tähti ning siis tulevad igasugused mõtted. Näiteks, kas peab just nii elama, nagu me elame.

Jaan Tätte: “Olen maailmas ringi rännanud ja näinud väga paljusid ilusaid kohti – Aafrikas, Kesk-Aasias ja mujal. Sügavaima mulje on jätnud Nepal. Sealt leidsin kõike, mis mulle tähtis on, millest ma olen mõelnud, et kuskil on see inimeste elus päriselt olemas. Liikusime jala, kokku umbes 300 kilomeetrit, ning loodus meie ümber vaheldus troopikast kuni viieteistkümne külmakraadini mägedes.”

Õnn on juba kohal

Millegipärast läheb mõte selle reisiga seoses vägisi õnne mõiste juurde. Ju meil on siin elus ajada palju asju. Aga kindlasti on üks tähtsaim neist õnne tabamine. Ma ei ütle nimelt “õnne otsimine”, sest arvan, et õnn on kohal, ta on sinu juures, sa pead ta ära tundma, vastu võtma, leppima.
Jälgisin sealseid inimesi, nende suhtumist meisse, võõrastesse, nende omavahelist suhtlemist ja sain korraks millelegi pihta. Seda on raske seletada. Sa oled õnnelik siis, kui sa armastad teisi inimesi. Kui teise mure on sulle suurem kui su enese mure. Kui naabri rõõm on sulle suurem kui su enese rõõm. See on lõpp­tulemus, aga ma ei tea teed selleni. Tundub, et see on eestlasele võimatu. Mingi tohutu auk on meie mõtlemises. /- - -/
Uurisin paaril korral, mis on ida inimese jaoks valge inimese mentaliteet, ja sain umbes ühesuguseid vastuseid: valgele inimesele ei ole miski püha ja valge inimene mõtleb peamiselt enda peale. Me ei saa seda eitada. Kui mõtlen, mis on mulle, keskmisele inimesele, püha, siis ei kuulu sinna minu esivanemate mälestus kaugemale emast-isast, Jeesuse ülestõusmine, ja – nii kohutav, kui see ka ei ole –, ei saa ma ka oma riiki nii armastada, nagu ma tahaksin. Me oskame kõik muuta palaganiks.
Kui lootusetu näib Kaðmiiris nende lootus taastada oma riik. Või Tiibetis. Meil see on – ja mis toimub¥ Laat. Turg. Vabandust. See tuleb sellest, et unustame ära pühad asjad ja mõtleme liialt enda peale. Aga kes teab, võib-olla oleme tänu sellele olemas.
Nägin väga vaeseid piirkondi, kus ei ole elektrit, kus inimesed ei ole kunagi hoidnud peos raha, kus süüakse seda, mida ise kasvatad, ja tehakse selle nimel väga palju tööd. Aga ma ei näinud seal murest vaevatud väsinud nägusid. Nägin elurõõmu, elutahet, nägin loodusega koos elamist. Ma ei näinud ühtegi kurja koera, kuigi koeri oli seal tohutult – kõik on harmooniline. Need inimesed ei lase maailma õhku. Seal oli piisavalt puid, et teha meie mõistes korralik lõke, aga nägin kümneid ja kümneid lõkkeid põllu ääres lõuna valmistamiseks, mis ei koosnenud rohkem kui kolmest hõõguvast käbist. Need inimesed teavad midagi, mida meie ei tea või ei mäleta.
Aga seal kuskil on ka linnad. Ja linnas ei ole see õnn enam nii vahetu. Ini­-mesed on juba katkisemad. Ei leitud linnast seda, mida mindi sinna otsima. Jäeti maha oma maatükk ja vahetati see ähmase lootuse vastu, aga ilma maata ei ole ka toitu ja sa pead hakkama tegema töid, mis sulle ei meeldi, ja nii lähed sa katki. Hakkad valetama.
Väga tahaks seda linna ja maa juttu kuidagi Eesti konteksti haakida, aga raske on. Kes elab maal, ei pea tahtma elada nagu linnas. Kes elab maal, peab rohkem vaeva nägema, aga armastus on seda väärt. Hea uni õhtul on seda väärt. Öine vaikus on seda väärt.
Maa on maa, linn on linn. Kes on valinud linna, on valinud raskema tee õnne poole. Linnas tegeldakse rohkem valeväärtustega. Kahjuks on see valdavaks saanud ja on tekkinud usk, et need ongi pärisväärtused.
Taevaväravas ei küsita sinult, kas ajasid ka suuri rikkusi kokku ja kas muutsid oma elu võimalikult mugavaks ja lihtsaks. Kui mina oleksin jumal, siis küsiksin, kas märkasid igal kevadel mu sinililli, kas said aru, milleks need mõeldud olid; kas olid ka hea teiste inimeste vastu, et neil oleks võimalik sind armastada. (Katkend reisikirjast)

Ilusamat ei ole ega tule

“Kogu maailmas käib tohutu trügimine linnadesse. Ka Nepalis,” jutustab Jaan Tätte. “Katmandu ümber on suured laagrid, kuhu inimesed kogunevad, kus elavad ja püüavad ennast järjest sissepoole pressida. Ja juba on nad ka sellised haiged. Neil ei ole seal midagi teha, nad on näljas ja mures ning tunnevad ennast halvasti. Aga lähed 20 kilomeetrit eemale, kus inimene elab oma väikest riisikest kasvatades – ja sa näed, et kõik on tal veel väga hästi.
Mis on tsivilisatsioonis sellist, millest inimene arvab, et see on parem, et see pakub mingeid rohkemaid võimalusi¥ Milliseid¥
Meilgi tunnevad paljud ennast justnagu millestki ilma jäetuna. Vaatavad Kroonika-ajakirju ja mõtlevad, et kuskil on väga ilus elu, palju raha ja suured võimalused – aga näe, meie vireleme siin maal, ei ole meil seda ega teist. Nad ei märka ja keegi ei ütle neile, et nende elu on õnnelik, et nad on palju õigemas kohas kui kõik need kaunilt riidesse pandud inimesed suurtes linnades oma teistmoodi muredega.
Kera, mille peal me elame, on meeletult ilus, vaheldusrikas ja imeline. Kui mõelda – ühel planeedil keset kosmost on vesi, mis “püsib”, on mered ja järved ja roheline maa. Ning siis seal kuskil mingid inimesed, kes kogunevad oma linnamajadesse trobikonda, muretsevad, pabistavad ja virisevad. Osa on kurjad, tapavad ja röövivad, teised on kadedad, mõni on väiklane... Aina käib üks hindade ja poliitika jutt ning hädaldamine. Siis mõtled, miks see nii peab olema. Kuskil on tekkinud mingi kohutav konflikt. Ükskord sureme ära ega ole märganudki, kus olime.
Inimesed peaksid aru saama, et elu, mis meile antud, on suur ime, ning paik, kuhu me sündinud oleme, ongi paradiis. Et kuskil ei tule enam mingit paremat ega ilusamat kohta.”