Kui sõna ei tähenda, vaid ainult teeb

Kantseliidist ja selle mõjudest on viimasel ajal ajakirjandusesmitmel korral juttu olnud, mõnel korral on mainitud ka stampsõnu ja väljendeid, mis tekste risustavad. Järgnevalt tulebki juttu paarist sellisest sõnast, mis kas tähendavad vähe või ei tähenda üldse midagi, mida aga mingitel põhjustel üha enam kasutatakse.

Suulises kõnes esineb hulganisti sõnu ja väljendeid, mis ei tähenda midagi, kuid on suhtluseesmärgi täitmiseks olulised, näiteks väljendite see tähendab et, noh, seda et, ülesanne on enamasti aja võitmine, mõtete kogumine, kõnejärje hoidmine või sissejuhatamine.

Stampsõnad kirjalikus tekstis
Kirjalikus tekstis kõnevooru hoida pole vaja, aega võita samuti mitte, ka peaks kirjalik tekst olema olemuselt kontsentreeritum, tegemist on juba läbimõeldud, tihti ka toimetatud tekstiga, kuid ometi leidub sealgi hulk sõnu, mille tähendussisu on ähmane või väga lai, kuid mis korduvad tekstist teksti. Kõige sagedasemad sellised sõnad on niinimetatud stampsõnad käesolev, antud, nimetatud, alljärgnev, vastav. Need esinevad kõige sagedamini muidugi ametlikes tekstides, näiteks lepingutes, määrustes, direktiivides, ametikirjades, aga ka eriala- ja reklaamtekstides. Lihtne Google’i otsing sõnaga käesolev näitab, et kõige sagedamini “on käes” töö, seejärel määrus ja leping ning seejärel peatükk ja raamat ja käskkiri.
Seesama lihtne Google’i otsing näitab ka, et sõnaga käesolev alustatakse tavaliselt teksti, juhatatakse see sisse ning tundubki, et selle kasutamine aitab saada üle alustamiskrambist. Teisalt on oluline ka traditsioon: nii on ju alati kirjutatud-alustatud, ja ju nii peabki olema. Seda enam, et üha sagedamini kirjutatakse uus dokument mingile arvutis juba olemas olevale põhjale. Kordamine loob süsteemi, korduv tekitab tunde millestki järjekindlast, seega väärtuslikust.
Kõnealuste stampsõnade kõige olulisem funktsioon tundub aga olevat määramine, täpsustamine, koha ja aja osutamine tekstis: käesolevaga osutame situatsioonile nüüd-siin-see, käesolev või antud on siis see, mis on nüüd ja praegu lugemisel-vaatamisel, see, millest jutt käib; nimetatud on see, millest oli varem juba juttu jne. Seega täidavad need sõnad justkui indoeuroopa keeltele omase määrava artikli rolli ja ongi sõnad, mis ei tähenda, vaid teevad.
Ilona Tragel on leidnud, et verbi andma tud-kesksõna esineb eesti kirjakeeles artiklilaadses, tekstis varem mainitud entiteeti identifitseerivas tähenduses ehk artikloidina. Kas aga stampsõnade sagenev kasutamine tuleb indoeuroopa keelte mõjutusest, püüust tõlkida määravat artiklit või bürokraatiatekstide üldisest üha suurenevast hulgast, vajab veel uurimist, kuid selgelt on selliste keelendite puhul tegemist sõnaliiki vahetavate sõnadega, mis kaotavad oma senise tähendussisu ning muutuvad grammatilisteks üksusteks.
Stampsõna kasutamisel on veel üks põhjus – tahame olla viisakad, eriti ametlikes tekstides. Fraas “Käesolevaga teatame Teile, et Teie kandidatuur ei osutunud sobivaks...” mõjub kindlasti viisakamalt kui lakooniline “Te ei sobi meile...”. Ka aitab fraasi käesolevaga teatame kirjutajal-teatajal end ebameeldiva sõnumi edastamisest mingil määral distantseerida. Kuid tuleb meeles pidada, et kõigel on oma piir, peamine mõte ei tohi stampsõnade rohkuse tõttu tekstis varjule jääda või tekst peenutsevana mõjuda. Kui meenutada Päevalehe keeletoimetaja Maris Makko väidet, et praegu väljendutakse sama segaselt ja pikalt kui Stalini ajal, ja tuletada selle taustal meelde näiteks Jaan Krossi “Keisri hullu”, täpsemalt seda, kuidas toona pidi keisri poole pöörduma – siis võiks “ülestampsõnastatud” tekste vaadates väita, et praegu väljendutakse veelgi segasemalt kui Stalini ajal, umbes nii nagu tsaariajal.

Mida teha stampsõnadega?
Stampsõnu tuleb kasutada õiges ko­has. Sõnastusstampidesse kinnijäämine, arvamus, et mida ametlikum (st kuivem, asjalikum) tekst, seda parem, ohustab mitte ainult ametlikku keelekasutust: ilmselt üha kasvava teadusbürokraatia mõjul levivad stampsõnad ka teaduskeelde ning reklaamtekstidest, mis peaksid olema eriti stambivabad, leiab viimasel ajal üha sagedamini antud ja käesolevaid tooteid-teenuseid. Teksti, mille eesmärk on midagi müüa, ei sobi aga stampsõnad kindlasti.
Stampsõna mõne teise sobiva sõnaga asendada pole kerge, siinkirjutajale tundub asesõna see, mis täidab tekstis samuti määraja ehk artikloidi rolli ja sobib suurepäraselt küll kõnekeelde, ametliku teksti tarbeks sageli sobimatu. Samuti ei täida asesõna see täpsustavat-määravat rolli nii hästi kui näiteks käesolev. Kuigi stampsõnal on tekstis oma funktsioon, juhtub aga siiski sageli, et ametikeelse teksti peamine mõte jääb muu sõnavahu sisse ja ähmastub. Järgmistes lausetes on küll suhe siin-praegu-nüüd väga selgelt väljendatud, kuid teksti põhisisu jääb varju: “Käesolevas lepingus kasutatud järgmistel mõistetel on alljärgnevad tähendused...”; “Käesoleva korra kohaselt tuleb antud dokumendi alljärgnevas tutvustuses juttu eelnimetatud piirangutest...”.
Üks võimalus muuta tekst selgemaks ja mõte konkreetsemaks on jätta stampsõna või vähemalt mõni neist hoopis ära ja n-ö asuda kohe asja juurde, alustades teksti mõne sisuka sõnaga, näiteks: “Töö koosneb...”, “Leping on koostatud...”. Lugeja saab niigi aru, et jutt on just sellest lepingust, tööst, protokollist, mida ta parasjagu loeb. Seda põhimõtet järgides saaks eelmises lõigus esitatud näitelause muuta hoopis selgemaks ja lühemaks: “Lepingus kasutatud mõisted tähendavad...” ja “Kehtiva (või kehtima hakkava, olenevalt sellest, kas kord luuakse lepinguga või kehtis see juba varem) korra järgi tuleb dokumendi tutvustuses juttu eelnimetatud piirangutest...”.
Igal üksikul juhul tuleb läbi mõelda ka tekstisisesed viitesuhted ehk teisisõnu: see, mis just selles tekstis on käesolev, mis nimetatud, mis antud. Halb on, kui ühes tekstis ehk siis käesolevas dokumendis räägitakse veel mingist käesolevast ettekandest või kui tegemist on ettepanekuga (mis muidugi on käesolev) ja selles viidatakse käesolevale tegevusele ja lisaks veel mitu korda käesolevale juhule. Ehk aitab, kui mõelda nii: kui käesolev on see konkreetne dokument, siis kas ettekanne ongi seesama dokument lihtsalt teise nimega (siis käesolev) või mitte, kui ei, tuleks leida sõnale ettekanne mingi teine täiend (samal teemal peetud ettekanne vms) ning käesoleval juhul saaks lihtsalt asendada väljendiga, mis oleks ka sisuliselt õige (sellisel juhul, kirjeldatud juhul, siis). Mõnikord viidatakse dokumendis nimetatud summale, kusjuures eelnevalt on küll juttu, millal tuleb maksta trahvi, kuid summat ennast ei ole varem nimetatud. Üsna sageli esineb lauseid, kus käesolevaga on viidatud alguses dokumendile, aga siis ka millelegi, mis “ei ole veel käes”, veel ei kehti, näiteks: “Tühjadeks audio- ja videosalvestusvahenditeks loetakse käesoleva korra kohaselt ka need kassetid, lindid, laserplaadid...”, kusjuures on teada, et kord ise veel ei kehti, dokumendiga alles üritatakse seda kehtestada.
Kõige olulisem olekski meeles pidada, et iga liialdus muutub paheks, ja hoiduda stampsõnade liigtarvitusest. Järgnev näide on pärit neljaleheküljelisest dokumendist, kus sõna käesolev esines 34 (sic!) korral: “... “sõjaväelise isikkoosseisu” all mõistetakse relvajõude, nagu on määratletud käesoleva protokolli artikli 9 lõike 1 alusel kolledži isikkoosseisu suhtes kehtivas NATO-SOFA-s. Väljendi “relvajõud” rakendamiseks mõistetakse käesolevas protokollis väljendit “Põhja-Atlandi Lepingu piirkonnas” kui käesoleva protokolli osapoolte territooriumi..”
Kindla struktuuri loomise asemel muudab stampsõnade liiga sage kasutamine teksti monotoonseks, kuivaks ja puiseks. Kui ühe direktiivi kõik lõigud algavad sõnapaariga käesolev direktiiv, ei saa olla juttu süsteemi või stiili loomisest, pigem ikkagi lugeja alahindamisest – lugeja ju teab, millisest direktiivist juttu on – ja oskamatusest alustada lõiku või lauset konkreetsest ja olulisest.

Näitelaused on pärit riigiasutuste kodu­lehekülgedelt.

Reili Argus,
Tallinna Ülikooli eesti keele õppetooli lektor