Ühe kooli lugu

Kunda on imeline sõna, millesse mahub minek lapsepõlvest maailma. Kukerpalli mäelt Hiiemäe alla, Tigapõllu otsast Kronkskalda servani – see oligi maailm, rikas ja kaunis.

Paarsada aastat tagasi veeriti taludes lambi- või peeruvalgel kirjatähti. 1786. aastal loodi Kunda külasse esimene rahvakool. Alates 25. novembrist 1895 andis Kunda jõe paremal kaldal asuvas ühekordses kivimajas koolitarkust Port-Kunda ministeeriumikooli esimene õpetaja Johann Thomson. Selle kooli rajamisest arvestatakse Kunda kooli vanust ja nii tähistamegi sel aastal meie kooli 110. sünnipäeva. Kundas hariduse andmise ajalugu on aga tunduvalt pikem – järgmisel aastal täitub 220 aastat.
Haridus on läbi aegade toitnud meie mõistust ja hinge. Kunda kool on täiesti oma kool meile kõigile – siin on õpitud ja õpetatud, õpitakse ja õpetatakse, tehakse kõik selleks, et oleks turvaline ja kodune.
Meie kooli õpetajad on pühendunud oma tööle, neid iseloomustavad headus, sõbralikkus, sihipä­rasus ja armastus laste vastu. Suhted õpilaste ja õpetajate vahel on soojad ja lugupidavad. Õpilased ja õpetajad loovad koolile näo. Kool areneb koostöös.
Armas Kunda koolirahvas, kui me iga päev ja iga tund keskendame oma tähelepanu mitte sellele, mis on valesti, vaid sellele, mida armastame ja hindame, siis saame olla osalised parema tuleviku sünnis, mille aluseks on meie igapäevased valikud.
Soovin meie koolile armastust, austust ja arengut!

Vello Sats,direktor

Meil on hea kool

Kunda koolis on 556 õpilast ja 48 õpetajat. See on ühisgümnaasium, sest siin õpib lapsi, kelle kodune keel on kas eesti, eesti ja vene või siis ainult vene keel. Üks on aga kindel: eesti keelt soovitakse õppida ning huvi meie kultuuri vastu on suur. Muusikat, kunsti- ja tööõpetust ning kehalist kasvatust õpetatakse ka vene osakonnas eesti keeles.
Noorte seas on populaarne klien­diteeninduse eelkutseõpe. Tundi­-de­le õppeaasta jooksul lisandub suvine õppepraktika toitlustusette­võtetes ning laevadel. Merenduse erialaga alustati 1997. aastal, mil kooli koostööpartnerid olid Eesti Merehariduskeskus ja Kotka Mere­kool. Merenduse eelkutseõpet soodustavad mereäärne asukoht ja sadam. Praktika on õppelaeval Tõnn ning edukalt kutseeksami sooritanuile antakse vahimadruse kutsetunnistus.
Lisaks kohustuslikele õppeainetele saab Kunda koolis õppida joonestamist, mootorsõiduki juhtimist, soome keelt ja arvutit. Remonditud ruumid ja suhteliselt väikesed klassikomplektid loovad soodsa õhkkonna õppetööks. Koolis on tegus õpilasomavalitsus ning tublid korv- ja võrkpallurid, oma ajalehe toimetajad ning heal tasemel meediaõpetus.
Kasvatusraskustega lastele on loodud eraldi klass ning lisaks pedagoogidele õpetavad ja nõustavad neid ning nende vanemaid kooli psühholoog ja logopeed. Kõikidele õpilastele, kellel oli veerandihinnete hulgas mõni puudulik, mää­rati tugisüsteem, mis aitab omandada nõutavaid teadmisi ja oskusi.

Meelike Abroi,
Jelena Botškova,
õppealajuhatajad

Olime üleminekuaja lapsed

Üsna tihti mõtlen oma koolist ja noist inimestest, kellega aastate jooksul kokku puutusin. Suure ehmatusega olen avastanud, kui palju aega on koolist juba möödunud, kuigi olen veel küllaltki noor… Esimene märksõna, mis mulle pähe tuleb, on “üleminekuaja lapsed”, sest need me tõepoolest olime. Esmajoones seetõttu, et vana riigikord asendus uuega, mis tingis palju uut ka koolisüsteemis. Üks jaburamaid näiteid oli nn tsükliõpe, kui neljapäeviti oli meil näiteks kuus ajalootundi, umbes neljandaks tunniks oli asi ajaloost ikka väga kaugel.
Sel aastal, kui me kooli läksime (1986), ei olnud null enam number ja koolitee algas esimesest klassist (võib-olla oli seegi märk suurtest muutustest). Pioneeriks ei õnnestunud ka saada (aasta jäi puudu), kuid ei painanud see mind tollal ega vist nüüdki. Veel mäletan suurt hirmu algklassides, kui ema tegi õhuhäire tarvis marlist respiraatori, mis kästi kooli kaasa võtta.
Koolist rääkides ei saa üle ega ümber õpetajatest, sest neid õpid hindama enamjaolt just aastate möödudes. Õpetajaid, keda Kunda kooli päevilt meenutada, on ikka omajagu (õnneks ka väga koloriitseid kujusid). Millegipärast meenub, kuidas legendaarne Marge Anne Vallaste (tollal juba pensionil, kuid asendas haigeks jäänud õpetajat) meile meeletu jõu ja intensiivsusega emakeele käänded selgeks tegi.
Nende kaheteistkümne klassi jooksul oli koolil ka mitu nimevahetust (vist kolm).
Klassijuhatajatega vedas meil kõvasti, sest nad kõik olid kultuurilembesed inimesed ja küllap kandus see mõningal määral üle ka õpilastesse. Keskastmes lahutati poisid tüdrukutest ja nõnda nägi meie klassijuhataja Tiiu Kuhlberg selle poisteklassiga vett ja vilet (päris kindlasti nägi), aga see vaev tasus ennast ära – ma vähemasti loodan seda.
Igatahes olen uhke ja õnnelik, et minu lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Kundas, mis oli kord “punane”, siis “roheline”, ent minu jaoks ikkagi üks ja seesama armas kodulinn, kuhu tulen tänini suure rõõmu ja soojusega.

Argo Aadli,
Tallinna Linnateatri näitleja, 48. lennu vilistlane

Häid õpetajaid on terve kool täis

Kunda kool on nagu teine kodu. Oleme mõlemad käinud seal 12 aastat. Alatiseks jääb meelde mõnus õhkkond ja õppimissoov.
Kunda koolis oli klassis vähe õpilasi – see muutis sisekliima meeldivaks. Isegi kui kõik omavahel alati väga hästi läbi ei saanud, ei olnud vähemalt ükskõiksust. Klassikaaslased tundsid üksteist läbi ja lõhki.
Väikese klassi eelis oli ka see, et õpetajatel oli aega tegelda iga õpilasega kui isiksusega. Ei tekkinud sellist tunnet nagu suures koolis, kus õpilane on õpetaja jaoks lihtsalt üks paljudest. Õpetajad olid mõistvad ja vastutulelikud, kui kõik ei õnnestunud esimesel korral. Direktoril oli alati aega meid ära kuulata ning tundsime, et ta mõistab ja toetab meid. Õpetajatega sai vahetundides juttu rääkida ja maailma asju arutada. Keskkoolis olid õpetajad pigem sõbrad ja koostööpartnerid kui õpilastest kõrgemal seisvad isikud.
Häid õpetajaid on terve kool täis. Eriti on meeles meie viimane klassijuhataja. Uskumatu naine, kes suutis meiega alati rahulikuks jääda, tegi head nalja. Temaga suheldes tundsime end täiskasvanutena, kes eneste eest vastutavad. Ta suunas meid alati õigele teele, jättes mulje, et tegime kõik targad otsused ise.
Koolivälist tegevust oli alati palju, korraldati põnevaid üritusi. Pidude organiseerimisse kaasati terveid klasse ning kõik said ennast vajalike ja asjalikena tunda. Eredalt jäi meelde õpetajate päev, kui olime nn 13. klassi õpetajad. Pidasime libaõpilastega klassiõhtut, kus oli mängu, tantsu, laulu ja tralli. Õpetajad lustisid mõnuga. Teist nii kihvti pidu ei mäletagi.
Kooli ja õpetajate tegelikku väärtust oskame hinnata alles nüüd, Tartu Ülikoolis, kus on tuhandeid tudengeid. Oma õppejõududega kohtume enamasti ainult loengutes. Nendega ei saa tekkida nii lähedast kontakti.
Ikka on tore sõita mööda oma vanast koolist, heita pilk tuttavatele klassiakendele, vahel sissegi astuda ja näha õpetajaid, kes pole põrmugi vananenud ja püüavad endistviisi koolijütsidesse tarkust süstida. Oleme uhked, et oleme Kunda kooli vilistlased!

Mari-Ann Malva,
Peep Jalakas,
Tartu Ülikooli tudengid, 54. lennu vilistlased

Sünnipärast väärtust süvendades

Huvitav, kui sageli mõeldakse sellele, missugune roll on inimese elus tema esimesel koolil. Kas seda seostataksegi endaks saamise ja endaks olemisega olevikus ning kuivõrd tunnetatav on selle seos tulevikuga¥
Kümnendeid kestvad traditsioonid ja eesmärgistatud pedagoogiline tegevus on soliidne fakt. Ja on ju lihtne mõista vastastikust sõltuvust – õpilasteta pole kooli ja ilma just selle Kunda koolita ei mõisteta ilma lisaselgitusteta kehalise kasvatuse õpetaja kunagist korraldust joosta neli “punast ringi”.
Mälestustena säilinud emotsionaalsed fragmendid koolipäevadest ja olukordadest aitavad kord olnut taas kogeda. Teinekord küllaltki ehtsana, meenutades seda, kust oled pärit. Mõnikord sõna otseses mõttes. Mitmeid kordi elus on tulnud selgitada, kus ma kasvanud olen, kuna kõnes on fikseeritav see, mille kohta mu eesti keele õpetajad ikka tavatsesid öelda: “Meie jaoks ongi kolmanda ja teise välte eristamine raske.”
Endises kooliajas oli väärtuslikku, mida eeskujuks seada või teistele soovitada, sest “meie koolis olid need asjad nii”. Kui tänapäeval on küsimus, kuidas hoida koolimajast eemal võõrad, siis arvan teadvat lahendust. Nii 1980. aastate keskpaigas sattus meie majas puhtjuhuslikult “turvamehe” rolli kooli töömees härra Arula. Käredamat ja suuremat meesterahvast ma enda lapsepõlvest ei mäleta. Tema isikupära peegeldus sekunditega taastatud distsipliinis.
Reeglite rikkumisi jälgiti majas tähelepanelikult. Ühel perioodil olid vahetusjalatsitena keelatud tennised ja puukingad. Samuti oli reguleeritud sööma minek. Sööklaga seondub üks seik: käisin sõbrannaga keskkooli ajal, millal juhtus, kokatädi käest küsimas, kas enam süüa pole. Ja alati oli. Olen mõelnud, et vähemalt nii palju jätkus meil tol ajal arukust, et talle naistepäeval lill viia. Seniajani on meeles, kuidas ta sellele reageeris.
Õpetajate mõjus maailmatunnetuslaadile pole võimalik kahelda. Kui ikka senini mõtlen “unotrummilikult” auditooriumi ees puldis seistes, et võiks olla rohkem “heldirandverlikku” teravust ja täpsust, siis on see ehe näide mineviku vormivast ja kestvast mõjust. Arvan, et nii mõnegi vilistlase jaoks on endistest õpetajatest saanud prototüübid, mis on kõnekad ennekõike Kunda kooli lõpetanutele.
Minul on elus õpetajatega vedanud. Tagantjärele olen mõistnud, et nii mõnedki ettevõtmised leidsid pärast keskkooli lõpetamist aset seetõttu, et õpetajate toel kujunes teatud määral enesekindlust ja -usku. Neil õnnestus luua keskkond, mis soodustas iseolemise julgust ja loovust. Võisin alati kirjutada kirjandites, mida mõtlesin; füüsikatunnis kujunes lõpuks arusaam, et ajurünnakus tekkinud ajuvaba vastus võib parimaks osutuda. Ka ei juhtunud midagi hullu, kui ajalootunnis õpetajat läbi peaaegu meetrise kokkurullitud paberitoru vaatasin... Tänu Kunda koolis kujunenud harjumusele püüan seniajani “kõik korralikult ära õppida”. Ausõna, õpetajad!
Kool on oma panuse andnud. Laenates Horatiuselt mõttetera ja seda kohandades: Kunda kool on suurendanud meie sünnipärast väärtust. Peame näitama, et oskame seda hinnata. Lugupidav suhtumine kooliaega näitab ühtlasi iseenda mineviku austamist.

Katrin Kullasepp,
TLÜ õppejõud, 43. lennu vilistlane

Etty Mätlik, algklassiõpetaja, 9. lennu vilistlane: “Oma kooliteed alustasin 1958. aastal Kunda Keskkoolis, mis asus tollal minu mõistes ilusas avaras suurte akendega kahekorruselises majas. Meie pere elas aga Kunda vanas väikeste akendega koolimajas üle jõe, kus oli õppinud ka minu ema.
Juba kooli algusest oli mul huvi muusika vastu ning suur soov saada õpetajaks. Üsna pea sain teada, et koolis on mandoliiniorkester, kus õpetasid pillimängu muusikaõpetaja Koidula Naelapää koos abikaasa Johaniga. Sinna tahtsin hirmsasti mängima minna, kuid mul ei olnud pilli. Varsti kingitigi mulle mandoliin – minu kõige parem sünnipäevakink. Mõne aja pärast sain juba esinema ning isegi Rakveres laulupeol käisime orkestriga mängimas.
Õppimine oli meil au sees, enne muusikakooli minekut said kodused tööd enamasti tehtud. Kui muusikakoolis oli tundide vahel pikemaid pause, õppisime ka seal.
Kuid ega siis ainult õppimisega tegeldud. Kooli juures oli väga ilus kooliaed, kus noored naturalistid olid õpetaja Esta Kõveriku juhendamisel pidevalt tegevuses.
Meie klassis õpiti lisaainena keemiat. Pärast kooli toimusid praktikatunnid tehase keemialaborites. Kõik see oli väga huvitav, kuid mina valisin hoopis õpetajakutse ja pärast ekslemisi tööpõllul töötan nüüd algklassiõpetajana samas koolis, kus ise õppisin.”

Eve Randver, algklassiõpetaja, 29. lennu vilistlane: “Sellest ajast, kui õppisin algklassides, on meelde jäänud rivivõistlused. Õppisime hoolega pöördeid ja rivis marssimist. Igal klassil oli oma rivilaul. Meie laul oli “Väike trummilööja”, mul on selle sõnad vist senini peas. Kõigil pidi olema ühine vorm: valge pluus, valged põlvikud jne. Et väikesed lapsed kipuvad palju unustama, oli meie klassijuhatajal Helve Rangil alati mitu paari põlvikuid tagavaraks kaasas, et kõik ilusad välja näeksid. Milleks seda kõike vaja oli, on iseküsimus, aga tagantjärele on sellele lustakas mõelda.
Väga sooja südamega meenutan oma viimast klassijuhatajat Ljubov Karofeldi. Ta oli ja on suurepärane inimene, keda austasid ja armastasid vist küll kõik meie klassi õpilased. Tal oli meie silmis väga suur autoriteet. Ei tulnud kõne allagi, et keegi oleks ühistel koosviibimistel suitsetanud või alkoholi tarbinud. See oleks olnud meie õpetaja solvamine.”

Jana Rootare, algklassiõpetaja, 38. lennu vilistlane: “Kooliajast on meeles kooli- ja klassiväline töö: sport, ilulugemine, agitbrigaadide ülevaatus. Tagantjärele on naljakas mõelda rivivõistluseks valmistumisele. Kevadel, kui päike juba soojalt paistis ja teised õpilased samme koju seadsid, läksid meie klassi õpilased käsu korras karusselli kõrvale platsile rividrilli tegema. Muidugi astusid ulakamad meelega kätt-jalga korraga, ei käinud rütmis ning palavuse ja tülpimuse tõttu ei teinud paremal ega vasakul pöördel vahet. Kui “kõrged ülemused“ õppust vaatama tulid, said vaesed õpetajad meie nähes peapesu – kuidas nad meiesuguseid üldse platsile julgevad lasta. Kui aga koolidevaheline jõukatsumine lahti läks, panime võistluse kinni. Keegi ei julgenud koolis meie aadressil suudki lahti teha.
Meelde on jäänud kehalise kasvatuse õpetaja Milvi Täpp, kelle soe suhtumine minu ja veel mõne klassiõe tantsuharrastusse tipnes sellega, et jõulupidudel olid päkapikud ka meile midagi kingikotti pistnud. Loomulikult tulime ka õpetajale vastu ja viisime soovijatele läbi aeroobikatunde. Õpetaja tunnustus õpilasele on midagi sellist, mis jääb eluks ajaks meelde.”

 Luule Raam, meediaõpetaja