Tartu Kroonuaia Kool – parim võimalus erivajadusega lapsele

Inimkonna ajalugu pole olnud vaid positiivsete sündmuste jada. Ent just helgem pool on aidanud elu edasi viia. Siia alla kuulub ka tolerantsuse kasv suhtumises erivajadustega inimestesse. Erandid pole Eesti ega ülikoolilinn Tartu. 80 aastat tagasi asutati Emajõe Ateenas raskesti edasijõudvatele lastele Tartu 1. Abikool.

Tööd alustati Riia tänava üürikorte­ris, 1940. aastal koliti Karlova mõisa hoonetekompleksi. Sõda katkestas kooli tegevuse rohkem kui 20 aastaks. 1965. aastal alustati taas tööd Tartu 14. 8-klassilise Kooli nime all. Praegune koolipere loebki kooli alguseks 1965. aastat. “Oleme ise kõik nii noored ja varasema perioodiga kokku puutunud üksnes endise direktori Albert Kilgi selleteemalise uurimuse kaudu. Nii otsustasimegi aluseks võtta 1965. aasta ja tähistada kooli 40. sünnipäeva. Kompromissina võib lisada kaldkriipsu ja numbri 80. Kuidas keegi,” ütleb Tartu Kroonuaia Kooli praegune direktor Ain Ostrat.
Kroonuaia kooli nime kannab kool alates 1991. aastast. Nimemuutustest rohkem on koolil tulnud oma ajaloo jooksul kolida, viimati 2002. aastal Kroonuaia tänava hoonest endise Tartu Raadi Gümnaasiumi majja Puiestee tänaval. Nii ongi tekkinud pisut tavapäratu olukord, kus kooli nimi ja asukoht omavahel ei klapi. “Kui me Kroonuaia tänavalt praegusesse majja kolisime, korraldasime nimekonkursi ning mõtlesime ja arutasime seda küsimust ka hoolekogus. Esmalt tahtsime panna nime tänava järgi, aga Puiestee kool oli juba olemas. Teised pakutud variandid ei sobinud. Lõpuks otsustasime, et oleme Kroonuaia kooli nimega üle Eesti juba tuntuks saanud ja seda pole põhjust muuta. Pealegi ei kolinud me endisest majast kaugele, ülemiselt korruselt paistavad Kroonuaia sild ja vana maja kenasti kätte,” räägib Ain Ostrat.
Praegu õpib Kroonuaia koolis 182 õpilast, neist 41 toimetulekuklassides (mõõduka vaimupuudega õpilased) ja 5 hooldusklassis (sügava vaimupuu­dega õpilased). Ülejäänud on abiklassides (kerge vaimupuue). Õpilaste arv on viimase kahekümne aasta jooksul püsinud stabiilsena 200 ringis. Mõningane vähenemine on toimunud alles viimastel aastatel ja siin on rolli mänginud uued suundumused hariduspoliitikas. “Kaasav haridus annab lapsevanemale võimaluse panna oma vaimupuudega laps ka piirkonnakooli. Intellektipuudega õpilast võib ka seal õpetada, iseasi, millise taseme see õpetus lapsele kindlustab,” ütleb Ain Ostrat.

Aktiivne integreerimine
Kroonuaia koolis on ka vene õppekeelega klassid. Need liideti Kroonuaia kooliga sama tüüpi vene kooli likvideerimisel 2002. aastal. Koolis on eri rahvusest õpilasi edukalt integreeritud. Erinevat emakeelt rääkivad õpilased saavad omavahel hästi läbi, sageli püüavad nad rääkida oma kaaslasega ka “võõras keeles”.
Kroonuaia koolis omandab enamik õpilasi põhihariduse lihtsustatud või toimetuleku riikliku õppekava järgi. Hooldusklassis õpetatakse riikliku õppekava tööversiooni järgi. Koolis on pikka aega tegutsenud ka 10. ehk kutse-eelne klass. Mõeldud on see põhikoolilõpetanutele, kes pole veel “küpsed” ellu või kutskooli astuma. See klass tegutses aastaid projektipõhiselt, raskusi oli rahastamisega, kuna sellist klassi polnud haridusmaastikul ette nähtud. Möödunud aastal andis haridusminister lõpuks välja määruse, mis lubab intellektipuudega õpilaste õppeaega pikendada. Ametlikult on tegemist lisa-aasta(te)ga, mille läbimine tuleb kõne alla juhul, kui lapsevanem ja õppenõukogu leiavad, et õpilasel pole veel vajalikku küpsust. Oma osa nende muudatuste juures oli Kroonuaia kooli positiivsel kogemusel niisuguse õppe organiseerimisel.
Personali on koolis koos nõusta­mis- ja õpiabikeskusega 70 inimest. 34-st tunde andvast õpetajast on 28 lõpetanud Tartu Ülikooli eripedagoogi-logopeedina. Ülejäänud on läbinud koolis töötamiseks eripedagoogika kursuse. Paljud õpetajatest on Eesti Eripedagoogide Liidu liikmed.

Õpetajaid jätkub
Õpetajate puudus pole Kroonuaia kooli kunagi kimbutanud. Üks põhjus on, et ollakse Tartu Ülikooli praktikabaaskool. Pikaajaline viljakas koostöö ülikooliga sai alguse 1968. aastal, mil TÜ juurde asutati eripedagoogika osakond. Praktika käigus on kool endale leidnud nii mõnegi noore õpetaja. “See on väga hea õpetajate leidmise võimalus. Kui meil on õpetajat vaja, vaatame alati mõnda tublit noort selle pilguga, et teda “endale meelitada”,” räägib Ain Ostrat.
Teine põhjus, miks Kroonuaia koolil pole vaja pidevalt õpetajaid otsida, on kaadri väga hea püsivus. Mitte sellepärast, et eripedagoogid mujal tööd ei leiaks. Lahkutud on kas pensionile või kandideeritud edukalt kõrgemale ametikohale. Kroonuaia koolist on kasvanud välja mitu direktorit. “Need, kes on läinud, ütlevad, et paremat seltskonda kui Kroonuaia koolis ei ole olemas. Nad igatsevad meie kooli veel aastaid taga,” ütleb Kroonuaia kooli huvijuht Katrin Luts. “Mind on kutsutud tööle nii ühele kui teisele poole. Kõik pakkumised olen tagasi lükanud, sest kuigi töö on raske, ei taha ma lahkuda meie toredast kollektiivist,” sõnab õppealajuhataja Meelika Maila.

Armastavad tööd, mitte raha
Koolis töötab palju noori õpetajaid, nende kõrval ka vanemas eas kogenud pedagooge. “Hingelt oleme kõik noored,” ütleb Ain Ostrat.
Vaatamata tõsiasjale, et erivajadustega õpilaste õpetamine on tunduvalt raskem kui töötamine tavakoolis, ei ole õpetajatele tunnikoormuse osas armu antud, rääkimata kõrgemast palgast. “Riigikoolid said palgalisa, aga kuna meie oleme munitsipaalkool, jäid meie õpetajad sellest hüvest ilma. Pelgalt raha pärast pole seda tööd aga mõtet teha. Kui sa lapsi ei armasta, ei saa siin majas hakkama,” ütleb Meelika Maila. Eripedagoogidest õpetajad on tema sõnul edukalt toime tulnud ka tavakoolides. Sealgi on õpilasi, kes vajavad, et kõik “puust ja punaselt” ette tehtaks.
Kroonuaia koolis töötab õpetajaid, kes on tulnud siia tavakoolist. Seal alustas ka Meelika Maila. “Tavakoolis töötades jäin nn raskete lastega hätta. Nii otsustasingi minna eripedagoogikat õppima. Ega mul tookord päris selget ettekujutust eripedagoogika ainest olnud – ja kohe kindlasti ei kujutanud see endast seda, mida eelnevalt arvasin,” meenutab Maila.

320 tunniga spetsialistiks ei saa
Ka praegusel direktoril polnud õppima asumisel eripedagoogikast kuigi selget pilti. “Meil oli õnnelik kursus, kus oli kolm noormeest. Üksinda oleks tüdrukute seas raskeks läinud. Meil, poistel, oli alguses kaval plaan –õppida üks aasta eripedagoogikat ja minna siis üle psühholoogiasse või ajalukku. Aga õppimise käigus tekkis huvi ja eriala hakkas meeldima. Lõpliku kinnituse valiku õigsuse kohta sain samas koolis praktika lõpus positiivse tagasisidena. Töö lastega meeldib senimaani,” kinnitab Ain Ostrat.
Meelika Maila sõnul on ülikooli sissesaamine üks asi. Palju keerulisem on õpingutega lõpule jõuda. Eriala po­le kerge, seetõttu on palju katkes­tajaid ja koolidel on probleeme kvalifitseeritud töötajate leidmisega. Mõningat leevendust pakuvad kursused “320 tunniga eripedagoogiks”. “Aga miks siis meie kõik ikkagi viis aastat ülikoolis õppisime¥” küsib Ain Ostrat retooriliselt.

Head kolleegid, toredad lapsed
Merlyn Arvola ja Riina Kiting on Kroonuaia kooli ühed nooremad õpetajad. Esimene läks alguses ülikooli sotsioloogiat õppima, aga see tundus väga abstraktne. “Tahtsin õppida midagi praktilist. Õpetajaks olen tahtnud kogu elu saada. Enne Kroonuaia kooli töötasin tavakooli tasandusklassis. Kui tavakoolis oli probleemiks, et õpilased ei lasknud sind endale ligi, siis siin on vastupidi, lapsed ootavad õpetajalt hellust ja toetust,” ütleb Merlyn Arvola.
Ka Riina Kitingule on lastega tegelemine alati meeldinud. Nii jõudis temagi eripedagoogika õppimiseni. Enne Kroonuaia kooli tulekut töötas ta logopeedina. Nagu Merlyn Arvola, pole ka Riina Kiting erialavalikut kahetsenud. Mõlema sõnul on töö raske, kuid sõbralikud ja abivalmid kolleegid muudavad päevad kergemaks. “Kui tahad oma tööd korralikult teha, ei saa tööga seotud mõtteid ka pärast koolimajast lahkumist peast välja. Kõige rohkem vaeva tuleb näha õppematerjali ettevalmistamisega. Isikliku elu arvelt on tulnud päris palju aega näpistada. Samas on õpilase iga väiksemgi edusamm suur rõõm, mis kompenseerib nähtud vaeva,” ütleb Kiting.
Kroonuaia kooli tööle tulekut ei kahetse ka koolis alates 1970. aastast töötav vanemõpetaja Maie Lõiv. “Lapsed on kõikides koolides ühesugused, ka meie töö siin on loov. Kui peaksin tegema iga päev ühte ja sedasama, siis ma siin ei töötaks. Meeldib eriti, et Kroonuaia kooli õpilased on väga suhtlemisaltid ja õpihimulised, mingil juhul pole nad rumalad, tuleb ainult võimetekohaselt õpetada. Kooli inspekteerimise käigus geograafiatundi külastanud haridusametnikud olid üllatunud, et lapsed aine vastu nii suurt huvi tundsid,” räägib Lõiv. Koolisüsteemis on Lõiv töötanud 1964. aastast ja kui poleks sellist kollektiivi, nagu Kroonuaia koolis on, peaks ta enda sõnul suure tõenäosusega juba mõni aasta pensionipõlve.

Õpilaste tulevikule mõeldes
Kroonuaia kool suhtleb tihedalt ka õpilaste vanemate või eestkostjatega. Kodude huvi koolis toimuva vastu kasvab eriti õpilaste kooli lõpetamise eel, kui tekib küsimus, mis saab edasi. Koostöös vanematega püütakse leida lapsele sobivaim variant.
Kool teeb juba mitu aastat koostööd Tartu Kutsehariduskeskusega, kus tegeldakse erivajadustega õpilaste kutsenõustamise, kutsealase eelkooli­tuse ja lõpuks ka õpilaste pagariks-kondiitriks, tisleriks, puusepaks ja puhastusteenindustöötajaks õpetami­sega. Õpilaste tuleviku planeerimine on kooli üks peamisi ülesandeid. Meelika Maila sõnul on enamik lõpetanutest väga kohusetundlikud: kui mingi töö on selgeks õpitud, tehakse seda suure huviga. Firmajuhid on igatahes rahul olnud, kas või sellepärast, et need töötajad tunnevad enamasti kella. “Nii mõnigi vilistlane teenib täna palka, mille kõrval õpetaja oma kahvatub,” ütleb Maila.
Tulevikku arvestades on nõutav õpilaste hea käeline oskus, sestap on kooli õppekavas suur osakaal tööõpetusel ja teistel käelist tegevust arendavatel tundidel. Õppetöö nüüdisajastamiseks on kool jõudumööda remontinud tööõpetuse ja kodunduse klassid, muretsenud kaasaaegsed seadmed.

Edukas huvitegevus
Suur tähtsus ja osakaal õpilaste õpetamisel ja kasvatamisel on huvitegevusel. Praegu on õpilastel valida küm­mekonna huviringi vahel. Popu­laarseimad on arvuti-, spordi- ja näitering. “Erivajadustega laste puhul tuleb ka huvitegevuse puhul arvestada, et nende huvid ja võimed on erinevad. Tegevus peab olema igale ringis osalejale jõukohane ja nauditav. Fakt, et meie lapsed on vaimu poolest teistsugused, ei tähenda, et nad oleksid seda ka kunstiliselt, sest loovust on erinevalt intellektist võimalik arendada,” räägib Katrin Luts.
Kui Kroonuaia kooli õpilased ei saa võistelda teiste koolidega õppetöös, siis ringitöö tulemused kannatavad võrdluse välja ka kõige “parematega”. Heaks näiteks on kooli näiteringi tegevus. Viimastel aastatel on edukalt osaletud Tartu kooliteatrite festivalil ning enda käes hoitakse ka piirkondliku festivali võidurekordit: kokku on esikohale tuldud neljal korral. Ühel korral on trupil õnnestunud võita ka üleriigiline esikoht, kaks korda on saadud lavastajapreemia.
Edukad olid Tartu jõulukaartide konkursil toimetulekuklasside õpilased. Esikohti on saadud ka erivajadustega laste lauluvõistlusel, kohalikel ja välismaa spordivõistlustel.
Ringitöö korraldamisel on kool lähtunud põhimõttest, et kui laps tahab millegagi tegelda, st mingi ringi töös osaleda, siis seda talle võimaldatakse. Rahapuudusel pole seni koolil ükski ring moodustamata jäänud. Pigem on puudus uutest ja huvitavatest ringijuhtidest, just väljastpoolt oma maja.
Nii nagu igal koolil on ka Kroonuaia koolil kujunenud aastate jooksul välja traditsioonilised üritused. Isadepäeval korraldab kool perepäeva, üheskoos tähistatakse kadripäeva, populaarsed on kevad- ja jõulupeod.

Õpetajad teatrilaval
Kuigi õpetajate tööpäevad koolis on pingelised, leiavad Kroonuaia kooli õpetajad aega ja tahtmist üheskoos ka pärast tööaega kokku saada. Oodatud sündmused on kevadised laevareisid Emajõel, ühised ratsutamis- ja uisutamispäevad. Sarnaselt õpilaste näiteringiga tegutseb koolis ka õpetajate näitetrupp, kes on aastaid osalenud edukalt õpetajate teatrifestivalil “Sillad”. Mullu võideti Mart Kivastiku avaldamata näitemängu “Nokia 3310” mängides grand prix’, lavastaja- ja meespeaosatäitja preemia. Igal jõulupeol on lavastatud näidend kolleegidele, kes ise parasjagu ei esine. Kui mõnel kolleegil on juubel, kirjutatakse ja lavastatakse juubilarist näidend.
Koolis levinud teatripisik on pannud aluse veel ühele toredale üritusele, nimelt erivajadustega laste teatrifestivalile “Savilind”. Üle-eestiline erivajadustega laste koole haarav üritus on muutumas juba rahvusvaheliseks.
Teoreetiliselt võiksid erivajadustega lapsed osaleda ka tavakooli lastele mõeldud huviringides. Praktikas aga tekivad samad probleemid, mis klassiruumiski: erivajadusega lapsel on raske huviringi töösse sulanduda ning ta tunnetab sellisel juhul väga hästi oma erisust teistest.
“Olen meie lastega pea kümme aastat osalenud kooliteatrite festivalidel koos tavakoolidega. Kui esimest korda läksime, olime kõige nooremad ja õnnetumad. Siis vaadati meie peale viltu, et näe, Kroonuaia omad. Teisel aastal oli suhtumine parem ja praegu on täiesti normaalne, ehkki võõristusmoment pole päriselt kadunud. Ega õpilased ise arva, et meie peale tuleb viltu vaadata, seda põhjustavad meie ümber olevad inimesed ja institutsioonid. Üldsuse suhtumises on veel arenguruumi,” on Katrin Luts veendunud.

Ka Eestil on, mida pakkuda
Kroonuaia koolil on sõpru nii Eestis kui ka mujal. Pikemaajalised sidemed on kujunenud Turu Samppalinna Kooli, Kapprakka Ameti­kooli ja Põhja-Karjala erivajadustega noorte tugikeskusega. “Esimene kokkupuude läänemaailma eriharidusega oli Kroonuaia kooli õpetajatel 1980. aastate lõpul Saksamaa Liitvabariiki külastades. Teatud mõttes oli tegu kultuurilise ja vaimse šokiga, sest ühiskonnad (elasime viimaseid päevi NSVL-is) ja kogu mõttelaad (ka hariduses) olid nii erinevad. Suhted välispartneritega on arenenud koos meie endiga – kui alguses olime vaid järgijad ja õppijad, siis nüüd osaleme rahvusvahelistes projektides võrdväärsete partneritena, meil on ka vastaspoolele midagi asjalikku öelda,” räägib Ain Ostrat.
On levinud arvamus, et erivajadustega õpilased elaksid nagu suletud ühiskonnas. Kroonuaia koolis nähtu ja kuuldu põhjal seda küll väita ei saa. Väga palju liigutakse ja ollakse väljaspool oma koolimaja. Näiteks populaarse teema ja tegevusena esile kerkinud õues õppimine on Kroonuaia kooliperele juba ammu tuttav. Huvitavaks õppeaineks on sotsiaalõpe. Selle õp­pe­aine raames on külastatud Tartu vanglat, lastekodusid ja vanadekodu, just viimased mõjuvad Meelika Maila sõnul õpilastele väga hästi, nii näevad nad, et on olemas neist väetimaid inimesi, ning see tekitab hoolivustunnet.

Probleemideta ei saa
Kõik eelnev ei tähenda, nagu poleks Kroonuaia koolis muresid. Viimastel aastatel on tulnud kooli endisest rohkem käitumisprobleemidega lapsi. “Ei maksa arvata, et meie õpilased tunnis alati vaguralt kuulavad. Ka meil tuleb tegelda samade probleemidega, mis tavakoolideski – distsipliiniküsimused, koolikohustuse mittetäitmine, suitsetamine jne,” ütleb Ain Ostrat.
Nagu paljudes teisteski Eesti koolides, on mureks remondivajadus. “Vaja oleks jätkata maja renoveerimist. Kolme aastaga on palju tehtud, aga suur hulk töid ootab ikka veel tegemist. Kahju, kui head mõtted ja teod jäävad raha taha pidama. Plaanisime kunagi ehitada muusikateraapia kabineti, aga kui oli valida kabineti ja amortiseerunud akende vahetamise vahel, oli valik selge. Aga me ei nurise. Räägime, käime ja küsime, kirjutame projekte ja kõik kavandatu saab kindlasti teoks,” räägib Ain Ostrat.
Kroonuaia kooli (nagu ka teiste erivajadustega laste koolide) suurim mure on praegu õppematerjalide (õpi­kud, töövihikud) puudus. Ja kuigi tegu on üleriigilise probleemiga, on Kroonuaia kool leidnud originaalse lahenduse: õpetajad ise on asunud kooli kulu ja kirjadega õppevara koostama. Siin on kellelgi millegi üle vaja tõsiselt järele mõelda. Võimetekohane õpetus eeldab peale õpetaja töö ka vajaliku õppematerjali olemasolu.

Siirus eile ja täna
Probleemidele vaatamata tuleb kool oma igapäevatööga kenasti toime. Rahul on nii pedagoogid kui ka õpilased. “Meil ei ole õpilastega traditsioonilist õpetaja-õpilase suhet. Pigem on see sõbrasuhe, aga distants ja respekt on olemas. Eks meilgi on kõige raskem tulla toime teismeeas õpilastega. Aga kui nad lõpuaktusel pidulikes riietes seisavad, mõtled, kui toredad nad olid,” räägib Katrin Luts. “Paljud meie kooli vilistlased, kes on lõpetanud juba aastaid tagasi, käivad meil ikka külas. Küsivad, kuidas läheb koolil ja klassijuhatajal. Räägivad, kuidas neil läheb. Nagu nad olid siirad õpilastena, on nad seda ka täiskasvanutena,” kinnitab Meelika Maila.
Mis jääb meelde Kroonuaia koolist¥ Eelkõige sõbralikkus ja hoolivus, optimism ja elujaatus. Kroonuaia koolis tahetakse ja osatakse tegelda erivajadustega õpilastega.