Kirjakast

Kes mäletab Eesti haridusplatvormi?

Ma ei tea, kas keegi veel mäletab aegu, mil Heino Liimets oli NSVL Pedagoogika Akadeemia akadeemik. Ka seal akadeemias oli pikka aega üleval ainekavade ülekoormatuse küsimus. Kõik akadeemikud olid ühte meelt: aineprogrammid on rängad.
Nagu näitasid uurimused (tol ajal ikkagi uuriti ka!) olid õppekavas ettenähtut võimelised läbima ainult algklassiõpetajad. Kui aineprogramme aga kärpima asuti, astusid akadeemia liikmeteks olevad füüsikud ja keemikud, matemaatikud ja filoloogid oma aineprogramme kaitsma. Ja kõik jäi nii, nagu oli. Muudeti ainult hindamissüsteemi.
See oli ju nõukogude ajal ja mis meil sellega pistmist, võidakse küsida. Vist ikka on ja võib-olla rohkem kui tookord. Ma ei tea, kui paljud on lugenud sellist dokumenti nagu Eestimaa hariduse platvorm. See oli ju alles hiljuti, kaheksakümnendate aastate lõpus, kui dokument lugematute ajurünnakute jms käigus sündis. Ma ei tea meie hariduselus perioodi, mil hariduse küsimusi oleks nii laialdaselt ja tuliselt arutatud. Muide, tol ajal ei olnud internetti. Nüüd on meil Haridusfoorum! Seal oli kirja pandud,et haridus on iseväärtus, mitte vahend.Kes nägi möödunud nädala “Pealt­nägijast” Lõuna-Koreas valitsevat inglise keele õppimise hullust, pidi tõdema, et tuli tuttav ette. Ma ei mõtle siin sugugi inglise keelt. Tolles platvormis oli kirjas ka hariduse demokratiseerimise, humaniseerimise ja lapse arengukesksuse põhimõte.
Oli, kuidas oli, aga veel nõukogude aja lõpus oli seda demokraatiat tohutult rohkem kui praeguses Eestile olulises õppekava valmimise protsessis. Kui siis midagi pidi salajas hoidma, teati, kelle eest. Aga tookord ei tulnud kellelegi pähe, et õppekava saab saladuses hoida Eesti hariduse eest hooli­vate ja muretsevate inimeste eest. Nüüd on ministeeriumil mure, et äkki läheb õppekava tegijatel vaim ära, kui neid tülitatakse lollide küsimustega. Seda enam, kui küsimusi julgeb esitada inimene tollest nõukogude ajast. On hämmastav, et ühiskonna põhiväärtused võivad vähem kui paarikümne aastaga ka hariduse vallas muutuda nostalgiliseks minevikumälestuseks. On siis haridus vahend ja ilmselt on mõnelegi ka laps vahend, aga...
Jüri Orn


Kas lapsele on tähtsaim aatomi ehitus?

Ikka ja jälle räägitakse üldhariduse õppekavade ülepaisutamisest, mis nagu eeldaks ka gümnaasiumiharidusetõusnud taset.
Omaaegsed TPI matemaatika sisse-
astumiseksamite ülesanded olid päris krõbedad (harjutasime Haapsalu 1. Keskkoolis nende abil keskkooli lõpueksamiks). Praegu ei ürita Tallinna Tehnikaülikooli füüsikud enam isegi üliõpilasi testida, sest see on nende meelest mõttetu. Missugusest taseme tõusust saab kõnelda, kui keskkoolis on reaalainetele mõeldud tundide arv drastiliselt vähenenud, aine maht seevastu mitte?
Kui kõneldakse loodusainetele mõeldud tundide arvu vähendamisest, siis puhtformaalselt võib ju õigus olla. Kas õppekava koostajad on aga mõelnud, kuidas loodusained on sisuühikute kaupa jaotunud nii põhikooli kui ka gümnaasiumi ainekavades?
Olen tihtipeale (irooniliselt) märkinud, et kõige tähtsam peab olema lapseles aatomi ehitus. Sellest räägitakse juba esimeses kooliastmes ja lugu lõpeb gümnaasiumi viimases klassis. Tulemus – suur hulk õpilastest arvab, et aatomis on eri orbitaalidel olevate elektronide vahel õhk – mis muu seal ikka olla saab. Niipalju siis loodusteaduslikust mõtlemisest, õigemini selle õpetamisest.
Sama lugu on matemaatikaga. Kui põhikooli matemaatika jääb nõrgemale (st vähese deduktiivse mõtlemisoskusega) õpilasele tabamata imeks, viskab ta varsti õpiku nurka (hullemal juhul paneb põlema) ega lähe enam ka tundi. Miks karistame last, mitte aga õppekava koostajat? Minu meelest peaks olema lapsel/lapsevanemal õigus (ja ka kohustus) alates kolmandast kooliastmest valida, missuguseid õppeaineid õppida miinimum- ja milliseid aineid suuremas mahus. Inimesed ja nende võimed on erinevad, kuid vähemalt põhikoolis on ainemahud vääramatult ühesugused ja lõpevad ühetaolise eksamitööga. See pole mõistlik.
Kaunis raske on pidada dialoogi keskkooliõpilase ema või isaga, kes ei saa kuidagi aru, miks on tema lapsel tekkinud õpiraskused. Enamjaolt on süüdi ikka õpetaja, kes on oskamatu, rumal ja lohakas. Laps on tubli ja töökas, aga ei saa aru murdude liitmisest. Kes pagan neid ikka 10. klassis enam mäletama peab! Pealegi on lapsele ostetud 300-kroonine taskuarvuti, mis peaks rutiinse töö ära tegema. Teekski, kui laps uuriks arvuti kasutusjuhendit, aga ega see ometigi lapse ülesanne ole...
Mida kõrghariduse lati kohta öelda? Eks mõelgem ise. Viisaastak kolme aastaga ja trikootooted on valminud kokkuhoitud materjali arvelt. Mäletame neid Rahva Hääle ja Komsomolskaja Pravda lugusid 1980. aastast. Kas ikka sisuliselt gümnaasiumiharidusega inimest võib/saab lubada gümnaasiumiklassidesse õpilasi õpetama? Mida arvata geograafist, kes ei tea, mis on “Kroonlinna null”, ehkki seoses ärevate sündmustega läänerannikul on sellest räägitud pidevalt? Siin on mõtlemisainet nii haridustegelastele kui ka riigikogu liikmetele, kes võtavad riigieelarve arutamise ajal igal võimalusel kümneminutilisi vaheaegu. See pole ju lahendus.
Allar Veelmaa