Vesi on see element, mis mind on enim mõjutanud.
Vett oli terve Emajõgi täis, sõitsime kevadel jääpankadel Valgeveski kää­rust kuni pontoonsillani, militsionäär kõndis mööda jõekallast, kamandas: “Nemedlonno prekratitj eto huliganstvo!” Mina ei osanud vene keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt… Ja kuhu oli meil sealt minna? Alles siis, kui jäätükk vastu silda põrkas, sai sealt maha ronida.
Suurvesi ujutas üle Supilinna tänavadki, kevaditi valitses meil võimas upu­tus. Kõnniteedele rajati purded, nende alused seisid kolm aastaaega ootevalmis, et märtsis-aprillis-mais oleksid käepärast võtta. Sama tänavapoole sõbrale läksid külla mööda vonksa-vonksa jõnksuvat purret, üle tänava aga liuglesid paadiga, lükkasid aeruga põhjast hoogu.
Minu maja allkorrusel elas autojuht Elmar, kes hommikul kääksuva aknaluugi seestpoolt pauhti lahti lõi, akna avas ning õngevarre toast välja tsuskas ning siis korki ujutas ja ussi leotas. Ise kiitis ta, et kevadel on kalad näljased, ta olevat mõned haugipurikad kätte saanud. Mine tea, vahest ei ajanudki kalamehejuttu. Mõne ahvenapoja püüdis ta hommikusöögiks kindla peale panni peale, seda ma usun. Aga rohkem kui kalu ujus vees moosipurke, kartuleid ja muud kraami, mida algajad supilinlased ei teadnud keldrist välja tuua.
Minu ema ja isa olid elanud Marja tänavas aastaid, neid kogemustepuudus ei kimbutanud, kartulikottide ja moosipurkide keldrist üles tassimine varakevadel oli püha rituaal, mille õige ajastamine tõestas, et oled ikka õige ja väärikas supilinlane, mitte mõni juhuslikult peavarju leidnud laabusk.
Kui ma kaheksanda klassi lõpetasin, tahtsin oma paberid viia Tallinna Merekooli, kuid mind ei võetud lühinägelikkuse pärast tüürimeeste klassi, katlakütjaks-masinistiks oleksin võinud õppida, palju kulub. See mind, ehk veidi ambitsioonikat noorukit, ei rahuldanud ja nii ongi minust saanud kuivamaamees, millest on parasjagu kahjugi.

Olev Remsu