Kui hakkan oma sõprade ja heade tuttavate hulgas (st nende hulgas, kellega ka vabatahtlikult suhtlen) ringi vaatama, ei kohta ma kedagi, kes oleks käinud lasteaias üle paari nädala. “Lasteaias karjatatud” lapsed erinevad kodus isade-emade, vanaisade-vanaemade kasvatatud lastest niivõrd, et enamasti suudan ma inimese käitumist ja tema väärtuste süsteemi tundma õppides ära arvata, kas tegu on “oma vanemate lapsega” või “lasteaia lapsega”.

Aadu Rast meenutab oma artiklis “Minu kodu on minu kindlus” (ÕpL, 11.11.) kirgiisi kirjaniku Tsõngõz Ajt­matovi kuulsat ütlemist, mille kohaselt “lasteaias kasvanud inimesed on kõik toredad, kuid kuidagi ühtemoodi, nivelleeritud”. Üldtendentsina torkab silma, et lasteaiast on tulnud pealiskaudsemad ja konformistlikumad inimesed, kes enamasti valdavad koduskasvanutest paremini pealiskaudse suhtlemise võtteid.
Põhjused on lihtsad. Lasteaias on kasvatajad sunnitud karjatama (õpetamisest-kasvatamisest ei tasu siin rääkida) suurt hulka väga erineva taustaga ning väga erineval vaimse arengu tasemel olevaid lapsi. Sellistes tingimustes hakkab paratamatult toimuma ühtlustumine. Loodusseaduste kohaselt toimub selline ühtlustumine enamasti ikka kõige madalama taseme suunas. Et hundikarjas ellu jääda, tuleb õppida koos huntidega uluma. Ehk, nagu märkas kuuekümnendatel elupõline taluperemees Siitmanni Osvald, kelle maja kõrvale kolhoos ehitas lasteaia: “Kui lasteaeda tuleb mõni uus poiss, kes on alguses vaikne ja tasane, siis juba esimese nädalaga on ta üht-teist õppinud – mõistab teisi inimesi jalaga lüüa.”

Oma vanemate või lasteaia laps

Aastasadu on lapsed kasvanud perekonnas ema hoolitseva käe all, võimaluse korral on lapsi hoidnud ka vanavanemad ja vanemad õed-vennad. Senine aastatuhandetega ära proovitud kasvatussüsteem hakkas Läänes mõlemat jalga lonkama seitsmekümnendate alguses, siis kui massimeedia oli perekondade üldiselt heaks kiidetava tarbimisstandardi haipinud juba nii kõrgele, et ühe palgaga ei tuldud enam välja ning ka emad pidid minema tööle. Sotsialismileeris, kus perekondade ots otsaga kokku tulemine oli veel raskem, oli see protsess käivitunud varem.
Kui ema peab minema tööle ja ka vanavanemad jooksevad töökohtadel amokki selleks, et tarbida vähemalt sama palju, kui seda üldiselt aktsepteeritavaks peetakse, tuleb midagi välja mõelda, et need vähesed lapsed, kes workohoolikute ühiskonnas sünnivad, saaksid ikka hoolitsetud, toidetud ja kasitud. Põhimõtteliselt on siin kaks võimalust: kas palgata arengumaadest noored tüdrukud, kes poolillegaalidena on valmis sandikopikate eest lapsehoidjatööd tegema, või saata oma lapsed karja, st lasteaeda.
Lapse arengu jaoks on hädavajalik, et ta veedaks esimesed viis-kuus aastat turvalises keskkonnas ja temaga tegeleksid/teda kasvataksid kõige usaldusväärsemad ning tähelepanelikumad inimesed – tema vanemad. Kui vanemad aga loobuvad oma lastega tegelemistest/nende kasvatamisest ning delegeerivad selle kas osaliselt või täielikult lastesõimele või lasteaiale, tuleb leppida ka tegelikkuse irvitava näoga, mis neile vastu vaatama hakkab. Lastesõimelaps on “lastesõime laps”, mitte enam oma vanemate laps, lasteaialaps on “lasteaia laps”, mitte oma vanemate laps. Lapsehoidja hoitud laps on “lapsehoidja laps”, mitte oma vanemate laps. Tuletage meelde kas või Puškinit ning tema suhteid oma vanemate ja hoidjaga.
Me kohtame ikka rohkem ja rohkem koolieelikuid, kelle vanemad on võitluse oma laste pärast juba kaotanud – mõni lasteaiakaaslasest “jõugu juht” on lapsele kõrgema prioriteediga eeskuju kui isa-ema. Kuuletumise jõugu juhile ja muud sellised konfor­mistlikud jälkused teeb kari oma liikmetele kiiresti selgeks.

Müüge televiisor maha!

Lasteaiakogemusega poisid ja tüdrukud ropendavad ning võitlevad pidevalt kõikjal ja kõiges juhipositsioonide pärast. Võitluse põhjused on meedias kultiveeritav vägivallakultus ning mitteküllaldane tähelepanu täiskasvanute poolt. Lasteaias on ju üks kasvataja kahekümne lapse kohta. Et mingitki tähelepanu pälvida (aga iga laps vajab tähelepanu), tuleb siis ju võidelda.
Igapäevase rämpstoidu söömise tagajärjel vaevleb laste organism mitme hädavajaliku aine puuduse ning teiste üleküllastuse käes. Laste hüperaktiivsuse üle kurtvatele vanematele tuleb soovitada kahte lihtsat asja: hakake jälle süüa tegema ning müüge televiisor maha.
Eesti telekanalites võib kohata mida iganes. ETV näitab ju keskpäeval nn “Raagi friigifilmide” kordusi, milles lisaks verest nõretavatele vägivallastseenidele tuleb ette nii kopuleerimist kui ka vägistamisi. Isegi pühapäevahom­mikusi lastefilme ei kõlba tihtipeale lastele näidata. Toon näi­teks dialoogi ühest paaril korral kor-ratud (seega tele­inimeste arvates õn-nestunuks peetavast) koolieelikute filmist: “Miks koer oma mune lakub¥” –“¥¥¥” – “Sellepärast, et ta oskab!”
Vägivald, nilbused ja rõlgused on muutunud lastesaadete tavapäraseks osaks. Ja siis ei maksa imestada, kui see saast, mis lapseni jõuab nii televiisorist kui ka eakaaslaste omavaheliste suhete kaudu, hakkab vohama ka lasteaias.

Lihtsalt igav

Kui mu vanema poisi vaimne selgroog oli viie ja poole aasta järel muutunud piisavalt tugevaks selleks, et võisin olla kindel – temast ei tule kunagi närust konformisti –, panime ta prooviks lasteaeda. Teiste lapsevanematega suhtlemisest tean, et antud lasteaed on kõvasti üle keskmise, lasteaiakasvatajad kontrollivad seal olukorda, kaklusi, nõrgemate piinamist ja muud seesugust lastekollektiividele omast praktiliselt ei esine. Nüüd poisi muljetest.
Kõigepealt – äärmiselt igav on. Lapsed mängivad päevad otsa reklaamitud kultusesemete spinnerite ning savist dinosaurustega. Poiss on mul loodusteaduste huviline ning sai kohe aru, et spinner on üks tavaline vurr ning spinnerimäng tähendab lihtsalt ühte tavalist õnnemängu, milleks pole mingit mõistust tarvis. Aga sauruste kujukesi käes hoides “sauruste häälte” tegemine on hoopis rumal, “sest igaüks teab, et saurused surid välja ammu enne inimese kui liigi tekkimist ja seetõttu ei tea keegi, mis hääli need saurused tegid”.
Kurb on ka see, et eriti kellegagi rääkida ei ole. Laste huvid ning arengutasemed on niivõrd erinevad. Male- ning kabehuvilisena avastas ta lasteaiast kogunisti malelaua, ning üllatusena sai teada, et seal on veel teisigi lapsi, kes mängivad malet. Üllatus oli aga ka see, et malemäng tähendas nende “maletajate” arvates madistamist, kus nupud lendavad ja käikudest aimugi ei ole.
Veel üks lõbus lugu, mille mõttest poiss õnneks ise aru ei saanud. Üks marakratt ronis tüli norides lasteaia õues poisi juurde ja küsis: “Kas sa keppi tahad saada¥” Et poiss on ilma telekata üles kasvanud, ei saanud ta selle küsimuse tegelikust mõttest aru, mõistis ainult, et rüblik norib küll tüli, aga pakub talle mingil arusaamatul põhjusel ühtlasi oksaraagu, mis tal juhtumisi peos oli. Tema oli selle peale öelnud, et mis ma selle sinu puuoksaga ikka teen, hoia endale...
Samas mõjus lasteaiakogemus ka positiivselt. Mees kui tulevane sõdur ning kodumaa kaitsja peab ju harjuma kiiresti tõusma, riietuma, sööma ning tegema ära kõik rutiinsed toimingud. Sõdur, kes ei saa end näiteks 45 sekundiga riidesse ja relvile, lastakse ründava vaenlase poolt ju maha. Poiss sai vajaliku stiimuli – kui olen tark ja tubli, riietun ja söön kiiresti ning saan eneseteenindusega ilusasti hakkama, siis ei pea lasteaias käima.

Karjakäitumise kool

Pooleteisenädalasest katsest ilmnes see, mida ma kartsin. Nimelt, lasteaed kasvatab konformistlikke massinimesi, kes harrastavad karjakäitumist. Arvata võib, et sellisena rahuldavad meie lasteaiad ka “karikäituvate” lapsevanemate ootusi – nende lapsed hakkavad nende vanemate kombel rämpstoitu sööma, koolasid jooma, tümpsu kuulama ning televiisorist Hollywoodi saasta vahtima.
Ka see, et suured sõime- ja lasteaiarühmad on muutunud kõige nakkusohtlikumateks kohtadeks, on ilmselt paratamatu. Oma karjääri ja tööd üle tähtsustavad karjakäitujad viivad omad nohused ning köhivad lapsed ju ikka karja “sotsialiseeruma”.
Aga siiski – ka karikäitumisele kaldujad võiksid mõelda selle peale, miks nendegi lapsed ei taha lasteaias käia. Kuigi lasteaiakasvatajad üritavad anda endast parima, on tulemused kesised. Mängukaaslased ning suhtlemine neid õpetavate ja kasvatavate täiskasvanutega on lastele tähtsad. Aga lasteaias on neid mängukaaslasi liiga palju (seal tekivad karjakäitumise efektid) ja õpetavaid-kasvatavaid täiskasvanuid iga lapse kohta liiga vähe.
Õnneks on olemas ka inimesed, kes eelistavad tümpsule Tšaikovskit ja Wagnerit, rämpstoidule kodust söögitegemist, televiisori jõllitamisele raamatute lugemist ning häid filme ja teatrit. Nende jaoks tähendab sotsialiseerumine midagi muud kui karikäitujate jaoks.
Laste kodus kasvatamine on päris palju aega ning vaeva nõudev ning karjakäitujate poolt mitte eriti lugupeetav tegevus. Samas on aga nii, et paljud õpetajad tunnistavad – kodus isa-ema või vanaisa-vanaema käe all kasvanud lapsi on koolis kergem õpetada, kodus kasvanud lapsed on veidi tõsisemad ja tagasihoidlikumad ning järelemõtlikumad. Kodus kasvanud laps ei ole pidanud enne kooli jõudmist pidevalt võitlema selle nimel, et täiskasvanute tähelepanu võita; ka ei ole ta pidanud iga päev konkureerima oma eakaaslastega selleks, et karja hierarhias kõrgemale kohale tõusta.
Viimastel aastatel on need, kes lastekarjatamise pealt teenivad, hakanud nõudma kohustusliku eelkooliaasta sisseviimist. Olukorras, kus meie emad-isad on juba aastasadu õpetanud omad lapsed enne kooliminekut nii lugema, trükitähtedega kirjutama kui ka arvutama, on tegemist meie koduõppe heade traditsioonide peale sülitamisega.

Õiglane lahendus

Laste kodus kasvatamine oli Nõuko­gude Liidus ja on ka tänases Eestis majanduslikult karistatav tegevus. Aadu Rast väidab, et Tallinna linn doteerib iga lasteaiakohta umbes 2800 krooni eest kuus. Sellele summale lisandub 1000 krooni eest ehitusliku amortisatsiooni kulusid. See raha tuleb meie kõigi taskust, seega doteerivad need vanemad, kes kasvatavad oma lapsi ise, neid lapsevanemaid, kes saadavad oma lapsed karja.
Ainuke normaalne ning sotsiaalselt õiglane lahendus on, kui kogu see summa makstakse emale ja las pere siis otsustab, kas õpetab ja kasvatab oma koolieelikuid ise, võtab appi vanaemad-vanaisad, palkab bonne või ostab kogu selle raha eest lasteaialt “kasvatus-koolitusteenust”. Kahte koolieelikut kasvatav ema peaks saama 2 x 3800 krooni, kolme koolieelikut kasvatav ema 3 x 3800 krooni kuus. Uskuge mind, 3 x 3800 krooni kuus emale, kes hoolitseb kolme väikelapse eest, ei ole liiga suur tasu. See paneks aga kõik emad võrdsesse olukorda ning teeks ühiskonnale selgeks sajandeid tuntud tõsiasja, et lastega kodus olev ema teeb kõige tähtsamat ning hädavajalikumat tööd.
Juhul, kui mõne alkohooliku või narkomaani peres ei ole kedagi (näiteks vanaema), kes lastest inimesed kasvataks, ei peaks seda raha asotsiaalile välja maksma, vaid tema lapsele tuleb tagada koht lasteaias ning suunata 3800 krooni sellele lasteaiale. Niisuguste delikaatsete asjade otsustamine peab aga jääma lastekaitsetöötajate ning eelkoolipedagoogide töövaldkonda, kes omavalitsuse piires laste arengut jälgiksid. Praegune rahajagamissüsteem võrdsustab aga kõik vanemad asotsiaalidega.
Lasteaiad ja lastesõimed, mis tekkisid 19. sajandi keskpaiku selleks, et esialgse akumulatsiooni perioodil täielikumalt ekspluateerida naiste tööjõudu, on õpetuse ja kasvatuse mõttes äärmiselt kaheldavad eksperimendid. Muutuv ühiskond vajab inimesi, kes on otsustusvõimelised ka mittestandardsetes olukordades, konformistid seda pole.
Leian, et riik ei peaks selliseid eksperimente soosima ja represseerima vanemaid, kes omi koolieelikuid ise õpetavad-kasvatavad.

Tõnu Tõnso,
kolme lapse isa