Käesoleva aasta oktoobris toimusBrüsselis Euroopa Komisjoni kokku kutsutud eri maade haridusekspertide nõupidamine, kus allakirjutanu tutvustas “Õppiva tiigri” põhimõtteid. Selgus, et nii Eesti senised kogemused “Tiigrihüppe” programmi elluviimisel kui ka edasised prioriteedid IKT rakendamisel õppetöös on heas mõttes kõige lähedasemad Soome omadele. Mis aga tundus kõigile lausa uskumatu, oli see, et Eestis on riiklik programm edukalt läbi viidud kümneid kordi väiksema rahaga ühe õpilase kohta kui enamikus maades. Üllatas ka see, et programmi toetavad Eestis kõik omavalitsused ja seda koordineerivas sihtasutuses töötab ainult viis inimest, kellest üks on sealjuures mahuka haridusveebi “Koolielu” ainus toimetaja.

Eelöeldu taustal ei jää muud üle, kui tsiteerida pärast osaühing Miksikese juhataja artikli ““Õppivast tiigrist”, aren­gukavast ja muust” lugemist meile kõigile tuntud klassikut: “Vale peab olema nii suur, et see tundub usutavana!” Õhku jääb aga küsimus: mis on sellise vale eesmärk¥
Ma ei hakka siinkohal kommenteerima alusetuid ja põhjendamata süüdistusi teemal “kulutatud on kümneid miljoneid kroone vähem, kui saadud”, sest sellise laimuga tegelemiseks on õiguskaitsesüsteem. Küll aga püüan analüüsida Mihkel Pilve segasevõitu seisukohti “Õppiva tiigri” asjus ja kutsun kõiki lugejaid ühinema sisulise diskussiooniga uue arengukavaga seoses.

Koostöös koolidega
Olen täiesti nõus Mihkel Pilve tsiteeritud Martin Kaasikuga, et kesksete IKT hangete aeg koolidele on Eestis läbi saanud, ja seda põhimõtet ongi sihtasutus järginud. “Tiigrihüppe” programmi eelarvest, mille suurus on olnud viimasel kolmel aastal kokku 55 320 000 krooni, kulus koolide IKT infrastruktuuri täiendamiseks ja internetiühenduste ajakohastamiseks kokku ca 42 000 000 krooni. Suurema osa sellest rahast said enda kasutusse koolipidajad, kes võisid selle eest hankida just sellist infotehnoloogiat, millist koolil vaja oli. Arvestuse aluseks võeti õpilaste arv ja tingimus, et koolipidaja panus oleks sama suur kui “Tiigrihüppe” oma. Ühtlasi võis seda raha kasutada hariduslike e-teenuste, sh osaühingu Miksike online-kontrolltööde tellimiseks.
Sellise finantseerimisskeemi kohta on seni tulnud sihtasutusse ainult positiivseid vastukajasid nii kooli- kui ka omavalitsusjuhtidelt, mis tingis sama põhimõtte lülitamise “Õppiva tiigri” rakenduskavasse.
Milline on Mihkel Pilve pakutav al­ternatiiv¥ Kas see, et riik peaks küll jätkama raha andmist ja sama summa (ühe õpilase kohta ca 82 krooni aastas) läheks jaotatuna õpilaste arvu järgi riigilt otse omavalitsuste arvele¥ Ilma et keegi jälgiks selle raha kasutamist¥ Või see, et riigi toetus tuleb lihtsalt lõpetada¥

Koolitus tuleneb vajadusest
Eestis korraldavad õpetajate täienduskoolitust teatavasti eelkõige ülikoolid, aga ka koolitusfirmad, kellel on selleks koolitusluba ja kinnitatud õppekavad. Samas on selge, et tavaliselt on kõige professionaalsemad ja hinnatumad õpetajakoolitajad õpetajad ise. Õpetajad, kes on ületanud hirmu arvuti ja interneti ees, katsetanud enda peal läbi võimalused ja ohud, aga kogenud ka õpilaste positiivset tagasisidet.
Just sellised õpetajate koolitajad, keda on arvult kuuekümne ligi, viisid aastatel 1997–2000 kõikides Eesti maakondades läbi arvutikasutuse algkursuse õpetajatele ja aastatel 2000–2004 kursuse “Arvuti koolis” (osales ca 70% kõigist õpetajatest).
Uus, samuti tegevõpetajate ning Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli koos­töös sündinud 40-tunnine kursus “DigiTiiger” ning “Projektipaun” kasvasid välja otsesest vajadusest ja õpetajate soovist õppida paremini tundma ja kasutama e-õppe keskkondi, IKT kasutamist projektide ettevalmistamisel, e-portfoolio loomist, uusmeediat jpm, milleta õpetajal on väga raske mitte ainult aidata õpilastel omandada infoühiskonnas vajaminevaid oskusi ja teadmisi, vaid ka lihtsalt las­te teadmistega infotehnoloogiast sammu pidada. Uus arengukava näeb ette sellise koolituse kõigis maakondades, ja paindlikult – kui kooli juhtkond soovib, võib ta kutsuda koolitaja oma kooli. Kui koolist soovib kursusel osaleda vaid mõni õpetaja, on alati võimalik registreerida end loodavates maakondlikes koolituskeskustes-koolides.
Koolituskeskused saavad Tiigrihüp­pelt projekti raames ka vajalikku info­­tehnoloogiat, sh puutetahvleid. Koolitused on osalevatele õpetajatele tasuta, riigile läheb ühe õpetaja koo­li­tamine maksma 750 krooni. Kas tegemist on Mihkel Pilve nimetatud “talgute korras koolitamisega”, mida pole vaja ja mille käigus raisatakse maksumaksja raha, jäägu lugeja otsustada.
Milline oleks Mihkel Pilve pakutav alternatiiv¥ Lõpetada selline koolitussüsteem ja õpetajate koolitustes osalemise finantseerimine¥ Liita Tiigrihüppe eelarve õpetajakoolitusele minev summa (ühe õpetaja kohta ca 250 krooni aastas) selle raha hulka, mis läheks otse omavalitsustele, ja jääda seejärel ootama, millal turg asjad paika paneb¥

Tiigrihüppe huvigrupp ja eraõiguslik sihtasutus
Mihkel Pilve artiklist on keeruline välja lugeda, keda ta täpselt peab silmas “Tiigrihüppe huvigrupi” all, kes “ajab rahulikult oma arenguasja”. Samuti tundub, et Pilv ei ole eriti kursis viimase paari aasta seadusemuudatustega, millest lähtuvalt Tiigrihüppe sihtasutus pole juba mõnda aega lihtsalt eraõiguslik asutus, vaid riigi osalusega sihtasutus, mille töö ja aruandlus sõltub ja on liidetud otseselt kogu haridussektori omasse. Tiigrihüppe sihtasutuse nõukogu koosseis on juba põhikirjaliselt selline, et oleksid esindatud eri huvirühmad, sh omavalitsused, koolid, ülikoolid, sihtasutuse asutajad ja Informaatikanõukogu.
Mis puutub väitesse, et sihtasutus on ise nii raha saaja kui ka kõikide tööde tegija, siis, ilma igasuguse alaväärsu­seta – seda ei suudaks me oma väikese tööka kollektiiviga kuidagi. Kogu Tiigrihüppe tegevus on projektipõhine, projektide rahastamiseks on kindlad tingimused ja logistika. Tõsi – osaühing Miksikese viimasel ajal meile esitatud projektid ei ole täitnud vajalikke kriteeriume ja on seetõttu tagasi lükatud. Küll aga on meil hea meel, et enamik õpetajate koostatud ja osaühing Miksikese kaubamärgi all levitatavatest populaarsetest töölehtedest on loodud Tiigrihüppe sihtasutu­se 1,5 miljoni krooni suuruse toetuse abil.
Tiigrihüppe huvigrupp on õpilased, õpetajad, lapsevanemad, koolijuhid ja koolipidajad ning loomulikult hariduspoliitikud, kelle kohus on näha Eesti arengut pikemas perspektiivis. Sellise huvigrupi esindajad moodustasid ka “Õppiva tiigri” arengukava töörühma, kelle aastapikkuse töö vili on saanud Mihkel Pilve kriitika objektiks. Abiks arengukava väljatöötamisel olid töörühmale muu hulgas Eestis tehtud uuringud, mis on avalikult väljas Tiigrihüppe SA kodulehel ja mille abil toimus programmi monitooring. Arvesse võttes, et Mihkel Pilve seisu­kohad on risti vastupidised kogu ülejäänud töörühma omadele, aga ka riigi seisukohale üldisemalt, et riikliku arengukava elluviimist on otstarbekas koordineerida sihtasutuse kaudu, tekib paar küsimust. Kelle seisukohti esindab Mihkel Pilv¥ Millel põhinevad tema argumendid¥ Ja kui veel täpsemaks minna –millised on ikkagi need päris konkreetsed ettepanekud, mille alusel tegut­sedes hakkaks hästi tööle Pilve poolt korduvalt nimetatud läbipaistev “võrgukeskse õppe mudel” Eestis¥

Enel Mägi,
Tiigrihüppe sihtasutuse juhataja