Mihkel Pilve eelmises Õpetajate Lehes avaldatud artikli põhjal on arengukava “Õppiv tiiger” 2006–2009 projekt liiga tehnoloogiakeskne ja kallis ning Tiigrihüppe sihtasutuse tegevus läbipaistmatu.

Pilve kirjutise põhiidee näib olevat üleminek täielikule vabaturu poliitikale – igasuguse tsentraalse planeerimise, tegevuse ja kontrolli lõpetamine antud valdkonnas ning raha jagamine otse koolidele, mida need “kulutaksid IKT-kaupade ja teenuste ostmiseks (ka e-kooli teenused, Miksikese üritused jne)”. Praegu saavad koolid 70–80% ulatuses kogu IKT eelarvest just sel viisil ise investeerida, kulutada ja vastutust kanda.
Küllap nõustub enamik lugejaid artiklis pakutud seisukohtadega, et haridusse on vaja investeerida; muutuv elu nõuab uusi lähenemisi; tehnoloogia peab olema vahend, mitte eesmärk; üleliigne raha toob kasu asemel kahju ja teiste “e-mull on ammu läbi” tüüpi seisukohtadega. Kahjuks jääb paljuski segaseks, millise “Õppiva tiigri” seisukoha poolt või vastu neid kasutatakse. Samuti ei selgu artiklist, mida tuleks arengukava projektis konkreetselt muuta.
Ligikaudu pool Mihkel Pilve artiklist käsitleb teemat, et arengukava ei lahenda keerulisi haridusprobleeme ja on tehnoloogiakeskne: “Arengukava “Õppiv tiiger” on tehno­loogiakeskse lähenemisega”, “Läbiv termin “e-õpe” on hariduslikust seisukohast sisutühi, sest ei iseloomusta haridust, vaid seda, missuguseid vahendeid õppimisel-õpetamisel kasutatakse”, “…peaks laskma /- - -/ teha analüüsid ja uuringud, mida ja kuidas ikkagi vaja on”, “Arendajad peavad jooksma koolide ja õpetajate/õpilaste järel, mitte püüdma ise maailma muuta” jne.
Ei saa nõustuda Pilve väitega tehnoloogiakesksusest, sest “Õppiva tiigri” üks kõige prioriteetsem arendusvaldkond on just e-õppe sisu ja teenuste pakkumine vastavalt uuringute tulemustele (“õpetajate/õpilaste järel jooksmisele”). Kindlasti ei seata esiplaanile tehnoloogia arendamist, vaid: “Arengukava eesmärk on õppetöö kvaliteedi ja efektiivsuse tõstmine IKT kasutamise kaudu, e-õppe muutmine igapäevase õppetöö osaks ning selleks eeltingimuste kujundamine järgmises viies prioriteetses arendusvaldkonnas: e-õppe sisu tootmine ja teenuste pakkumine; e-õppe korraldus; koolirahva e-õppe pädevuste arendamine; IKT infrastruktuuri jätkusuutliku arengu tagamine; õppurite vajaduste selgitamiseks uuringute ja analüüside läbiviimine ning tulemuste rakendamine”.
Uue arengukava pearõhk on e-õppe sisu ja teenuste arendusel. See on üsna suur ja keeruline ülesanne, mis eeldab uuringuid ja koostööd. Seetõttu tehakse arendustööd koostöös mitme osapoolega, sh Eesti e-Ülikooli, kõrgkoolide ning EL-i projektide raames rahvusvaheliste institutsioonidega.Tiigrihüppe algusaastail tehti tõesti arvutite suurhankeid soodsamate hindade saamiseks ja ka põhjusel, et paljudes koolides puudus veel sellealane tehniline kompetents. Vastavalt viimase paari aasta praktikale ja ka uues arengukavas olevatele seisukohtadele tehakse ühishankeid ainult sel juhul, kui see annab selget positiivset efekti. Viimati hangiti koolidele näiteks tehnoloogiaõppeks 20 arvutite abil juhitavat freespinki ja disaini tarkvara kõigile koolidele.
Mihkel Pilv leiab, et raha planeeritakse kulutada liiga palju ja ebamõist­likult: “…serverid (iseasi, kas neid kõi­ki vaja on) saab luua kordades väik­­sema raha eest, kui “Õppiva tiigri” arengukavas on ette nähtud. Paraku on sellesisulised ettepanekud ja koostöösoovid vastuseta jäänud.” Selle üsna bravuurika lubaduse vett­pidavust saab kontrollida konkursside ja hangete kaudu. Võidavad kõik, kui saame soovitud kvaliteediga toote või teenuse ja osa raha jääb riigile.
Kui rääkida kulutuste tasemest, siis Eestis kulutab riik IKT-le üldhariduskoolides keskmiselt ligikaudu 7 eurot õppuri kohta aastas. Seda on kordades vähem kui Euroopa arenenud riikides. Milline oleks põhjendus praeguse finantseerimistaseme langetamiseks olukorras, kus püüame 2009. aastaks jõuda EL-is edasijõudnute klubisse¥
Teema “Muu” all kirjutab Mihkel Pilv, et “Tiigrihüppe rahakasutus peaks olema avatud, nagu riigieelarvest raha saavale asutusele kohane”. See on ka ministeeriumi soov ning selle täitmisega pole seni probleeme olnud. Kui Mihkel Pilvel on konkreetseid küsimusi, kahtlusi või ettepanekuid, võiks ta need sihtasutusele ja/või ministeeriumile esitada.
Samuti märgib Miksikese juht, et “Valitseb huvide konflikt. Tiigrihüppe sihtasutus on nii raha saaja, suure osa tööde tegija kui ka seire läbiviija”. On tõsi, et sihtasutuses on praegu üks ühe töötajaga projekt (“Koolielu”), mida pole õnnestunud veel välja viia. Küll aga ei saa nõustuda väitega, et sihtasutus on suure osa tööde tegija, kuna selle ühe projekti kulud moodustavad vaid 1% sihtasutuse eelarvest.
Tiigrihüppe sihtasutuse roll on täidesaatev. Ta tegutseb vastavalt arengu- ja tegevuskavale ning nõukogu otsustele. Sihtasutus on projektide algataja ja organiseerija, konkursside korralda­ja, ekspertidele ja nõukogule otsusteks vajalike materjalide ja aruannete ettevalmistaja, uuringute tellija jms tööde tegija. Kui soovime, et e-õppe valdkonnas tekiks uus kvaliteet ja IKT rakendamisel hariduses oleksid konkreetsed eesmärgid ning vastutajad, koordineeritud koostöö nii riigis kui ka rahvusvaheliselt, ei ole küll otstarbekas vastava institutsiooni tegevus lõpetada ja kogu tegevus täielikult turu reguleerida jätta.

Jaak Anton,
HTM-i IT-nõunik