Kunstnikuhingega suhtekorraldaja

Lapsest, kellele arstid ei andnudlootust kõndimagi hakata, sirgus üks Eesti tuntumaid ja armastatumaid suhtekorraldusgurusid, kes praegu tegutseb ka Soome PR-maastikul. Kõik on võimalik,tõestab oma elukäiguga Saare-maalt pärit suhtekorraldaja Kaja Tampere.

Ukse kommunikatsioonivaldkonda avas Tamperele juhus. Aastaid lastega kodus olles oli talle ainsaks vahelduseks käia Kaarli kiriku kammerkooris laulmas. Seal kohtas ta Kadi Heinsalu, äsja asutatud ärilehe keeletoimetajat. “Kadi kutsus mind tööle, sest uude lehte oli vaja tegijaid,” meenutab Tampere. “Olin varem pidanud koorijuhi ja muusikaõpetaja ametit, taasiseseisvunud Eestis sel alal enam sellist teenistust ei olnud, millega oleks ära elanud. Nii mõtlesingi, et miks mitte õppida midagi uut¥ Eks natuke kripeldas hinges ka keskkooliaegne unistus saada ajakirjanikuks.” Esimesed meediakogemused tulidki Äripäevas.
Juba kooliajal nautis Tampere kirjutamist, luuletas ja kirjutas proosat, kuid tollasesse Saaremaa ajalehte Kommunismiehitaja ei osanud ta midagi sellist kirjutada, mida oleks saanud ajakirjandusosakonna sisseastumiskonkursil esitada. Nii jäigi unistus teoks tegemata. “Ma natuke pelgasin ka ega pidanud ennast Tartu Ülikooli vääriliseks. On ju see nii tõsine ja akadeemiline paik.” Tampere kirjutamisanne pärineb emapoolsest suguvõsast. Tema vanaonu on kirjanik August Mälk ning ka ema oli väga hea väljendusoskusega.
Koolieelikuna tahtis Tampere saada kirurgiks, seejärel teadlaseks ja hiljem vanema õe eeskujul loomaarstiks, läks aga õppima muusikat, millega oli viiendast eluaastast peale tegelnud. “Teadlase mõttele tõmbasin ise kriipsu peale, mulle tundus, et enam ei ole midagi avastada ning see on perspektiivitu amet.”
Tampere tahtis õppida klassikalist laulu, aga häälepaelad jäid liiga sageli haigeks ja mõte professionaalsest lauljakarjäärist soikus. “Siis läksin kergema vastupanu teed, astusin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti koorijuhtimise ja kultuuritöö erialale. Mõnus eriala, mõnus kool ning jõukohased sisseastumiseksamid.” Tamperet on palju mõjutanud ka tema Saaremaa klaveriõpetaja Helene Kadarik. “Tema õpetas mind laiskusest jagu saama, rutiini ja igavat harjutamist taluma ning klassikalist muusikat armastama.”

Juhuslikult suhtekorraldajaks
Suhtekorraldusvaldkonda sattus Tampere juhuslikult. “Eesti Telefon otsis toimetajat, kes tegeleks tekstidega. Läksin konkursile ja võitsin selle.” Ta jõudis mõnda aega toimetajana töötada, kui pressiesindaja ära läks. “Jäin tema tööd tegema ja nii see karjäär algaski. Kui olin kolm aastat pressiesindaja olnud, hakkasin oma praktikat koguma ja süstematiseerima. Samal ajal sain tuttavaks professor Marju Lauristiniga, kes arvas, et sellest võiks magistritöö kirjutada.” Tampere astus magistrantuuri ja hakkas töö kõrvalt Eesti Telefonis Tartu Ülikoolis avalikkussuhete ja teabekorralduse eriala tudengitele loenguid pidama. “Siis ei olnud palju inimesi, kel oleks olnud sel alal kogemust. Ühed mõjutajad õpetama hakkamisel olid ka pedagoogilise instituudi haridus ning muusikaõpetajana töötamise praktika. Lapsena olin andnud lubaduse mitte kunagi õpetajaks hakata. Nii et never say never.”
Edasised töökogemused tulid uute­le väljakutsetele vastates. Kuni 2000 aastani praktiseeris Tampere Eesti Telefonis, Eesti Energias, Eesti Haigekassas. Samal ajal õpetas tudengeid ja tegi uurimusi. “2000. aastast olen aga üha enam keskendunud õpetamisele Eestis ja Soomes ning kommunikatsioonijuhtimise uuringutele.” Tampere arvab, et on hingelt pigem õpetaja kui praktik. “Eks ma ikka väsisin ka natuke, sest PR-töö on väga intensiivne. Õpetajana saan ma ka rohkem maailma parandada.”
Suhtekorralduse saavutustest on Tampere sõnul veel vara rääkida. “Sa­mas on see töö andnud mulle kohutavalt suure elukogemuse, olen näinud igasuguseid asju ja kasvatanud sallivust. Näiteks olen Narva Elektrijaamade ametiühingu juhtidega vene keeles diskuteerinud inimõiguste üle, pidanud leidma diplomaatilisi viise suhtlemaks kurjade, tigedate ja närviliste inimestega ning saanud kogemuse, kuidas täiskasvanuid õpetada.” Tampere tunneb uhkust, et kõikidest nendest asutustest, kus ta on suhteid korraldanud, on ta saanud hulga tuttavaid ja sõpru. “Tõenäoliselt ei ole mul ühtegi vihavaenlast,” loodab ta.
Kommunikatsiooniteadus on Tam­perele nii töö, hobi kui ka isiklik elu. “See on nii huvitav ja loominguline, et ma ei tahagi selle materjali seest välja tulla, vaid soovin nautida mängu ilu.”
Tampere on veendunud, et kui ta poleks õppinud koorijuhtimist ja muusikat, poleks ta suhtekorralduses midagi saavutanud ega oskaks ka õpetada. “Muusika tunnetamine ja sellest arusaamine annab oskuse inimesi ja nendevahelisi suhteid mõista. Suhtekorraldaja algharidus peaks olema muusikas, sest kogu PR-töö on ka üks suur kunst, komponeerimine, harmoonia ning selles mõttes olen ma omas elemendis.”
Saavutustest hoolimata ei pea Tam­pere end teistest edukamaks. “Iga inimene on omamoodi edukas, ka lastega kodus olev ema – teeb ta ju äärmiselt olulist asja. Selleks, et saada, tuleb ise palju anda, ja mulle on alati meeldinud olla rohkem andja kui saaja rollis. Mu elu on olnud üks vahva seiklus ja rännak oma heade ja halbade külgede, huvitavate inimeste, olukordade ja paljude võimalustega.”
Eduga kaasneb ka paljust loobumine. “Olen pidanud loobuma oma hobidest, sest pere kõrvalt tööl käia ja teadust teha on väga ränk koorem. Ehk mu lapsed on suure töökoormuse tõttu minult liiga vähe saanud, sest olen pidanud palju kodust eemal olema ja suletud ukse taga kirjatööd tegema. Võlgu olen ma ka oma ema ees, sest meil jäi tegemata Itaalia-reis.”

Pere ja muud loomad
Pere on Kaja Tamperele äärmiselt tähtis. “Minu pere on lahe ning ma nimetan seda Gerald Durelli auks “minu pere ja muud loomad”. Pere koosneb kassist, aiandusega tegelevast inseneriharidusega mehest, tütrest ja distantsjuhtimisega pojast. Tütar on suhteliselt väheprobleemne puberteediealine koolilaps, poeg klassikaline üliõpilane. Kuna mina olen rohkem n-ö rindel, siis mees kindlustab tagalat. Sellele vaatamata tunnen end aeg-ajalt Durelli raamatute pereemana, kes peab saama hakkama skorpionite, konnade, laste sõprade ja halva ilmaga.”
Südant puistab Tampere oma lastele, kes on väga head kuulajad ja nõuandjad. Usaldusväärsed sõbrad on Aune Past ja Saaremaa klassiõde Riina. “Ma ei ole südamepuistaja tüüpi inimene, olen parema meelega kuulaja rollis.”
Sama armas kui oma pere on Tamperele mälestus lapsepõlvekodust ja vanematest. Viis esimest eluaastat tuli tal kaasasündinud puusaliigese nihestuse tagajärjel veeta peamiselt haiglates, et üldse liikuma hakata. “Minu haigust ei diagnoositud õigel ajal, vaid alles siis, kui ma pardi moodi vaarudes kõndima hakkasin. Kuna seda haigust sai tollal ravida vaid Riias, oli üks igavene jändamine operatsioonide, kipside ja Riia haiglaga.
Terveks mind ei ravitudki, olen senimaani paigast ära puusadega ja pean väga ettevaatlikult toimetama. Röntgenipildid üllatavad arste, nende järgi ei peaks ma eriti liikuv olema. Minu vanematel oli minuga väga palju muret. Seetõttu sain oma emaga hingeliselt väga lähedaseks ning olin ehk liigagi hellitatud ja hoitud laps.” Emalt on Tampere ellu kaasa võtnud ühe väga olulise mõtte: kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, mis on teda ka kõige raskematel hetkedel aidanud.
Tampere austab väga ka emapoolset vanaema, kes elas pärast vanaisa surma nende pere juures Kuressaares. “Ta hoidis mind päevad läbi, sest oma jalgade pärast ma lasteaias ei käinud. Just vanaema on mulle intellektuaalselt kõige rohkem mõju avaldanud. Üha enam avastan, et olen elu põhi-mõtetes ja tege-mistes-toimetamistes vanaema sarnane. Kombeõpetus ja kriitikameel, aga ka skeptiline, eluterve huumoriga maailmavaade on tulnud vanaemalt. Kahetsen, et ei ol­nud talle vahel hea laps. Sai nii mõnigi temp tehtud, mis oleks võinud olemata olla.”
Tamperel on meeles, kuidas ta läks kord vanaemaga fotograafi juurde, kus klaasi all olevatest passipiltide näidistest olid pooled üht-, pooled teistpidi. “Vanaema küsis surmtõsise näoga, kas me peame osa piltide tegemiseks pea peal seisma. Just vanaema õpetas mind maailma asju nägema, nendest aru saama ja nende üle mõtlema.”
Tampere lapsepõlvekodus oli pereliikmete vahel väga tugev usalduslik suhe. “Ka puberteedieas ei keelatud mind ega seatud täiendavaid nõudeid. Mu vanemad usaldasid mind ja see oli väga õige taktika. Mul oli piisavalt elamis- ja hingamisruumi ning ma sain üsna noorelt õiguse teha valikuid ja otsustada.”

Unistus ümbermaailmareisist
Saaremaa mõju on see, et Tamperele on eluliselt vajalikud meri, tuul ja kalad. “Suviti lülitan mõtlemise välja ja mediteerin mere ääres.” Tallinnas kohanes ta kiiresti. See oli talle seiklus ning jaam järgmisteks seiklusteks.
“Ma olengi selline seikleja tüüp, võib-olla sellepärast, et esimesed viis eluaastat oli mu liikumisvabadus piiratud. Aga samas võib see ka veres olla, sest mu vanaisa oli Tsaari-Venemaa laevastiku kapten. Tunnen end hingelt meremehena. Armastan sadamaid, lennu- ja raudteejaamu ning reisimist.”
Tampere unistab ümbermaailmareisist ning maalima õppimisest. “Kui pensionile jään, ostan endale “naksitralliauto” ja veedan kõik talved Lõunamaal reisides ja kauneid loodusvaateid joonistades. Olen kunstnikuhing ja unistaja. Karuema olen ka, kui loomariigist võrdlusmomenti otsida.”