"Libahundi jälg" on noorte ekstreemsportlik seiklusrogain. Lõime koos Merilliga vapralt juba teist aastat kaasa. Eelmisel aastal oli tore, saime üldarvestuses kolmanda koha.

27. oktoobri hommik Kloogaranna raudteejaamas. Kell on kümme. On lõikavalt külm, päike sirab vaevuaimatavalt läbi pilvede ja õhk on täis tuult ja tormi. Registreerime oma kaheliikmelise naiskonna sekretariaadis. Kaardid kätte saanud, süveneme raja planeerimisse. Näpud külmetavad. Otsustame võtta maksimumpunktid ja jätta seetõttu söögipunkti vahele. Sestap topime vöökotti võileivad ja joogipudeli. Stardis tõmbame kopsud värsket õhku täis ja oleme valmis suurteks tegudeks, kui äkki avastame kella puudumise. Väike paanika, siis aitab Maria Pihlak Rakverest meid, ohverdades oma ajanäitaja!

Hoogne algus
Ja kõlabki pardi prääksumise ja rongivile segu meenutav stardisignaal. Sissejuhatuseks saame kohtunikelt testi küsimustega orienteerumisvallast – lihtsad! Kahjuks ei õnnestugi kohe rajale tormata, Paldiski raudteejaama meie võistluskaardile kantud ei ole. Viga parandatud, tormame tuulispäiselt minema. Oleme vist esimesed startijad. Esimesed kümmekond kilomeetrit lendavad mängeldes. Punktide leidmisega probleeme ei teki, ainult “ahviraudteega” jõeületuskohast paneme mingil imepõhjusel pisut mööda. Parandame vea kiiresti ja tuleme kaarega otse punkti, kus kohtunikud peenikest naeru peavad – nad nägid meid tiirutamas, aga olid vait nagu hiired laudas. Soost läbi kahlates on jalad täiesti märjaks saanud ja varvaste vahel lirtsub jäine vesi. Meile haagib sappa noorema võistlusklassi Bona Fide. Poisid teevad meile komplimente ja püüavad meie tempos püsida, tüdrukud jooksevad neil lõõtsutades sabas. Meie varutrikk – sokkide sisse topitud kile –hoiab jalgades siiski mõnevõrra sooja. Kontrollpunktide leidmisega raskusi ei teki, edust tiivustatuna lendame punktist punkti. Oleme tublid!
Lõkke süütamine tuulisel järverannal käib ahvikiirusel – kõige alla paneme kivid, peale kuiva pilliroo ja kolmanda tikuga on lõke püsti ning nöör läbi põletatud! Kohtunikud kiidavad meid leidlikkuse ja võistkonna vahva nime eest.
Raudteed mööda loodesse kapates kohtume Tapa Gümnaasiumi võistkonnaga, kes liigub meile vastu hämmastavalt ühtlase tempoga. Pois­tel on ninad kaardis ja tüdrukud püsivad neil kenasti kannul. 52. kontrollpunkt on legendi järgi tiigi keskel ja, oh imet, punkt asubki keset vett! Ei hakka liisku tõmbama, kumb läheb, kahlame mõlemad põlvini vees punkti juurde. Sumame külmas vees, kehatemperatuur langeb ja ihumahlad segunevad tiigiveega. Laskmispunktis mere kaldal peame ootama oma järjekorda ja külmume täielikult läbi. Kohtunikelt kuuleme, et Võru ja Rakvere võistkonnad on siit juba kaks tundi tagasi läbi läinud.

Viimse minutini
“Surnust” üles tõustes kobame jäätunud näppudega relvade järele ja topime tundetute sõrmedega padruneid rauda. Tabame võimsalt kahte märki kümnest kohustuslikust ja saame neli trahvipunkti. Häbi-häbi!
See-eest kaljupangalt hüppame kümne meetri kõrguselt alla nagu profid, ei mingit hädaldamist ega kiljumist. Ajame jalad uljalt harki ja istume rihmadesse, jäätunud paekivisein libiseb vilksamisi silme eest läbi, las minna!
Alpinismiklubi kohtunikud on abivalmis ja seletavad stoilise rahuga, et kukkuda pole siit võimalik. Ikkagi on mõni konkurent selles punktis näost valge ja neiukesed kriiskavad valjuhäälselt appi, kui kaldaservast jalad lahti lükkavad. Pärast kuuleme, et paar võistlejat loobusid allalaskumisest ja said kõvasti trahvipunkte.
Vaatame kella, poolteist tundi lõpuni. Merilli plaan kõik punktid ära võtta hakkab ebareaalseks muutuma, sest minu jalad ilmutavad üha enam väsimuse tundemärke. Edasi liikudes näeme Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi võistkonda. Poisid paneva hullu tempoga, tüdrukutel on tõsine tegu, et neist mitte maha jääda.
Kasutame ära kogu meile antud aja. Liikumine on nüüd päris aegla­ne ja meenutab hommikupoolse lendleva minekuga võrreldes pigem jooksu imitatsiooni. Platvormile hü­pe ja maandumine annavad veel ühe miinuspunkti, Merill komistab vastu platvormi serva ja kohtunik on meelitustest hoolimata armutu.
Edasi läheb juba kiireks. Võtame viimased jõuvarud appi ja nopime veel kolm teelejäävat punkti. Kaks minutit enne aja täissaamist kappame finišilindi alt läbi. Sooh, ongi tehtud! Külmast maapinnast hoolimata istume otse männi alla maha.
Parim hetk päevast saabub kuumas saunas, kõht täis ja vabaklassi esikoha karikad-medalid silme ees virvendamas. Ka magusaid auhindu jagub mitmeks päevaks krõbistada. Oleme tublid küll, aga näe, Maria Rakvere Viisnurga võistkonnaga sai meist 9 punkti rohkem! Eks järgmisel korral vaatame!
Igatahes, kes veel ei tea, “Libahundi jälg” on noortele mõeldud superlahe võimalus end proovile panna.