Nädalakommentaar

Kõik ei peaks olema lubatud

“Haridusministri eestvedamisel asub sotsiaalteadlastest koosnev töörühm ette valmistama rahvuslikku ühtekuuluvustunnet ja sallivust kasvatavat riiklikku väärtushinnangute arenguprogrammi. Justiitsminister peab plaani netikommentaatoritele päitsed pähe ajada. Peaminister kuulutab vajadust hoida au sees religiooniõpetust ja traditsioonilisi pereväärtusi,” kirjutab Sigrid Tappo Postime-he päevakommis “Moraalipuhang” (vt PM, 22.11.). Kommentaari autoris tekitavad sellised suundumused masendust ja soovi koju akende ette tõmmatud kardinate taha varjuda, “kuni riigiisadel see kodanike väärtushinnangute kujundamise tuhin üle läheb”.
Sigrid Tappoga haakub tänases Õpetajate Lehes Jaanus Betlem, kes usuõpetuse teemat käsitledes väidab, et “kristlike põhimõtete tundmaõppimine ja deklareerimine ei taga veel kõrget moraali, sh headust ja vägivallatust, pigem vastupidi. Kõrgete väärtusteni peab iga inimene jõudma iseendas, omaenda südame ja mõistuse kaudu”. Tal on õigus, põhimõtete deklareerimisest pole tõesti kuigi palju abi. Väite teine pool tekitab aga hulga küsitavusi.
Süda – õigemini südametunnistus – ja mõistus ei ole ju asjad iseenesest, veel vähem absoluutse tõe kriteeriumid. Otsus, mille laps või täiskasvanu neile tuginedes teeb, on otsesõltuvuses ühiskonnas valitsevatest moraalsetest tõekspidamistest. Tõdemus, et kõigil ajastutel on üldkehtivaid moraalinorme rikutud, ei õigusta nende kahtluse alla seadmist. Vargust ei ole küll õnnestunud välja juurida isegi neis ühiskondades, kus vargal käsi otsast raiutakse. Aga suhtumisest vargusesse oleneb, kas kodust lahkudes võib ukse julgelt lahti jätta, nagu minu isakodus Saaremaal veel viiekümne aasta eest tehti, või tuleb oma vara kümne lukuga kaitsta ja tagatipuks turvafirmagi palgata, nagu tänases Eestis kombeks.
Leidub maamunal praegugi paiku, kus ei pea pidevalt vargaid pelgama. Suvel Kreekas puhanud tuttav nägi rohkem kui kord, kuidas randa tulnud inimene rahakoti ja dokumendid auto katusele pani ja ise ra­hulikult ujuma läks. Vargus on sealmail nii taunitud, et keegi ei riski naljalt üleüldise põlu alla sattumisega. Toodud näites oli tegemist maakohaga, võimalik, et linnades on teised lood.
Eestis on moes kõikelubatavus. Tarvitseb vaid piirangutest ja tabudest rääkida, kui rääkijat tabab süüdistus sallimatuses. Hirm normide, ka eetikanormide ees on reaktsioon diktatuuririigile, kus kõik oli ette kirjutatud. Just sellisest riigist pärineb ka üldlevinud tava seadusi eirata. Riigi tagant varastamine ei olnud siis mingi patt, otse vastupidi, inimest, kes ei osanud või ei tahtnud seda teha, peeti luuseriks.
Ümberharjumine nõuab aega, väidetavalt kulub selleks terve põlvkond. Selles kontekstis on mõistetav, miks kiiruse ületamine leiab ikka veel pigem heakskiitu kui taunimist ja ühtviisi uljalt kihutavad nii lihtinimesed kui ka need, keda ametipost peaks kohustama kaaskodanikele eeskujuks olema.
Haridusministri algatusel riiklikku väärtushinnangute arengu programmi koostama asunud töörühmale ei tule mitte kaikaid kodaraisse loopida, vaid jõudu soovida. Kindlasti ei ole see programm imevits, mis väärtushinnanguid päevapealt muudab, aga üks samm selles suunas kindlasti. Kui õnnestub koostada programm, mis aitab õpetajal õpetada õpilasi eetilisi valikuid tegema, on tegemist täistabamusega.
 

 Sirje Tohver