Kriitiliselt usuõpetusest

Eesti ajakirjanduses ja kooliinimeste seas puhkeb aeg-ajalt ikka ja jälle arutelu, kas ja mil määral oleks koolides vaja sisse seada usuõpetus (usundiõpetus, religiooniõpetus vms).

Väited selle kasuks on teada-tuntud: õpilaste teadmiste rikastamine, mingi eetilise aluspõhja loomine või ka otseselt maailmapildi kujundamine. Minagi olen sel teemal varem Õpetajate Lehes arvamust avaldanud ning teinud ettepaneku, et too õppeaine peaks hõlmama ka teadmisi new age’ist kui iidsete vaadete omamoodi sünteesist.
1990. aastate keskel ja 2000. alguses oli arutelu usuõpetuse teemal küllalt hoogne. Haridusminister Tõ­nis Lukas saatis koolidesse koguni ringkirja, milles soovitas otsesõnu nimetatud õppeaine juurutada. Selle suundumuse laineharjal läksin minagi toona EELK usuteaduse instituuti õppima ning omandasin üldhariduskooli religiooniõpetaja kutse. Ma ei ole pärit sügavreligioossest perest, kuid olen religiooniküsimuste vastu alati huvi tundnud ning tutvunud omal käel usundite ja õpetuste põhitõdedega. On ju religioon põhjalikult mõjutanud kogu maailma aja- ja kultuurilugu. Ja ometi pani just EELK-s õppimine mind usuõpetusele vaatama senisest hoopis kriitilisema pilgu­ga. Praegu ma usuõpetuse viimist koolidesse pigem ei poolda.
Et Eesti on kristlikku areaali kuuluv maa, keskendun sellele. On ju usuõpetuse eestvõitlejadki alati nõudnud, et koolides peab valdav olema kristlikelt alustelt lähtuv õpetus. Ka Eesti eurovolinik Siim Kallas on korduvalt rõhutanud kristluse osatähtsust eurooplaste maailmavaate kujunemises.
Kristlus on usund, mille dogmaatikat kujundab ja õpetab kirik. Kristliku kiriku õpetuse alus on Piibel. Nagu teada, koosneb Piibel Vanast ja Uuest Testamendist. Esimesse on koondatud raamatud, mis annavad ülevaate, kuidas maailm on religioossest vaatenurgast loodud ja milline on olnud juudi rahva ajalugu kuni Kristuse tulekuni. Uue Testamendi raamatud räägivad valdavalt Jeesuse Kristuse elust ja õpetusest. Samuti on Uude Testamenti kätketud kristlikule kirikule aluse pannud Pauluse seisukohad ning ilmu­tusraamat maailma väidetavatest lõpuaegadest.
Vana Testament ja selle põhiseisukohad on ühised kolmele suurele usundile: judaismile, islamile ja kristlusele. Et juudid ja muhameedlased (st islamiusulised) on tänapäeval lepitamatul vaenujalal, on iseküsimus ega tulene minu hinnangul religioonist (ehkki nii juudid kui ka muhameedlased on ise varmad muud väitma).

Vastuoluline Piibel

Alustagem Piiblist. Usuteaduse õppimise käigus hämmastas mind, kui erinevatest tekstilademetest see väi­de­tav Jumala sõna koosneb. See tähendab, et Piibli tekstis on sõna otseses mõttes läbisegi eri aegadel ning erinevatel religioossetel ja poliitilistel põhjustel kirja pandud teksti­osad. Mõnikord on nende sõnum ja ideoloogia suisa vastandlik. Vana Testamendi nn elohimlase lade on midagi muud kui paljus poliitilise ülemvõimu huve kajastav preestrikoodeks; see omakorda on midagi muud kui prohveteeringud jne, jne.
Samavõrd keerulised või keerukamadki on lood Uue Testamendiga, mis on kristluse põhiline lähteallikas. Evangeeliumid ehk Jeesuse eluloo ja õpetuse kirjeldused on teadupoolest kirja pandud mitu sajandit pärast Jeesuse väidetavat elu (ca 3 eKr – 33 pKr) ja missiooni. Evangeeliumide autorlus pole täpselt tuvastatud ning on tõenäoline, et nendegi tekstiosad pärinevad eri aegadest ja autoreilt. Evangeeliumideski on hulk vasturääkivusi. Seda süvendavad veelgi Pauluse seisukohad, kelle kohta tänapäeval teame, et tema õpetus oli omakorda vastuolus nn varaste kristlaste ehk Jeesuse enda lähima kaaskonna mitmetegi seisukohtadega.
Usundite (judaismi, islami, kristluse) allikmaterjalide säärase kirjususe ja vasturääkivuse kõrval on aga eriti mõtlemapanev – et mitte öelda šokeeriv – see, kuidas on kristliku õpetuse tänapäevased seisukohad kujundatud. Piiblit ennast asuti raamatuna vormima üle 300 aasta pärast Jeesuse väidetavat sündi: Nikaia kirikukogu 325 pKr, Hippo kirikukogu 393 pKr ja järgnevad kirikukogud kinnitasid kanooniliste kirjade loetelu, millest aegamööda kujunes Pii­bel. Alles 325. aasta Nikaia kirikukogul hakati Jeesusest kõnelema kui väidetavast Jumala pojast. Preester Arius ja tema pooldajad, kes osutasid sellele, et Jeesus oli inimese poeg, sattusid kiriku tagakiusamise alla. Alles Konstantinoopoli kirikukogul 381. aastal toodi kiriklikku õpetusse Püha Vaimu mõiste. Ja alles 431. aasta Efesose kirikukogul kuulutati Maarja jumalaemaks. Ning – mis veelgi kõnekam – alles 680.–681. aasta Konstantinoopoli kirikukogul sätestati jäik usk ainujumalasse. Samas algas kiriku sees teisitimõtlejate ehk ketserite julm tagakiusamine ja füüsiline hävitamine.

Uskumatu ja masendav

4. saj andis Rooma idaosa valitseja Theodosius I välja kaheksa seadust, mille eesmärk oli karistada neid, kes polnud nõus Nikaia kirikukogu kehtestatud doktriinidega. Muu hulgas andis ta kristlikele vägedele käsu põletada maha Aleksandria iidne raamatukogu, kuhu 700 aasta vältel oli kogutud kogu maailma ajaloolisi, teaduslikke ja kirjanduslikke ürikuid, kuna need olnud paganlikud. 6. saj algatas keiser Justinianus üleilmse genotsiidikampaania nn ketserite ja paganate vastu. Ainuüksi Bütsantsis mõrvati ligikaudu 100 000 inimest. 543. aastal aga kutsus toosama Justi­nianus kokku Konstantinoopoli kirikukogu, mille ediktiga keelustati eelmiste elude ja taassünni õpetus.
Seda loetelu, kus maised keisrid oma ainuvõimu ja poliitika huvides dikteerisid kirikukogude otsused, võiks pikalt jätkata. Aga needsamad otsused on kogu kirikliku õpetuse (dogmaatika) alus tänini! Mis on siin ühist nn Jumala sõnaga¥!
Sama masendavad on kiriku juhtimisel või õnnistusel läbi aastatuhandete toimunud vallutussõjad, ge­notsiid ja vägivaldne misjonitöö (ümberusustamine), millest ajalootundides on piisavalt juttu. Mina ei suuda leida mitte kui mingit õigustust näiteks ristisõdadele, inkvisitsioonile, konkistale jms. Aga nende käigus on teadupoolest hävitatud sadu miljoneid süütuid inimesi.
Seega on ajalugu rohkem kui veenvalt tõestanud, et kristlike põhimõtete tundmaõppimine ja deklareerimine ei taga veel kõrget moraali, sh headust ja vägivallatust. Ajalugu, nagu toodud faktid osundavad, räägib paraku pigem vastupidisest, nii kurb kui seda tunnistada ka on.
Kui ma selle kõige valgel mõtlen kas või meie esivanemate vaprale võitlusele ristirüütlite vastu, mõistan ma seda palju sügavamalt kui enne ristiusu kujunemislukku süüvimist.
Viimasel ajal aga on mind kõige enam rabanud faktid, kuidas kiriku sees on kuni viimase ajani teisitimõtlejaid taga kiusatud ja hävitatud. Seda, kuidas praegu paavstiametis olev mees isiklikult katoliku kiriku sisest tagakiusamist juhtis, lahkab põhjalikult üks osa dokumentaalsarjast “Paavst Johannes Paulus II elu ja ajastu” (Kanada, 2003), mis praegu Viasat History telekanalil jookseb.
Veelgi rabavam on kiriku pedofii­liaskandaali ulatus. Tuleb välja, et katoliku preestrid on teadaolevalt aastakümneid (aga ilmselt koguni aastasadu) massiliselt vägistanud kiriku rüppe tulnud lapsi ja seda eranditult kõigil mandreil! Alles paar nädalat tagasi avalikustas Iirimaa valit­sus ulatusliku paljastuse sealsetest pedofiiliajuhtumitest viimase paarikümne aasta vältel. Esmapilgul lausa uskumatu ning kohutavalt masendav!
Kõigi nende teadmiste ja kogu selle faktoloogia mõjul astusin ma kristli­kust kirikust välja. See ei tähenda, et eelistan kristlusele mõnd teist usku. Ma pole ateist ega ammugi mitte satanist ega üldse mingisugune “-ist”. Olen veendunud, et inimene on täisväärtuslik ja põhimõtteliselt võrdväärne olend kõigi teiste füüsiliste ja vaimsete olendite seas.

Teadus pro usuõpetus

Usuõpetusele koolis aga eelistan pi­gem tänapäevaste teadusteooriate õpetamist. Maailmaruumi tekke ja ehituse, aga samuti võimalike paralleelmaailmade olemasolu kohta annavad teadmisi näiteks tänapäeva kvantfüüsika ja stringiteooria, mida tutvustas hiljuti ETV-s näidatud saade “Elegantne universum: üheteistkümnes mõõde”.
Kõikvõimalike usundite ajalugu ja seisukohti võiks õpilastele tutvustada siis, kui on tagatud, et see ei kujune religioosseks ajupesuks, ning kui usundeist ja nende kujunemisest räägitakse ausalt ja piisava kriitilisusega. On küsitav, kas ja millises ulatuses seda saab teha praegusaja Eesti koolis, kui teadmised neist asjust on sedavõrd lünklikud kogu ühiskonnas. Igatahes ei saa usuõpetust korraldada nii, nagu praegu kavandatud, et õpetajaid valmistatakse ette kirikuga seotud religioossetes õppeasutustes ning et õppekavade projekte koostatakse usuõpetuse kateedrite juures ülikoolis ja nendes samades eri konfessioonide õppeasutustes. See, nagu mulle on selgeks saanud, on ummiktee ning võib meie noorte teadmistele ja arengule mõjuda loodetava kasu asemel hoopis kahjulikult. Aus diskussioon sel teemal peab jätkuma.
Mis puudutab aga eetikat, siis leian ma, et iga inimene peab kõrgete väärtusteni jõudma iseendas, omaenda südame ja mõistuse kaudu.

Jaanus Betlem,
õpetaja