Mängime kooli!

Olen koolielu kõrvaltvaataja. Juba kaua. Vaatan ja vaatan ega mõista, kui kaugele võib (saab) kooliuuendusega minna.
 
 See oli nädalapäevi tagasi – täpsemalt neljapäeval, Vladislav Korþetsi kalapäeval –, kui “Terevisiooni” stuudiosse oli kutsutud kolm kaunist tarka noort naisolevust, kes tutvustasid oma uhiuut projekti “Vahetund”.Kõlama jäid hüüdlaused: “Õppi­mine lõbusaks!”, “Elu on vahetund!”, “See on rõõmurulett!”, “Kõik on õnnelikud!”, “Me mängime läbi elu – tuletame täiskasvanutele seda meelde!”.
 Sain aru, et õpetaja justkui mängib, et ta õpetab, ja lapsed justnagu mängivad, et õpivad. Mõnest üleskut­sest jäi aga domineerima mõte, et lapsed peaksid hoopiski õpetajat mängima õpetama (vt tuletame täiskasvanuile meelde!). Minu mõte läks neid jutte kuuldes rohkem lasteaia suunas, kus tuleb kõike anda mängu kaudu, et lapsel ei tekiks koolitõrget. Aga jätkata neid mänge koolis¥ No andke andeks!
 Muidugi tuli lühikese saatelõigu sees jutuks ka see r-tähega algav ropp sõna raha. Raha on juba peal, et min­na projektiga “Vahetund” tuurile mööda Eestit. Öeldi: “Kui raha on juba piisavalt, võib mõelda ka muude vajaduste peale…”, kusjuures jäi selgusetuks, millised on need muud vajadused.
 Imelik, mõtlesin. Minul on olnud palju-palju kokkupuuteid nn projektidega. Olen märganud, et enne tuleb asja (asutamisel firmat, lavastust, raamatut jne) püüda täiesti tasuta alustada ja siis kas või osaliselt ette näidata. Alles seejärel avanevad rahastajate rahakotirauad. Siin tundus olevat vastupidi – raha turneeks ilmselt on, mängimiseks aga mitte. Nojah, ju see siis ongi projekti algus…
 Sõber-kokk Vladislav ei pidanud stuudios oma mänguköögis vastu ja sekkus intervjuusse tavatul viisil: “Vabandage, et segan, aga olen hariduselt matemaatikaõpetaja (huvitav, kuidas tal on õnnestunud seda minu eest pea 40 aastat varjata!). Matemaatika õpetamiseks, näiteks, peab õpetaja esiteks armastama oma ainet ja teiseks – armastama õpetamist. Häid õpetajaid tuleb lihtsalt korralikult tasustada, siis ei lähe nad mujale ning koolimängegi pole vaja välja mõelda. Ilma nende kahe punktita võib õpeta­ja klassi ees kas või balletti tantsida –tulemust ei tule. Kui oma ainet ja õpetamist armastavaid inimesi rahapuuduse ettekäändel kooli ei tooda ja selle asemel ikka uusi kalleid projekte välja mõeldakse, on kogu kooliuuendus nagu vanas heas Krõlovi valmis, kus kvartett istus küll nii, küll naa, kuid muusikaks ikka ei läinud…”
 Tagatipuks avaldati arvamust, et lastele tuleks võimalikult varakult selgeks teha, et kogu elu ongi mäng.
 Ega’s midagi! Mängime, et elame! Mängime elu! Mängime, et oleme targad! Mängime, et oleme elus!
 P.S. Küll on hea, mõtlesin saadet vaadates, et õpetajad sel kellaajal tundides on ja et lapsed ei näe-kuule, kuidas nende tulevikust mängutulevikku tegema hakatakse…