Heino Kaljuste ja Eesti koolimuusika

18. novembril oleks Heino Kaljuste saanud 80-aastaseks. Eesti Muu­sikaakadeemias tähistati seda sündmust koolimuusika päevaga. Õhtupoolikul kuulutati välja ka Heino Kaljuste fondi 2005. aasta stipendiaadid.

Heino Kaljuste fondi stipendiumi sai Tartu Miina Härma Gümnaasiumi muu­sikaõpetaja Kadri Leppoja, kes ütleb, et tema valiku õpetajakutse kasuks tegigi tema eest Heino Kaljuste.

“Tavaline” muusikaõpetaja
Keskkooli lõpetamisel tahtis Kadri esmalt minna ülikooli saksa keelt õppima, aga õpetaja ja ühtlasi klassijuhataja Aime Rosin oli mõtte maha laitnud. Ütles, et Kadrile ei sobi kuiv keeletrenn, tema jaoks on muusika, ning jätku ta saksa keel endale niisama hobiks ja lõbuks. Õpetaja oli Kadri mõjutamises muusika kasuks nii kindel, et lubas tüdrukule sellise iseloomustuse kirjutada, millega teda saksa keelt õppima ei võetakski.
“Mis mul siis üle jäi,” meenutab Kad­ri Leppoja. “Olin lõpetanud lastemuusikakooli ja keskkooli ajal veel klaverit lisaks õppinud ning mu väga hea õpetaja Nelli Mägi soovitas mul samuti pianistina jätkata. Lastemuusikakooli baasil konservatooriumis jätkata oli tollal mõeldav ainult pedagoo­gika eri­alal. Läksingi siis aastaks sinna. Mõt­lesin, et jätan Elleri-kooli vahele: õpin aasta muusikapedagoogikat, võ­tan veel lisatunde ja katsun siis klaveri erialale astuda.
Sattusin õppima Heino Kaljuste juurde. Ta oli ikka tõeliselt suur inimene, mulle tohutu autoriteet ja sa­mas just nagu teine isa. Tundidesse kutsus ta tihti enda juurde koju, oli õpetaja ja sõber korraga. Kuni selleni välja, et küsis, kas mul ikka raha on veel, ja kui ei olnud, siis laenas stipipäevani. Ta teadis, et lähen klaveri erialale üle, ega teinud sellest numbrit. Aga ma ise hakkasin vastu kevadet mõtlema, et pianistina ei pääse ma ju enam kunagi tema tundi… Nii ma ei saanudki sealt ära minna ning minust sai tavaline muusikaõpetaja. Aga ma ei ole seda kahetsenud mitte ühtegi tundi!”
Tagantjärele on Kadri tänulik ka oma saksa keele õpetajale, kes nii häs­ti teadis, mida talle soovitada. “Ma armastan oma tööd – just seda, milleks olen õppinud. Annan suurima heameelega oma tunnid ja teen kooriproovid... Kuid lausa vihkan kirjatööd: tööplaanid, ainekavad, elulookirjeldused, saavutuste nimekirjad… Jube. Ja siis see sõnastik, mis endale hädaks kaela sai võetud...”
Sõnastiku tellis Kadri Leppojalt Tartu Ülikooli kirjastus ning see sisaldab muusikaterminite eesti­keelseid seletusi vene õppekeelega koo­lide 7.–9. klassidele. Töö on võtnud palju aega ja vaeva. Kadri ütleb, et ta sai alguses oma ülesandest valesti aru ega kujutanud ettegi, millise töökoorma ta rumalast peast kanda võttis. “Muidugi, mõnes mõttes oli see huvitav ja arendav ka, aga üldiselt olen ma ikka niivõrd praktiline tegevmuusik, et mulle kohe mitte kuidagi ei istu arvuti taga konutamine ja mõtlemine.”
Küsimusele, kas praktilise tegevmuusiku töö on ainult üks lust ja rõõm, vastab Kadri Lepp­oja, et ta on ikka vahel tüdinud ka. “Mõnikord olen mõelnud, et elu võiks nädalaks seisma jääda: lihtsalt lesiksin seitse päeva ja jätkaksin siis puhanuna sealt, kus pooleli jäi. Praegu just ongi selline aeg: sõnastiku lõpetamine, Heino Kaljuste mälestuskontsert ülikooli aulas, siis advendikontserdid – kõik üks­teise seljas…”
Lisaks õpetaja- ja dirigendiametile oma koolis (kus 900 õpilasest laulavad koori(de)s 250!), töötab Kadri Leppoja Tartu noortekoori ja üle-eestilise koolinoorte segakooriga. Küllap ta saab siis noortega hästi läbi¥ “Seda tuleb nende käest küsida,” üt­leb Kadri. “Võib-olla on nii, nagu Kalamaja kooli näitel räägiti – et õpetajatele õpilased meeldivad, aga õpilastele õpetajad absoluutselt mitte...”
Näide pärineb koolimuusika päeva nn teaduskonverentsi ühest ettekandest. EMA koolimuusika instituudi juhataja Airi Liimetsa eestvõttel ja juhtimisel esitasid õppejõudude kõrval oma uurimistööde kokkuvõtteid ka alles üliõpilase seisuses noored õpetajad.
Repliigina olgu öeldud, et klassikali­ses mõistes “teaduse” alla mahtus kuul­dust küll üsna pisike osa, kuid see näikse olevat meie pedagoogika laiem probleem. Sellest hoolimata oli huvitav kuulda, millele uurijad olid mõelnud ja/või mõtlema suunatud, missuguseid küsitlusi korraldanud ning milliseid vastuseid saanud.

Muusika koolikultuuris
Lisaks Kadri Leppoja viidatule võib tuua teisigi huvitavaid fakte, kas või näiteks noorte vaba aja tegevuste pingerea Tallinna Saksa Gümnaasiumi näitel: kuulab muusikat – 98%, vaatab televiisorit – 98%, on arvuti taga – 97%, loeb ajalehti ja ajakirju – 97%, veedab aega kaubanduskeskuses – 95%, istub kohvikus – 94%, käib kinos – 94%…
Eeskätt just noorte uurijate ettekanded olid emotsionaalsed ja ilmekad, sestap olgu nad siinkohal ka in corpore ära märgitud: “Muusika kui fenomen koolikultuuris ja noorte elustiilis” (Tallinna Üldgümnaasiumi näitel – Moonika Tooming; Tallinna Rocca al Mare Kooli näitel – Irena Bor-mann-Eskor, Tallinna Kalamaja Põhi-kooli näi­tel – Kätlin Puhmaste, Tal-linna Saksa Gümnaasiumi näitel – Maarja Haamer), “Integraalsest mõtlemisest seoses muusikakasvatusega” (Kristina Iotsaite), “Jazz-muusika käsitlemisest üldhariduskoolis” (Monika Arme), “Ak­tiivõppe meetodid üldhariduskooli muusikaõpetuses” (Hanna Renter-Reintamm). Heino Kaljuste fon­di tudengistipendiumi pälvis Lii Tooming, kelle konverentsiettekande teema oli “Musitseerimine eakate inimestega”.

Heino Kaljuste mälestuseks
Tavakohaselt laulis oma asutaja ja kauaaegse dirigendi mälestuspäeval Ellerhein Tiia-Ester Loitme dirigeerimisel. Esines ka EMA koolimuusika instituudi naiskoor, keda juhatasid üliõpilased ise (juhendaja Andres Hei­napuu). Muusikaakadeemia fuajees oli üles pandud näitus professor Heino Kaljuste elust ja tegevusest.
Õhtul esitleti Maimo Kalmeti koos­-tatud mälestusraamatut “Heino Kaljus-te kestev elu”. Trükis oli alles nii uus, et Tõnu Kaljuste pidi tunnistama: tal on küll mõnikord tulnud juhatada endale üsna võõrast muusikat, aga tutvustada raamatut, mida ta lugenud pole – seda ei ole varem juhtunud... Asjaosaliste juttudest jäi mulje, et tasub lugeda küll – ja mitte ainult portreteeritava perel ja lähimatel tuttavatel.
Mälestuspäeva lõpetas vestlusring Heino Kaljustest kui õpetajast, kolleegist ja inimesest.