Kultuur ühendab rahvaid
 

 Hiljuti viibis Unipiha Algkooli õpetaja Eha Jakobson Kataloonias (Hispaania kuningriigis), mis on Eestist pindala poolest pisut väiksem, kuid rahvaarvult neli korda suurem. Katalaani piirkonnas asuvast Reusi linna algkoolist saab projekti heakskiitmise korral selle aasta sügisest kolmeks aastaks Unipiha partnerkool.
 
“See on Euroopa Liidu finantseeritav teine haridus- ja kultuuriprojekt, milles Unipiha kool osaleb. Eelmine, kolmeaastane Comeniuse projekt, lõppes 2001. aasta kevadel,” ütles Eha Jakobson.
Aasta pärast on Unipihale oodata külalisi
Kolme päeva jooksul arutasid ja kooskõlastasid Kataloonia, Itaalia ja Eesti õpetajad sügisest algava projekti tegevusplaani ja tõlkisid selle inglise keelde. Koostöö põhirõhk on seekord paikkondlikel tantsudel ja mängudel, nende tutvustamisel video ja fotode vahendusel. Lisaks sellele tutvutakse üksteise koolide ning ajaloo ja eluoluga.
Unipiha kool võtab vaatluse alla Tartumaa rahvalaulud. “Väljavalitud laulude ja mängude kohta koostame laste abiga kirjeldused ning tõlgime need inglise keelde. Eesmärk on, et kõigi projektis osalevate maade lapsed õpiksid pisutki tundma üksteise tantse ja laule. Üheks tantsuks võtame kindlasti “Kaera-Jaani”,” arvab Eha Jakobson. “Oleme seda juba lastega harjutanud, pealegi on seda lihtne õpetada. Enne videosse võtmist ja tõlkimist peame aga uurima, mida tähendab sõna “Kaera-Jaan”? Võib-olla on siin tegemist viljakusekultusega?”
Projekt käivitub sügisel ja esimene riik, mida projektis osalevad koolid tahavad külastada, on Eesti. “Neil on meie vastu väga suur huvi. Kui ma neile Tartumaa pildialbumit tutvustasin, küll nad siis vaatasid seda. Hispaania on paksult kultuuri täis. Meil pole sellele väga palju vastu panna ja ometi tahavad nad just Eestit esimesena näha. Ilmselt avaldasid muljet fotod meie metsadest, järvedest, soodest ja jõgedest. Nad muudkui vaatasid ja küsisid. Ka meie vanad mõisahooned ja lumised talvemaastikud lummasid neid.”
Palmid tuules
“Hiiglasuur klaasist lennujaam ja palmid tuules – see on esmamulje, kui Barcelonas tund enne südaööd mööda lennukitreppi maha tuled. Vaatad ja vaatad ega suuda uskuda, et kõik see on tõelus. Hallilt ja vihmaselt Eestimaalt tulnule on see üheaegselt müstika ja palsam.
Teised olid mind oodanud juba tükk aega. See oli imeline – oleme ainult e-posti vahendusel suhelnud, kuid kõik tunduvad kui vanad tuttavad. Musitame hispaania kombe kohaselt kahele põsele ja istume projektijuhi autosse. Hotell asub 100 km kaugusel Reusis.”
Nägin usaldust
Igal hommikul veidi enne poolt üheksat sulgeb katalaani politseinik kooli ees oleva maantee. Reusi kooli 3–12-aastased õpilased hakkavad massiliselt üle tee minema. Väiksemad lapsed hoiavad käest kinni vanemal või vanavanemal. Majahoidja keerab värava lukust lahti, igahommikused hüvastijätu põsemusid ning seejärel võtab lapsi koolihoovis vastu reibas instrumentaalmuusika. See kestab tundide alguseni.
“Katalaani lapsed on väga temperamentsed, kuid mitte agressiivsed. Sellist tõuklemist ja narritamist, mis meie suurtes linnakoolides üsna tavaline, ma seal ei kohanud. Ilmselt tuleneb see sellest, et nad on harjunud tihedasti üksteise kõrval elades üksteisega arvestama,” ütleb Eha Jakobson.
Vahetundide ajal on koolihoov täis mängivaid lapsi. Tüdrukud hüppavad keksu, poisid ajavad taga jalg- või korvpalli. Igas külas on jalgpalliväljak, kus poisid taovad vutti. Isegi pühapäeva varahommikul.
Õpetajate ja õpilaste omavaheline suhtlemine on just see, mis kõige enam lummab. Üksteist usaldatakse. Kui lapsed õpetajaga räägivad, vaatavad nad talle suuril silmil otsa. Laps usub, mida õpetaja räägib, ja usaldab teda. “Olen paadunud ugri-mugri, kuid mulle meeldis igahommikune üksteise tervitamine musitamisega, samuti hüvastijätt koolipäeva lõppedes.”
Õpikuid ostavad vanemad
Erinevalt meist ja Põhjamaadest ostavad Hispaanias lapsevanemad õpikuid ise. Need on küllalt kallid ja muutuvad üsna tihti, nii et neid ei õnnestu ka noorematele õdedele-vendadele pärandada. 50 eurot aastas kulub igal lapsevanemal õppekulude katteks. Nii pole lastel tarvis värve, pliiatseid, paberit ja voolimissavi kaasa vedada.
Koolide üldarvust on 40– 50% erakoolid. 1970. aastatest alates on seoses majanduskasvuga kogu aeg suurenenud erakoolide osatähtsus. Lapsevanemad arvavad, et raha eest saavad nende lapsed parema hariduse. Reusi linnakooli õpetajate arvates on erakoolides üksnes suurem õpetajate kontroll kodutööde üle ja inglise keele õpetamise tase veidi parem. Muus osas ei erine need munitsipaalkoolidest. Inglise ja hispaania keelt hakkavad lapsed õppima 1. klassist alates. Katalaani keel erineb hispaania keelest üsna tuntavalt.
Reusi algkool-lasteaias on 700 last. Lapsed tulevad kooli kolmeaastaselt. Selliseid magamisasemeid, nagu meil tervisekaitse nõuab, lastaias pole. Magamismatid on tihedasti üksteise kõrval põrandal. Ei mingit “linatamist”. Magamiseks võetakse peale õhuke tekk.
Kooli toitlustamisega tegeleb lapsevanemate komitee. Erinevalt Põhjamaadest pole toit tasuta. Lapsevanemate komitee leiab firma, kes valmistab toitu. Selle korraldada on ka toidu jaotamine ja korrapidamine sööklas. Kool ei tegele sellega üldse.
Õppetöö algab kell 8.30 ja kestab kella 13-ni. Nüüd tuleb lõunamaalase jaoks olulisim aeg päevas: siesta, mis kestab kella 15.30-ni. Tavaliselt lähevad lapsed sel ajal koju lõunat sööma. Need, kel see võimalus puudub, söövad lõunat koolis ja tegelevad pärast sööki huviringides. Pärast seda on veel paar tundi koolis. Koolipäev kujuneb seega hispaania lastel tunduvalt pikemaks kui meil siin.
Lärmakad, kuid viisakad
Lõunamaa kombe kohaselt on katalaanid väga perekondlikud. Õhtul käib kogu pere tavaliselt väljas, kaasas nii sülelapsed kui ka teismelised. Koos käiakse niihästi tänaval, poodides, matkamas kui ka söömas.
“See on uskumatu, kui viisakad nad on. Koolis tarvitseb õpetajal panna vaid näpp suule ja lärmakas koolipere taltub. Lollitamist ja omavahelist kraaklemist ma ei kohanud. Ilmselt tuleneb see nii katoliiklikust kasvatusest kui ka sellest, et kodu ja pere roll noore elus on oluliselt olulisemal kohal kui edu ja individualistlikkust propageerivates ameerikalikku elulaadi viljelevates maades. Eriti hämmastab liikluskultuur. Iga viimanegi kantpea, kes oma autosalongi on pannud spetsvalgustuse, et kõik õhtul näeksid, milline luksus tal salongis valitseb, jääb ülekäiguraja ääres seisma, kuni vanake üle tee läheb. Auto rapub tümpsust, tema aga ootab. Ei mingit sõimu ega rusikaga viibutamist.”
Juurte eest hoolitsemine
Järjest süvenev üleilmastumine ja kogu maailmas laiutav amerikaniseerumine panevad just väikerahvaid ja etnilisi piirkondi muretsema oma identiteedi ning juurte säilitamise pärast.
Unipiha koolis on rahvalaulu ja rahvalikke ringmänge viljeldud juba 15 aastat, seepärast sobib Comeniuse projekt “Kultuur lähendab rahvaid” meile ülihästi.
Ka Tartu-suurune Reusi tööstuslinn, mis asub Kataloonia pealinnast Barcelonast 100 kilomeetri kaugusel, tunneb muret katalaani traditsioonide säilitamise pärast. Just seepärast integreeritakse need kooli õppekavasse. Kohalikud suurmehed ja ehitised on integreeritud niihästi katalaani keele, matemaatika-, inimeseõpetuse- kui ka kodulootundidesse.
Värvikirevatel plakatitel võib neid kohata kooli koridorides ja klassi seintel. Viimased on teemanädalate kaupa täis joonistusi, pilte, meisterdusi. Traditsioonide pidev “nähtavaks tegemine” ja väärtustamine on kooli üks peamisi ülesandeid. Kõige väiksemadki lapsed võtavad osa maskide tegemisest ja karnevali rollide harjutamisest. Olgu selleks siis tuld sülitav draakon või kangekaelne eesel ja muul.
Hispaania kultuurikihi tüsedus sunnib valitsust ja kooli korraldama nii, et paikkonna ajalugu hakatakse tundma õppima juba 1. klassist. Kuna Hispaania on katoliiklik maa, on traditsioonidki seotud eelkõige ristiusuga. Kolm korda aastas toimuvad karnevalipidustused: märtsis, juunis ja septembris. Lisaks ristiusupühadele korraldatakse paljudes linnades inimpüramiidide võistlusi. Linna suurimale väljakule koguneb tuhandeid pealtvaatajaid, et näha, kuidas noortest meestest kerkib 12-korruseline püramiid. Võistlus toimub aja peale. Selleks tehakse trenni nagu iga teisegi spordiala puhul. Ovatsioonid, mis puhkevad, kui tippu jõuab kõige väiksem, on marulised.
Õpetajad on eriline tõug
“Kui 15 aastat tagasi Saksamaal käisin, tundsin esimest korda, et õpetajad on eriline inimtõug. Hilisemad kohtumised Itaalia, Rootsi, Soome, Norra, Taivani, Sloveenia ja Islandi õpetajatega on seda tunnet kinnitanud. Õpetajatel pole vaja üksteisega konkureerida kasumi, prestiizi, võimu ja tähtsuse pärast, olla meedia propageeritud trendikas elamusteotsija või edumaniakk. Ilmselt seepärast lävivadki õpetajad terves maailmas üksteisega väga demokraatlikult.
Üks ühine rõõm ja mure – lapsed ja nende õpetamine – tagavad selle, et õpetajate seltskonnas ei tunne ma kunagi võõristust. Sama kogesin ka Kataloonias,” ütles Eha Jakobson.