Kuidas õpetada kapitalismi?

Mis iganes hiidlased räägivad või kirjutavad, peab ootuspäraselt naljakas olema. Selline on üldlevinud arvamus. Vähem teatakse kahtlustada, et hiiu naljadel on reeglina iva sees. Et naerad küll lihtsameelselt kaasa, aga pärast avastad, et iva kurgus. Olgu siis õllene odraiva või midagi sootuks soolasemat. Teinekord on ka vastupidi: mandrimees teeb nalja, aga hiidlasel tõsi taga. Tarand tegi kord hiidlaste ees nalja: olete nii targad, et teid peaks Brüsselisse saatma. Hiidlased võtsid asja tõsiselt ja käisid Brüsselis ära.
 
Kui 22 hiidlast ühel munadepüha eelsel hilisõhtul Brüsselist saabunud lennukist väljusid, ohkas üks kergendatult – lennumõnu või midagist, täis nagu orjapraam. Ja selles lauses oli nii nalja kui ka tõtt. Tõsi on see, et nii nagu esimese vabariigi ajal, viivad esmaspäeva varahommikused orjapraamid hiidlasi nüüdki mandrile tööd otsima. Nädalalõpus või isegi kuu pärast tullakse väsinult, kuid rõõmsameelselt kodusse käima ja naisi-lapsi üle vaatama. Naljakas aga tundus hiidlasele see, et nüüd näeb Brüsseli lennukis sama: üsna asise moega tippametnikud käivad europealinnas tööl. Ja neid on päris palju, kõik õnnelikud ja väsinud nagu tööinimene kunagi, kui kodutee jälle lennukipardal algamas. Et mõnel prouamal on kitsas ja mõnel nutab titt… tühja sest, ega lennuk ole praam, kus kõigile piisavalt ruumi jagub.
Tarandi nimekiri
Eurosaadikute töö üks valdkond on külaliste kutsumine ja nende euroharituse tõstmine. Brüsselis resideerib 732 eurosaadikut ja igaüks tohib kutsuda aastas 90 külalist. Euroopa Liidu raha eest loomulikult. Hiidlased arvasid europarlamendi eurosööklas külaliste sagimist nähes: hea äriprojekt brüssellastele see europarlamendi mäng. Ja ometi, parem üks kord oma silmaga näha kui üheksa korda kuulata…, näiteks loenguid eurointegratsiooni tähendusest. Kui Tarandist sai eurosaadik, palusid hiidlased saadikul end Brüsselisse küütida. Järeldus reisist sai ühene: vanasõna ei valeta – sõidul oli iva sees. Tarandi nimekirjas oli viisteist õpetajat, kaks õpilast, kaks ettevõtjat, üks ajakirjanik, üks pensionär ja… üks ei saanud sõita.
Kõik teed viivad Rooma. Nii öeldi vanasti. Öeldi rohkem seepärast, et Rooma tähendas eelkõige metropoli: paikkonna naba ehk tõmbekeskust. Sinna tuli minna. Küll asja pärast või hoopis seepärast, et ise asisem välja paista. Nii või teisiti, käidi ja räägiti: kõik teed viivad Rooma, aga ise sõideti näiteks Moskvasse. Kuid enne neid Moskoovia-sõite oli Siberisse sõit – küüditamine.
Süda-Hiiumaal Männamaa külas elab Maie Holtsmann. Tema tegi selle katsumuse läbi. Brüsselis Euroopa parlamendi istungitesaali rõdult saadikute toimetamisi jälgides ütles Maie: “ Kõik mu suured reisid algasid märtsis – Siberisse viidi märtsis ja tagasi jõudsin märtsis. Brüsselis olen jälle märtsis. Peaksin prantsuse keele ka veel ära õppima, nagu pidin õppima eesti keelt, et Siberi vene koolist eestikeelsesse kodukooli ümber asustuda. Ega eestlane omaenda asju saagi ainult oma keeles ja omal maal ajada. Mul on koledal kombel vedanud, võtab kohe silma märjaks.”
Parlament kui kodanikuühiskond
Eks meil kõigil on koledal kombel vedanud, et nüüdsest viivad kõik teed Brüsselisse, mitte Moskvasse. See iva sai hiidlastele sõiduga selgemaks küll. Kaks ja pool päeva ja kaks ööd Brüsselis kulusid täie ette. Esimesel õhtul pärast saabumist oli õhtusöök Andres Tarandiga restoranis De Ultime Hallucinatie. Hallutsinatsioone me ei näinud, aga südamlik õhtu tegi pealinna koduseks.
Järgmisel hommikul oli parlamendikülastus. Sellele eelnes Andres Tarandi ja euroametnik Anneli Viilupi lühiülevaade euroinstitutsioonide tööst Brüsselis. Et mõneti kattuvas ajagraafikus toimus samal ajal Läänemere Saarte Ühenduse B-7 esindajate kohtumine europarlamendi Balti töörühmaga, osalesime natuke ka selle tegevuses.
Edasi olime poolteist tundi Jacomaini gümnaasiumis. Asja peab veel uurima ja sidemed on töös, kuid esmamulje nende koolisüsteemist jäi inimlik. Järgnes lõuna parlamendi sööklas ja õhtune vastuvõtt Eesti esinduses. Euroopa Liidu Eesti esindus on väga meeldiv koht, seal töötavad südamlikud ja erudeeritud inimesed. Nagu hiidlane Eero Saue ja Jana Vanamölder, küllap kõik ülejäänud samuti. Eelkõige Tarandi assistendid Julie Brüsselist ja Lii Teär Tallinnast. Seda ilma hiiu naljata.
Nali pole seegi, et brüssellased näivad vastutulelike, sallivate, isikupäraste, end maksma panna suutvate ja euroopaliku ideaali mõõdukate kandjatena. Tõsi, selline on nende pikaajaline projekt. Täpsemalt tuleb nende iseloom välja, õigemini selguvad valloonide ja flaamlaste suhted Brüsselis kuuldud anekdoodist. Küsimus flaamlasele: miks on valloonide vapil kukk? Vastus: see on ainus elajaloom, kes suudab laulda ka üleni virtsa sees seistes.
Oma viimasel reisipäeval linna uurides ja kohalikke õllemarke degusteerides – 2005. on Belgias ametlikult kuulutatud õlle aastaks – saime kinnitust, et Brüssel naudib Euroopa pealinnaks olemist. Parlament on neile kodanikuühiskond – tähtsust kui palju ja “projekt” laseb bürokraadil lahedalt ära elada.
Hiidlased olid öelduga päri: hästi ja mõnuga elavad. Belgias võib isegi kuningas üheks päevaks tagasi astuda, et ebameeldiv seadus saaks põhiseadusliku kriisi vältimiseks vastu võetud. Meil Eestis eelistatakse pigem enesekeskset skandaali kui kompromissväljundeid. Ja seda nii era-, äri- kui ka poliitikamelus. Seevastu Eesti euroametnikkond, keda kohtasime või kes “orjapraamil” koju lendasid, olid väga meeldivad inimesed.
Hiidlaste euronali – pissiv tüdruk
Akadeemik Tulviste soovitas kunagi eestlastele kapitalismi õpetada. Jäi teadmatuks, kuidas. Lõunanaba uurija Tarand andis Brüsseli tuusikutega meile sellise näidistunni ära ja hiidlased said Brüsselis kapitalismi selgeks.
Lühidalt – meie kapital on pissiv tüdruk. Sünnitame europrojektiga Euroopa kuulsaimale kodanikule Manneken-Pis (pissiv poiss) väärilise Pissitüdruku Hiiumaal. Kärdla arteesia kaevud ja allikavesi selliseks turismimagnetiks otsekui loodud. Leiduks vaid kunstnik, kes neiu valmis voolib. Küllap me hiiu pulmad korraldame, mis turismivood ja koos nendega kapitalismi kohale toob.
Olgu pealegi, et hiiu nali. Aga ivaga kindlasti.

HILLAR PADU,
õpetaja Hiiumaalt