Nädalakommentaar

Andke andeks, et ei kirjuta poliitikast! Lihtsalt ei taha. Peaks kirjutama eetikast. Kahjuks ei oska. Kirjutan parema meelega prestiizist ja kevadkoolivaheajal 10. klassi sisseastumiskatseid tegevate noorte tõekspidamistest. Või, kui korrektsemalt väljenduda, täiskasvanutest. Need, kellega sisseastumiskatsetel koolides kokku puutusin, oskasid oma valikuid loogilisemalt lahti seletada kui paljud meie riigiisad. Seisukoht “Tulin siia kooli, kuna see on prestiizne” kõlab igal juhul usutavamalt kui “Tulin siia kooli katseid tegema, sest mulle sobivad selle kooli väärtushinnangud”. Tegelikkuse mõistmiseks on vajalik ausus.
Kui noor inimene soovib elus edasi jõuda, on mainekuse tagaajamine möödapääsmatu. “Prestiizse kooli lõpetamine tagab kergemini pääsu ülikooli” – instrumentaalne motivatsioon. Aga tänapäeva materiaalseid väärtusi hindavas maailmas teisiti ei saakski. Või ikkagi saab? Paljud põhikoolilõpetajad valivad kooli oma huvidest lähtuvalt ega ole sugugi valmis siinkirjutaja kombel vägivaldselt ja stressiga võidu joostes valemeid pähe ajama, et saada tasuks maineka kooli lõputunnistus.
On selge, et 9. klassi lõpetajad annavad endale aru, et korraliku hariduseta elus läbi ei löö. Siit jõuame juba vana küsimuse juurde: mis on korralik haridus? On see Tallinna kesklinna kooli lõputunnistus või avalik-õigusliku ülikooli diplom? Keskhariduse puhul on 16-aastaste seisukohad siinkohal enam-vähem selged. Probleem tekib kõrgharidusega, kus vaadatakse ainult nii kaugele, et ülikooli sisse saaks. Mis saab edasi, pole esialgu tähtis – kõrghariduse kvaliteet ei näi põhikoolilõpetajat huvitavat.
Selle aasta üheksandate klasside lõpetajad on 1980-ndate lõpu beebibuumi lapsed. Koolidel on, kelle vahel valida, ja ülikoolidki võivad veel mõni aasta kergemini hingata. Praegu elavad mainekad koolid konkurentsi toel. Gümnaasiumi pürgijaid jätkub ka teistele koolidele. Tõsi, viimased peavad tegema aktiivsemat reklaamikampaaniat ja pakkuma rohkem “hüvesid”, st vastu võetakse pea kõik soovijad ja pearaha tõttu ei lasta õpilasel ka lihtsalt välja kukkuda. Prestiizsetel koolidel on kergem: kliendid tulevad ise hordidena kohale.
Kuid milline on olukord näiteks viie aasta pärast? Kas aastal 2010 ütleb Tallinna Inglise Kolledzi gümnaasiumiklassi pürgija endiselt, et otsustas nimetatud kooli kasuks õppeasutuse hea maine pärast? Mida hea maine üldse tähendab? Praegu on see midagi abstraktset. Iga kooli kandideerija annab oma tagasihoidliku panuse üldise prestiizi kujunemisele – edu algab kvantiteedist. Viie aasta pärast, kui gümnaasiumi astujaid on kordades vähem, tuleb leida uued eduks vajalikud lähtealused. Ehk hakkavad siis positiivse imidzi loomiseks pingutama ka koolid ise. Kõigile enam õpilasi ei jätku ja sulgemise eest päästab vaid kvalitatiivne areng.
Nn eliitkoolidel ei ole samuti võimalik, käed rüpes, mängu jälgida, sest praegused tendentsid näitavad, et õige varsti on igale gümnaasiumilõpetajale automaatselt garanteeritud koht ülikoolis, diplomgi juba ette valmis kirjutatud. Miks, taeva päralt, siis gümnaasiumis vaja pingutada, kui kõrghariduseni on võimalik jõuda palju kergema vaevaga. Nii tuleb ka koolide prestiizi hakata vaatlema hoopis teises dimensioonis.
On tähtis, et juba praegune põhikoolilõpetaja suudaks mõista mainekuse olemust. On see faktiteadmine, empaatiavõime või midagi muud? Eesti haridussüsteem ei näi siinkohal vastuse leidmiseks olevat kõige parem abimees. Vanemate huvid ei pruugi samuti laste omadega kokku langeda... Küsimusi ja probleeme on rohkem kui vastuseid.
Noorte pealehakkamine ja iseseisvus teevad ometi rõõmu. Ehk on praegustel põhikoolilõpetajatel võimalik meie ühiskonda muuta selles suunas, et ka poliitikast tahetaks rääkida ja kujuneks arusaam eetikast.