Teatrikuu mõttekesi

 Olid ajad – olid majad! Mälu on vahel ohtlik ja vahel tänuväärne asi. Mäletan, näiteks, et kooliteatrite festivalid algasid sügavaimal stagnaajal protestina tookordsete ENSV haridusministeeriumi korraldatud näiteringide ülevaatuste vastu. Oma kodurajooni ülevaatusel esitasid õpilased täispikki, kahe- ja enamavaatuselisi lavatükke, vabariiki tohtis minna aga vaid pooletunnise katkendiga. Loomulikult tekitas see protesti nii juhendajais kui õpilastes: teed ära hiigeltöö, aga keegi nagu ei huvitugi sellest. Pealegi – vali, kuidas sa valid, aga sellist juppi, kus kõik tegelased ennast näidata saaksid, oli väga raske, sageli võimatu leida. Saaremaal kutsuti ellu isegi miniteatripäevad truppidele, mis suurest valikust välja jäid, ja needki olid suhtlemispeod imelise korraldusega.
Nii sündiski elu sunnil kooliteatrite liikumine – ikka kõrvu ametlike ülevaatustega –, mida juhendajatega isekeskis nimetasime “teiseks vaimsuseks”. Ja seda see oli. Sest erinevalt professionaalsetest teatritest, mille repertuaar pidi enne lavastuse töössevõtmist läbima range poliitilise ja parteilise kontrolli, olid õpilasteatrid oma valikutes vabad. Nii tõi Maret Oomer välja Schvartsi “Draakoni” ja Salingeri “Kuristik rukkis”, Aare Laanemets “Loomade farmi”, ma ise “Salemi nõiad” jne, jne… Nii et profid olid meie repertuaarivabadusele isegi pisut kadedad.
Aeg läks. ENSV asemele tuli Eesti Vabariik. Kooliteatrite festivalid muutusid legaalseks ja on nüüdseks saavutanud toonaste ülevaatuste mahu ja mõõtmed: et õpilaste järjest suuremale hulgale enese näitamiseks võimalust anda, on esinemiste pikkus limiteeritud. Osatäitjate arvu maakoolides määrab sageli transport: kas minna festivalile suure või väikese bussiga ja mis see maksab…
Sõna festival on ladina keelest tuletatud ja tähendab oma sisult pidu. Pidu eeldab piduliste soovi ühiselt pidutseda, aga ka pidulik olla. Kaht viimast hakkavad festivalid kaotama. Eelmisel aastal Narvas pidu üldse ei tehtud, ka tantsuõhtut osavõtjaile mitte. Festival on aga peale üksteise näitemängude äravaatamise ka suhtlemise ja uute sõprade soetamise koht. Viimasest jääb vajaka, sest nii mõnigi trupp tuleb kohale, mängib oma mängu ja sõidab minema. Nagu kõrgelt koteeritud täht. Au- ja tänukirjad saadetakse talle hiljem järele.
Meil siin oli ka teatripäev, osalejaiks viis truppi (kolm Kärdlast, Emmastest ja Käinast kummastki üks). Muidugi ollakse enne oma esinemist lavaga tegus ja pärast tuleb see ju maha võtta, et teistele ruumi teha, aga mingitki huvi teiste vastu võiks ju üles näidata. Vanasti tegime õpilastele juba kodus selgeks, kui tähtis on näha kas või teiste vigu, et neist siis pärast arutelude käigus õppida...
Suureks erandiks on Jõgeva Betti Alverile pühendatud luulepäevad “Tähetund”, mis paistavad juba aastaid silma tohutu pidulikkusega nii avamisel kui ka lõpetamisel ning osavõtjate suure ning hardunud luulehuviga üksteise kavade vastu. Kas on see uus “teine vaimsus”?
Laste ja noortega tehtava teatritööga ei võeta vastutust mitte ainult ühe näitemängu kvaliteedi eest. See töö hõlmab enamat, sest tänane murdeeas teatritegija on tulevikus täiskasvanud teatrikülastaja. Ja see, kas ta tuleb teatrisse saabaste ja kilekotiga või piduülikonnas, kingade ja ridiküliga, sõltub täna meist, tema teatrihuvi ja -kultuuri juurde juhtijatest.