Viimastel aastatel on palju räägitud jooksevkonto defitsiidist. Eesti jooksevkonto defitsiidi põhjus on lihtne ja selge – väliskaubandusbilansi puudujääk.
 
Väliskaubandusbilansi saame, kui riigi ekspordist lahutame selle riigi impordi. Väliskaubandusbilanss on positiivne, kui eksport ületab impordi, ja negatiivne, kui import ületab ekspordi. Ekspordi ja impordi puhul tuleb alati täpsustada, kas tegu on üldekspordi ja üldimpordiga või põhiekspordi ja põhiimpordiga. Üldekspordi ning üldimpordi puhul võetakse arvesse ka kaupade sissevedu tolliladudesse ja taasväljavedu tolliladudest, põhiekspordi ning põhiimpordi puhul seda arvesse ei võeta.
Vaatame Eesti Vabariigi üldeksporti ja üldimporti muu maailmaga viimase 12 aasta jooksul (1993–2004). Andmed on pärit statistikaameti andmebaasist (vt tabel 1).
Näeme, et väliskaubandusbilansi puudujääk on iga aastaga kasvanud. 2003. a oli Eesti Vabariigi väliskaubandusbilansi puudujääk juba 32,3 miljardit krooni, 2004. a aga 32,6 miljardit krooni. Et nii suuri arve paremini ette kujutada, tasub neid võrrelda teiste suurte arvudega, näiteks Eesti Vabariigi riigieelarve suurusega ülalnimetatud aastatel. 2003. a riigieelarve tulud olid umbes 39,6 ja kulud 39,7 miljardit, 2004. a riigieelarve tulud olid umbes 47,6 ja kulud 47,7 miljardit.
Et lugeja väliskaubandusbilansi dünaamikast paremini aru saaks, esitan tulemused ka graafiliselt. Trendide paremaks väljatoomiseks koostasin paketi Mathematica abil vähimruutude meetodil lähendpolünoomid, mis peaksid üldisi tendentse iseloomustama.
Graafikult (vt joonis 1) on näha, et EV väliskaubandusbilanss on iga aastaga aina halvemaks läinud, import on kasvanud kiiremini kui eksport. Kõige olulisemad majandusliku olukorra üldised muutused (börsikrahhi ning Venemaa turu ärakukkumise mõjud, EL-i astumise protsessiga kaasnenud impordi hüppeline kasv) on ülaltoodud graafikult hästi välja loetavad.
Jooniselt tulevad välja ka minu kasutatud polünoomidega lähendamise meetodi puudused. Nii saab kirjeldada ainult kõige üldisemaid tendentse. Detailsemaks uurimiseks tuleb arvestada, et üles- ning allahüpped graafikul (nn katastroofiteooria kohaselt võime neid nimetada ka katastroofideks) jagavad vaadeldava perioodi neljaks perioodiks, mil ekspordi-impordi olukorra iseloomustamiseks tuleks kasutada erinevaid lähendfunktsioone. Detailsema pildi saamiseks peaks aasta asemel vaatama veidi lühemaid ajavahemikke – poolaastat ja kvartalit. Vähimruutude meetodil lähendamise asemel võib kasutada ka splainidega lähendamist.
Tosin aastat võlguelamist
See, et EV väliskaubandusbilansi summaarne puudujääk aastatel 1993–2004 on 219 miljardit krooni tähendab, et me elame võlgu. 219 miljardit on astronoomiline summa, mida on raske ette kujutada. Jagades selle kõigi EV töötegijate arvuga (neid on viimaste andmete kohaselt 597 000), saame tulemuseks umbes 367 000 krooni. Seega iga töötegija kohta umbes 360 000 krooni.
Raha, mis on meie käest keskmiselt “tosina viimase aasta jooksul üle piiri” läinud, meist enamikul ei ole. Ka ei ole Eesti Vabariigis rahana kunagi olnud 219 miljardit krooni, mis on kaupade ostmiseks riigist välja läinud. Et meil pole seda raha kunagi olnud, oleme müünud välisomanikele maha enamiku oma ettevõtetest ning nüüd on jäänud lisaks üksikutele ettevõtetele müüa maha veel ainult odavat tööjõudu (allhange ning kalkunikitkujate tootmine), metsa ning muid loodusvarasid.
Peab tõdema, et meie ettevõtjad ei ole alati käitunud parimal võimalikul moel. Siis, kui tulnuks kogu kasum investeerida tootmise arendamisse ning innovatsiooni, kulutati raha losside ehitamiseks, jahtide ning luksusautode soetamiseks. Majandus on aga karm – iga viga võib jääda viimaseks. Seetõttu ei jäänudki paljudel ettevõtjatel üle muud, kui tuli oma ettevõte võileivahinna eest välismaalastele maha müüa.
Ka Euroopa Liiduga ei ole Eesti Vabariigi väliskaubandusbilanss hea. Põhjus on lihtne – me ei ole suutelised sinna eksportima (vt tabel 2).
Tabelile vastavad graafikud ning lähendpolünoomid on kujutatud joonistel 2 ja 3.
Eesti väliskaubandusbilansi defitsiit Euroopa Liiduga on kasvanud koos “eduka integratsiooniprotsessiga”. Põhjus on lihtne – Eesti ei käitunud euroläbirääkimistel oma huvide eest seisva iseseisva riigina ning võttis hulgaliselt vastu meile kahjulikke otsuseid, mis on hävitanud põllumajanduse ja tööstuse. Samas on Euroopa Liit käitunud tüüpilise protektsionistliku tolliliiduna ning takistanud Eesti kaupade sissevedu lisaks tolli- ja normatiivipiirangutele kõigi võimalike bürokraatlike võtetega.
Lähendpolünoome vaadates torkab silma ka see, et impordi ja ekspor- di vahe kasvab ning esialgu ei ole märkegi sellest, et väliskaubandusbilanss võiks tasakaalustuda. Ühelt poolt, me ei ole võimelised oluliselt suurenda-ma oma kaupade eksporti vanades- se Euroopa Liidu maadesse. Teisalt, neid asju, mida Eesti ise toota ei saa, oleks kasulikum importida Euroopa Liidu asemel Kagu Aasia maadest. Nüüd takistavad seda aga tollipiirangud.
Tulevik on tume
Euroopa Liidu tulevik on tume. Maavarad on otsas, majanduskasv nullilähedane, tootlikkus madal, põlisrahvastiku vananemise ja väljasuremisega kaasnevad sotsiaalsed protsessid lammutavad ühiskonnad ning lõpuks ka nendest ühiskondadest järele jäänud kes-tad – kuulsad Euroopa rahvusriigid. Meie oleme muutumas ühe allakäiva maailmajao majanduskolooniaks. Kolooniate maavarade, kaubaturu ning tööjõuressursside täielik ärakasutamine aitab agooniat ehk paari aastakümne võrra pikendada, aga suremisprotsesse pöörata ei õnnestu.
Juhul, kui mõni teine riik satub Eestiga sarnasesse olukorda ning hakkab ehitama üles oma majandussüsteemi, ei tohi ta korrata Eesti vigu. Et ellu jääda, tuleb alati tegutseda vastavalt olukorrale ning loobuda liberaalidele omasest dogmaatilisest, aga samas ka kõige enam minnalaskmist soosivast poliitilisest retoorikast.
Enamik riike kaitseb oma tootmist mitmesuguste tollide, litsentside, kvootide, normatiivide ja muu sellisega. Meie käitusime risti vastupidiselt – majandusvõitluse poksiringi sattunud algaja kombel üritasime ainult paitavalt rünnata ega pööranud kaitsele mingit tähelepanu.
Nüüd grogina nööridel lamades tuleb tunnistada ammutuntud tõde: noor, oma võimalusi otsiv majandus peab algul end kaitsma ning võib alles pärast tugevnemist hakata mõtlema kaitsetegevuse vähendamisele. Võib-olla Konstantin ei eksinudki nii väga palju, kui ta kuulutas: “Meie karusmari ei ole halvem viinamarjast.” Ja veel: “Iga sent väliskapitalile on Eesti riigi jaoks jäädavalt kadunud.”
Kuigi kapitalil (st kroonil, sendil ja dollaril) ei ole rahvust, on kapitali omanikul rahvus.

TÕNU TÕNSO,
TLÜ matemaatika
õppetooli lektor