Õpetajad vaatavad Tallinna ja Harjumaa poole

Tööd pakutakse õpetajatele palju, kuid pealinnast ja Harjumaast kaugemal
jäävad paljud pedagoogikohad täitmata. RAIVO JUURAKU foto

MARTIN KRÕLOV

 Kevade saabumisega suureneb kuulutuste arv, kus koolid otsivad endale uusi pedagooge. Kõige rohkem ilmub neid tööpakkumisi Õpetajate Lehe veergudel. See ajendas uurima, miks koolid kuulutuste kaudu pedagooge otsivad ja millised on tulemused.
 
On kuulutusi, kus kool otsib ühte õpetajat, aga ka selliseid, kus vajatakse korraga kümmet pedagoogi. Viimase näiteks on sügisel keskkoolina tööd alustada planeeriv Kihnu Gümnaasium. Kihnu Põhikooli õpetaja Evi Vesiku sõnul oli soovijaid üle kahekümne, komisjoni ette kutsuti 14. Kui humanitaarainete puhul oli konkurss tihe, siis näiteks matemaatikaõpetaja kohale pakkus ennast vaid üks inimene. Kandideerinute seas oli nii mehi kui naisi, nii lühema kui ka pikema pedagoogilise kogemusega inimesi. Vesiku sõnul põhjendasid paljud kandidaadid oma soovi Kihnu saarel töötada sellega, et praegustes koolides on ring täis saanud ja elus on vaja mingit muutust. Kandideerimist võeti kui väljakutset.
Lahkuma ei sunnita kedagi
15. aprilli ja 6. mai Õpetajate Lehe veergudel ilmusid Tallinna Üldgümnaasiumi kuulutused kaheksa pedagoogi leidmiseks. Põhjusi on mitu. Osa vanemaid õpetajaid jääb sügisest pensionile ja mõned noored lähevad lapsepuhkusele. Keegi vahetab elukohta. Lisaks toob kool põhjustena välja õpetajate töökoormuse suurenemise ning soovi leida parimad töötajad.
“Hakkamasaamatuse pärast meie koolist lahkutud ei ole. Õpetajad, kes on otsustanud pensionile jääda, on langetanud oma otsuse ise. Pole ka probleemi, et õpetajad lahkuksid kooli halva mikrokliima ja töötingimuste tõttu,” ütleb Tallinna Üldgümnaasiumi direktor Tiina Pall.
Kuulutuse kordamine lehes tähendab Palli sõnul strateegiat, et info paremini ja võimalikult vara silma hakkaks. Direktori sõnul on 19. mai seisuga huvilisi nii meeste kui ka naiste seast. Kandideerima on tuldud seetõttu, et osas koolides on koormused vähenenud, osa koole sulgemisele määratud, aga ka elukohavahetuse pärast.
Tallinna külje all asuv Jüri Gümnaasium otsis 4. veebruari Õpetajate Lehes ilmunud kuulutuses põhikooli matemaatika ja inglise keele õpetajat, klassiõpetajat, sotsiaalpedagoogi ja klassivälise sporditöö juhti. Matemaatikaõpetaja ja klassiõpetaja läksid lapsepuhkusele, inglise keele õpetajat pole olnud sügisest alates, vald andis raha sotsiaalpedagoogi ja sporditöö juhi palkamiseks.
“Viimasele kahele ametikohale oli kõige rohkem huvilisi – kummalegi 16,” ütleb direktor Maria Tiro. Teistele kohtadele oli 2–3 soovijat. Sporditöö juhi ametikohale kandideerinutest olid pooled mehed, üks mees oli huvitatud ka matemaatikaõpetaja kohast. Põhiliselt kandideerisid nooremad inimesed. Koolile on kõige probleemsem inglise keele õpetaja leidmine: üks kandideerinutest oli eriala üliõpilane, teised lihtsalt inglise keele valdajad.
17 soovijat kohale
Samuti Tallinna külje all asuv Viimsi Keskkool on avaldanud kaks kuulutust (15. ja 22. aprilli lehes), kus otsitakse põhikooli emakeele asendusõpetajat, põhikooli ja gümnaasiumi matemaatikaõpetajat, inglise keele asendusõpetajat ning klassiõpetajat inglise keele lisaerialaga, lisaks arendusdirektorit ja noortejuhti. Eesti ja inglise keele õpetaja lähevad lapsepuhkusele, teiste õpetajate vajaduse on tinginud kooli õpilaste arvu suurenemine. Matemaatikaõpetaja koormust on seoses pensionile jäämisega vähendatud.
Matemaatika ja eesti keele õpetaja konkurss ebaõnnestus, kummalegi kohale polnud ühtegi soovijat. “Probleemi lahendasime nii, et üks meie algklassiõpetaja, kelle lisaeriala on emakeel, saab eesti keele tunnid ära anda. Üks arendusdirektori kohale kandideerinu on erialalt matemaatikaõpetaja, loodame temaga tundide andmise üle läbirääkimisi pidada,” räägib Viimsi Keskkooli direktor Leelo Tiisvelt.
Seevastu klassiõpetaja ametikohale oli suur konkurss. Pooled kandideerinutest on lõpetamas ülikooli, pooled sellised, kes lõpetasid ülikooli paar aastat tagasi ja otsustasid alguses mujal proovida, üks oli töötanud lasteaias. Mõned kogemustega õpetajaid soovisid vahetada kooli kas elukohavahetuse või selle tõttu, et endisel kohal töötamiseks puudus motivatsioon.
Nn eliitkoolide kuulutusi tuleb ette harvem. Silma jäi Tallinna Reaalkooli 18. märtsi lehes ilmunud kuulutus, kus otsiti klassiõpetajat. Huvipuuduse üle reaalkooli õppealajuhataja Ene Saare sõnul kurta ei saanud: kokku oli 17 soovijat. “Mitu inimest oli Katleri põhikoolist, mis tänavu suletakse, oli neid, kes lõpetavad kevadel ülikooli, neid, kes soovisid vahetada elukohta või kooli. Oli ka selliseid, kes vahepeal koolielust eemal olnud,” ütleb Saar. Reaalkool eelistas kandidaate, kelle lisaeriala polnud inglise keel, sest vajaliku väljaõppega inimesi on juba piisavalt. Põhjus, miks õpetajat otsiti, on praeguse õpetaja pensionile jäämine.
Matemaatikaõpetajate põud
Tallinnast kaugemal on pilt vähem rõõmus. 11. veebruari ja 4. märtsi Õpetajate Lehes ilmusid Vändra Keskkooli kuulutused gümnaasiumi ja progümnaasiumi matemaatikaõpetajate leidmiseks. Märtsi kuulutusele oli lõppu lisatud “Kuulutus ei aegu!”.
“Kordasime kuulutust, kuna polnud huvilisi. Õpetajat oli vaja seetõttu, et keset aastat läks noor matemaatik meilt ära, talle pakuti juhtivat kohta. Gümnaasiumiossa otsisime matemaatikaõpetajat juba eelmisel aastal. Keset aastat ei ole õpetajat kerge leida, sest õpetaja naljalt kohta ei vaheta. Praegu annan matemaatikaõpetajana osa tunde ise, teised annab üks meie kooli lapsepuhkusel olev ja ülikoolis matemaatikat õppiv vilistlane,” ütleb Vändra Gümnaasiumi õppealajuhataja Kersti Valgeväli. Kuulutuse kordamisel on mõeldud ka sellele, et äkki jääb see silma näiteks mõnele lähedal elavale matemaatikaõpetajast pensionärile. “Kui jälgida Toila kooli matemaatikaõpetaja otsinguid, võib näha, et need kestavad juba seitse aastat,” lisab Valgeväli.
Kooli asemel muuseum
14. jaanuari Õpetajate Lehes ilmus Valga Gümnaasiumi kuulutus, kus vajati kiiresti arvuti- ja inglise keele õpetajat, 21. jaanuari lehes lisandus neile ajalooõpetaja ja 11. märtsi lehes saksa keele õpetaja koht. Viimane kuulutus oli aegumatu. Õpetajaid otsiti, kuna linna muuseum tõmbas koolilt ära kaks ajalooõpetajat, üks õpetaja läks õppeaasta keskel Rootsi tööle. Inglise keele õpetajat on kool direktor Raimond Lutsu sõnul otsinud kümme aastat. Praeguseks on kool leidnud ajaloo- ja saksa keele õpetaja. Täidetud kohtadele kandideeris 2–3 inimest.
26. märtsi lehes ilmunud Karksi-Nuia Gümnaasiumi kuulutuses otsiti uueks õppeaastaks bioloogia-, keemia-, füüsika-, geograafia- ja inglise keele õpetajat. Direktor Kalle Vister ütles, et inglise keele õpetajaks kandideerib mitu inimest, teiste ainetega on lugu kesisem.
Õpetajate leidmine varakult enne uue õppeaasta algust ei pruugi veel tähendada probleemi lahenemist. Nii on ühe Harjumaa kooli direktori sõnul tulnud väljavalitud inimestelt palju äraütlemisi, mistõttu oli vaja kuulutada välja uus konkurss.
Präänikut pakutakse vähe
Pea kõikides kuulutustes on öeldud, et kandideerima oodatakse erialase pedagoogilise kõrgharidusega inimesi. Uurisin, kas koolid on raskes olukorras nõus selle koha pealt silma kinni pigistama. Üldiselt mitte. See tuleks kõne alla, kui augustis-septembris on töötaja leidmisega suur häda käes. Siis on võimalik sõlmida tähtajaline tööleping üheks aastaks. Aga näiteks Tallinna Üldgümnaasium on uute tulijatega alati esmalt sõlminud aastase töölepingu, mida mõlema osapoole rahulejäämise puhul hiljem pikendatakse. Tulevane Kihnu Gümnaasium lükkas kvalifikatsioonile mitte vastavad kandidaadid otsustavalt kõrvale.
Enamasti uurivad koolid iga kandidaadi tausta, kuid vastustest jäi mulje, et mida suurem häda õpetaja leidmisega on, seda vähem tuntakse kandidaadi eelnevate tegemiste vastu huvi.
Präänikut, mis õpetaja tööle meelitaks, paljudel koolidel pakkuda pole. Tallinna ja Harjumaa puhul näib maksvat asukoht, reaalkooli puhul lisaks kooli nimi ja traditsioonid.
Samas ütleb Tallinna Üldgümnaasiumi direktor salatseval toonil, et konkreetsetele isikutele on pakutud nii mõndagi. Valga linn pakkus möödunud aastal inglise keele õpetajale stardirahaks 15 000, korter on direktori sõnul läbirääkimiste teema. Karksi-Nuia kooli direktor kinnitab, et kokkuleppele jõuab nii elamispinna kui lisatasude osas. Viimsi Keskkoolis makstakse täispalka väiksema koormuse juures ning vald lisab klassijuhatamise eest poole rahast. Korralikult makstakse ka lisatöö eest. Vändra Gümnaasiumi kuulutuses pakutakse kahe- ja kolmetoalist mugavustega korterit ning konkurentsivõimelist palka. Viimast tuleb tõlgendada õpetaja palga kontekstis. Lisatasu maksmine eeldab lisaülesannete täitmist, mis kooli arvates ei tohiks noorte puhul olla probleem ning on nooremõpetaja palgale tõhus lisa.

Sehkendamine kooli ümber

20. mail ilmus Õpetajate Lehes Toivo Maimetsa ning akadeemikute Olav Aarna, Jaan Einasto ja Ene Ergma avalik pöördumine. Oma arvamuse selle kohta avaldavad ühiskonnategelane Ülo Vooglaid, Ülenurme Gümnaasiumi õpetaja Tarmo Kerstna ja Ühiskondliku leppe Sihtasutuse tegevjuht Agu Laius.
 
ÜLO VOOGLAID:
 
“Akadeemikud, kes haridussüsteemi kohta sõna võtavad, on arvatavasti ikka veel asjatundlikud mingil alal, millega nad on pika elu jooksul tegelnud, mida on õppinud ja uurinud. Kuid kunagi avaldatud hüpoteesid maailmaruumi struktuuri ja paljude valgusaastate kaugusel olevate kinnistähtede kohta ei anna alust ega vähimatki õigust anda hinnanguid igal alal; ka mitte haridussüsteemi või õppekorralduse, -sisu, -vormide jms kohta.
Riigiasutused, kus toimub hoolimatu (aina kasvav) laristamine ja on kehtestatud rahva õiglustunnet sügavalt häirivad palgad, on akadeemikud ja endine haridusminister kodeerinud “konkurentsivõimeliseks tööandjaks”. Nad kirjutavad, et ühiskonna, eriti majanduse arengu peamised eeldused on inimeste ettevõtlikkus ja riskivalmidus. Meie ees on järjekordne juhtum, kus oma arvamusi ja uskumusi üritatakse esitada teadmisena ning koguni argumendina. End teadlaseks pidavate isikute puhul on see kohatu. Sellest tingitud kahju on seda suurem, mida enam rõhutakse akadeemilistele tiitlitele.
Koosmeele koalitsiooni tegutsemise ajal ei olnud selliseid algatusi, mis võiksid anda koolisüsteemile ja kogu ühiskonnale uue hingamise. Hinge mattis otsus anda koolieelsete lasteasutuste rahastamine kohalike omavalitsuste pädevusse, sest omavalitsustel puudusid selliseks üleminekuks vajalikud eeldused. Haridusministril ja teistel nn haridusametnikel ei läinud kahe aasta jooksul kuidagi korda haridus- ja kooliproblemaatika eristamine, rääkimata hariduse eelduste ja koolivõrgu kui süsteemi käsitlemisest. Ühiskonnal läks hästi, et õnnestus raudses haardes olnud valitsusest vabaneda enne, kui läbikaalumata ja katsetamata uuendusi jõuti ulatuslikult tegema hakata.
Seda, et koolivõrk ja koolis toimuv ei ole kiiresti muutunud ühiskonnas kujunenud vajadustega kooskõlas, on räägitud kümneid ja kümneid kordi. Akadeemikud kirjutavad sellest justkui avastusest. Totalitaarses ühiskonnas loodud haridussüsteem pidi tagama inimeste kasvatamise manipuleerimise objektideks. Sellist süsteemi ei ole enam mõtet täiustada. Asjaolu, et Res Publica valitsemise ajal väljapakutud koolimudel on kutsunud ühiskonnas esile laialdase diskussiooni, näitab, et pakutud lahendused olid toored ja süsteemi ei olnud üldse. Nüüd lendavad tõenäoliselt koos pesuveega aknast välja ka RP need ideed, milles oli tunda tervet iva. Selline on elu! Rahuldavad saavad olla üksnes süsteemsed lahendused.
Oleks äärmiselt kahetsusväärne ja vastutustundetu, kui praegune valitsuskoalitsioon peaks võimalikukuks jätkata seda katkendlikku liini, mida üritas luua arvatavasti asjatundlik geneetik Toivo Maimets ja mida on nõustunud kiitma talle tuttavad kosmoloogid. Et ühiskonnast ja ühiskonnas toimuvast regulatsioonist midagi kirjutada, on vaja ühiskonda tunda. Üleskutsete asemel on vaja seista selle eest, et Eestis alustataks kas või ühe haridusteadusliku uuringuga (NB! mitte ei tehtaks veel üht kirjeldust või sellist jora, nagu harrastatakse PRAXISES). Vaja on uuringut, millel on teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline alus, milles taotletakse, et algandmed oleksid usaldatavad ja esinduslikud, milles jälgitakse, et andmete usaldusväärsus ei läheks andmetöötluse käigus kaduma ja et hinnangud, järeldused, ettepanekud ja soovitused tuleneksid uuringu(te)ga tuvastatud faktidest, mitte kõrgel kohal istuma harjunute arvamustest.”
TARMO KERSTNA:
 
“Nelja akadeemiku pöördumise aspektid on muidugi õiged. Aga need probleemid ei sündinud üleöö. Pöördumises on rõhutatud hariduse osa ja seda madalseisu ei saanud ohjata respublikaanist juhitud valitsus ega hariduse tüüri juures olijad. Sellest on kahju, sest õpetajate lootused olid suured. Kahjuks sünnitas mägi hiire – kui sedagi.
See valitsus sünnitas hariduse valdkonnas suurima ebamäärasuse, sebimise ja sehkendamise kooli ümber ning suurima vastandamise koolielus, mida olen oma 52 pedagoogiaasta ja 32 koolijuhi aasta vältel tajunud. Respublikaanide hariduspoliitika tootis stressi, usaldamatust, pingeid ja arusaamatusi. Õpetajad võõrandusid haridusametnikest, inspektoritest ja hariduspoliitikast. Ministeerium elas oma elu ning õpetajad ja kool oma.
Ministeeriumil õnnestus luua täiuslik vastandamise süsteem: koolid on konkurendid, õpetajad teenindajad, õpilased kliendid. On kujundatud vastandlikud paarid: õpilane–õpetaja; lapsevanem–õpetaja; üldsus–õpetaja; inspektor–õpetaja; õpilane–õpilane; vana õpetaja–noor õpetaja; haridusametnik–õpetaja; eliitkool–põhupead. Õpetajast loodi poliitikute tahtel kurjuse ja hädade juur, keda peeti stagnandiks, rumalaks, ajast mahajäänuks, võimetuks õpilastega toime tulema. Eks õpetaja ole ka vanemate piksevardaks, sotsiaaltöötajaks ja süsteemi tuhkatriinuks. Haridusministri lubatud palgaprotsendid jõudsid ainult mõnda kooli.
Ajakirjandust ei huvitanud eelmise valitsuse positiivne sõnum koolist, kuid väikesest negatiivsest sõnumist puhuti suur mull. Õpetajaid hirmutati standardite, kutseeksami ja tähtajalise töölepinguga. Õpetaja tembeldati saamatuks, võimetuks, kvalifikatsiooni kaotanuks, laisaks, diktaatoriks, arenemisvõimetuks. Teda kritiseeris igaüks. Arusaamatu oli poliitiline tellimus suruda õpetajale peale tähtajaline tööleping ja ka kogenud õpetajale kutseeksam
Kolmsada inimest olevat tegelnud projekti “21. sajandi kool” dokumentide väljatöötamisega. Ei sündinud õieti midagi. Komisjonide koosseisus oli ka õpetajaid, kuid laiapõhjaliste “spetsialistidest” koosnevate komisjonide töö oli nagu kaamelist ja varblasest vorsti valmistamine vahekorras üks kaamel ja üks varblane (õpetaja). Lõpptekst sündis ikka poliitikute tahtest. Õnneks pani praegune riigikogu nendele “nägemustele” piduri peale ja loodetavasti jäädavalt. Tuleb minna uuele ringile. Olav Aarna juhitud haridusfoorum ei ole senini jõudnud marjamaale.
Viieaastase töölepinguga on iga direktor lõa otsas ja peab eelkõige oma tööandjale meeldima. Kooli edukus ei ole kõige olulisem. Nii kujunevad meil rändavad koolijuhid, kes tihti viie aasta järel peavad elukohta vahetama, kuigi oma põhitöös etteheiteid ei saanudki. Otsustas poliitiline kuuluvus.
Ka riigieksamite praegune süsteem ei soodusta mingit loovust, vaid on hindamise süsteem, mis loob ideaalsed tingimused enda koolist läbivedamiseks ilma igasuguse loovuseta. Poolest aprillist on eksamite tõttu kogu koolitöö häiritud, 12. klass ei saa kuidagi oma nõutud programmitunde kätte.
Uus valitsuskoalitsioon ei anna tagasipööret eelmise valitsuse mõne poliitiku kavandatule. Ei ole lihtsalt millegagi edasi minna. Tuleb tõsta ausse oskused igal alal – ka hariduse reformimises. Mina tunnustan asjatundjaid.”
AGU LAIUS:
 
“Res Publica liikmetest akadeemikud on toonud esile juba aastaid räägitud probleemid. Riigisektori konkurentsivõimele või selgelt välja öelduna ametnike palkade kasvule ning ametnike arvukuse kasvule andis vastupidi valimislubadustele rohelise tee Res Publica juhitud valitsus. Eesti jätkuvalt negatiivsest iibest lähtuvad probleemid oleme teadvustanud. Kui ühiskondliku leppe eksperdid 2003. a kevadel saabuvaid kriise ennustasid, lükkas just Res Publica sellise lähenemise otsustavalt tagasi. Soovitati leppe teema juurde tagasi tulla, kui kriisid juba käes.
Täna on meil kriis tervishoiu rahastamisel, madalad pensionid ja ressursside nappus hariduse tarvis. Ja nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, on siin üks lahendusvõti sotsiaalharta kohase õiglase palga põhimõtete rakendamine Eestis.
Res Publicale omaselt näevad ka erakonna akadeemikud lahendusi revolutsioonis, kui kirjutavad vana ja uue poliitika vastandamisest, kõige olnu ja olemasoleva eitamisest.
Probleemid on olemas. Kuid neid ei ignoreerita. Enamgi veel – nende küsimustega on pingsalt tegelnud ka ühiskondliku leppe protsess. Kuid ühiskondlik lepe ei pea võimalikuks revolutsioonilist teed, vaid samm-sammulist edasiliikumist ulatuslike arutelude kaudu ühiskonnas. See tagab, et kõik asjaosalised mõistavad kokkulepitud muutusi ja need saavad ka teoks. Ei saa nii, et kutsutakse olema mõtlevad ja loovad, kuid väljapakutu osas eeldatakse tingimusteta kuuletumist parteile.
Muutused koolis peavad sündima ühiskondliku dialoogi kaudu. Tuleb ilmutada tahet aruteludeks ja selle kaudu kokkuleppimiseks, mitte avalduse kaudu reanimeerida juba eelmises koalitsioonis toetuseta jäänud eelnõusid.”
 
 

Repliik

Pingetaluvusest kokkuhoiu- poliitikani

Õpetajate otsimise kuulutustest artiklit kirjutades jälgisin ka seda, mida konkureerijatelt nõutakse. Peamiselt piirdusid nõudmised erialase pedagoogilise kõrgharidusega. Päevalehtedest töökuulutusi lugedes märkab, et neid kõiki läbib kandidaadilt eeldatav pingetaluvus. Õpetajate otsimise kuulutustest ei leidnud ma sellist nõuet ühestki.
Isegi need, kelle pedagoogiline kogemus piirdub kõrghariduse omandamisel läbitud praktikatundide andmisega, mõistavad hästi, et selle klausli puudumine ei tähenda, nagu oleks õpetaja amet kerge. Vastupidi – nii kuulutajad kui ka potentsiaalsed retsipiendid saavad väga hästi aru, et pingetaluvus on klassi ees seistes enesestmõistetav kriteerium, mida pole vaja eraldi mainida.
Seevastu äriringkondade esindajad, kelle viimane kokkupuude kooliga ulatub enamasti gümnaasiumi lõpuklassi, ei pruugi seda mõista ja arvavad, et õpetajatöö on meelakkumine. Mis see 24 tundi nädalas siis ära pole? Kui see jääb pelgalt ühe piiratud mõtlemisega rahajõmmi mõttevälgatuseks, ei tasu asjast probleemi teha, aga kui nii hakkab arvama ärieliit tervikuna, on aeg häirekella lüüa. Teen koolidele seetõttu ettepaneku lisada edaspidi kuulutusse pingetaluvuse nõue. Võib-olla aitab see saavutada kompromisse võimu ja vaimu vahel.
Rõõmu teeb, et leidub veel inimesi, sealhulgas värskeid ülikoolilõpetajaid, kes on valmis koolmeistriametit proovima. Ka maakohtades. Ent täielikuks rahuloluks pole põhjust, sest on palju koole, kuhu kvalifitseeritud pedagooge ei jätku. Positiivset märki näitab jällegi asjaolu, et koolist lahkutakse pigem elukohavahetuse kui madala palga tõttu. Et ka mõnes maakoolis konkureeris mitmele ametikohale rohkem kui üks kandidaat, lubab oletada, et varsti tuleb õpetajatel töö leidmiseks senisest rohkem pingutada.
Viimase taustal kerkib küsimus, kui palju on riigil vaja aastas uusi õpetajaid koolitada. Riigi tellimus on olnud nii suur, et käesoleval aastal ei pruugi jätkuda bakalaureuseõppe lõpetajaid, kes võiksid jätkata pedagoogika magistriõppes. Arvestades õpilaste arvu vähenemist ja koolide sulgemisi, oleks otstarbekas vähendada riiklikku koolitustellimust ja kindlustada vabanenud vahenditest praegustele pedagoogidele kõrgem töötasu ning õpetajakoolituse valinutele kvaliteetsem õpe.
Minu mälestus õpetajakoolituse kasvatusteaduslike ainete läbimisest on ca 80 üliõpilasega loengud, seminarideks püüdsid õppejõud grupi poolitada. Aga 40 tudengit seminari jaoks on ikkagi liiga palju.
Kahjuks näib selline tendents kõrghariduses hoogustuvat. Kuidas peaks õppejõud seminare läbi viima, kui ruumis viibib üle 120 tudengi? Nii võib pidada kõnesid, kus mõnele soovijale antakse sõna ja teised kuulavad vaguralt pealt. Tulevaste haritlaste selline koolitus ei sobi kokku nüüdisaegse pedagoogika põhimõtetega.

MARTIN KRÕLOV

Nädalakommentaar

Tiit Kändler küsib võrguajakirjas Uudistaja (24.05.): “Kas mõni ikka teab, et Eestis kestab looduskaitsekuu? Et oli bioloogilise mitmekesisuse päev. Ja et siis tuleb 1. juunil looduskaitsepäev. Teadma peab sedagi, et Brüsselis algab roheline nädal. Kus on sees suitsetamise vastane päev ja kliimapäev ja mis veel kõik. Iga päeva kohta on valminud kokkuvõtteid, raporteid ja teadaandeid. Setus tulevad LUS-i päevad. Ja kalakaitsjatel on Värskas latikapäevad. Ning keskkondlastel Alma-Atas Århusi konventsiooni päevad.”
Maikuu üritustest väärib kindlasti märkimist ka pesakastide projekti pidulik lõpetamine 24. mail. Aukirjade jagamiseks ja kõnede pidamiseks oli tõesti põhjust: Tallinna Õpetajate Maja ja Eesti Metsatööstuse Liidu (EMTL) algatusel sündinud ettevõtmine osutus üle ootuste edukaks. Tööõpetuse õpetajad võtsid metsatööstuse liidu pakutud puitmaterjali pikemalt rääkimata vastu ja panid poisid pesakaste meisterdama. Bioloogiaõpetajad ja Tallinna Linnuklubi andsid nõu, kuidas ju kuhu need üles panna. Kokku osales projektis üle 20 Tallinna kooli. Õpilased valmistasid ja paigaldasid pealinna lähiümbrusesse ligikaudu tuhat pesakasti.
Tiit Kändler lõpetab oma kommentaari õhkamisega: “Tahaks ju ära metsa, loodusesse. Aga päevatöö vajab tegemist. Kuid ka suvepäev tahab nautimist. Päevitamist. Praegu, just praegu on looduses suve parimad päevad. Kui suvi ametlikult saabub, on kõik läbi. Linnud laulnud ja nõgesed metsas kaelani ning mets suvitajaid täis.”
Olen Kändleriga nõus. Praegu on tõesti parim aeg metsa, loodusesse, minna. Eelmisel laupäeval, mil ma väikese seltskonnaga Kõrvemaal matkasin, oli lehestik veel sedavõrd hõre, et vallseljakute harjadelt paistsid lähikonna kõrgendikud ja nende vahel sinetavad järved. Hiirekõrvus puudega mets paistis sõna otseses mõttes läbi. Maagiliselt kaunid vaated, mis ma alles nüüd enda jaoks avastasin – tegemist oli nõukogude ajal suletud alaga – innustasid üha edasi minema. Nii kujunes kavandatud lühimatkast kuidagi märkamatult 9-tunnine retk. Teadjamad ütlesid, et olime õhtuks läbinud umbes 35 kilomeetrit.
Võõral maastikul liikumise tegid hõlpsaks ja eksimisvõimaluse olematuks Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) tähistatud rajad. Selliseid radu on Eestis sadu ja tuleb järjest juurde. Teavet nende kohta pole raske leida. Miks siis mitte võtta aeg maha ja minna kas või kõige kiiremal eksamite ja kevadiste aiatööde ajal üheks päevaks loodusesse. Ei, mitte autoga mööda maanteid tuhisema, vaid sinna, kuhu pääseb ainult jalgsi. Üks päev uitamist mööda metsa- ja rabaradu, kus kohtad vaid kolme-nelja inimest – ja kevadväsimus on nagu peoga pühitud. Lisaväärtusena rahulolu sellest, et suutsid end argirutiinist lahti rebida. Ning kõik see ei maksa midagi.
 
 

Lõpudokumentide vormistamist tuleb alustada varakult

Lõputunnistuste vormistamist tuleb alustada varakult, mitte vahetult enne tunnistuste väljaandmist, et dokumentide lõplik trükkimine kulgeks tõrgeteta. Anname mõned soovitused ja näpunäited, kuidas tööd hõlbustada ja probleeme vältida.
Enne lõpudokumentide vormistamist tuleb kontrollida, kas õpilaste andmed EHIS-e õppurite alamregistris on õiged. Vajadusel tuleb andmeid täiendada või parandada. Kuna lõpudokumentide alamregistris lõpetajate andmeid enam muuta ei saa, on väga oluline, et õppurite registrisse sisestatud andmed on korrektsed. Lisaks isikuandmetele tuleb pöörata tähelepanu “õppetöö” all olevatele väljadele: “õppekava”, “klass”, “kooliaste” ning “põhikooli viimane klass” ja “gümnaasiumi viimane klass”. Need väljad on aluseks lõpetajate andmete lugemisel õppurite alamregistrist lõpudokumentide alamregistrisse.
Kui sisenete lõpudokumentide alamregistrisse, läheb süsteem vaikimisi lehele, kust saab lõpetajate andmed vastavasse registrisse lugeda. Selleks klikkige lingil “loe jooksva aasta lõpetajate andmed”. Otsing võimaldab sorteerida eraldi põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajad, samuti saab lõpetajaid sorteerida paralleelitunnuste põhjal.
Kontrollida tuleks ka seda, kas koostatud on õiged lõputunnistuste ja hinnetelehtede mallid. Kui sobivad eelmisel aastal koostatud mallid, saab neid kasutada ka tänavustele lõpetajatele dokumentide vormistamisel.
Lõpudokumentide printimisel saab teha proovitrükki, kontrollimaks teksti paigutust lehel. Trükiparameetreid on võimalik vajadusel muuta.
Kui mõni õppur sel aastal ei lõpeta kooli, võivad tema andmed jääda lõpudokumentide alamregistrisse, kuni kool on teinud otsuse tema koolist eksmatrikuleerimise või lõpetamise kohta.
Küsimuste tekkimisel tasub esmalt lugeda kasutajajuhendit, mis asub EHIS-e avalehel http://ehis.hm.ee ja avaneb ka lõpudokumentide alamregistris, kui klikite nupule “abi”. Samuti võib nõu küsida EHIS-e kasutajatoelt, mille kontaktid asuvad EHIS-e avalehel.
Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetanutele väljastatakse haridust tõendavaid dokumente EHIS-e baasil alates 2004. aasta kevadest.

konsultant

Õppeaasta väärt tegu

Haridus- ja teadusministeerium kuulutab üldhariduskoolidele välja konkursi “Õppeaasta väärt tegu”. Konkursi eesmärk on väärtustada ja tunnustada üldhariduskoolide innovaatilisi ettevõtmisi ning levitada head kogemust.
Õppeaasta lõpp on kokkuvõtete tegemise aeg. Eestis on palju koole, kus koolijuhtide, koolipidajate või õpetajate initsiatiivil on algatatud kooliarendusprojekte, et mitmekesistada õppetööd ja toetada lapse arengut. Head algatused väärivad tunnustamist ja kogemused teistega jagamist.
Konkursist osavõtuks palume esitada 30. juuniks projekti kirjelduse (2 lehekülge), milles on toodud välja projekti eesmärk, teostamise kirjeldus ning tulemus/ mõju õppe-kasvatustööle. Palume saata see märgusõnaga “Õppeaasta väärt teo konkurss” aadressil haridus- ja teadusministeerium, Munga 18, 50088 Tartu, kontaktisik Tiina Kivirand.
Töid võivad esitada kõik kooliga seotud osapooled: koolijuhid, õpetajad, lapsed, lapsevanemad, koolipidajad. Konkursi tulemused tehakse teatavaks järgmise õppeaasta algul.

juhataja

Haridusteave

 24. mail osalesid minister Mailis Reps ja asekantsler Madis Lepajõe Brüsselis EL-i haridus- ja noortenõukogu istungil.
 HTM-i Tallinna esindust külastas Hollandi haridus-, kultuuri- ja teadusministeeriumi delegatsioon, et tutvuda Eesti haridussüsteemiga.
 25. mail esines HTM-i kantsler Jaan Kallas ettekandega Äripäeva konverentsil Viljandis.
 HTM-i külastas Läti delegatsioon, et tutvuda hariduskorraldusega Eesti vanglates.
 HTM-i külastas Marylandi-Balti hariduskonsortsiumi delegatsioon USA-st.
 26. mail toimus HTM-i saalis konverents “Õppiv kool ja enesehindamine”, kus esitleti ka samateemalist raamatut.
 25.–27. maini külastab Eesti delegatsioon, kuhu kuuluvad minister Mailis Reps, abiminister Erkki Piisang, ministeeriumi ametnikud ning Kaubandus-Tööstuskoja ja Tööandjate Keskliidu esindajad, maailma suurimat kutsevõistlust Soomes. Kutsevõistlustel osaleb esmakordselt kaks Eesti võistkonda.

SÕNUMID, VARIA

Noor-Eesti 100

Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli korraldatud rahvusvahelisel seminaril “Noor-Eesti 100” esinesid kirjandusteadlased Eestist, Lätist ja Leedust.
 
TLÜ eesti kirjanduse professori Toomas Liivi ettekanne “Noorrahvuslus kui diskursus” osutas Noor-Eesti seostele teiste Euroopa rahvaste noorrahvuslaste liikumisega. Euroopa noorrahvuslus algas 1830. aastatel, mil Itaalias tegutses rühmitus Young Europe. Meie Noor-Eesti liikumine on analoogiline Läti omaga, oleme ju lätlastega kultuurilises mõttes üks rahvas, kuigi keel on erinev. Toomas Liiv leidis, et Eesti esimene tõeline nooreestlus oli 1860.–1870. aastate ärkamisajal ning meie suurimad nooreestlased Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. 1905. aasta Noor-Eesti liikumine oli juba teine.
Saagem koopiast originaaliks!
Kõige enam poleemikat tekitas Tiit Hennoste ettekanne “Noor Eesti: kirjanduse ja ühiskonna suhted 20. sajandi alguse post(?)koloniaalses Eestis” (hilisema pealkirjaga “Noor-Eesti kui lõpetamata enesekoloniseerimisprojekt”). Tiit Hennoste väitis, et Noor-Eesti on postkolonialismi mõistestikus eeskätt koloniaaldiskursuse matkimisele pühendatud projekt. Eesti oli 20. sajandi alguses ikka veel koloniaalmaa, mis püüdles vabanemise poole enesekoloniseerimise kaudu: vabatahtlikult võeti omaks kolonisaatorite väärtused, kultuur jm ning hakati sellele üles ehitama oma ühiskonda ja kultuuri. Noor-Eesti ideaal oli kultuurimudel, mis sisaldas palju laenamist. Eesmärk oli tuua Euroopa Eestisse ja seejärel viia Eesti Euroopasse. Sellest seisukohast on Noor-Eesti lõpetamata projekt, sest Euroopa Eestisse toomine on 20. sajandi lõpuks õnnestunud, aga Eesti viimine Euroopasse on alles nüüd tõsisemalt päevakorrale tõusnud. Tiit Hennoste esitas üleskutse: olgem eestlased, olgem eurooplased, aga saagem lõpuks koopiast originaaliks!
Benedikts Kalnacs Läti Ülikoolist kõneles teemal “Varase läti modernismi välisallikad”. Läti Dzelme sai alguse 1906. aastal. Paradoksaalne on, et kirjanduse uute suundade esindajad Viktors Eglitis, Haralds Eldgasts ei kuulunud otseselt sellesse rühmitusse. 20. sajandi alguse modernism, mida nad esindasid, oli tegelikult modernismi teine laine läti kirjanduses – esimene oli olnud juba 1890. aastatel. Läti kirjandust mõjutasid sel ajal nii Euroopa klassikalised kui ka modernsed tekstid.
Ramutis Karmalavicius Leedu Kirjanduse ja Folkloori Instituudist pidas ettekande “Leedu kirjanduse situatsioon 20. sajandi alguses”. Leedu kirjanduses väljendusid radikaalsed muudatused impressionismi ning sümbolismi tulekus, samuti müüdi ja psühhoanalüüsi rakendamises ning modernismiga eksperimenteerimises. Leedu peamised välismõjud on olnud poola ja vene kultuur ning hoopis vähem näiteks saksa kultuur, mis Lätis ja Eestis on põhirolli mänginud.
Läti hamsunism
Seminari teise osa ettekanded keskendusid spetsiifilisematele teemadele. Maija Burima Daugavpilsi Ülikoolist tegi ettekande “Läti hamsunism”. Norra kirjanik Knut Hamsun (1859– 1952) on mõjutanud mitut läti kirjanikku, temalt on laenatud tegelaskujusid, nende nimesid, ka süzeed on mõnikord lähedased. Maija Burima kirjeldas, kuidas Hamsuni retseptsioon on muutunud kirjandusajaloolisest retseptsioonist kultuuriliseks retseptsiooniks, st kuidas Knut Hamsunist on saanud läti kultuuriteadvuse osa.
Linn kui rahvuskultuuri sümbol
Toomas Haugi elevust tekitanud ettekanne “Nooreestlane Rudolf Lesta” peatus Rudolf Aleksander Lesta (1885–1941) arhitektuursetel visioonidel ja unistustel. Rudolf Lesta oli Gustav Suitsu koolivend ning Noor-Eesti liikumise üks algatajaid, kuid jäi sellest peagi kõrvale. 1920.–1930. aastatel sai ta avalikkusele tuntuks asjaarmastaja arhitektuuriloolase ja linnaesteedina, kes pakkus ridamisi välja radikaalseid ettepanekuid Eesti linnasüdamete ümber- ja ülesehitamiseks. Tema arhitektuurialastes fantaasiates väljendub Noor-Eesti kui linnakultuuriline liikumine kõige selgemalt ja grotesksemalt.
Lesta käsitas linna kui rahvuskultuurilist sümbolit, kui teatavat semiootilist ehitist, mis on vaja panna tööle nii, et ta kehastaks Eesti iseseisvust ja edastaks eestluse kohta Euroopa-väärilist signaali. Eesti ajaloo hõlmavaks sümboliks pidi saama Tallinnas Harjumäele rajatav nn Ehapunakuningriigi residents, totaalne memoriaalansambel. Rudolf Lesta tegevuses võimendusid Noor-Eesti liikumisele iseloomulikud kvaliteedid: frankofiilia ja germanofoobia, Euroopa- ja vormikultus, talupoegliku mineviku häbenemine ja urbanistlik identiteediloome, visionaarsus ning võimatu võimalikuks saamise ihalus.
Nooreestlaste naisekujud
Elo Lindsalu rääkis teemal ““Meelest üks valge käsi ei lähe...” nooreestlaste naisekujudest”. Nooreestlaste Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglase loomingus on naine tähtsal kohal. Sajandialguse uuenduslikus kirjanduses kõigub minajutustaja kahe äärmuse – naise jumaldamise ja vihkamise – vahel. Realistliku naisekirjelduse asemele tuleb psühholoogiline tunnetekirjeldus – naisest saab meestegelase hingepeegel. Nooreestlaste suhtumine naisesse on võrreldav kunstniku suhtumisega modelli: näiteks Gustav Suits püüdis vormida oma sõbrannasid oma ideaalile vastavaks, samuti teeb J. Randvere Ruthiga Johannes Aaviku novellis “Ruth”.
Maa, mida ei ole
Õnne Kepp tegi ettekande “Maa, mida ei ole: Gustav Suitsu Tuulemaa”. Üks eesti luule kuulsamaid liitsõnalisi metafoore Tuulemaa ilmus kirjandusse juba 1887. a Friedrich Kuhlbarsi luuletuses “Soov isamaale” Eesti poeetilise sünonüümina. Põhimõtteline pööre ja mitmekihilisem semantika tuleb 1913. a Gustav Suitsu luulekoguga “Tuulemaa”. Luuletajale on iseloomulik tuule ambivalentne, ühtaegu liikumist ja vaibumist (tuuletust) väljendav kujutamine. Luuletus “Tuulehaud” viitab sellele, et tuul on surnud. Tuulemaa on maa, kus on palju tardunud tuuletust, ent ometi püüdleb Gustav Suits selle imeliku maa poole. Soome-rootsi luuletajal Edith Södergranil ilmus 1925. a luulekogu “Maa, mida ei ole”. Võib-olla tekitas elu võõrsil neil mõlemal vastupandamatu tunde millegi ideaalse, erakordse ja raskesti kättesaadava järele, ka sellise (kodu)maa järele, mida tegelikkuses ei ole, aga millest saab unistada.
Noor-Eesti seminar oli sisutihe ning poleemiline. Tundub, et Noor-Eesti liikumisel on just tänasele eestlasele palju öelda. Kindlasti on üks seoseid tänapäevaga noorusekultus, millele viitas ka Toomas Liiv oma avaettekandes, kuigi 20. sajandi algul oli see ühtlasi selgelt poliitiliselt meelestatud noorus.

AILE TOOMING,
TLÜ eesti kirjanduse õppetooli õppejõud
 

 Parim tulevikuennustaja on minevik

23. mail (mõnedel andmetel 24. mail) 1905 avati Tartus esimene rahvuslik lasteaed. 11. mail 2005 peeti Tartus Vanemuise Kontserdisaalis selle tähtpäeva puhul konverents “Sada aastat rahvuslikku lasteaeda Eestis”.
Ligi 500 korda liikus kontserdimaja uks, lastes sisse konverentsist osavõtjaid. Kes nad olid? Kõigepealt Tartu ja Tartumaa lasteaednikud, kes töötanud üle neljakümne aasta. Teiste hulgas Alvi Nigola – Helika lasteaia endine juhataja; Ellen Tomson – Kannikese lasteaia liikumisõpetaja; Eha Kohv, kes töötanud legendaarses Jaama 14 lasteaias. Nende ja teiste päev lõppes Tartu maavanema tänukirja ja meene kättesaamisega.
Tulid ka Tartu lasteaedade juhatajate asetäitjad õppe- ja kasvatustöö alal (kes mõtleks selle lohiseva ametinimetuse asemele midagi suupärasemat?). Neil oli lausa mitu ülesannet täita. Pärastlõunal esitasid nad naljapilte lasteaedade ajaloost O. Lutsu “Kevade” tegelastena, kes lasteaias käivad.
Enamiku moodustasid Tartu linna ja maakonna lasteaednikud. Tuldi ka teistest maakondadest. Silma hakkas noorte neidude hulk nende seas. Aga ei ühtki meest. Ikka veel mitte.
Haridusminister Mailis Repsi tervituskõne oli lootusrikas – ehk muutub lasteaiaõpetajate eluolu paremaks.
Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi teadur Mare Torm esitas konverentsi põhiettekande. Lasteaedade ajalugu on auväärne. Ajalugu teevad inimesed. Anna Haava eluloost selgub, et temagi, nagu ka Miina Hermann (Härma), töötas lasteaias. On sümboolne, et 7. märtsil tähistas teenekas lasteaednik Anna Mirka oma 100. sünnipäeva.
Tallinna Ülikooli doktorant Maarika Pukk tõdes, et lasteaedade ajalugu on vähe uuritud, ja selgitas lahti mõiste lasteaiakultuur, mis on seal töötavate inimeste suhteliselt ühtne ettekujutus väärtustest, sümbolitest, rituaalidest, eeskujudest.
Heatasemelise lasteaiakultuuri võti peitub mineviku tegutsemiskultuuri tundmises.
Muutustega Eesti ühiskonnas muutub ka koolieelsete lasteasutuste töökorraldus. Tartu linnavalitsuse haridusosakonna peaspetsialist alushariduse alal Meeri Tampere rääkis taasiseseisvumisel tekkinud vajadusest reformida nõukogulik haridussüsteem.
Eesti lasteaedades töötab üle 7000 lasteaiaõpetaja, ligi 5000 neist on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Seminari (varem Tallinna Pedagoogiline Kool). Sirje Allmann kõneles selle kooli lasteaiaõpetaja väljaõppest.
Lapse põhiküsimus on miks. Tore on kuulda, kui laps soovib teada, et miks sina, tädi Helve, tööl ei käi, vaid kogu aeg meie juures oled, või miks kogu aeg suvi ei ole.
Miks tekkisid lasteaiad? Sellele küsimusele vastas auväärseim konverentsist osavõtja Helga Kurm.
Meremäe lasteaia juhatajal Milvi Jõel oli kaasas ulatuslik ülevaade Võrumaa lasteasutuste arenguloost. Kas igal maakonnal on oma põhjalik lasteaedade ajalugu, on’s see igal lasteaial?
Õhtupoolikul liikus kontserdimaja uks jälle pool tuhat korda. Lahkusid tänased tegijad, et homme olla laste juures, kes vajavad tarka, hella, tervet ja head palka saavat õpetajat.

õppe- ja kasvatustöö alal
 

Kunstipesa

Koolimaja hämaravõitu keldrikorrusel oli hall ja tolmune ruum, tuubil täis vana mööblit ja tarbetut kila-kola. Ühel varakevadisel päeval ilmusid välja töökitlites poisinaasklid, värviämbrid näpus ja maalrinäod peas. Algas lustakas seinte ülevõõpamise aktsioon. Värvijutti ei pidanudki väga täpselt tõmbama ning aknalauad võis isegi tumesiniseks maalida! Ja uksepiidad kirjuks – pidavat kunstipärasem olema. Appi tõttas koolitädi, kes äratas aknad vahuveega uuele elule, tööõpetuse õpetaja sättis mööblitükid paika, ikka need ise puupakkudest meisterdatud, mis jõulunäidendist üle jäid. Sotsiaalpedagoog transportis kohale triibulised kaltsuvaibad (tema koju ei jäänud vist küll enam ühtegi põrandasoojendajat). Värvipurgid riiulisse, toekad maalipintslid suurde korvi, paberivaru ootele ja valmis!
Kunstiateljee soolaleivapidu kujunes rahvarohkeks. Ükskõikseks ei jäänud keegi.
Kunstitegemine ateljees on täie hoo sisse saanud. Esimene tõsine töö oli pabervalgustite disainimine. Elektritöödki on ära proovitud, loomulikult juhendaja valvsa pilgu all. Ja meie esimene näitus oli täitsa nagu päris… Ateljee toimib “avatud ateljee” vormis, kus tegeldakse kunstiprojektidega. Töö toimub tsükliliselt (tarbekunst, graafika, maal, joonistamine jne). Ateljeed külastavad kunstihuvilised lapsed-noored tunniväliselt või kunstitunni raames. Ealisi piiranguid pole. Oodatud on ka õpetajad ja lapsevanemad, kes soovivad kunstiga kokku puutuda.
Turvaline kunstikodu pakub võimalust ka probleemidega kimpus olevatel lastel end leida ja teostada. Maakoolina peame seda üritust eriti vajalikuks. Ruumi olemasolu kergendab “kunstipesa” sisseseadmist. Üks põhjus ateljee loomiseks on kunstiõpetuse väike osakaal õppekavas.
Töötahet ja ideid on palju, tegevusvaldkond lai, aktiivsed juhendajad olemas. Projekti koordinaatorid on Stella Kalkun (kunstirühmitus ARTur), kunstiõpetaja Alge Sard, sotsiaalpedagoog Helen Tomp, poiste tööõpetuse õpetaja Rein Leichter, T.O.R.E-tugiõpilased.
Kunstipesa sündis kunstiaasta raames Vinni-Pajusti Gümnaasiumis.

VPG infojuht

Rõõm koostööst – lahtiste uste päevad Paide Ühisgümnaasiumis

11. mai õhtupoolikul tervitas Paide Ühisgümnaasiumi uksest sisseastujaid õpilasomavalitsuse president Sandra Silluta, kes ulatas kõigile kooliruumides orienteerumiseks infovoldiku.
Võimalik oli külastada õpilasomavalitsuse ruumi, mis tavapäraselt on vaid tegusamate õpilaste pesapaik. Kõrvalruumis rõõmustasid silma poiste valmistatud puidust esemed ja käsitööklassis kudusid kangastelgedel huviringi õpilased. Tipplaskurile Inna Rosele järeltulijaid treeniv Rein Valdru ootas uudistajaid lasketiirus.
Esimesel korrusel toimetasid õpetaja Kristi Tederi nobedanäpulised tüdrukud, kelle abiga sai meisterdada riidest tulbi. Kingitus valmis vaid mõne minutiga. Samas ootas õpilaste valmistatud suupistetega laud, millel retseptid kaasavõtmiseks neile, kellele pakutu maitses.
Teise ja kolmanda korruse ainekabinettides ootasid õpetajad küsimusi eksamite kohta, tegid rühmatöid ja esitlesid fotokroonikat õppetööst. Et koolis õpetatakse inglise, saksa, vene ja prantsuse keelt, oli kooli keeltekeskuses võimalik jälgida võõrkeelseid filmiprogramme ja tutvuda eri maade ajakirjandusväljaannetega. Rõõmu põnevast tegevusest võis kogeda õpetajate Marje Tederi ning Mariell Kollini keemia- ja bioloogiaklassis. Loodusklassis ülesseatud taime- ja loomariigi näituse põhjal sai lahendada ristsõnu ja vaadata õpetaja Maarika Männili õpilaste uurimustöid. Saalis aga rõõmustas vaatajaid õpetaja Ülle Leppoja näitering etendusega “Mari ja Roosikrants” (Leelo Tungal) ja õpetaja Marju Õigus oli lahklt nõus näitama, kuidas noored näitlejad harjutavad.
Tegevust jätkus ka pargis. Hiljuti uue katte saanud jooksurajaga kooli staadionil lustis noortega võistlusmänge organiseerides õpetaja Andres Siilak. Kooli loodusõpperaja skeem loodusklassi stendil suunas huvilisi läbima õpperajaga osaliselt kattuvat terviserada. Õhtu lõpetuseks oli staadionimeister Urmas Mäenurm valmistanud ette grillimispaiga.
Juureldi ka koostöövõimaluste üle. Esimest aastat kooliteed alustavate laste pered arutlesid kooli psühholoog Maie Angerjasega teemal “Mis muutub minu elus, kui laps läheb kooli”. Lastevanemate Liidu peasekretäri Kaur Hansoniga püüti määratleda kooli võimalusi ja rolli õnnelikuks inimeseks kujunemisel.
Usun, et õnnelikud hetked sünnivad heast tahtest, lahkest meelest ja soovist valmistada rõõmu endale ja teistele. Seda kõike jagus tol õhtul nii lastevanematele, õpilastele kui ka üritust ette valmistanud õpetajatele.

MARE TÕNISSON

Tasuta koolitoidu eelnõu sai valitsuse heakskiidu

 Valitsus kiitis heaks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt toetatakse senise 1.–4. klassi õpilaste asemel kõigi põhikooliõpilaste koolilõuna kulude katmist riigieelarvest.
Eelnõuga täiendatakse ka kutseõppeasutuse seadust, mille kohaselt nähakse riigieelarves ette toetus kutseharidust omandavate õpilaste, välja arvatud rakenduskõrgharidusõppe õppekava järgi õppivate õpilaste ja üliõpilaste, koolilõuna kulude katmiseks.
Koolilõuna kulude katmiseks eraldatava toetuse jaotamise korra ning koolilõuna arvestusliku maksumuse ühe õpilase kohta kehtestab valitsus määrusega. Oma territooriumil õppivate põhikooliõpilaste toetamise tingimused ja korra kehtestab valla või linna volikogu ning kutsekeskharidust omandavate õpilaste toitlustamise toetamisel vastava kooli pidaja.
Eelnõu kohaselt võib üldharidust omandavate õpilaste koolilõuna toetust kasutada üldkeskharidust omandavate õpilaste koolilõuna kulude katmiseks juhul, kui põhiharidust omandavate õpilaste koolilõuna kulud on kaetud.
HTM-i prognooside kohaselt on 2006. a üldharidust andvates õppeasutustes kokku 133 547 1.–9. klassi õpilast, kes peaksid koolilõunat saama. Arvestuslik kulu on 264 089 193 krooni. 2005. a riigieelarves on koolilõuna kuludeks kavandatud 103 400 000 krooni, seega lisandub üldhariduskoolidele 2006. a täiendav vajadus 160,7 mln krooni. Kutseõppeasutustel on kogukulu 19 832 000 krooni.
Seadus jõustub põhikooliõpilaste kohta 1. jaanuaril 2006 ja kutsekeskhariduse omandajate kohta 1. septembril 2006.

konsultant

Euroopa haridusministrid arutavad kõrgharidusega seonduvat

Bergenis 19. ja 20. mail toimunud 45 riigi haridusministri kohtumisel lepiti kokku järgmise kahe aasta ühine tegevuskava Euroopa kõrgharidusruumi arendamisel.
Senistes aruteludes on lepitud kokku ühiskraadide ja -diplomite väljastamist võimaldava seadusandluse väljatöötamine ning sammud, mis on vaja teha suurema usalduse saavutamiseks eri riikides omandatud kvalifikatsioonide tunnustamiseks. Vastastikuse tunnustamise aluseks on kvaliteet. Suurema tähelepanu pööramine kvaliteedile tähendab Eesti jaoks võrreldavate nõuete ja senisest rangemate kriteeriumide kehtestamist eelkõige doktoriõppes.
Lähiaastatel alustatakse rahvuslike akrediteerimiskeskuste kriteeriumide ja protsesside välist hindamist, et tagada keskuste otsuste usaldusväärsus kõigis 45 riigis.
Et tagada püstitatud eesmärkide elluviimine, hinnatakse regulaarselt protsessi kulgu. Paljud Euroopa Liidu riigid soovisid edaspidi arutada lisaks kvaliteedi ja konkurentsivõime arendamisele ka kõrgharidusse haaratud inimeste sotsiaalseid küsimusi.
Mitu haridusministrit muretsesid, et kvaliteedi tagamisega unustatakse Põhja-Euroopale omane heaoluühiskond kõrgharidussektoris, samas tunnistades, et raha tuleb pigem kvaliteeti suunata. Eesti haridus- ja teadusminister Mailis Reps ütles, et lisaks kvaliteedile ja sotsiaalsetele küsimustele peaksime tegelema ka diplomite tunnustamise küsimustega. Nimetatud ettepanekut ka arvestati.
Järgmisel kohtumisel 2007. aastal Londonis on tähelepanu keskmes doktoriõppe korraldus, õppejõudude ja tudengite mobiilsus ning sotsiaalmajanduslikud tingimused. Tähelepanu pööratakse ka elukestva õppe põhimõtete realiseerimisele kõrghariduses.
 

konsultant

EÜL lõi uue traditsiooni

Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) alustas uut traditsiooni, korraldades 14. mail Vanalinnastuudio suures saalis oma esimese kevadballi.
Balli ja sellele eelneva kontserdiga tänati EÜL-i koostööpartnereid ja tähistati Tallinna linna ja Tallinna Ülikooli lepingu sõlmimist. Kutse said sõbrad ja koostööpartnerid vabariigi valitsusest, riigikogust, Tallinna linnavalitsusest ja erasektorist, kõrgkoolide rektorid, EÜL-i liikmed ja hariduselu võtmeisikud. Originaalsust lisasid Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori kontsert-show ning eriline jazz-muusika tuba.
Ettevõtmist toetasid Tallinna linn, Tallinna Ülikool, Elisa. Fazeri poolt olid kommid ja Tridens pakkus vahuveini.
 

PALMI LIIVRAND,
EÜL-i avalike suhete juht

“Vägivallata noorus 2005”

25.–29. aprillini korraldasid Mustamäe LOV ja MTÜ Valge Maja kultuurikeskuses Kaja noorsoofestivali “Vägivallata noorus 2005”. Pealinna koolide õpilasi hõlmav üritus toimus juba seitsmendat aastat järjest.
Noored võistlesid break- ja show-tantsus, grafitis ja bowlingus. Rohkesti oli osalejaid koolidevahelisel jalgpalliturniiril, kehamaalingute ja tänavakorvpallivõistlusel. Üksteiselt võtsid mõõtu koolibändid. Oli lilleseade ja fotokonkurss, moe-show ja piljarditurniir. Toimus foorum “Vägivald koolis”. Noori külastas Foorum Teater. Festival lõppes lustaka peoga. Üritusel osales üle 4000 noore.

AVO SUURVÄRAV
 
 

Kreeka oli täis õisi

Raatuse Gümnaasiumi õpilased ja kaks õpetajat olid aprillis järjekordsel “Comenius 1” projekti “Euroopa ökosüsteemid” kohtumisel Kreeka partnerite juures.
 
Üleeuroopalises projektis osalev Miliesi gümnaasium asub samanimelises mägikülas, 340 km kaugusel Ateenast Magnisia maakonnas Pileoni mäel. Pileon on Kreeka mütoloogias tuntud kentauride mäena ja 12 kreeka jumala suveresidentsina. Maakonna keskus on Volose linn, kust algas argonautide meresõit Kuldvillaku järele müütilise kangelase Jasoni juhtimisel. Sellepärast on linna sümbol argonautide purjelaev.
Volos asub maalilise Pagasitikose lahe ääres. Siin toimusid 2004. a Ateena olümpiamängude jalgpallikohtumised. Linnas on umbes 70 000 elanikku. Otse lahe kaldal asub tsemenditehas, millest viib läbi Volost Pilioniga ja laheäärsete külakestega ühendav maantee, samuti 1895. a ehitatud kitsarööpmeline, tänapäeval üksnes turistide atraktsioonina kasutatav raudtee. Tollal oli raudtee ehitamine ajalooliselt ja tehnilise revolutsiooni mõttes väga tähtis sündmus, mis soodustas selle piirkonna igakülgset arengut.
Milies tähendab tõlkes õunapuid. Meie külaskäik sattus kõige ilusamale ajale – mäenõlvadel õitsesid õuna-, pirni-, ploomi-, kirsi-, apelsini-, aprikoosi-, virsiku-, mandli- ja muud puud, mille nime ei teagi. Huvitav oli näha, et õitsvad apelsinipuud kandsid samal ajal ka vilju. Apelsinipuid kasvas parkides ja teede ääres, meil oli imelik vaadata, kuidas nende viljad lihtsalt maas vedelesid. Palju oli oliivipuid ja viinamarjaaedu.
Raske oli ette kujutada, et seal oli talvel paar kuud üsna paks lumekate ja siis oli kitsastel ja käänulistel mägiteedel raske liigelda. Pilioni mäel asuvad turismikeskused pakuvad puhkuse veetmise võimalusi kogu aasta vältel – suvel puhkust merel ja mägedes, talvel suuskadel.
Koolipäev algas ühispalvusega
Miliesi gümnaasiumis on 7.–9. klassides kokku ainult 37 õpilast. Kohtumisel külavanemaga kuulsime, et Kreekas püütakse säilitada ka väikese õpilaste arvuga koole, muidu sureksid mägikülad välja. Miliesi gümnaasiumi õppurite kodud asusid ümberkaudsetes külades nii mere ääres kui ka Pilioni mäel. Koolibussiga toimetati õpilasi kooli ja koju tagasi. Bussid olid väga nüüdisaegsed, sest ohtlikel mägiteedel sõitmiseks peavad eelkõige reisijateveoga tegelevad transpordivahendid hästi korras olema.
Kreeka koolis algas koolipäev ühispalvusega kooliõuel. Religioonitunnid on kohustuslikud. Kiriklikel traditsioonidel on suur mõju. Kreeka-ortodoksseid kirikuid ja väikesi palvemaju on igas külas mitu. Paljudes kohta- des tegutsevad kloostrid. Pühapäeval käiakse kindlasti kogu perega jumalateenistusel. Kirikusse sisenejat jälgitakse hoolega – kas ta ikka on õige kristlane või mitte. Kui ta ikooni ees risti ette ei löö ja küünalt ei süüta, antakse märku, et ta lahkuks.
Liinibussis nägime, kuidas vanemad inimesed iga ohtliku kurvi juures või kirikust mööda sõites kolm korda risti ette lõid ja palvetasid.
Kiriku suurele mõjule vaatamata märkasime aga Ateenas iga kioski juures rohkeid pornoajakirjade ja samasisuliste videote väljapanekuid.
Väga meeldiv oli kogeda kreeka õpilaste südamlikku ja sõbralikku suhtlemislaadi. Ei märganud, et kedagi kaasõpilastest oleks aasitud, mõnitatud, togitud või ükskõik mil viisil ahistatud.
Väljaspool kooli olid kreeka noored üsna lärmakad, üksteisega kõneldi üle tänava, raadio keerati viimase vindi peale, linnas kihutati mootorrataste ja autodega piirkiirust arvestamata jms.
Kreekas töötatakse palju
Noorte omavahelises suhtluses ei märganud aga labasust ega pealetükkivust. Eeldatavale lõunamaisele temperamendile vaatamata olid noormehed väga tagasihoidlikud ja suhtusid neidudesse aupaklikult.
Kolme päeva jooksul miljonilinnas Ateenas märkasime ainult üht joodikut tänaval kakerdamas, külades sedagi mitte. Vestlustest selgus, et töötatakse palju, pereisasid kodus palju ei näegi.
Kreekas olles tulid sageli meelde mingid müstilised euronõuded, mida Eesti pidi täitma, et Euroopa Liidu liikmeks saada. Kreeklased ei paistnud nendest midagi teadvat – tänavakohvikud olid sageli keset tolmu, prügist ei tehtud suurt välja, kohtasime palju hulkuvaid koeri. Päris hull oli selles mõttes Ateena kesklinnas asuv turg, kus verine vesi valati lihtsalt maha.
Palju lisa õpikule
Projektitöö käigus tutvusime Kreeka muinasjutuliselt kauni loodusega, kogusime taimi, tegime nendest postreid. Keemiatunnis näitasid kreeka õpilased, kuidas oliiviõlist ja soodast seepi keeta. Mägikülades on tänapäevalgi palju majapidamisi, kus toodetakse igapäevaseks vajalikku. Perenaiste valmistatud hoidised, kogutud ravimtaimed ja käsitööesemed olid põhilised meened.
Kreeka pakkus äratundmiseks rohkesti seda, mida oleme seni ainult õpikutest lugenud ja piltidel näinud. Volose arheoloogiamuuseumis nägime väljakaevamistelt saadud tuhandete aastate vanuseid leide. Suur elamus oli Ateenas Akropolisele tõusmine ja sealt vaade linnale. Pireuse sadamas tutvusime kreeklaste iseseisvumisvõitluste tähtsa sümboliga – sõjalaeval Averoff asub nüüd muuseum.
Ateena rahvapargis, mis asub parlamendihoone vahetus läheduses, nägime meie jaoks eksootilisi taimi – streliitsiaid lillepeenras, imelisi kameeliapõõsaid, kõrgete palmipuude alleed, kasuariine, eukalüpte. Vahva oli jälgida parlamendihoone ees tundmatu sõduri haua juures valvet pidava vahtkonna vahetust.
Olümpiamängudeks ehitatud lennujaam on väga nüüdisaegne, puhas ja mugav. Moderniseeritud on metrood. Lennujaama linnaga ühendav kiirrong ja linnas kulgev tramm on tehnika viimased sõnad.

Raatuse Gümnaasiumi õpetaja

Laulurahva juures

Aprillis said Keila SOS Hermann Gmeiner Kooli seitse õpetajat koos Portugali sõpruskooli nelja õpetajaga Comenius projekti raames tutvuda Itaalia koolieluga Roomas asuvas G. Moscati koolis ja ühes lasteaias.
 
Eelnevalt plaanimata kujunes meie külaskäigu tipphetkeks uue paavsti Benedictus XVI väljakuulutamine Vatikanis Peetruse platsil.
Rooma tervitas meid vihma, tuule, rahe ja jahedusega, kuid Itaalia koordinaatori ja Portugali õpetajate soojus kompenseeris ilma tembutamised. Amfiteatrid, saunad-veekeskused, söögi-joogikohad, kauplused ja tualettruumid olid selles linnas olemas juba kaks tuhat aastat tagasi, nägime antiikset Ostia linna külastades.
Külastasime G. Moscati kooli kolme eri osa ja lasteaeda. Portugali, itaalia ja eesti õpetajad pidasid kaks koosolekut, kus arutati edasisi plaane. Otsustati, et septembris on Keila SOS H. G. Koolis kuus Portugali õpetajat.
Comeniuse projekti raames olid itaallased erilise tähelepanu alla võtnud dramatiseeringud. Muinasjuttude, lugude, ajaloosündmuste elustamiseks kasutati palju näidendivormi, mille ilmestamiseks valmistasid õpilased veneetsia maske. Eestlased peavad end küll laulurahvaks, aga karta on, et itaallastele jäädakse selles vallas siiski alla. Lasteaiast alates kuulub laul kõikide tegevuste juurde.
Väga hea loovtöö taustal hakkas silma koolimajades võimust võtnud grafiti. Rooma koolid ei ole seest kuigi klantsitud. Nii kodus kui ka koolis käiakse välisjalanõudes, mis tahes-tahtmata mõjub põrandate puhtusele.
Itaalia lasteaias hakkas silma suur hulk migrante: hiinlasi, brasiillasi, lapsi Aafrikast jne. Nende jaoks on lasteaias põhiline omandada itaalia keel. Ka Itaalias on muukeelsete laste lõimimine probleemne ja tähelepanu all.
Itaalia koolis viibib klassis enamasti kaks õpetajat: üks on põhiõpetaja, teine tegeleb võõrkeelsete, probleemsete ja õppimises mahajäänud lastega. Teise õpetaja lisamiseks tundidesse ei nõuta erivajadust tuvastavaid arstlikke komisjone ega muid dokumente.
Kool peab pakkuma õpilasele tegevust terveks päevaks. Hommikuste tundide (tund kestab 60 min) ja õhtuse tegevuse vahele jääb tunnine lõunapaus. Sporti harrastada ja huvialadega tegelda saab sama kooli juures.
Loovtöös on Itaalia koolid meie omadest sammukese ees, kuid Eesti laste üld- ja faktiteadmised riikidest ja rahvustest on kindlasti paremad ning ka infotehnoloogia vallas on Eesti koolid oluliselt tugevamad.
Sellised külaskäigud arendavad õpilaste ja õpetajate silmaringi. Keelepraktikaks aga on tähtis panna itaalia ja eesti lapsed e-posti teel suhtlema.

abiõpetaja

Arvamus

Mis teie koolis juhtus või hakkab juhtuma, et te nii palju uusi õpetajaid vajate?

NEEME RAND,
Kuressaare Ametikooli direktor:
 
“Ametikool elab oma igapäevast elu, aga arvestades põhikoolilõpetajate arvu kasvuga, suureneb ka ametikooli õpilaste arv. Kui enne laulvat revolutsiooni lõpetas saarel aastas tavaliselt põhikooli 500–530 õpilast, siis nüüd jõuab see arv korraks isegi 700-st üle.
Konkurss, jah, on kuulutatud 15 ametikohale, aga päris uued neist on kaheksa, seitse on sellised, kus meil on inimesed tööl tähtajaliste lepingutega. Põhjus on ikkagi haridusministri määrus nr 65 aastast 2002 ehk siis pedagoogide kvalifikatsiooninõuded. Valdavaks takistuseks on 320-tunnine kutsepedagoogikakursus, mille läbimist nõutakse. Veel üks muudatus sätestati jaanuaris. See ütleb, et 75% õppekavaga seotud õpetajatest peavad vastama kvalifikatsiooninõuetele.
Läinud sügisel õppis meil 950 noort, kasvame ca saja õppuri võrra, jõudes üle tuhande piiri. Elektroonikat näiteks käisid meil seni lugemas inimesed ettevõtetest, aga nüüd läheb see maht niivõrd suureks, et on vaja põhikohaga inimest. Uueneb arvutiõpetus, sest me hakkame arvutiteenindust õpetama põhikoolijärgselt, ehitajate õppegruppe tuleb juurde. Ökonoomikaõpetaja ja turismiainete kutseõpetaja on meie peres päris uued inimesed. Vene keelt hakkame rohkem õpetama, seni töötas õpetaja osaajaga. Psühholoogiaõpetaja koormus kasvab. Inglise keelt on meil juba kahe ametikoha jagu ja soome keel on meie koolis päris uus aine.
Mis puutub seitsmesse õpetajasse, kelle kvalifikatsioon ei vasta nõuetele ja kellel seetõttu on tähtajalised lepingud, siis nemad võivad oma ametisse tagasi kandideerida, sest me ei pruugi nõutavaid leida. Kurbloolus ongi see, et praegused tähtajalise lepinguga õpetajad võivad olla väga kenad inimesed ja oma tööga väga hästi toime tulla, aga kvalifikatsioonile mittevastavus on nende jaoks ületamatu. Mõnele on ka kõrgharidus probleem. Ja seda oludes, kus meie kooli astujatest on 40% keskharidusega noored.
Laieneda saame seetõttu, et meil on õnn olla üks kümnest kutseõppeasutusest, kes saab osa 400 miljonist kroonist regionaalarengu rahast, mis Euroopa Liit on Eesti kutseõppele eraldanud.”
 
VAHUR SALOM,
Paide Kutsekeskkooli direktor:
 
“Kümnest inimesest, keda otsime, on suur osa neid, kellel on aastane leping. Veel on seal poole kohaga inimesi, aga kuulutuses me seda täpselt ära ei märkinud, koormusejutud ajame sirgeks kohapeal. Kolm inimest läheb pensionile.
Sotsiaalpedagoog on uus ametikoht. Selle sisseseadmist soovitas meile ka õiguskantsler, kui ta meid vaatamas käis. Tegi ka ministeeriumile vastava ettekirjutuse. Meil elab suur osa õpilasi ühiselamus, kodunt kaugel, olud on seal, nagu parajasti on. Igasuguseid probleeme nii palju, et sotsiaalpedagoogi on neil hädasti toeks tarvis.
Mis sellesse puutub, et kõik meie õpetajatest ei vasta nõuetele, siis 45 inimesest kaheksa alles käib kõrgkoolis ja on seega löögi all. Aastani 2007 lubatakse neil töötada, aga seejärel peab kõigil olema kõrgharidus. Nõuded on karmid.
Konkursikomisjon istub maha juuni alguses. Tööle tulla tahtjaid on juba tosinajagu. Kaugelt tulijatele ei ole meil muud pakkuda kui tuba ühiselamus. Praegu kasutab seda võimalust kaks inimest väljastpoolt Järvamaad. Ühiselamus meil liigset ruumi pole, kool on pilgeni õpilasi täis, järjekord ukse taga. Mina ei tea, mis andmeid need inimesed kasutavad, kes räägivad, et kutsekooli ei taha keegi minna. Võib-olla on see rääkijate soov, et keegi ei läheks ega tahaks. Aga ametid on au sees ja ametiga on ikka parem leiba teenida kui ilma. Mina ütlen nii: tööpuudust meil ei ole, puudu on tööjõust.”
 
TIINA ROOSIMÄGI,
Valgu Põhikooli direktor:
 
“Meie koolis on 120 last ja 16 õpetajat, konkurss on üheksale kohale. Midagi katastroofilist ei ole meil juhtunud ega hakka juhtuma. Tegemist on asjaolude kokkulangemisega. Kunstiõpetaja laps läheb Märjamaale kooli ja ema läheb temaga kaasa. Ühel algklassiõpetajal on tähtajaline leping, mis ta uuesti konkursile toob. Teine algklassiõpetaja tahab kolida oma vanematele lähemale. Vähese koormusega keeleõpetajaid otsime sellepärast, et tahame teiste koormust sättida.
Et maale õpetajaid leida, peaks andma neile mingidki garantiid, mida ainult vald teha saab. Märjamaa vallal on meie uute õpetajate jaoks tagavaraks üks ühetoaline ja üks kolmetoaline korter. Stardiraha meil ei maksta. Maal ei tohiks õpetaja palk olla väiksem kui linnas. Ega üksi Ruhnu ja Kihnu ole erilist tähelepanu nõudvad perifeeriad. Seda on ka Märjamaa valla serva peale jääv Valgu. Meilgi võiks tunnistada väiksemat tunnikoormust. Kuigi meie õpetaja saab hea tahtmise juures töötada veel mõnes ümbruskonna koolis. Meil on üks väga tubli inimene, kes õpetab ka Haimre koolis ja leiab alati head lahendused, kuidas oma aega kahe kooli vahel jagada. Märjamaalt käib meil neli-viis inimest tööl prii küüdiga, nende sõiduraha maksab vald. Elan ise ka Märjamaal, aga Valgu koolis töötan hea meelega. Oleme siin mõisamajas, meil on oma park, väga hea uuendusmeelne õpetajaskond. Arvan, et Valgu kool püsib põhikoolina veel 4–5 aastat. Oleme muust maailmast nii eemal, et algkool peab siin kindlasti säilima, olgu või viiele lapsele. Algklassilapse koolitee 15 kilomeetrit küll pikk ei saa olla. Aga just nii palju on meilt Märjamaale. 1. klassi tuleb tänavu viis või kuus last, 2. klassis on neid parajasti kolm. Küll ma kõigile neile ja teistele õpetajad leian. Ega me ainult kuulutuste peale lootma jää. Kasutan ka tutvusi ja veenmisoskust. Muusikaõpetajaks on praegu end juba neli inimest tööle pakkunud. Nii et tunneli lõpus ma väikest valgusekiirt näen.”
 
 
 

Kirjakast

Eurovisiooni taustal
Olen juba arutlenud teemal, kuidas lapsi raamatute juurde juhtida. Nüüd jõudsin järjega klassikalise muusika juurde. Arvan millegipärast, et Eurovisiooni lauluvõistlus polnud – kogu promomisest hoolimata – mitte sündmus, vaid taust. Eurovisiooni tilulilu-laulukeste taustal on arukatel inimestel võimalik propageerida hoopiski… klassikalist muusikat.
Ma pole üldhariduskooli muusika- ja laulutundides käinud ega tea, kuidas seal klassikalist muusikat käsitletakse. Eks palju olene õpetajast. Mäletan, et minu lastel selles mõttes vedas: meil on õpetaja Evald Teras, vana kooli mees, range ja nõudlik. Kõik õpilased pidid käima koorilaulus, kes vähegi viisi pidas, ansamblis. Tütar oli igavene teine ehk alt. Tuleb meelde, et mu poeg oli pisut õnnetu, sest ansamblisse mittevalimine tähendas, et ta pole kuigi musikaalne. Repertuaar oli seinast seina nii kooril kui ka ansamblitel.
See selleks. Mina olen juba kümme aastat Klassikaraadio fänn, sest just nii vana meie Klassikaraadio on. Kümme aastat tagasi oli ka mu poeg veel kodune poiss. Ja meil mängis ööpäev läbi Klassikaraadio – meeldivat, mitte pealetükkivat muusikat; sekka uudiseid ja vahel ka dzässi. Klassikalisi sõnalisi saateid: ammu unustatud kuuldemänge, helisalvestusi kuulsate näitlejate kunagi eetrisse antud jutulugemistest + kordustena Vikerraadiost “Kultuurikaja”, “Keelekõrv”, “Ööülikool”…
Mõnikord taban end mõttelt, et võib-olla mu poeg selle pärast ongi loomult rahulik, et ta murdeiga oli Klassikaraadioga kaetud.
Kui Eestimaal möllas see kuulus torm, mis Haapsalus, Pärnus ja Saaremaal palju pahandust tegi, helises mul vahetpidamata telefon: sõbrad mandrilt muretsesid, kuidas mul seal Hiiu saarel olukord on – elan ju vaid ca 300 meetrit merest.
“Ei mul ole häda midagi,” vastasin, “ma ei kuulegi, mis väljaspool maja toimub, mul on Klassikaraadio.”
Ja nüüd, tulles tagasi Eurovisiooni juurde, tahangi, kuigi tagantjärele, anda nõu nii õpetajatele kui nende kaudu ka lapsevanematele: keerake raadio kas või paariks tunniks päevas Klassikaraadio lainele. See tasandab pisutki vahet laulu “Pangem pidu” ja muu muusika vahel, toob vahest mõne noore välise juurest natukene teisemate väärtuste juurde. Võib-olla maandab ka mõned peresisesed pinged.
Lisan veel, et see lugu pole Klassikaraadio reklaam – see on puha tõsi. Eurovisiooni vaatasin ma loomulikult ära, aga kui ma pärast seda Klassikaraadio sisse lülitasin, sain nagu… puhtamaks.

lasteaiaõpetaja
 

Pildiga vanasõnu

Õpetaja suvepuhkus: laulab, tantsib ja lööb trummi... Tõnu Kalle foto

Rändavale õpetajale

 
 Kas kodul ratta all om või.

Karksi 
 Enne söögu mud oma valla hundi, ku ma võõra valda eläme lää.

Karksi 
 Tuu om vilets rott, kes ei tiiä omma urgu.

Otepää 
 Kolm korda kolida on niisama hea, kui üks kord põleda.

Häädemeeste 
 Parem kodu kulbitäis, kui küla külimitutäis.

Urvaste
 Oma maja on kuldne pesa, võeras maja on nõgesepõesas.

Kullamaa 
 Kes palju rändab, see palju silmab.

Jõhvi 
 Kus lind lendab, säält pesa leiad.

Häädemeeste 
 Munad, mis pesast kaugele veerevad, lähevad sagedaste raisku.

Wiedemann, 1876

Demokraatia, eetika ja elu ise

URVE LÄÄNEMETS

 
Demokraatia ja (piiramatu) vabadus on meil olnud sünonüümid, milles kahtlemine toob enamasti kaasa midagi ebameeldivat. Tutvustan väga vana demokraatia traditsiooniga Suurbritannia praegusi haridusprobleeme.
 
Olen tänulik oma Readingis elavale kursusekaaslasele Tiina Tammanile, kes minu tähelepanu sealse meedia haridusalaste “maiuspaladega” toidab. Võib-olla tasub meilgi samadel teemadel kaasa mõelda.
Õpetagem fakte!
3. aprilli Sunday Times’is kirjutas brittide üks tuntud haridusspetsialiste Chris Woodhead üsna kriitilise loo nende riiklikust õppekavast. Juba pealkiri ütles: “Teach facts, not twaddle”. Professor Woodhead, kelle nime tõlkeversioon võib küll muigama ajada, on oma sõnumis rohkem kui tõsine. Ta küsib, mida peaks koolis tegema, et ka need 90% õpilastest, kes praegu ei tea midagi Magna Cartast, Rooside sõjast, Edward VIII-st ega muust olulisest oma maa ajaloos, seda teadma hakkaksid. Ta toob hulgaliselt näiteid, kuidas kasvatatakse kodanikku – teadmiste asemel on vaja “arvata endast positiivselt ja koostada päevikuid ning portfoolioid oma muljetest tundides, näitamaks oma saavutusi”.
Chris Woodheadi arvates peab riiklik õppekava olema selge ja ühemõtteline dokument selle kohta, mida õpilased peavad õppima traditsioonilistes õppeainetes, mis laias laastus vastavadki inimtegevuse põhivaldkondadele. Ta peab vajalikuks sedagi, et üldhariduses oleks oma koht seksuaalkasvatusel ja karjäärinõustamisel, kuid lugema, kirjutama ja arvutama tuleb paratamatult kõigil õppida.
Woodhead tsiteerib: “Juba viieaastastelt eeldab õppekava, et nad oleksid suutelised demonstreerima ettevõtlikkust, sõltumatust, innovaatilisust, kujutlusvõimet, riskivalmidust, loovust ja intuitiivset juhtimissuutlikkust.” Ta on eriti kriitiline ajaloo õpetamise küsimustes, kirjutades: “Praeguses käsitluses eeldatakse, et lapsed valivad ja rakendavad taktikaid ja kompositsioonilisi ideesid; ajaloos pole olulised faktid ja minevikulugu, vaid ajaloolase oskused. Õpilastele tuleb õpetada, et nad teaksid, et ajalugu on võimalik esitada ja interpreteerida erinevatel viisidel ja nad peavad oskama neid (käsitlusviise) põhjendada.” Ning seda 7-, 11- ja 14-aastaselt, kui enamikul lastel pole veel udustki aimu faktidest, mis ja millal aset leidis. Nii jätkub see kõigis ainetes. Ka geograafias mainitakse põgusalt, et selles aines õpetatakse kohti tundma, kuid kaarditundmise asemel tuleb keskenduda arusaamisele ning keskkonna ja jätkusuutliku arengu probleemide lahendamisele. Tsiteeritakse üht Tema Majesteedi inspektoritest mister Belli, kes ütles: “Geograafia võimaldab meil mõista muudatusi ja konflikte maailmas ning neid võtmeprobleeme, mis mõjustavad meie elu täna ja tulevikus.” Väikeste brittide geograafiaõpingud pole enam sisuga üle koormatud ja õpilasi “ergutatakse valmistama postreid ja kirjutama luuletusi, milles nad registreerivad oma tundeid kõnealuste teravate päevaprobleemide kohta”.
Usun, et Eestiski on palju neid, kes koos Chris Woodheadiga ütlevad: “Ma tahan, et minu lapsed kooli lõpetades midagi teaksid. Oluline on nende teadmiste avarus ja arusaamade sügavus, mitte nende arvamus. Me õpetame oma õpilastele aina vähem ning eeldame, et nad suudavad avaldada aina varem arvamust asjade kohta, mis kuuluvad suurtesse ja keerulistesse süsteemidesse, mida nad ei saagi mõista.”
Lapsevanemad kui ülevaatajad
Teise loo on kirjutanud Rod Liddle, pärit on see sama väljaande 8. mai numbrist ja kannab pealkirja “The customer is not always right when it comes to education”. Teema on meil aja- ja asjakohane, sest tahtsime ju meiegi anda lapsevanematele õiguse kooli juhtida, õpetajaid vallandada ja palju muudki teha. Inglismaal on selline staatus nagu parent-governor (midagi lapsevanema-ülevaataja taolist). Nemad võivad tulla kooli ja tundi suvalisel ajal, teha märkusi õpetajate töö jm kohta. See on omakorda tekitanud nende lastevanemate proteste, kes soovivad, et nende lapsed professionaalsete õpetajate juhendamisel rahulikult õpiksid. Mõned vähema haridusega lapsevanemad on pidanud võimalikuks ja vajalikuks õpetajale “pasunasse anda”, kui matemaatika või mõni muu aine ilma õppimata külge ei taha hakata. Muidugi on siis meedial taas võimalus jälgida kohtuteed ja emotsioone üles kütta. Põhisõnumiks muidugi üleskutse, et distsipliin koolides tuleb taastada ning panna kirja reeglid, mis kaitsevad õpetajat ja lubavad pahategijaid vastutusele võtta.
Rod Liddle käsitleb ka paljude valikõppeainete probleeme. Õpilased ei suuda alati iseseisvalt parimaid valikuid teha. Õppimine ja õppeained peavad olema professionaalselt tasakaalustatud ning autor on arvamusel, et tuleb pöörduda tagasi vanamoodsa ideaali poole. Lapsevanemad ei soovi mingeid valikuid, kui asi puudutab nende laste haridust – nad tahavad, et kool saaks töötada oma kompetentsuse piires, et taastataks respekt õpetajate suhtes ning et koolijuht ei peaks reageerima lapsevanema mis tahes kapriisile.
Ka kolmandat perioodi peaministriks tõusnud Tony Blairi üks prioriteet on haridus, mille kohta on ta avaldanud samalaadseid mõtteid siin käsitletud autoritega.
Meil on põhjust mõtelda
Nii on brittide juures. Aga ka meil on põhjust küllaga mõelda mitme küsimuse üle. Kas ja mis ikka on ebaeetiline, kui sätestatakse 0–5-aastaste laste õpetamine? Kas peaksime siis üldse loobuma alusharidusest sellisel kujul, nagu see meie lasteaedades on? Küllap on sada aastat lasteaiandust Eestis andnud ka positiivseid kogemusi, mida praegugi meie sotsiaalses kontekstis rakenduslikult parimaks pidada. Õppekavad ei sätesta ju sisu lapsele, vaid ikka lapse kasvatajale-õpetajale. Miks on nii paljudes riikides kohustuslik koolieelne aasta? Kindlasti mitte sellepärast, et lapsi vanuses 0–5 aastat pole kasvatatud ega õpetatud. Lugege veel kord üle eelmises Õpetajate Lehes ilmunud Peep Leppiku artikkel ja küllap mõistate, mida ja millal laps vajab oma arenguteel ning mida vajab tänapäeva eesti õpetaja.
Olen mõelnud, kuidas peaks vaidlema koolijuhiga, kes väidab, et klasside suurus pole mingi näitaja; pole vahet, kas õpetad 20 õpilast või 35. Õpetajad teavad, et vahe siiski on.
Ohtlik on seegi, kui õpetaja töö ainsaks kvaliteedinäitajaks peetakse õpilaste arvamust. Õpilased pole ainult tarbijad – nad on väga erilised “kliendid”, kellele on vaja püsiväärtused, teadmised ja oskused õigel ajal õppimiseks pakkuda. Vastastikune respekt on ka eesti kooli põhiväärtus, mille olemasolul võtavad õpilased arukalt korraldatud õppetööst hea meelega osa. Elu nõuab aina rohkem ja oleks ebaeetiline uinutada õpilasi loosungitega õigustest demonstreerida oma isikupära ja loovust millegi ebatavalisega, kui riigieksamitel tahetakse näha teadmisi ja oskusi, millega on võimalik haridusteed jätkata.
Ühtluskooli printsiip Soomes, Eestis ja mujalgi peaks tähendama üht ja sedasama: võimalikult paljudel õpilastel on laialdased teadmised ja oskused, mida rakendada; on vahendid, mille abil kriitiliselt mõelda ja jõuda ratsionaalsete lahendusteni. Traditsioon ja innovatsioon pole vastandid, küsimus on nende vahekorras. Mida madalam on kooliaste, seda suurem on selle traditsiooniline osa. Kooliastme kasvades kasvavad ka valikuvõimalused, kuid põhiteadmisteta me nendeni ei jõuagi. Ehk nagu ütles äsjalahkunud prof E. Vääri: “Haridus on see midagi, mis peab inimesel kaasas olema ja mida ta igal hetkel kasutada mõistab.”
Öeldakse, et arukas inimene õpib teiste vigadest. Võib-olla tasub meil pisut õppida brittide kogemusest. See poleks mitte ainult moodne ja PC (politically correct), nagu on Eestis hea toon, vaid praeguses olukorras ilmselt ka ainuvõimalik.

Poisid – murelapsed

  Ükskõik millise koolimaja uksest vahetunni ajal sisse astume, näeme koridoris ringi jooksvaid, tõuklevaid ja kisavaid poisse. Selline ongi poiste elu. Miks räägitakse üha enam murelastest koolis ja mõeldakse seejuures poisse?
 
Kui koolis karistatakse kedagi käskkirjaga, on see tavaliselt poiss. Sama lugu on siis, kui keegi saadetakse alaealiste asjade komisjoni, kui keegi on viibinud purjus peaga koolipeol või sattunud õnnetusse. Alati poisid.
Mis on poistega juhtunud? Kas nii käituvad ainult poisid või sarnanevad nad meestega? Isade käitumisest paistab vahel välja nende kooliaeg.
Isad ja pojad
Mind on alati üllatanud, kui mõne poistegrupi pahanduste lahendamiseks ilmuvad kooli kutsutud isade asemel n-ö hea tava kohaselt välja hoopis emad. Lapsevanemate koosolekule tulnud isade käest olen kuulnud, et kooliõhkkonna ees olevast hirmust üle saamiseks peab enne “julgust” võtma. Julgen arvata, et paljud isad (endised poisid) pole saanud üle oma poisielu alandustest ja ebaõnnestumistest, mida nad on pidanud koolis kogema. Väliselt tühine konflikt õpetaja ja lapse vahel võib paisuda suureks tüliks, kui isa on “tülimaterjali” oma kooliajast peale hinges kandnud.
Kas olete kunagi küsinud oma meestuttavatelt, millised on nende mälestused koolist ja õpetajatest? Kas pole siin peidus põhjus, miks nii paljud mehed koolist eemale hoiavad? Nii isade kui ka õpetajate ja koolitöötajatena?
Poisid on meeste järelkasv, meie riigi tulevik ja lootus. Kui nad kasvavad suureks murelastena, kas nad oskavad siis meestena elada, ilma et oleks murede allikaks kodus ja töökohal? Ühiskond ootab, et nad oskaksid muresid lahendada, toetada ja kaitsta.
Püüan analüüsida, miks poisid on hakanud murettekitavalt käituma.
q Paljud poisid pole kasvamise ajal kogenud oma isa armastust ja mõistmist, isa pole neid ära kuulanud, nendega mänginud ega jaganud neile mehelikku õpetust. Vaba aeg on möödunud üksinduses või koos naissoost lähedastega, kelle käitumine on pannud poisi tundma end inetu pardipojana võõras keskkonnas. Üksinduse ja kurbuse maailm on saatnud paljusid poisse juba varajasest lapsepõlvest. Samal ajal, kui poeg ootas oma isa palli mängima või matkale, oli isa tööl, jõi õlut või luges teleka ees ajalehti. Või olid ta pere hoopis maha jätnud.
q Võitluse, konkurentsi ja võitjate maailm tekitab poistes varakult ülemäärase aktiivsuse, agressiivsuse ja soovi olla esimene. Kui pole kedagi, kes õpetaks, kuidas kõige paremini edu saavutada, tulla toime vallandunud viha ja kurbusega, sulguvad poisid ebaedu korral enda viletsuse pärast enesepõlgusse ning lõpmatusse kurbusesse. Vahel leiab see väljenduse enesevihkajalikus käitumises – suitsetamine, ohtlikud mängud, joomine, kaklemine.
q Isa küsitav eeskuju (või selle puudumine) annab poistele elus hakkama saamiseks sageli valed mallid. Isad ei räägi oma tunnetest, ei oska omaenda probleemidega muud peale hakata, kui neid pudelisse peita. Poisid näevad isa kummalist käitumist erinevates situatsioonides, kas siis ülemäärast põikpäisust ja jäikust paindlikkuse asemel, mõttetut “pugemist” naiste seltskonnas (ka koolis õpetajatega rääkides) või vaikimist seal, kus peaks asjad selgeks rääkima ja lahendusi otsima. Nad tunnetavad meeste ülemääraseid pingeid ja lõõgastust seltskonnas, kus ropendatakse, kasutatakse vägivaldseid sõnu. Nad näevad, et nii käituvad mehed, kelleks nad ise soovivad saada.
Võti poiste hingeelu juurde
q Poiste käitumine, eriti halb käitumine, peegeldab harva nende sisemust. Vihane reaktsioon järgneb tihti nii hirmu-, abitusetundele kui ka kurbusele, millega poiss ei oska midagi peale hakata. Ta vajab enese mõistmiseks täiskasvanu abi. Karistav, mittemõistev, põlastusväärne või hukkamõistev reaktsioon täiskasvanult ainult suurendab poisi hingevalu ja halba käitumist. Häbistatuna või kriitikast muserdatutena nad kas sulguvad endasse või plahvatavad.
q Rasketes olukordades käitumiseks on poistele õpetatud vähe valikuvõimalusi. Mitte “rahu ja lahendus!”, vaid enamasti just “võitle või põgene!“ käitumismalli. Vastuolud hirmu ja tugev olemise vahel ei luba neil oma hirmu või nõrkust välja näidates abi otsida. Kui kodus domineerib “tugeva mehe” mall, kardab poeg kaotada isa armastust ja poolehoidu ning parem vaikib ja kannatab üksi. Kui vanemad seda mõistaksid, ei pöörduks nad oma poegadest ära, vaid püüaksid oma poegadega leida kontakti, et viimased saaksid oma mured mõistvatele emadele-isadele turvaliselt välja valada.
q On kummaline, et poisi sõnavaras puuduvad sõnad, millega endale selgitada, mida ta parajasti tunneb, rääkimata oskusest õpetajatele ja lapsevanematele aru anda, miks ta nii käitus. Kahjuks interpreteerivad täiskasvanud poiste vaikimist täiesti valesti – tõlgendades seda põikpäisuse, kiuslikkuse või vastuhakuna. Ja vaikimine üha süveneb. Poisid vajavad kasvamise ajal emotsionaalselt küpse mehe eeskuju, kes oskab neid aidata leida üles oma tunded, kes õpetab neid looma endale keele, mis lubab tal rääkida ka oma tunnetest nagu mees. Poiss peab nägema ja uskuma, et tunded kuuluvad mehe elu juurde.
q Poisid olevat ülbed ja kõrge enesehinnanguga – tihti ei mõisteta, et see on vaid kaitsekilp, millega poiss püüab kaitsta end häbissejäämise ja hirmu eest. Mida madalam on poisi enesehinnang ja tugevam tema isiksus, seda ülbemalt ta keerulistes olukordades käitub. Korras enesehinnanguga poiss ei torma mõtlematult võitlusse ka alandamise peale ega hakka lihtsalt niisama ülbitsema.
q Poiss vajab väga, et teised teda austaksid ja ka ta ise suudaks endast lugu pidada. Iga poiss tahab vähemalt kord päevas olla veidigi kangelane – see olevat meessoo loomuses. Poisile on suur häbi, kui teda ei usaldata, alandatakse või pidevalt kaheldakse tema võimekuses. Paljudele poistele on sisendatud, et ta kaotab teiste lugupidamise, kui räägib oma muredest.
Head ideed, targad lahendused
q Poisid hindavad algatusvõimet, riski, aktiivsust, uuenduslikkust, julgust katsetada, loomingulisust ja kiirust. Neid ei saa hinnata nagu tüdrukuid ainult hoolikuse, puhtuse, korrektsuse ja kuulekuse skaalal. Poisid oskavad anda häid ideid, pakkuda välja tarku lahendusi – kasutagem seda omadust.
q Poiss võib oma sõnade mõju ja tähenduse suhtes olla kummaliselt mõistmatu. Ta ei saa aru, kuidas tema sõnad võivad teist kahjustada. Tal pole tihti õrna aimugi, kus on teise tundlikkuse piir. Ka tülide puhul õpetajatega võib kuulda lihtsameelset kommentaari: “Mida erilist ma siis talle ütlesin?”
q Poisid võivad tunda ja elada valu läbi palju rohkem, kui see välja paistab, nad on loomult palju tundlikumad kui tüdrukud. Kahjuks õpetatakse poisse juba lapseeas oma tundeid mitte tähele panema ja neid alla suruma. Enesedistsipliin ja impulsiivse käitumise ennetamine tähendab, et poiss tunneb ennast ja teab, mida ta peab endas valitsema.
q Poisile ei meeldi, kui tema peale karjutakse ja vihaseks saadakse. See ärritab ja paneb veelgi halvemini käituma. Eriti ilmneb see negatiivselt laetud õhkkonnas, kus ta muutub olukorra lahendamise asemel kõuepilveks ja lühisetekitajaks. Poistele meeldib enamasti siiras ja otsekohene jutt, mitte täiskasvanu mõistukõne.
q Juba lasteaias ja algklassides hakkavad poisid oma mahajäämuse kohta saama negatiivset tagasisidet, kuna verbaalsed oskused ja kohanemisvõime on viletsam kui tüdrukutel. Nii saab mõni poiss varakult külge halva õpilase maine ja tunnetab kõike kooliga seotut alandava ja häbistavana.
Poiste võim
q Poistega käib kaasas aktiivsus, füüsilisus, n-ö poiste võim. See on poiste kisa, mängud, lõhnad ja liikumine. Kui poistel pole koolis võimalust oma maailma välja elada, hakkab kogunema plahvatusohtlik aines, mis võib hakata reageerima suvalises olukorras, mis neile ei meeldi. Nad peavad saama ennast kehalises tegevuses täielikult tühjaks laadida, siis tunnevad nad ennast hästi ja õnnestunutena.
q Poisid vajavad selgeid piire ning autoriteete, kes neid piire kehtestavad ja hoiavad. Tahtmine piire kogu aeg ületada käib mängu juurde. Ometi ei tohi seda neile lubada. Piirid on turvalisus, hoolimine, eneseleidmise vahend, koosluses elamise hädavajalik komponent. Kõige rohkem kannatavad ebameeldivusi oma arengus tugeva natuuriga poisid, kellel pole piisavalt tugevat isa-meesterahvast-piirikehtestajat, kes hoiaks neid lõhkumast ennast ja teisi. Parem enne juhendamine ja eeskuju kui hilisem karistus. Keegi peab aitama poisil kasvatada iseloomu, tahtejõudu ja enesevalitsemist. Parim moodus selleks on seada selged piirid ning neid järjekindlalt hoida.

Tiia Lister,
psühholoog-koolitaja

Kas tagantjärele valve või etteulatuv hool?

 Riigikogule menetlemiseks antud seaduseelnõu kohaselt korraldatakse ümber koolieelsete asutuste riiklik järelevalve. Lapsevanemad ja õppeasutuse pidaja saavad õppeasutuse hindamisel senisest oluliselt suuremad õigused ja kohustused.
 
Kui laps esimest korda lasteaeda või kooli läheb, on vanemate peamine mure tema turvalisus ja areng. Ema ja isa tahavad olla kindlad, et laps oleks kaitstud, leiaks meelepärast tegevust ja areneks eakohaselt. Sama ootus on õpetajatel ning omavalitsustel ja ühingutel, kes koole ja lasteaedu asutavad.
Et need ootused täidetud saaks, on seatud kindel hulk nõudmisi, millele haridusasutus peab vastama: keskkond peab olema tervislik, õppekavad asjakohaselt rakendatud ja õpetajad piisavalt ette valmistunud. Kuid tegijal juhtub kõike ning mõnikord ei täida haridusasutus talle pandud ootusi. Sestap on üsna selge, et nii nõuete täitmist kui ka selleks eraldatud raha kulutamist tuleb mingil moel kontrollida. Vahel selgub, et õpetaja ei ole kõigist nõudeist teadlik või ei tunne juhtkond kõige paremaid lahendusi, seega oleks otstarbeks ka mingi sellealase nõustamisteenistuse olemasolu.
Kuigi haridusasutuste järelevalve maine on viimase paari aastaga tuntavalt tõusnud, ei ole see veel kõige parem. Vastastikustest püüdlustest hoolimata juhtub tihti, et inspektorite külaskäigust jäävad ebameeldivad mälestused. Teiste inimeste töö kontrollimine ei ole kõige hõlpsam ja oleks naiivne loota, et see kunagi kontrollitavatele pelgaks rõõmupeoks kujuneb.
Haridus- ja teadusministeerium on võtnud olukorda parandada ning valmistanud ette seadusemuudatuste ettepanekud, mis korraldavad ümber haridusasutuste välishindamise, sealjuures järelevalve. Peamise argumendina muudatuste põhjendamisel nimetatakse eelnõu seletuskirjas, et “õppeasutuse sisehindamisele antakse hinnang ja vajadusel nõustatakse. Seega saab õppeasutus välise toetuse arengu ja parendustegevuste planeerimiseks”. Olulisema muudatusena tutvustatakse sisehindamise kohustuslikku korda ning seatakse sisse selle taset jälgiv välishindamise süsteem. Asutuse õppetegevuse õiguspärasuse hindamiseks korraldatakse ümber riiklik järelevalve. Lapsevanemad ja õppeasutuse pidaja saavad senisest oluliselt suuremad õigused ja kohustused.
Esitatud ettepanekute headuse vaagimisel võib lähtuda mitmest kriteeriumist. Olulisim neist on ilmselt see, kui hästi aitavad kavandatud muutused kaasa seatud eesmärgi saavutamisele. Muidugi on lapsevanemale oluline teada, miks laps põlve katki kukkus, ent veel olulisem on, kuidas seda järgmine kord vältida. Et seadusemuudatuse üks põhjus oli õpetajate, lasteasutuste ja koolijuhtide rahulolematus senise süsteemiga, on paslik vaagida ka senise süsteemi nõrkusi.
Milliseid kartusi on “Hea alguse” õpetajad ja lasteaiajuhid enamasti nimetanud? Senisele süsteemile heidetakse ette liigset keskendumist dokumentidele: järelevalvet huvitab eelkõige seaduse punktuaalne järgimine paberitel, mitte aga võimalused, mida kool või lasteaed laste arengu huvides rakendab. Teiseks märgitakse, et tihti ei tunne inspektor praktilise töö nüansse ning keskendub seetõttu nõustamise asemel vigade otsimisele. Kolmandana nimetavad pea kõik õpetajad ilmatut paberitööd, mis iga visiidiga kaasneb. Kindlasti ei saa neid märkusi automaatselt üle kanda kogu senisele järelevalvesüsteemile, ent uue süsteemi rakendamisel tuleb neile tähelepanu pöörata. On hea meel tõdeda, et eelnõu väljatöötajad on selleks ka võimaluse jätnud, õigus välishindamise ja nõustamise õigus võidakse tulevikus delegeerida mitmele asutusele.
Ilmselt ei ole võimalik anda ühest vastust küsimusele, kas järelevalve peamine ülesanne on kontrollimine või nõustamine. Esimesel juhul peaks välishindamine ja järelevalve keskenduma sellele, kui täpselt täidetakse seaduse nõudeid; teisel juhul peaks tähelepanu olema sellel, kui hästi seaduse mõtet laste arengu heaks tööle osatakse panna. Oleks kena, kui seaduse rakendusmehhanismid hariduspoliitikute sellekohaseid ootusi võimalikult selgelt peegeldaksid. Teiseks tuleks kaaluda võimalust, et välishindamise kriteeriumid oleksid koolidele ja lasteaedadele selged juba enne, kui hindaja saabub. Praegune eelnõu nimetab küll valdkonnad, mida välishindaja jälgib, näiteks lapse areng või õppekorraldus ja -meetodid, ent ei osunda, milliste tunnuste põhjal neid hindama asutakse. Kriteeriumide selgus on oluline ka välishindajate koolitamisel, millele koolid ja lasteaiad suuri ootusi seavad. Kolmandaks võiks kaaluda mooduseid, kuidas kaasata hindamisse ja hindamistulemuste analüüsi lapsevanemad. Välishindamise selge eesmärk on lapsevanemate huvide kaitsmine ja eks tea nemad kõige paremini, mis nende lastele hea on.
Oleks rumal arvata, et koolide ja koolieelsete lasteasutuste välishindamise viimine maakondlikust alluvusest ministeeriumi alluvusse päevapealt suure arenguhüppe kaasa toob. Ometi annab see alust loota, et sedasi toimides mõtestame viimaks ümber ka hindamise olemuse. Asudes vigade otsimise asemel lahendusi pakkuma, võime lasteasutuse riikliku järelevalve asemel hakata kõnelema lasteasutuse riiklikust eelhoiust. Haridusasutust nagu lastki ei ole vaja valvata. Teda tuleb hoida ja talle arenemisvõimalusi pakkuda. Kui uus välishindamise kord suudab tuima regulaarsusega toimiva lauskontrolli asendada paindliku nõustamissüsteemiga, avaneb selleks loodetavasti põnevaid võimalusi.

IVAR MÄNNAMAA,
Hea Algus MTÜ
 

Unikaalsete raamatute looja

 Kolme lapse ema, kultuuritöötaja ja kombatavate raamatute valmistaja Sülvi Sarapuu ütleb, et pimedana elamisega ei saagi harjuda. Küll aga saab ka pime elada loovalt. Loomulikult nõuab see palju hingejõudu.
 
Sülvi Sarapuu sündis nägijana. Kui ta pooleteiseaastane oli, diagnoositi tal luutuberkuloos, mis hiljem osutus reumatoidartriidiks. Poolteist aastat raviti teda kipsvoodis tollal uute kangete ravimitega, nagu streptomütsiin ja penitsilliin. See ravimine viis nägemise ja kipsvoodi mõneks ajaks ka liikumisvõime. Sülvi on olnud põhiliselt haiglate ja internaatkooli laps, kes kodus Pärnus sai vähe olla.
“Mu silmadesse tehti mingisuguseid augukesi, et saada nägemist tagasi, aga see oli väga lühiajaline. Auguke kasvas jälle kinni, tehti uus ja selliseid operatsioone on olnud kahekümne ringis, kõik kuni 20. eluaastani. 1950. aastate lõpust 1970. aastani olid operatsioonid eriti rasked, sest tehnika oli veel küllalt algeline. Olin haiglates Pärnus ja Tartu silmakliinikus, Tallinnas ma ei ole haiglas olnudki.
Aga internaatkool on minu meelest üks jube asi. Kangesti tahtsin koju. Ma ei soovita ühelegi väiksele lapsele internaatkooli,” meenutab Sülvi Sarapuu.
Kool, kus ta õppis, kandis toona nime Tartu 2. Eriinternaatkool, nüüd on see Emajõe Kool ja nii nimetab seda ka Sülvi Sarapuu. Ta alustas seal eelkoolist. Tema klassis oli 12 saatusekaaslast, enamasti oli klassis siiski 4–5 õpilast. Emajõe Kool jäi tema kooliks kuni keskkooli lõpetamiseni 8. lennus 1977. aastal. Kooli koduleheküljel internetis on kõikide lendude fotod, ka Sülvi on ühel neist suure lillesüle- miga – noor kena neiu, õnnelik elluastuja.
Edasiõppimine oli raske
Nõukogude ajal kehtis invaliididele süsteem, et pärast kooli lõpetamist pidi käima aasta tööl ja palga suurusest olenes hilisem pensioni suurus. Sülvi oli mitmel erialal tootval tööl Tartu õppetootmiskombinaadis: tegi nahast kellarihmu, metallitööd valtsijana, pani kokku traktorite diiselmootorite filtreid. Tegi ka harjatööd, mille kohta ütleb: “Täpsuse mõttes ei ole see käsitööinimesele keeruline, aga füüsiliselt on väga raske. Harjatöö oli koolis meie tööõpetus. Iga reede õhtupoolikul kella viiest seitsmeni või kaheksani käisime kombinaadi harjatsehhis mitmesuguseid harju tegemas. Oskan neid teha praegugi. See oskus ei ole kuskile kadunud, kuigi kombinaadid on tegevuse lõpetanud või tunduvalt väiksemaks jäänud.
Mina ei tahtnud lihtsalt harjatööline olla, tahtsin midagi muud. Olin algul väga mures, kas meie haridus internaatkoolis vastab ikka üldharidusele. Minu mõte oli kogu aeg, et lähen kindlasti veel midagi õppima. Kuigi teadsin, et pimedaid kuhugi ei taheta.
Kui Viljandi kultuurikooli läksin, ütles tollane direktor Jaak Moks esimese asjana, et mind nad ei võta. Juhuslikult oli kohal koorijuht Raivo Laikre, kes kultuurikoolis koorijuhtimist õpetas. Tema ütles direktorile, et võtab mind oma vastutusele ja toetab ning ma lõpetan kultuurikooli. Hakkasingi kaugõppes kultuuritööd õppima, kõrvalerialaks koorijuhtimine.”
Sülvi ei oska vastata küsimusele, kust tuli julgus Viljandi kultuurikooli minna. “Üksjagu enesekindlust andis Emajõe Kool. Olin väga aktiivne õpilane igas mõttes, igasuguseid, ka ebameeldivaid asju korraldades, näiteks külmastreike, kui koolimajas ei köetud. Braille kirja (punktkirja) peab sõrmedega lugema, kindad käes ei saa ju õppida. Kui klassis on ainult viis või kümme kraadi sooja, on see külm ja me lihtsalt ei läinud kooli.
Koolis oli ka kiusamist. Mingil ajal tegin otsuse, et mina ennast kiusata ei lase ja seisan teiste eest. Siis muutus absoluutselt kõik, minust sai liider ja eestvedaja.”
Punktkirjast ja pimekirjast
Sülvi Sarapuu näitab oma metalltahvlikest ja tihvti, millega braille kirja kirjutatakse. Tihedalt punktkirja täis paberilehe kohta ütleb ta, et sellel on kirjas tema tähtsad telefoninumbrid. Tihvt ja tahvlike on väga olulised asjad. “Kui minu “pliiats” ära kaob, on kodus suur pahandus, sest tihvti ei saa poest osta,” sõnab Sülvi.
Sülvi loeb punktkirja sõrmedega, tütar Kadi aga silmadega. 18-aastaselt õppis Sülvi kirjutama nn nägijate ehk mustvalget kirja, kuigi selleks ajaks tal enam nägemist ei olnud. Hea abivahend on arvuti, mida ta õppis kasutama juba vanemas eas. “Koolis ei õpetatud siis isegi mitte kümne sõrme süsteemi (mida nägijad omakorda pimekirjaks kutsuvad). Kui läksin kultuurikooli, muretses Soomes elav tädi mulle kohverkirjutusmasina. Kõik oma tööd tegin pärast kahenädalast õppimist sellega ise. Ka arvutiga ei ole probleeme, kui pimekiri on selge.
Klaverit olen ma ka mänginud, koorijuhina on see möödapääsmatu. Noodikirja nuputasin ise välja, on küll olemas ka braille noodikiri, aga meil ei olnud siis mingit teavet selle kohta. Seda ei õpetatud koolis ega mujal.”
Sülvi kirjutab ja loeb braille kirja imekiiresti. Kultuurikoolis konspekteerinud ta paberilehtedele just tahvli ja tihvtiga, mõnikord ka lindistas kassettraadioga.
Pidev eneseületamine
Lapsepõlvest peale on Sülvi Sarapuu laulnud. Talle meeldivad nii vanad rahvalaulud, popp, jazz, gospel kui ka muusikaliviisid ja klassikaline muusika. Samasugune oli ta ema, kes on laulnud ansamblites, koorides, duettides ja kvartettides Pärnumaal. Tema esinemisi ei ole Sülvi saanud kuulata, aga kodus lauldi palju. Lapsed esinesid nii oma perele kui ka naabritele.
Koorijuhtimist õppis Sülvi siiski pigem vajadusest, sest mingi ala pidi kultuuritööle lisaks valima. Raamatukogundust ju ei saanud, sest siis oleks pidanud palju lugema. Ettelugejatel poleks olnud aega ja ega neid olnudki kuskilt võtta. Ema luges Sülvile väga palju materjali ette. Koorijuhi tööpraktika tegi Sülvi Tootsis ansamblijuhina.
1982. aastal lõpetas Sülvi Viljandi kultuurikooli kaugõppekursuse cum laude. See oli suur eneseületamine, mille kohta ta ütleb, et maailmas üldse, mitte ainult Eestis, peab ükskõik missuguse puudega inimene tervetele jätkuvalt tõestama, et ta on ka keegi ja oskab midagi teha.
Sama aasta kevadel sai ta tolleaegse vabariikliku mängujuhi/õhtujuhi teise kategooria tunnistuse, täiendas end veel 1988. ja 1989. aastal ja sai folkloori teadvustaja tunnistuse – seda kõike töö kõrvalt.
Kuni 1992. aastani oli ta Tallinnas pimedate ühingu kunstiline juht. Siis varises peaaegu kogu pimedatega tegelnud süsteem kokku, kultuuritööd ei olnud enam tarvis ja Sülvi koondati.
Tal on kolm last – Kadi, Anne-Mai ja Juhan-Priidik. Kadi õpib kokaks, Anne-Mai õmblejaks, Juhan-Priidik on koolilaps. Abikaasa Aarnega on juba 23 aastat koos elatud. Kõik algas väga lihtsalt. “Olime kuskil sanatooriumis tutvunud, hiljem mõned kirjad kirjutanud ning siis tuli ta Tallinnasse ja ütles, et tema enam ära ei lähegi,” räägib Sülvi. Tort laual, mille ääres vestleme, kinnitab, et pereisal on täna sünnipäev.
Kui lugemine on suursündmus
Alates 2000. aastast teeb Sülvi Sarapuu koos õmblejast õe Astrid Järvsooga ning oma tütrega taktiilseid ehk kombatavaid lasteraamatuid. Väike töörühm kannab nime Kaunis Kombatav Raamat ja on Eestis ainulaadne.
Sülvi meenutab, et kui Kadi oli kuuene ja teine tütar veel väiksem, kinkis sõbranna Soomest talle raamatu, kus olid braille tekst ja kombatavad pildid. “Sain oma lastele lugeda raamatut. (Seda öeldes võtab Sülvi hääl erilise kõla.) Isegi teadsin, mis seal pildi peal on. See oli tohutu sündmus. Siis ma muidugi ei osanud ette kujutada, et kunagi hakkan ise neid raamatuid tegema ja olen mingis rühmas lausa selle eestvedaja. Tollal oli mul lihtsalt väga hea meel, et sain lastele ette lugeda. Muidu on meil lastele raamatuid lugenud isa. Mina olen jutustanud muinasjutte ja jutukesi, mida olen kuulnud või välja mõelnud. Nüüd ma teen raamatutele tekstid, kohendan neid suupäraseks, tõlgin soome või eesti keelde, Kadi tõlgib inglise keelde. Astrid joonistab kavandid. Ideid arutame kõik koos.
Praktiliselt igaühel on kodus kaltsukotid ja seal on aardeid. Raamatute puhul kulub kõige rohkem materjali põhipindade jaoks – kauplusest tuleb osta ühe raamatu jaoks mitu meetrit riiet. Aga kõik kujud ja nukud, mis raamatus sees, teeme kaltsukoti materjalist. Kui hakkame meisterdama, peavad mehed olema kodunt ära, sest nemad lihtsalt ei mahu tuppa – igal pool on kaltsukotid. Ühtegi asja ei tohi ära visata, sest just seda materjali võib kuskile raamatusse tarvis minna. Ja alati oleme tänulikud, kui kellelgi on midagi üle.”
Vahel on raamatute valmistamisel siiski ka meeste abi vaja. Puurimine ja valtside alla panemine on nende töö. Valtsideks on kodus diivanid ja kapid, mille jalgade alla raamatuid vajutuse alla seatakse.
Kombatavate raamatute eesmärk on arendada laste nägemise ja käe koostööd. Tähtsad on igasugused taskukesed, lukud, nööbid, nöörid – kõik, mis sõrmede tööd tingib. Teksti saab kuulata lindilt, aga ka raamatust lugeda. Mustvalge teksti teeb Kadi arvuti abil nii suureks, et see oleks vaegnägijale näha, ja see õmmeldakse raamatusse. Teksti peale kinnitatakse kile Sülvi tehtud punktkirjaga. Nii saavad raamatuid lugeda ka need, kes üldse ei näe. Lõpptulemuseni jõutakse mitmekordse proovimise teel. See tähendab katsetamist, õmblemist, lahti harutamist, uuesti tegemist… Enne, kui raamat valminuks tunnistatakse, katsub Sülvi kõik veel korra üle – kas on ikka arusaadav, mida on öelda tahetud.
Tuntud rahvusvaheliselt
Sülvi Sarapuu töörühm on teinud taktiilseid raamatuid põhiliselt Soome nägemispuudega inimeste Celia raamatukogu jaoks, kellel on selleks anda abiraha. Sealses kogus on kuus Sülvi töörühma tehtud raamatut. Eestis selliste raamatute tegemise traditsiooni ei ole. Sülvit rõõmustab, et juba teist aastat õpivad Viljandi Kultuuriakadeemias rahvusliku tekstiili eriala üliõpilased taktiilsete raamatute tegemist. Osakonna juhataja Ave Matsini käest on ta kuulnud, et möödunud aastal tehti kaks raamatut, üks kingiti Emajõe Koolile ja teine ühele lasteaiale.
Kord aastas peetakse Prantsusmaal Dijonis taktiilsete raamatute rahvusvahelist võistlust Tactus. Sellel osalevad Prantsusmaa, Belgia, Itaalia, Inglise ja Soome raamatuvalmistajad. Töörühm Kaunis Kombatav Raamat on seal esindanud Soomet, sest Eesti ei ole sellesse seltskonda veel kuulunud. Küsimus on muidugi rahas, osavõtumaks on suur. Celia raamatukogu osavõtumaksu on maksnud Soome haridusministeerium. Züriisse kuulub igast riigist kaks kohtunikku. Võitnud raamatuid paljundatakse. Enamasti on võistlusel nn lõika-ja-kleebi-raamatud, kus kasutatakse erinevaid materjale, kõrgusi ja värve. Sülvi rühma töödest on eriti hästi läinud raamatul “Jäljed”, mida sooviti paljundada sadu eksemplare. Töörühm ise valmistas Norra pimedate raamatukogule kaheksa raamatut, millest neli olid “Jäljed” ja neli “Kujundid”.
Nüüd on algamas projekt Tactus 2 (2005–2007). Liikmesmaadena on senistele lisandunud Saksa, Holland ja Poola. Uues projektis on ka nn vabakuulajaid liikmesorganisatsioone, nagu Tšehhi ja Leedu, kellel pole võimalik siduda end 5% projektimaksuga. Veel on asjast huvitunud organisatsioone Iirimaalt, Taanist, Portugalist, Kreekast ja Sloveeniast, kes võivad osaleda Tactuse koosolekutel, kui maksavad ise oma reisikulud.
Soomlastele meeldivad väga niisugused õmmeldud ja aplitseeritud raamatud, milles on nukud sees, nagu näiteks “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”. Kuid selliseid käsitööraamatuid on raske paljundada. “Nii suurt tööstust sellel asjal veel taga ei ole, et kombatavaid raamatuid võiks suurte partiidena valmistama hakata. Kahtlen, kas neid olekski võimalik tööstuslikult teha,” arutleb Sülvi, kes on ka ise käinud töögrupiga Prantsusmaal Tactuse näitusel ja saanud sealset väljapanekut katsuda. “Oli hea tunne oma raamatutele mõelda. Selle võistluse tingimused pole aga tegijate jaoks kuigi tänuväärsed. Selle eest ei maksta, sest seda võetakse kui puuetega inimeste toetamist. Kuigi “Jäljed” äratas seal tähelepanu, pole me selle idee eest midagi saanud. Öeldi lihtsalt aitäh. Kombatavatel raamatutel ei ole ka mingisugust autorikaitset. See on ülemaailmne probleem.”
Vajadus kombatavate raamatute järele on suur. Celia raamatukogus oli 2002. aastal 250 raamatut, aga laenutajaid 1200. Sülvi tahaks väga, et 1.– 10. juunini Tallinnas puuetega inimeste majas (Endla 59) avatud kombatavate raamatute näitusele tuleks palju käsitööõpetajaid. Siis suureneks ehk ka Eestis nende raamatute tegijate hulk. “Meilgi võiksid niisugused raamatud raamatukogus olla,” arvab Sülvi, sest praegu integreeritakse nägemispuudega lapsi tavaõppega koolidesse, osa neist ei lähegi Emajõe Kooli ja jääb niimoodi kombatava raamatu lugemise võimalusest ilma.
Sülvi Sarapuu unistab, et kunagi saavad ja jaksavad inimesed kombatavaid raamatuid mitte ainult laenutada, vaid kauplusest ka osta. Ostetakse ju kallist kunsti, aga ka taktiilne käsitööraamat on unikaalne väärtus, mida saab suguvõsas edasi pärandada.

Külla tuli maailmarändur

 Üleriigilise metsanädala raames külastas 10. mail Unipiha kooli eesti tuntumaid puudeuurijaid Hendrik Relve.
 
Vaatamata rõskele ja vihmasele ilmale, uuendasid sinasõprust kooli ümbruse puudega nii õpilased kui ka õpetajad. “Puud on nagu inimesed. Ka neil on oma iseloom. Jälgige ühtesid ja samu puid mitu aastat järjest. Siis avastate, et mõni on teiste suhtes sõbralik, mõni toriseja,” lausus Hendrik Relve Unipiha lastele.
Kaotsiminev uudishimu
“Ema! Mis toru see onu õlal on? Mis ta sellega teeb?” küsib 3–4-aastane jõnglane, nähes linnas töömeest vihmaveetoruga õlal. Hea, kui ema viitsib pojale seletada, et selle paneb ta seina, kustkaudu vihm katuselt alla jookseb. Tavaliselt tõmbab ta poega kättpidi edasi ja ütleb kärsitult: “Mis sa pärid kogu aeg! Lähme juba!”
Pärast paarikümmet korda vastuseta jäänud jõnglane ei pärigi varsti enam midagi. Ta saab aru, et tema küsimised pole suurte inimeste jaoks olulised. Küsimise eest hakkab ema või isa hoopis pragama. Kui väikemees mõne aasta pärast üle kooliukse läve astub, ei küsi ta tavaliselt enam midagi. Teeb ainult seda, mida kästakse. Loomulik uudishimu ja eluahnus on asendunud suurte inimeste ja meedia poolt pähe määritud väärtustega. Autode, jalgpalli, arvutimängude, märulifilmide ja rahaga.
Just seepärast pöörataksegi Unipiha koolis tohutult tähelepanu küsimisele. Ikka selleks, et loomulikku uudishimu, kelles see kustunud on, uuesti äratada, teistes seda alles hoida ja edasi arendada.
Enne maailmarändur Hendrik Relve tulekut koostasime 3. ja 4. klassiga küsimused, millele vastuseid tahtsime saada. “Miks tulbiõied putukaid, kes maiöödel nende õite sisse sooja tulevad, ära ei aja?” küsib Gerli (3. kl), “Miks kõik sinililleõied oma õisi ööseks kinni ei pane?” tahab teada Jane (3. kl). “Kas linnuvanemad oma poegi ka öösel toidavad?” kibeleb Karl (1. kl) oma pärimisega. “Miks inimesed ei kasva nii suureks kui puud?”
Hendrik muheleb neid küsimusi kuuldes ja vastab siis: “Tulbid arvavad, et putukad on nende sõbrad. Kes siis sõpra ikka ära ajab. Kui sinililled saavad vanaks, saab lehtede jõud otsa. Seepärast ei jaksagi vanad õied oma kroonlehti ööseks külma ja vihma eest kinni tõmmata.” “Linnuvanemad magavad nagu sina,” ütleb maailmarändur Karlile. “Eks pojad ole sellise toitumisrütmiga harjunud. Nad ei hakka öösel tühja kõhu peale nutma nagu inimeste lapsed.”
Mõtlesin Hendriku nutikaid vastuseid kuulates, kuidas ta saab hakkama küsimusega, miks ei kasva inimesed sama kõrgeks kui puud. Ta isegi ei üllatunud, vaid vastas lihtsalt: “Inimene läheks siis väga ülbeks. Juba praegu ei hooli ta loodusest, mis saaks siis, kui inimene tõesti puude kõrgune oleks.”
Ees ootab Austraalia
Kahe tunni jooksul saadi tarkusi kõigi kooliümbruses kasvavate puude kohta. Saadi teada sedagi, kuidas muutub kevaditi mahl vahtras ja kases magusaks. Miks kasvavad puude okkad väljapoole, männil on okkad pikemad kui kuusel. Õpiti eristama sammalt ja samblikke, vaadeldi Pangodi järve kaani, vesiharki, tuttvarti. “Teil on väga õnnelik kool, et järv koolile nii lähedal on,” lausub Hendrik Relve mööda järvekallast tõustes. Klassis lauldakse koos “Päikeselaulu”, et pilves ilm rõõmsamaga asenduks.
Paari nädala pärast on maailmarändur järjekordsel reisil Austraalias. Sedapuhku uurib ta seal nokkloomi. Kes meist raiskaks selleks raha, et sõita maailma kuklapoolele vaatama seal mõnd haruldast looma, lindu, taime või puud? Hea, et ilmast pole kadunud inimesed, kellele see huvi ja avastamisrõõmu pakub.

LEMBIT JAKOBSON

Annad Miksikesele sõrme, võtab terve käe

 Eestis on vaevalt õpetajaid, kes poleks kuulnud Miksikesest. Peaaegu igas koolis on neid, kes kasutavad Miksikese e-lehti või online-kontrolltöid ehk onkonte.
 
Esimesed online-kontrolltööd tehti 2002. a sügisel. Sel õppeaastal on ainuüksi eestikeelseid online-kontrolltöid olnud 145, neist viimane 19. mail. Miksikese õppekeskkonnas on praegu 1784 õpetajast kasutajat. Online-kontrolltöid koostas tänavu 25 pedagoogi.
Miks õpetajad selle mahuka lisatöö ette võtavad, mida see neile ja nende õpilastele pakub, mida tuleb online-kontrolltöö koostamisel silmas pidada, räägivad aktiivsemad tegijad ise.
 
AGE TAMM,
Tallinna
32. Keskkooli
inglise keele õpetaja:
 
“2003. aasta kevadel võtsin oma õpilastega paarist Miksikese inglise keele online-kontrolltööst osa. See ärgitas ka ise proovima ja nüüdseks olen juba kaks aastat teinud online-töid 4.–9. klassidele. Miksikese kontrolltööde võimalused on iga aastaga täienenud: saab kasutada pikkade ja lühivastustega kirjutusülesandeid (kusjuures võib piirata vastuste pikkust), valikvastuseid ja lünktekste. Võib lisada pilte, jooniseid jm. Ajakulu sõltub sellest, milliseid ülesandeid õpetaja tahab töösse panna. Kõige kauem võtab aega valikvastustega ülesannete sisestamine, samas on nende parandamine arvutiga automaatne. Mulle meeldib, et parandamise ajal ei näe ma töid kui konkreetsete õpilaste omi, vaid parandan kõik ülesanded koos. See tagab hindamise objektiivsuse. Mis loomulikult ei tähenda, et õpetaja ei võiks hiljem õpilase individuaalsusest lähtuvalt hinnet korrigeerida.
Online-kontrolltööl on palju plusse. Õpilased teevad neid palju meelsamini, saavad õpitu kohta parema tagasiside, õpivad vigu analüüsima, võivad võrrelda tulemusi eakaaslaste omadega üle Eesti. Ka saavad nad tulemused arvutist tihti kiiremini teada kui õpetajalt tunnis. “Pesupunktide” ja auhindade jaht motiveerib rohkem õppima ja kontrolltöid paremini tegema. Lisaks võimaldab online-kontrolltöö integreerida arvuti- ja aineõpetust.
Koostaja ajakulu korvab see, et töid saab uuesti kasutada või nn kloonida uue online-töö aluseks. Ajavõit tuleb ka sellest, et lünkteksti, valik- või lühivastustega tööde parandamine ei ole töömahukas. Tallinna 32. Keskkooli õpetajad osalevad üpris agaralt online-kontrolltöödes ning koostavad neid jõudumööda ka ise. Olen saanud väga positiivset tagasisidet (tore töö, hästi koostatud, aitas materjali kinnistada, meeldis õpilastele jm), aga ka nõuandeid, kuidas töid veelgi paremini teha.
Online-töö puhul tuleb läbi mõelda, milline ülesandetüüp aitab õpitavast materjalist kõige paremini olulist välja tuua, kui palju punkte eri ülesannete eest anda (kirjutamisülesannete puhul peaks neid olema rohkem, et õpilane “näpuvea” puhul kohe nulli ei saaks). Tööjuhend peab olema arusaadav ja üheselt mõistetav. Aga eks kõige paremini õpib ikka tööd koostades.”
EHA KAUKVERE,
Jäneda Põhikooli algklassiõpetaja:
 
“Onkonte hakkasin koostama 2002. aastal Miksikese kutsel. Esialgu oli kõhklusi palju. Kuigi tegin siis onkontid Word-programmis ja Miksikese omad “töötlesid” need sobivaks, tegelesin ühe tööga mitu nädalat. Kui 2003. aasta sügisel muutus onkontide arvutivorm, läks asi väga vaevaliselt. Nüüd on juba lihtsam. Mõtlen ülesandetüübid varem valmis, arvuti taga istun õhtuti ja nädalavahetustel. Tööle asun vähemalt nädal enne tähtaega.
Iga tööga panen end proovile, kas saan hakkama. Endale esitatud väljakutsega on meeldiv toime tulla. Et tehniline osa muutub, õpin kogu aeg midagi juurde. Kui olen onkondi ise koostanud, ei teegi ma enam traditsioonilist kontrolltööd. Teiste koostatud onkontide hindamisel arvestan ainult oma õpilastele sobivaid ülesandeid. Minu õpilased on onkontidega nii harjunud, et neile ei tekita need mingeid probleeme. Arvuti taga on ju palju huvitavam..
Kuigi püüan teha eriilmelisi ülesandeid, pean alati silmas, et need vastaksid õppekavale ja oleksid lahendatavad 20 minutiga.
Vaatan alati, mitu kooli on minu koostatud tööd teinud. Et see arv on suhteliselt stabiilne, loodan, et vähemalt neile õpetajatele ja õpilastele need sobivad. Viimasel ajal olen teinud koostööd Kadrina Keskkooli õpetaja Piret Rusalepaga. Enne onkondi lukustamist palun selle üle vaadata ka oma kolleegil Tiia Salmil.
Midagi keerulist onkontide koostamises ei ole – kõik saaksid sellega hakkama. Kui midagi valesti on, juhib meie kõige suurem sõber Margus Sõmer sellele tähelepanu või parandab vea. Tema koormus on ilmselt kõige suurem.
Raha õpetaja onkontide koostamise eest ei saa. Esimesel aastal sain Miksikese pesupunktide eest T-särgi ja pastaka. Nüüd ei ole neid punkte enam nii palju kogunenud. Muud tasu peale töörõõmu pole, aga see on väga hea tasu!”
TIIA SALM,
Jäneda Põhikooli algklassiõpetaja:
 
“Jäneda koolis alustas kolm õpetajat, tänaseks on meid jäänud kaks. Et olen suur arvutifänn, on onkontide koostamine mulle väljakutse. Alguses kulus ühe töö kokkupanemisele mitu nädalat, nüüd saan hakkama nädalaga.
Minu koostööpartner on Lemme Sulaoja Kadrina Keskkoolist. See on eelkõige meeskonnatöö. Aga on ka õpetajaid, kes koostavad oma küsimusi üksi.
Alustasime tööde koostamisega 4. klassile ja tänaseks oleme jõudnud 2. klassi. Juba sügisel paneme paika tööde toimumise orienteeruva aja ja see läheb ka suurde onkontide tabelisse. Ettevalmistuse käigus sisestab kumbki oma ülesanded või harjutused Miksikesse, kus need mõlemale näha on. Suhtleme omavahel MSN-i või Skype’i kaudu ja arutame kõik küsimused läbi.
Kontrolltööde koostamine on vaheldus igapäevatööle. Olen neid tehes paljude toredate inimestega tuttavaks saanud. Miksike uueneb pidevalt ja koos sellega õpime ka meie.
Onkontide koostamine on õpetajate vabatahtlik panus ühte suurde projekti ja see meeldib mulle. Olen ise väga palju kasutanud teiste tehtud e-lehti. Nüüd olen ka omalt poolt midagi vastu andnud. Sügisel tutvustasin koos kolleegiga koolis Miksikest ja selle uusi võimalusi. Kõik õpetajad, kes veel ei olnud Miksikese kasutajad, registreerisid end. Edasine sõltub juba neist endist. Soov koostajatega liituda peab tulema õpetajalt.”
KAJA KIIS,
Turba Gümnaasiumi
algklassi- ja
arvutiõpetaja:
 
“Hakkasin online-töid tegema Margus Sõmeri üleskutse peale. Olin seni kasutanud teiste õpetajate tehtut, soovisin näha n-ö köögipoolt ja teha midagi ka teiste jaoks. Ei ole oma otsust kahetsenud. Jõudu ja innustust olen saanud teistelt onkontide koostajatelt. Kõik nad on oma ala entusiastid, hästi toredad ja positiivsed inimesed. Kui tüdimus kipubki kimbutama, siis pärast kokkusaamist on nii palju uusi mõtteid, et hakka kas või kohe midagi tegema.
Online-kontrolltöö koostamine on töömahukas. Minimaalselt tuleb arvestada poole päeva tiheda tööga, mõnikord kulub mitu õhtut. Ma ei ole osalenud ühelgi Miksikese koolitusel, olen iseõppija. Mõni asi tuli eelneva kogemuse põhjal, mõni katse-eksituse-meetodil. Ja iga kord õpib midagi juurde.
Et koostan töid algklassidele, kaalun hoolega, millist teemat on parem kontrollida onkontiga, millist paberkandjal tööga, milline küsimuste tüüp (lühivastus, pikem tekst, valikvastused, lünktekst) sobib kõige paremini. Jälgin, et küsimust saaks ainult üheselt mõista, ja arvestan, et õpilased jõuaksid töö vähem kui poole tunniga tehtud, sest üht arvutit kasutab tavaliselt kaks õpilast. Kui töö on kujundatud (font, pildid jms), kontrollin hoolega, et vigu sisse ei satuks.
Nähtud vaeva kompenseerivad õpilaste rahulolu ja rõõm teiste koolide kolleegidele kasulik olemise üle. Kui töö hästi õnnestub, on rõõm kahekordne. Onkontid on õpilastele põnevad. Lastele meeldivad väga ka animeeritud gifid, mida olen kasutanud. Ma ei kuule kunagi lauset: “Oh, jälle!”, pigem küsitakse: “Millal järgmine töö on? See oli nii tore!” Õpilastele, kellel kodus arvutit pole, on see ainus võimalus arvutiga töötada. Hea motivaator peale hinnete on ka “pesupunktide” teenimise võimalus.
Üks tore asi on, et tööde parandamisele ei kulu hiljem enam aega, kuigi ise vaatan tavaliselt oma õpilaste tööd üle, et saada teada nende nõrgad kohad ja töö koostamisel tehtud vead. Alati ei oska ju ette näha, kuidas õpilased küsimusest aru saavad. Kui ühe küsimusega palju eksitakse, olen ise midagi valesti teinud. Tihti arutame õpilastega läbi, mis oli liiga kerge, mis raske, et saada teada, mida korrata ja mida edaspidi vältida. Õpetajatelt olen vähe tagasisidet saanud. Tean, et üks õpetaja, kes on kõik minu viimase aasta onkontid kaasa teinud, peab neid jõukohasteks ja huvitavateks. Arvab, et võiks ka ise neid tegema hakata. Loodan, et ka üks meie kooli õpetaja hakkab onkonte koostama.
Tahaksin kõiki algajaid julgustada. Online-kontrolltöö koostamine pole üldse nii keeruline, kui arvata võiks. Tuleb vaid varuda tavalisest rohkem aega. Alati saab abi ja nõu küsida mõnelt teiselt koostajalt või onkontide eest vastutavalt Margus Sõmerilt. Ajapuudust ei maksa karta: kes teeb, see jõuab. Kõige olulisem ongi soov ja tahtmine teha, muu tuleb iseenesest.”
MARE KÜTT,
Kadrina Keskkooli algklassiõpetaja:
 
“Meie kooli Miksikese-rakuke – nii me ennast nimetame – on onkonte koostanud algusest saati. Praktiline teostus ei nõua palju aega. Põhiline aeg kulub mõttetööle, ideede ja teemade leidmisele. Et enamik minu selle aasta 1. klassi õpilastest polnud varem arvutiga kokku puutunud, olen õppinud töid koostama nii, et hakkama saaksid ka nõrgemate arvutioskustega õpilased.
Lapsi ei tohiks online-kontrolltöödega ehmatada ega neis arvuti suhtes ebameeldivaid emotsioone tekitada. Tähtis on huvi ja tegutsemissoov. Õpilased lausa ootavad, millal saaks onkonte teha.
Töövaeva ja ajakulu korvavadki laste rõõm sellest, et nad said kontrolltöö arvutis teha, ja rahulolu, et tegin midagi loomingulist.
Tagasisidet saan kokkuvõtete tabelist, kus kirjas onkonte lahendanud õpilaste ja koolide arv ning edukuse protsent. Rõõmu teeb, et lahendajate arv kasvab.
Mul on õnnestunud ka oma koolist onkondi koostaja “värvata”. Kolleegi tegutsemis- ja õppimissoov näitab, et aeg-ajalt peab iga inimene rutiinist välja tulema ja oma tööd teistmoodi tegema, sellest rõõmu tundma.
Mõned nõuanded algajale onkontide koostajale. Töö peab vastama ainekavale, olema pigem kerge kui raske – online-kontrolltöö ei ole viktoriin –, arvestama õpilaste arvutioskust (trükkimiskiirus, hiire liigutamisvilumus jne) ja juurdepääsu arvutile (mõnes koolis on 25–30 õpilase kohta kümme arvutit, aga kõik peavad töö valmis jõudma.”
LEMME SULAOJA,
Kadrina Keskkooli algklassiõpetaja:
 
“Mulle on alati meeldinud midagi uut proovida. Onkonte hakkasin koostama tänu Miksikese tiimi koolitustele ja kokkutulekutele. Iga õpetaja peab ju kontrolltöid koostama, kui tal ei ole just trükitud kogumikke. Miks mitte teha neid arvutisse, et ka teised neid kasutada saaksid.
Onkondi väljamõtlemisele kulub sama palju aega kui paberil kontrolltöö peale, kuid teostus võib kujuneda veidi pikemaks ning koostajale vaheldusrikkamaks ja põnevamaks. On rohkem nokitsemist – sobivate piltide otsimine, nende suuruse muutmine, ülesannete sobitamine võimalustega – ja aeg kaob märkamatult. Vahel sisestan nädala jooksul iga päev mõne ülesande, mõnikord teen seda ühel õhtul kahe-kolme tunniga, vahel ka kauem. Nüüdseks olen õppinud, kuidas panna oma mõtted õigesse vormi ehk harjutuse tüüpi.
Tänu Miksikese koolitusele hakkasin koostööd tegema õpetaja Tiiaga Jäneda koolist. Koostame kontrolltöid kahepeale. See annab kindlustunnet. Kahjuks on tagasisidet väga vähe. Ainult nii palju, kui tuttavate õpetajatega suhtleme või mõnel koolitusel on jutuks tulnud. Hea, et plaanis on avada kommentaaride lehekülg.
Õpilased väga ootavad neid töid. Nad nagu ei panegi tähele, et nende teadmisi kontrollitakse. Lastele meeldib hiljem internetist oma vigu uurida ja õigeid vastuseid vaadata. Õpetajale teeb asja lihtsamaks see, et ta ei pea töid ise parandama, vaid saab juba hinnatud tööd.
Töö tuleks teha arvestusega, et keskmine laps lahendaks selle 20 minutiga. Paljudes koolides peavad õpilased tegema tööd vahetustega, ühed enne, teised pärast, sest klassis ei jätku kõigile arvuteid.
Ei tohiks kasutada programmiväliseid või programmis ettenähtust raskemaid teemasid, v.a juhul, kui töö ongi mõeldud eriti nutikatele. Onkonte lahendavad ju õpilased üle Eesti.”
ANNIKA LÕHMUS,
Varbola Põhikooli algklassiõpetaja:
 
“Eelmisel õppeaastal saatsin mõned küsimused Miksikese aastalõpu viktoriinidele ja onkontidele. Tänavu hakkasin neid ise koostama. Et ma pole Miksikese kursust läbinud, oli alguses üsna raske. Ühe onkonti koostamisele kulus paar päeva. Kõige rohkem võttis aega pilditöötlusprogrammi tundmaõppimine. Nüüd saan ühe pärastlõunaga hakkama. Töö koostamine annab mulle hea enesetunde, rahulolu, et olen millegi toredaga hakkama saanud.
Paar korda olen vale vastuse õigeks märkinud. Õnneks oleme kaaskoostajaga vead leidnud enne töö aktiivseks kasutamiseks avamist. Üksinda kontrollides võib väike, kuid oluline viga märkamata jääda.
Tulemusi analüüsides saan teada, kas olen midagi õpetamata jätnud või mõnes kohas liiale läinud.
Alguses sain paar e-kirja, et minu 1. klassi tööd on liiga pikad. Minu õpilased said nendega suurepäraselt hakkama, sest meil on 1. klassist alates arvuti ringitunnid, kuid teiste koolide õpilased ei osanud nii hästi klaviatuuri kasutada.
Töö peab olema nutikalt koostatud, et lastel tekiks huvi seda lahendada. Üks lahe pilt või piltülesanne aitab sellele suuresti kaasa. Samas ei või piltide ja värvilise tekstiga liiale minna, sest see kisub õpilase tähelepanu kõrvale. 1. klassis ei tohi olla pikki ja keerulisi tööjuhendeid-küsimusi, töö peab olema arusaadavalt ja lihtsalt sõnastatud.
Õpilased tahaksid onkonte teha kõigis õppeainetes ja klassides. Ka neid, mis on teise kirjastuse õpiku järgi koostatud (nt loodusõpetuse onkontid). Oleme andnud haigele lapsele võimaluse teha kontrolltöö kodus. Lepime e-kirja teel kokku aja, mil õpetaja teeb töö aktiivseks. Meil on vastastikune usaldus, et laps ei kasuta kodus tööd sooritades abivahendeid ega lapsevanema abi. Vanemad on kinnitanud, et lapsed tõepoolest teevad oma töö iseseisvalt.
Minu kaks kolleegi hakkasid samuti onkonte koostama, kui nägid, et see polegi nii keeruline. Neid ajendas ka asjaolu, et nende ainetes polnud keegi selliseid töid teinud. Kui esimene online-kontrolltöö tehtud, küll siis tulevad ka teised. Annad Miksikesele sõrme, tema võtab terve käe!”

Ülenurme Gümnaasiumi õpilased käisid Europarlamendis

8. mail osalesid Europarlamendi töös EL-i 25 liikmesriigi 16– 18-aastased õpilased. Eesti oli Ülenurme Gümnaasiumi 30 õpilase ja kolme õpetajaga esindatud esimest korda. Üritus leidis aset programmi “Euroscola” raames.
Täistööpäev Euroopa Parlamendi Louise Weiss hoones algas mälumänguga “Eurogame”. Võistlesid neljast rahvusest koosnevad meeskonnad. 20 küsimust koos valikvastustega olid Euroopa Liidu eri rahvaste keeltes. Nii pidid kõik oskama vastata ka eestikeelsele küsimusele “Mitu fraktsiooni on Euroopa parlamendis käesoleval ajal?”.
Mäng aitas noortel kiiresti sõbruneda. Järgnes foorum Europarlamendi plenaarsaalis, kus noored istusid parlamendiliikmete kohtadele. Iga kool sai sõna enda tutvustamiseks. “Kui me ette läksime, oli kõhe tunne. Sellest hoolimata kandsin Eesti lippu uhkusega,” väitis meie lipukandja, 11.b klassi õpilane Lauri Lokko. Ülenurme Gümnaasiumist rääkis õpilasomavalitsuse president Kaupo Piirsalu.
Õpilastele tutvustati Europarlamendi hääletussüsteemi. Noored avaldasid arvamusi EL-i põhiseaduse vastuvõtmise, rahu, terrorismivastase võitluse, välis- ja julgeolekupoliitika kohta.
Euroopa Liidu ülesehituse põhimõtetest rääkis Nobeli rahupreemia laureaat 1998. aastast John Hume. “Kas teie vanemad ja vanavanemad oleksid uskunud, et te tulete kunagi kõik koos ühisesse saali?” küsis ta õpilastelt. Kodutööna oli valmistatud ette viis foorumil käsitletavat teemat: “Euroopa põhiseadus, rahu tagamise tegur Euroopas?”, “Ühine julgeolekupoliitika”, “Euroopa panus rahu tagamisel maailmas”, “Noorus ja rahu”, “Euroopa ja maailma tulevik”. Õpilased said arvamust avaldada ning seda põhjendada.
Pärast arutlust võis parlamendiliikmetele Euroopa Liidu ja rahuga seonduvaid küsimusi esitada. Huvitav oli kuulda, mis teiste riikide noortel südamel on.
Päev lõpetati pidulikult Europarlamendi hoone ees. Kõikidele koolidele anti Euroopa Liidu lipp. “Eurogame” mängu võitjaid autasustati karikaga. Iga osalenud õpilane sai Europarlamendi presidendi Josep Borrell Fontellese allkirjaga tunnistuse.
11.a klassi õpilane Ingrid Kalda meenutab: “Ühel hetkel märkasin, et olen selles suures majas täiesti omapead. Mind ümbritsesid ainult kolm välismaalast ja mu keel oleks justkui kurku kinni jäänud. Mõtlesin, et tahan ainult koju nelja seina vahele. Kui taipasin, et sellist võimalust pole, käis äkki mingi krõks ja kõik tundus hoopis teises valguses. Avasin end ja sain uusi tuttavaid. Arutlus andis mulle Euroopa Liidust palju parema ülevaate. Mõistsin, et see liit on midagi palju enamat kui lihtsalt lootus paremale tulevikule.”
Osalemine noortefoorumil suurendas õpilaste huvi poliitika, eri rahvaste ja nende kultuuri vastu. Nädalane bussireis aitas tunnetada, mida tähendab piirideta Euroopa. Teel Strasbourgi tutvusime põgusalt ka Varssavi, Praha ja Berliiniga.

Ülenurme Gümnaasiumi direktor
 

Noored õppisid Gröönimaal asju uue pilguga vaatama

Noorsoovahetuse Living in Extremes (LIE) noored on Gröönimaalt tagasi – targemad, tublimad ja avatumad kui enne. Kaks nädalat karmil Põhjamaal oli nende sõnul elu parim elamus.
 
Rahvusvaheline noorteprojekt Living in Extremes ühendab noori Eestist, Sardiiniast ja Gröönimaalt. 30 LIE noort olid esimest korda koos eelmisel suvel Eestis. Märtsis kohtuti Lääne-Gröönimaal Aasiaatis. Nii Gröönimaa loodus kui ka sealne tegevus pakkusid osalejatele teravaid elamusi. Näiteks hakkasid eestlased ühtäkki metsast puudust tundma. “See on midagi kirjeldamatut – lumi, mäed, meri, kuid mitte ühtki puud ega põõsast,” võtab Eesti grupi liige Eve oma elamuse kokku. Ekstreemsust lisasid projektile sellised tegevused nagu koerarakenditega ja mootorsaaniga sõit, hülgenahal kelgutamine, kalastamine, iglude ehitamine jne.
Toas arutati keskkonnateemadel, räägiti, millised on kohalikud probleemid, kuidas eri rahvused keskkonda tajuvad. Näiteks arutati tuliselt, kas vaalade tapmine on õige ja kuidas külmas keskkonnas üldse hakkama saada. Keskkonnateadlikkuse tõstmise kõrval oli üks eesmärke kultuuridevaheline õppimine. Juba Gröönimaa ise pakkus osalejatele võimaluse avastada enda jaoks täiesti teine eluviis ja harjumused. Prooviti ära vaalarasv, käidi kuulsaima kohaliku rockgrupi kontserdil, mis tekitas vastakaid arvamusi.
Kuigi koos veedetud aeg kinnitas ka teatud stereotüüpe, õpiti palju sellist, mida tavaline turismireis pakkuda ei suuda. Kes väidab, et niisugustest projektidest pole kasu, on lihtsalt kitsarinnaline. Kümme Eesti noort oskavad kodus asju nüüd hoopis teise pilguga vaadata. Suure-Jaanist pärit Laura sõnul avardab noorsoovahetus silmaringi: “See, mis varem tundus kummalisena, võib osutuda hoopis kasulikuks ja järgimist väärivaks.” Siim: “See projekt on kasulik juba sellepärast, et hakatakse rohkem väärtustama oma kultuuri ning samas suhtuma tolerantsemalt teistesse.” Annika Viimsist: “Ma pole vist kunagi nii palju põnevaid asju kogenud nii lühikese ajaga. Olen avatud uutele eneseületuskatsetele. Tuleb haarata kinni kõikidest võimalustest, mida elu pakub, iga kogemus kasvatab.”
Selliste noorsoovahetuste eesmärk on õppimine selle sõna kõige laiemas tähenduses. Gröönimaal veedetud aeg pani mõtlema keskkonna, inimsuhete, kultuuride üle. Kõik osalised soovivad kohtuda Sardiinias septembris.
Projekti Eesti-poolne partner on MTÜ HeadEst, 2004. aastal loodud organisatsiooni eesmärk on pakkuda noortele põnevaid tegevusi nii välismaal kui ka Eestis. LIE projekt sai teoks tänu programmi Euroopa Noored toetusele. Gröönimaale sõitu rahastasid lisaks Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Eesti omavalitsused, kelle noored projektis osalevad. Aitasid ka Liviko ja Kalev.

EPP ADLER

 Põhikoolide süvaõppe vastased põhjendavad oma seisukohti mõjusate väidetega. Kas need on piisavalt põhjendatud või on tegemist hetkeemotsiooniga?
 
Põhiväide esimese klassi sisseastumiskatsete vastu on nende vähene mõõtmistäpsus. Tõepoolest, laste arengu kiirus on erinev. Veelgi enam – nende teadmised ja oskused sõltuvad suurel määral nii lasteaias kui ka kodus tehtust. Kui laps on käinud kehvas lasteaias, on pärit ülekoormatud või hoolimatute vanematega perest, jääb ta konkursil ebaõiglaselt ukse taha.
Kahtlen siiski toodud väite põhjendatuses. Geenide omadused avalduvad juba varases eas, ka meemide (kasvatuse) kaudu määratav osa lapse emotsionaalse käitumise ja suhtlemise alustes kinnistub juba esimestel eluaastatel. Küsimus on valiku tegijate pädevuses: kas õpetaja suudab hinnata laste geenide ja kasvatusega määratud võimeid või laseb ennast eksitada nüri trenni tulemustel. Suurt äraostetavust karta on kurjast, õpetaja valib ikkagi seltskonda, keda järgnevatel aastatel õpetada. Tutvuste kaudu klassi kukkunud tõrvatilk võib rikkuda mitme aasta tööelu. Sellest hoolimata satub sõelast läbi lapsi, kes mõne aastaga välja kukuvad.
Kui vanematel on mitmekesised huvid ja nad lapsega piisavalt tegelevad, hakkab ka laps teadmisi ja õppimist väärtustama. Samas jääb asotsiaalse pere laps ilma võimeid avavast kasvatusest ega pääse süvaõppega kooli. Selle vastuolu saab paraku kaotada vaid koduse kasvatuse keelamise ja kohustusliku viiepäevase ööpäevaringse lastesõime-lasteaia sisseseadmisega. Siis avalduksid kõigi laste võimed tõepoolest võrdselt madalal tasemel.
Ükski mõõtmine pole kunagi absoluutselt täpne. Eriti ebamäärane on sotsiaalse mõõtmise tulemus. Kuid loobudes valikuga kaasnevast võimaliku eksimise süüst, võtab inimene endale süüdimatuse, mitte tarkuse aura. Eduka haridusega Jaapanis püütakse laste andekust arendama hakata juba palju varem kui meie esimese klassi eas. Kas nad toimivad ebapädevalt?
Äravõetud lapsepõlv
Süvaõppekoolide vastaste teine põhjendus on laste stress. Siingi pole õige süüdistada koolisüsteemi. Suuresti põhjustab seda vanemate vale käitumine: lastele pannakse üle jõu käiv koormus. See algab juba ammu enne kooli eakohatu õpetamise ja kooliküpsuse treenimisega, lapselt võetakse lapsepõlv. Seda toetavad kasvatuse kõikvõimsuse müüt ning vanemate täitmata jäänud ihad ja karjääriunistused. Tagajärjeks on laste käitumishäired. Aga vanamad võivad hullusti üle koormata ka tavakoolis käivad lapsed.
Koolistressi tekitavad õpetajadki, kes ei ole huvitatud laste arengust, vaid haridusministeeriumi testide heast täitmisest. Selliseid õpetajaid on kahjuks igas suuremas koolis. Neid soosivad nii praegune testipõhine haridussüsteem kui ka lapselt head tunnistust ihkavad vanemad. Süvaõppekoolide kuulekamatel lastel ilmneb stress vaid eredamalt.
Direktorite meelepaha
Üks süvaõppe vastasuse põhjusi on koolijuhtide rahulolematus. Kes tahaks, et tema koolis käivad vaid keskmised ja nõrgad õpilased? Siis ei saa tööle häid õpetajaid ega kooli rahastavas linnavalitsuses õpilaste saavutustega silma paista. Koolijuhtidele teeb õigustatult muret ka viletsates koolides valitsev meelsus, mis surub alla nii edasipüüdlikkust kui ka tarkust.
Süvaõppekool riisub koore. Lisaks on tavakool mõneti süvaõppekoolide süljetops, mis peab vastu võtma tugevamatest koolidest väljakukkunud. Viimastest võivad väiksema õppekoormuse korral saada head õpilased, aga kõige ületreenitumad võivad jäädagi rängaks koormaks mis tahes koolile.
Olukorda halvendab olelusvõitlus pearaha pärast. Tippõpilaste puudumisel jätavad tasapisi kooli tulemata ka teised ning lastepõuas kool kaob. Kas koolijuhatajal on aga moraalset õigust hoida kooli allesjäämise nimel last tingimustes, kus ta ei arene oma võimete kohaselt? Ajalugu mäletab pigem õpetajaid, kes ise saatsid oma paremad õpilased parematesse koolidesse, kus neist kasvasid nii ainelist kui kunstikultuuri edasi viinud inimesed.
Süvakoolilõpetanutele etteheidetav eluvõõrus ja ülbus on pigem kodus tegemata jäänud töö vili. Samas ei saa Tallinna ja Tartu süvaõppevõimalusi üle tähtsustada, maakoolides on teisi omanäolisi õppimiseeliseid.
Süvaõppe poolt
Süvaõppe kaitseks on veenvaid väiteid. Selle kadudes ilmneksid sellised soovimatud nähtused nagu andekate õppimisoskuse vähenemine ja pätistumine. Ühiskonnale on ohtlik andekate laste laiskadeks õpetamine. Võimekas laps ei suuda hästi käituda, kui ta peab kogu aeg taluma enda ümber toimuvat sotsiaalset rehabilitatsiooni ega saa tegelda sellega, milleks ta koolis on – õppimisega. Kui laps on sissepoole pööratud psüühikaga, hakkab ta igavusest teisi ignoreerima ja süveneb oma uitamistesse. Veidigi rahutum hakkab aga enda lõbustamiseks tundi segama ning lõpuks ei õpi ise, ei võimalda seda teha teistel ega lase toimuda ka sotsiaalsel rehabilitatsioonil. Nii sünnib potentsiaalne tark kurjategija.
Õpetuse tase langeb veelgi, kui lahkuvad head aineõpetajad, kes pole valmis pühenduma rehabilitatsioonitööle.
Andekatel lastel on esimestes klassides igav. Võidakse soovitada nad varem kooli või kohe teise klassi panna. Aga sel on omad ohud. Andekas osutub klassi pesamunaks, kes ei taipa vanemate kaaslaste mõtetest suurt midagi ja satub tõrjutu või oma nahast välja pugeva haleda kambajõmmi seisu. Peale oskuste-teadmiste on samavõrd vaja ka füsioloogilis-sotsiaalset kooliküpsust. Viimase eitamine mõjub rängemalt kooliga niigi rohkem pahuksis olevatele poistele.
Õppimisvõimaluste ahenemine vähendab kogu riigi konkurentsivõimet. Süvaõppe nõrgenemine põhikoolis tähendab põhikoolihariduse taseme langust. Kui keskmine esialgu oluliselt ei muutugi, siis tippude võimalus hiljem elus midagi olulist uut luua kahaneb kindlasti. Süvaõppe nõrgenemine võib tähendada protsendi võrra väiksemat majandustoodangut igal aastal, kümne aastaga oleks mahajäämus juba kümme protsenti.
Arengut ei määra ainult keskmine, vaid samavõrra ka tipptasemel tegijad. Just nendele heade haridusvõimaluste andmise vastu on suunatud süvaõppe vajaduse eitamine alg- ja põhikoolis. Võimalik, et mõni andekas oleks ilma koolikatseteta edukamgi, aga palju rohkem õpilasi kannataks õppimisvõimaluste piiratuse ja õppimisprotsessi häirituse pärast. Lõpuks kannatavad kõik, ka keskmised.
Demokraatia kaart
Kadedate ja vähem võimekate survel lüüakse lauale demokraatia kaart – maksumaksja raha eest peavad kõik saama võrdse hariduse. Kuid eri võimekusega inimeste võrdne harimine annab ju oluliselt erineva tulemuse. Süvaõppekool ei saa tavakoolist suuremat pearaha. Unustatakse seegi, et erineva võimekusega lapsi on parima tulemuse saamiseks vaja õpetada eri viisil. Võrdse koolihariduse nõudjad tahavad keelata võimetele vastava hariduse ja on sageli sallimatud erinevaid vajadusi rahuldava õpetamise suhtes.
Andekamate laste vanemadki on sageli edukamad ja hoolivamad. Nii on süvaõppekoolides lastevanemate hool nii kooli kui ka seal toimuva eest suurem kui tavakoolis. Sellel on ka varjukülg: juhtivatel kohtadel lapsevanemad võivad mõjutada raha liikumist just süvaõppekooli. Süvakoolide parem väljanägemine ei pruugi siiski alati näidata suuremat raha – see võib olla ka väiksema lõhkumise tagajärg.
Kas on õige sotsiaalseid probleeme, nagu vanemate valed nõuded lastele, karistamatu asotsiaalne käitumine, pedagoogide erahuvid ja küündimatus, ühiskonnas vohav egoism, lahendada laste hariduse halvendamisega? Kas veel üks sammuke demokraatia poole, liiati kui see kipub toetama hoiakut “loll on looduskaitse all”, on tõesti nii väärtuslik, et selle nimel ohverdada rahvas?
Süvaõppe alternatiiv
Et nõudlus parema õppe järele jääb, hõlmaksid selle niši kiiresti erakoolid. Siit paistab süvaõppekoolide ründamise teine võimalik põhjus – varjatud tahe haridus erastada. Enamik ühisvara on juba erastatud, nüüd püütakse ka haridus kapitalitootlikuks muuta. Kui riigikoolid peaksid õpilasi valikuta vastu võtma, hakkaks süvaõpe erakoolidesse koonduma. Õpilaste valimisel erakooli valitakse ühtlasi rahakotti. Kujuneks angloameerika seis, kus vanemad ei ole nõus lapsi riigikoolidesse panema, sest nende madal tase sulgeb suure tõenäosusega edasise õpingutee.
Seni on erakoolide lõpetajad headest õppimistingimustest hoolimata saavutanud üsna keskpärased tulemused. Nende koolide lõpetamine ei taga sattumist tipptarkade seltskonda, pigem aitab hoida ärimeeste tsunftijärjepidevust. Praegu peab keskpäraste võimetega jõukate vanemate laps tegema tihti üle jõu käivat trenni, et süvaõppekooli pääseda ja luua seal tutvused tulevaste haritlastega, keda saaks pärast kooli lõpetamist oma äri huvides ära kasutada. Teine pool haritlasi tuleb ikka tavakoolidest.
Kas süvahariduse üleminekul erakoolidesse kaoksid “eliitkoolide” hädad? Pigem suureneksid, sest staatuse määramisel tähtsustuksid veelgi koolikaugemad vahendid. Erakoolides, kus toimib rahapõhine hierarhia, on tarkust raskem väärtustada. Turu tingimustes on raskem hoida ka õpetamise taset – suurema konkursi korral tehakse klasse juurde, et kooli mahuksid raha tooma kõik vähegi õpetatavad. Viimased on aga parajad pommid andekamate õppeteel. Süvaõppe üleminekul erakoolidesse suureneb hariduslik segregatsioon ilmselt veelgi. Aga just see on põhjus, miks osa inimesi tahab süvaõppekoolide sisseastumiskatsed ära keelata.
Kas midagi võiks muuta?
Põhimõtteliselt on võimalik rakendada süvaõpet põhikoolis ka eelnevate katseteta. See eeldab aga hariduse ümberkorraldamist. Õppetöö peab esimestes klassides muutuma reaalselt individuaalsemaks, ei piisa vaid direktiividest. Probleemsete õpilaste kaasamiseks peab rakenduma abiõpetajate süsteem. Kõik see nõuab õpetajate kvalifikatsiooni muutumist ning väga palju raha. Veelgi enam, ka lapsevanemad peavad arenema, tundlikumalt oma lapsi arendama ja loobuma hariduse ostmise püüetest.
Teisalt, kas ikka on vaja ühes klassis korraga viia läbi mitu erinevat õppetundi? Evolutsioonis on spetsialiseerumine küll ummiktee, aga elus süsteemides on kõigega tegelevad universaalid teisejärgulised. Tund peab kindlasti olema rohkem kui ühekihiline, aga kui suur on paras mitmekesisus?
Süvaõppekoolide esimese klassi sisseastumiskatsete keelamine halvendaks kogu riigi haridustaset, kuigi sellest võidaksid paljud seni keskpärased koolid. Gümnaasiumis on liiga hilja lapsi õppima õpetada. Õppimisharjumus peab kujunema välja juba esimestes klassides. Järgmine muutus on võimalik alles murdeea lõpus, seega gümnaasiumi astudes või aasta-paar varem. Kuid põhikooliaastaid ei tohi andekate õpiajast välja visata ning tekitada neis põlgust kooli vastu.
Võrdsed võimalused tuleb tagada üldist taset tõstes, mitte seda alandades. Lihtne võrdsustamine toimub vaid madalama taseme suunas. Vaja on rõhuda alumise taseme tõstmise rängale ja tänamatule tööle, mitte võimalike tippude äralõikamisele kadedate ajel. Et olukorda heas suunas muuta, on negatiivse keelamise programmi asemele vaja positiivset.

TÕNU PLOOMPUU,
Tallinna Ülikooli
bioloogia õppetooli assistent

  Viimastel aastatel on palju räägitud jooksevkonto defitsiidist. Eesti jooksevkonto defitsiidi põhjus on lihtne ja selge – väliskaubandusbilansi puudujääk.
 
Väliskaubandusbilansi saame, kui riigi ekspordist lahutame selle riigi impordi. Väliskaubandusbilanss on positiivne, kui eksport ületab impordi, ja negatiivne, kui import ületab ekspordi. Ekspordi ja impordi puhul tuleb alati täpsustada, kas tegu on üldekspordi ja üldimpordiga või põhiekspordi ja põhiimpordiga. Üldekspordi ning üldimpordi puhul võetakse arvesse ka kaupade sissevedu tolliladudesse ja taasväljavedu tolliladudest, põhiekspordi ning põhiimpordi puhul seda arvesse ei võeta.
Vaatame Eesti Vabariigi üldeksporti ja üldimporti muu maailmaga viimase 12 aasta jooksul (1993–2004). Andmed on pärit statistikaameti andmebaasist (vt tabel 1).
Näeme, et väliskaubandusbilansi puudujääk on iga aastaga kasvanud. 2003. a oli Eesti Vabariigi väliskaubandusbilansi puudujääk juba 32,3 miljardit krooni, 2004. a aga 32,6 miljardit krooni. Et nii suuri arve paremini ette kujutada, tasub neid võrrelda teiste suurte arvudega, näiteks Eesti Vabariigi riigieelarve suurusega ülalnimetatud aastatel. 2003. a riigieelarve tulud olid umbes 39,6 ja kulud 39,7 miljardit, 2004. a riigieelarve tulud olid umbes 47,6 ja kulud 47,7 miljardit.
Et lugeja väliskaubandusbilansi dünaamikast paremini aru saaks, esitan tulemused ka graafiliselt. Trendide paremaks väljatoomiseks koostasin paketi Mathematica abil vähimruutude meetodil lähendpolünoomid, mis peaksid üldisi tendentse iseloomustama.
Graafikult (vt joonis 1) on näha, et EV väliskaubandusbilanss on iga aastaga aina halvemaks läinud, import on kasvanud kiiremini kui eksport. Kõige olulisemad majandusliku olukorra üldised muutused (börsikrahhi ning Venemaa turu ärakukkumise mõjud, EL-i astumise protsessiga kaasnenud impordi hüppeline kasv) on ülaltoodud graafikult hästi välja loetavad.
Jooniselt tulevad välja ka minu kasutatud polünoomidega lähendamise meetodi puudused. Nii saab kirjeldada ainult kõige üldisemaid tendentse. Detailsemaks uurimiseks tuleb arvestada, et üles- ning allahüpped graafikul (nn katastroofiteooria kohaselt võime neid nimetada ka katastroofideks) jagavad vaadeldava perioodi neljaks perioodiks, mil ekspordi-impordi olukorra iseloomustamiseks tuleks kasutada erinevaid lähendfunktsioone. Detailsema pildi saamiseks peaks aasta asemel vaatama veidi lühemaid ajavahemikke – poolaastat ja kvartalit. Vähimruutude meetodil lähendamise asemel võib kasutada ka splainidega lähendamist.
Tosin aastat võlguelamist
See, et EV väliskaubandusbilansi summaarne puudujääk aastatel 1993–2004 on 219 miljardit krooni tähendab, et me elame võlgu. 219 miljardit on astronoomiline summa, mida on raske ette kujutada. Jagades selle kõigi EV töötegijate arvuga (neid on viimaste andmete kohaselt 597 000), saame tulemuseks umbes 367 000 krooni. Seega iga töötegija kohta umbes 360 000 krooni.
Raha, mis on meie käest keskmiselt “tosina viimase aasta jooksul üle piiri” läinud, meist enamikul ei ole. Ka ei ole Eesti Vabariigis rahana kunagi olnud 219 miljardit krooni, mis on kaupade ostmiseks riigist välja läinud. Et meil pole seda raha kunagi olnud, oleme müünud välisomanikele maha enamiku oma ettevõtetest ning nüüd on jäänud lisaks üksikutele ettevõtetele müüa maha veel ainult odavat tööjõudu (allhange ning kalkunikitkujate tootmine), metsa ning muid loodusvarasid.
Peab tõdema, et meie ettevõtjad ei ole alati käitunud parimal võimalikul moel. Siis, kui tulnuks kogu kasum investeerida tootmise arendamisse ning innovatsiooni, kulutati raha losside ehitamiseks, jahtide ning luksusautode soetamiseks. Majandus on aga karm – iga viga võib jääda viimaseks. Seetõttu ei jäänudki paljudel ettevõtjatel üle muud, kui tuli oma ettevõte võileivahinna eest välismaalastele maha müüa.
Ka Euroopa Liiduga ei ole Eesti Vabariigi väliskaubandusbilanss hea. Põhjus on lihtne – me ei ole suutelised sinna eksportima (vt tabel 2).
Tabelile vastavad graafikud ning lähendpolünoomid on kujutatud joonistel 2 ja 3.
Eesti väliskaubandusbilansi defitsiit Euroopa Liiduga on kasvanud koos “eduka integratsiooniprotsessiga”. Põhjus on lihtne – Eesti ei käitunud euroläbirääkimistel oma huvide eest seisva iseseisva riigina ning võttis hulgaliselt vastu meile kahjulikke otsuseid, mis on hävitanud põllumajanduse ja tööstuse. Samas on Euroopa Liit käitunud tüüpilise protektsionistliku tolliliiduna ning takistanud Eesti kaupade sissevedu lisaks tolli- ja normatiivipiirangutele kõigi võimalike bürokraatlike võtetega.
Lähendpolünoome vaadates torkab silma ka see, et impordi ja ekspor- di vahe kasvab ning esialgu ei ole märkegi sellest, et väliskaubandusbilanss võiks tasakaalustuda. Ühelt poolt, me ei ole võimelised oluliselt suurenda-ma oma kaupade eksporti vanades- se Euroopa Liidu maadesse. Teisalt, neid asju, mida Eesti ise toota ei saa, oleks kasulikum importida Euroopa Liidu asemel Kagu Aasia maadest. Nüüd takistavad seda aga tollipiirangud.
Tulevik on tume
Euroopa Liidu tulevik on tume. Maavarad on otsas, majanduskasv nullilähedane, tootlikkus madal, põlisrahvastiku vananemise ja väljasuremisega kaasnevad sotsiaalsed protsessid lammutavad ühiskonnad ning lõpuks ka nendest ühiskondadest järele jäänud kes-tad – kuulsad Euroopa rahvusriigid. Meie oleme muutumas ühe allakäiva maailmajao majanduskolooniaks. Kolooniate maavarade, kaubaturu ning tööjõuressursside täielik ärakasutamine aitab agooniat ehk paari aastakümne võrra pikendada, aga suremisprotsesse pöörata ei õnnestu.
Juhul, kui mõni teine riik satub Eestiga sarnasesse olukorda ning hakkab ehitama üles oma majandussüsteemi, ei tohi ta korrata Eesti vigu. Et ellu jääda, tuleb alati tegutseda vastavalt olukorrale ning loobuda liberaalidele omasest dogmaatilisest, aga samas ka kõige enam minnalaskmist soosivast poliitilisest retoorikast.
Enamik riike kaitseb oma tootmist mitmesuguste tollide, litsentside, kvootide, normatiivide ja muu sellisega. Meie käitusime risti vastupidiselt – majandusvõitluse poksiringi sattunud algaja kombel üritasime ainult paitavalt rünnata ega pööranud kaitsele mingit tähelepanu.
Nüüd grogina nööridel lamades tuleb tunnistada ammutuntud tõde: noor, oma võimalusi otsiv majandus peab algul end kaitsma ning võib alles pärast tugevnemist hakata mõtlema kaitsetegevuse vähendamisele. Võib-olla Konstantin ei eksinudki nii väga palju, kui ta kuulutas: “Meie karusmari ei ole halvem viinamarjast.” Ja veel: “Iga sent väliskapitalile on Eesti riigi jaoks jäädavalt kadunud.”
Kuigi kapitalil (st kroonil, sendil ja dollaril) ei ole rahvust, on kapitali omanikul rahvus.

TÕNU TÕNSO,
TLÜ matemaatika
õppetooli lektor

Mõtetega uues õppeaastas

 Enne veel, kui suvepuhkusele minnes koolimaja uks enda järel sulgeda, tasub ühiskonnaõpetuse õpetajatel mõelda augustikuule, sest valmimas on uued õppematerjalid, pakutakse tasuta koolitusvõimalust ja käimas on metoodikavõistlus.
 
EN-i väljakuulutatud kodanikuhariduse aasta raames on Riikliku Eksami-ja Kvalifikatsioonikeskuse ning Balti-Ameerika partnerlusprogrammi ühisprojektina käimas õpetajate metoodiliste materjalide võistlus, et koguda kokku õpetajate poolt tundides kasutatavad ja aktiivõppe meetoditel põhinevad õppematerjalid, mis toetavad kodanikuühiskonna arengut.
Metoodiliste materjalide võistlus
Konkursile oodatakse tunnikonspekte ja töölehti, aktiivõppemeetodite kasutamise kirjeldusi, esitlusmaterjale, projektõppe kirjeldusi, terviklikke teemakäsitlusi, audiovisuaalseid õppematerjale jne. Oodatud on ka teatud oskuste kujundamisega seotud õppematerjalid: töö allikatega (ajakirjandus, seadused, töö karikatuuriga), arutlusoskuse kujundamine, üksikjuhtumi analüüsi (case study) näited, väitluse kasutamine argumenteerimisoskuse kujundamisel jmt.
Võistlustööde esitamise tähtaeg 30. september on valitud just selleks, et õpetaja, kes korrastab oma materjalid õppeaasta lõpul, jõuaks need võistlustööks vormistada või uue õppeaasta eel kriitilise pilguga üle vaadata, täiendada ning meile saata. Täpsem info on REKK-i ja Eesti Ajalooõpetajate Seltsi kodulehekülgedel http://www.ekk.edu.ee ja http://www. eas.edu.ee.
Õppematerjalid
Euroopa Nõukogu rahatoel tõlgitakse eesti keelde neli õppematerjali, mis on võõrkeeltes ka interneti kaudu kättesaadavad. Inimõiguste õpetamist käsitlev ja aktiivõppemeetoditel põhinev Compass tõlgitakse osaliselt. Materjal jääb internetipõhiselt kasutatavaks. T-Kit 7 – Under Construction: Citizenship, Youth and Europe ilmub eestikeelsena trükitult. T-Kit 8 – Social Inclusion ja Tool on Teacher Training for Education for Democratic Citizenship and Human Rights Education saavad kättesaadavaks internetipõhiselt.
Koolidesse on jõudnud õpilaspäevik koos töövihikuga, mis eestistati Eesti Euroopa Liikumise eestvedamisel. Euroopa päevikust leiab näiteks infot selle kohta, kuidas tehakse EL-i seadusi, mida tuleks teada pangakaartide kopeerimisest ja autoriõigustest, pisut seksijuttu, kuid jutuks on ka kurvad teemad – surm saleduse nimel. Koolipäevikule lisaks kuulub komplekti õpetajaraamat, kus on ülesanded ja juhised materjaliga töötamiseks. Päevikut jagati koolidele tasuta.
Punane Rist valmistab koolidele komplekti materjale (õpik, õpetajaraamat, video jmt) käsitlemaks humanitaarõiguse õpetamist. Materjali hakatakse tõlkima suvel ja varasügisel algavad koolikatsetused.
IOM Rahvusvahelise Migratsioonibüroo kaudu jõuab koolidesse inimkaubandust käsitlev õppematerjal, mis on jätk koolidesse juba jõudunud teavituskampaaniale.
TÜ õppekava arenduskeskuse ja REKK-i koostöös valmib kogumik ülesandeid, mis aitab anda meediateadmisi sotsiaalainete kaudu. Uuest õppeaastast on loodud ka õppekava läbivat teemat koordineeriv meedia nõukogu.
Ühiskonnaõpetamist toetavat materjali valmistab ette ka Eesti Väitlusselts.
Koolitused
Et aidata õpetajal pakutava lisamaterjali hulgast kooliaasta alul valida, viiakse augustis läbi mitu seminari.
q REKK, MEIS ja EN Tallinna Infotalitus organiseerivad 29. ja 30. augustil ühiskonnaõpetuse õpetajate koolituse Tallinnas Ajaloo Instituudis ja 31. augustil Tartus Toome konverentsikeskuses. Ühele päevale on koondatud EN õppematerjalide ja metoodika käsitlused välislektoritelt ning koolituspäeva teises osas tutvustatakse kõiki ülejäänud eespool mainitud õppematerjale. Kõigil seminaridel on tagatud tõlge eesti ja vene keelde. Koolitus on tasuta, kuid osalemiseks on vaja eelnevalt registreerida aadressil mare.rais @ekk.edu.ee. Registreerumise tähtaeg on 23. juuni. Teatada tuleb oma nimi, kool ja kontaktandmed. Igal seminaril on vaid 45 kohta. Koolituselt saab kõik valminud õppematerjalid kaasa ka paberkandjal.
q IOM Rahvusvahelise Migratsioonibüroo seminarid toimuvad 24. augustil Tartus, 25. augustil Tallinnas ja 26. augustil Jõhvis.
q Augustisse jääb ka kolmepäevane seminar holokausti teema käsitlemisest Eesti koolis, millele saab end registreerida EAS-i koduleheküljel.
Infot koolituste päevakavade kohta jälgige EAS-i ja REKK-i kodulehekülgedelt.

MARE RÄIS,
REKK-i ühiskonnaõpetuse peaspetsialist
 

Kirjutada uurimistöö Euroopa Liidu ja kodukoha seostest polegi nii võimatu ülesanne

 Euroopa päeval jagati auhindu neile, kes sel aastal osalesid uurimistööde võistlusel “Kuidas Euroopa Liit jõudis minu kodukohta”. Võistlusele esitati kokku 20 tööd 27 autorilt. Töid saabus kaheksast maakonnast, neist pooled Ida-Virumaalt.
 
Ajalooõpetajate Selts on seni korraldanud pigem kaugemat ajalugu puudutavaid kodu-uurimisvõistlusi. Sellel kevadel pakuti koostöös Riigikantselei Euroopa Liidu teabetalitusega õpilastele võimalus uurida just lähiajaloo kaudu seda, milliste projektidega on kodukoha ettevõtlikud inimesed saanud EL-i rahatoel teostada oma unistusi. Õpilased esitasid võistlusele iseseisvad uurimused, mille koostamiseks olid tutvunud oma kodukandis ellu viidud või käimasolevate arendus- ja koostööprojektidega hariduse, tööhõive, keskkonna, tee-ehituse, turismiarenduse ja põllumajandustootmise vallas. Analüüsiti, millist mõju on need avaldanud vallale, linnale ja maakonnale ning elanikele.
Teabetalitus koostas abistava küsimustiku ning koondas ja süstematiseeris internetis leitava info. See alusmaterjal on tänagi kättesaadav ajalooõpetajate seltsi koduleheküljel. Usutavasti leiab see kasutamist ka edasises õppe- ja uurimistöös – paljud koolid kurtsid, et ei saanud seekord ühineda, kuna õpilased olid oma teemad valinud välja juba sügisel, mil polnud võistlust veel algatatud. Ka paljud majandusõpetajad leidsid, et kui võistlus olnuks õppeaasta alul teada, saanuks seda paremini ühitada õppetööga ning suunata õpilasi juba sügisel vastavat teemat käsitlema. Nii on edasistel võistlusel oodata suuremat osalejate arvu.
Võistluse alul ei olnud ka siinkirjutajal head ülevaadet, milliseid tegemisi EL-i toel rahastatakse. Sellest, kuidas EL-i puudutavast teabehulgast endale huvipakkuvat leida, tuleb juttu ka augusti seminaridel. Paljud projektid on seotud just koolide enestega – küll on saadud raha remondiks, võimla ehitamiseks, pillide muretsemiseks, kuid üsna palju on tuge ka külaseltside tegevusele, majanduse ja ettevõtluse toetamisest rääkimata. Uurimistöid hinnates tundus, et kõige enam said oma tööst kasu need õpilased, kes ei piirdunud internetist leitava info selekteerimise ja üldistamisega, vaid käisid kohapeal asja vaatamas-uurimas.
Põhikooliastmes hinnati esikohavääriliseks Ilmatsalu Põhikooli õpilaste Rauno Padari ja Sander Tammesoo töö Vorbuse külmlauda ehitamisest EL-i põllumajandustoetuse abiga. Tööks materjali kogudes uurisid nad esmalt vallavalitsusest, milline objekt on valda EL-i toel rajatud, seejärel püüdsid koguda võimalikult palju infot Vorbuse külmlauda kohta. Poisid vestlesid AS Tartu Agro juhtidega. Järgnes õppekäik külmlauta, kus selgitusi jagas veterinaararst Maie Mölder. Internetist leiti artikkel “Eesti mood- saima külmlauda rajaja” ja veel mõndagi informatiivset seonduvalt märksõnaga “külmlaut”. Nii saadi teadmisi selle kohta, miks nõukogudeaegne loomapidamine edukas polnud, et külmlaudas on loomad õnnelikumad ja toodavad rohkem piima, et külmlauda idee on pärit Eesti Põllumajandusülikooli teaduritelt. Jõuti järeldusele, et “niisugusel loomal, kelle soovidega on arvestatud, ei teki stressi. Mida stressivabam on loom, seda tervem ta on ja annab rohkem piima”.
Gümnaasiumiastme parim oli C. R. Jakobsoni nim Gümnaasiumi õpilase Kadri Küti uurimus, mis käsitles kutsehariduse koostööprojekti pimedatele mõeldud kombitavate raamatute valmistamiseks.
Nii selles kui ka paljudes teistes uurimustes olid õpilased pööranud üsna suurt tähelepanu sellele, et teha endale selgeks, mis on projekt, kuidas seda koostatakse, mis on väljundid, kuidas võetakse kokku tulemused. Iseseisvaks projektide koostamiseks tulevikus on see parim viis. Nii jõudis uurimuse “Päikesejänku” autor järeldusele, et “kasulik on juba ideejärgus võimalikult palju suhelda ning uuri- da – kas pole kellelgi juba samalaadset projekti käimas või plaanis ning kas saaks jõudusid ühendada. Või on ehk varem midagi samalaadset tehtud ja millised olid tegijate kogemused”. Intervjuudes Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõududega selgus, kuidas toimus ettevalmistus, leiti partnerid, kui keerukas või lihtne oli asjaajamine, milline oli kasutegur ja projekti jätkusuutlikkus. Neid teadmisi koolitunnist ei saa.
Enim töid esitanud õpetaja oli Julia Smirnova Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumist. Nii mõnigi venekeelse kooli õpilane oli oma töö kirjutanud eesti keeles. Neile jagati preemiaks eestikeelseid kodaniku käsiraamatuid.
Kõigile osavõtjatele korraldatud vastuvõtt Stenbocki majas oli õpilastele oluline sündmus, sest raamatupoe kinkekaarte jagus vaid auhinnalistele kohtadele tulnutele. Peaministri juhtimisel toimunud ringkäik tutvustas valitsuse tööruume ja töökorda.
Ühiskonnaõpetuse eesmärke ei saa täita kord nädalas toimuva 45-minutilise tunniga. Ka Ühiskonnaõpetuse Õpetajate Seltsi viimasel koosolekul arutati võimalusi, kuidas rahastada koole ja õpitegevust nii, et õppekäigud oleksid õppetöö loomulik osa. Et igal lapsel oleks võimalus kohtuda oma valla, maakonna ja riigi institutsioonide ning nende esindajatega.
Õpilaste kodu-uurimisalaste võistluste auhinnad jagab kätte president, nüüd said õpilased peaministri käepigistuse. Need elamused annavad kauni lõpu uurimistööle ja tulemuste ootusele. Edu innustab. Korraldajatel jääb loota, et jätkub selliste võistluste rahastajaid. Järgmiseks õppeaastaks on kavas koostada infopank, kuhu saaks juba 1. septembril kirja esseede, kirjandite, uurimistööde võistlused, mis aitavad edendada ühiskonnaõpetust ja kodanikuharidust laiemalt.
Uurimistööde võistluse “Kuidas jõudis Euroopa Liit minu kodukohta” võitjad olid järgmised.
Põhikoolide arvestuses: 1. Rauno Padari ja Sander Tammesoo (Ilmatsalu PK, õp Maie Leinus); 2. Piret Blande (Pärnu-Jaagupi G, Diana Beltadze); 3. Kaspar Nisu (Tartu Forseliuse G, Malle Partsioja).
Gümnaasiumide arvestuses: 1. Kadri Kütt (C. R. Jakobsoni G, Agnes Ümarik); 2. Helen Akenpärg (C. R. Jakobsoni G, Agnes Ümarik); 3. Kaiti Vassiljeva (Võru Kesklinna G, Tiiu Ojala).

MARE RÄIS,
REKK-i ühiskonnaõpetuse peaspetsialist
 

Geofüüsika seminar õpetajatele

 
24.–29. aprillini toimus Viinis Euroopa Geoteaduste Assotsiatsiooni Peaassamblee ja selle raames õppeseminar “Geofüüsikaline informatsioon õpetajatele”.
 
Eestist osalesid seminaril keskkonnaprogrammi GLOBE õpetajad Hilje Nurmsalu (C. R. Jakobsoni G) ja Riina Hopp (Muhu PK) ning GLOBE-programmi kontaktisikuna siinkirjutaja. Seminari organiseeris Euroopa Geoteaduste Assotsiatsiooni hariduskomisjoni esimees Carlo Laj (Gif sur Yvette’ kliima ja keskkonnateaduste Laboratoorium, Prantsusmaa) ja Prantsusmaa seismoloogilise haridusliku koostöövõrgustiku koordinaator Jean-Luc Berenguer (Nice’i ülikool). Organiseerijad olid kutsunud juhtivteadlasi ning didaktikuid tutvustama õpetajatele nüüdisaegseid teadusavastusi ja didaktilisi meetodeid. Lisaks eestlastele osales seminaril õpetajaid Itaaliast, Portugalist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Norrast, Austriast, Rumeeniast, Rootsist, Tšehhist, Poolast ja Ungarist (vt ka Geophysical Information For Teachers – GIFT 2005; http://www. atmosphere.mpg.de/enid/gift).
Looduslikud ohud
Euroopa ja Ameerika keskkonnauurijad tutvustasid uusimaid arusaamu Maa geoloogilisest kujunemisest, laamtektoonikast, jääaegade tekkepõhjustest, nende tsüklilisusest ja bioloogilisest evolutsioonist.
Esimese päeva peateema oli “Looduslikud ohud: uurimisinstituudist kooli tasandile”. Jean-Luc Berenguer Prantsusmaalt andis ülevaate seismoloogia õpetamisest Prantsusmaal, tutvustas õppeotstarbelist koostöövõrgustikku EduSeis (http://www.eduseis. org) ja Prantsusmaa seismoloogiaalast haridusvõrgustikku (http://www.edu sismo.org). Euroopa õpetajatele tutvustati laamtektoonika valdkonnas aktiivõppemeetodeid, võimalikke klassiruumis korraldatavaid eksperimente ja vastavasisulisi internetiressursse.
Portugali, Prantsusmaa ja Saksamaa õpetajad tutvustasid endavalmistatud metoodilisi õppematerjale seismoloogia õpetamiseks. Chris King Suurbritannia Keele Ülikoolist viis läbi interaktiivse õppeseminari laamtektoonika ja Maa ehituse valdkonnas. Hélène Hérbert (Prantsusmaa) andis ülevaate 26. detsembri 2004 India ookeani tsunamist ja tutvustas võimalusi kasutada tsunamide kirjeldamiseks modelleerimist. Maria Simini (Itaalia) pakkus aga juhiseid, kuidas ise seismograaf valmistada (http://edu seis.na.infn.it).
Maa ajalugu
Teise ja kolmanda päeva peateema oli “Maa ajalugu”. Alex Halliday Oxfordi Ülikoolist andis ülevaate isotoopide geokeemiast, Maa, Kuu ja Marsi tekkest. Teadlane kirjeldas nende taevakehade keemilist koostist ja esitas teooria nende kujunemisest. Tuumafüüsikust juhtivteadlane Prantsusmaalt, Euroopa Tuumafüüsika Ühingu president Bertrand Barrè tutvustas miljoneid aastaid tagasi maapõue soodsates tingimustes (O₂, vee, vajaliku rõhu, isoleerivate pinnasekihtide olemasolul jne) tegutsenud looduslikku tuumareaktorit, mille olemasolu avastati 1972. a Gabonis Aafrikas. Kuna tuumakütusena kasutatakse isotoopi ²³⁵U, siis kütuseks kasutatava kohaliku kaevandatava uraanimaagi analüüsimisel avastatigi hulgaliselt ²³⁸U isotoopi, mis oli kujunenud erilise loodusliku protsessi käigus. Avastus on aktuaalne, sest loodus ise on suutnud tulla toime tuumajäätmete ja saaste kõrvaldamisega ning seetõttu püütakse sellise loodusliku reaktori töö põhimõtteid rakendada tänapäeval, mil tuumaenergeetika üheks suuremaks probleemiks on tuumajäätmed.
Marie-Hélène Leuthereau demonstreeris oma ettekande ajal radioaktiivse fooni määramist ja radioaktiivsuse teema õpetamist gümnaasiumiõpilastele. Gerhard Fischer Bremeni Ülikoolist (Saksamaa) rääkis aga kliima globaalsetest jahenemistest ja jääaegadest rõhuasetusega kambriumieelsele perioodile. Teadlane väitis, et Maa väljatulek globaalsest eelkambriumi perioodi jäätumisest toimus tänu CO₂ kontsentratsiooni taseme tõusule atmosfääris ja rõhutas elu olulisust maakera kliima kujundamisel. Ta juhtis ilmekalt tähelepanu atmosfääris ja maailmaookeanis sisalduva CO₂ ja biosfääris talletunud CaCO₃ vahelisele seosele ning Maailmaookeani katva jää rollile CO₂ taseme reguleerimisel.
California Ülikooli paleontoloogia muuseumi haridusprogrammide direktor Judy Scotchmoor viis läbi aktiivõppe tunni evolutsiooniõpetuses teemal “Ajatelg ja elu teke”. Vastavasisulised interaktiivsed ja põnevad õppematerjalid õpetajatele ja õpilastele on kättesaadavad veebiaadressil http://evolution.berkeley.edu/.
Teise päeval õhtupoolikul korraldas dr Herbert Summesberger Viini Loodusajaloo Muuseumist ekskursiooni Viini loodusmuuseumisse tutvustamaks selle rikkalikku paleontoloogilist ekspositsiooni. Uhkusega demonstreeriti ka vanemast kiviajast pärinevat ja 25 000 aasta vanust ning 10,3 cm kõrgust Willendorfi Veenuse kuju, mis 20. sajandi alguses Wachau piirkonnas Austrias leiti.
Kolmas päev algas Philippe Cardini (Grenoble Ülikool) ettekandega Maa magnetväljadest. Pool päeva pühenduti kliimamuutusele ja jääaegade tsüklilisele kordumisele. Järgnevalt tutvustas ülemaailmselt tuntud kliimauurija professor Andrè Berger Belgia Louvaini Ülikooli astronoomia ja geofüüsika instituudist väljatöötatud mudelit Maa kliima modelleerimiseks nii minevikus kui ka tulevikus. Teadlane uurib jääaegade vaheldumist Maal ja seostab nende tsüklilisust Maa telje kaldenurga muutustega. Ta väitis, et tavapäraste loodusprotsesside tsüklilisuse ilminguna saabuks järgmine ulatuslikum jääaeg põhjapoolkeral umber 50 000 aasta pärast. Kuna aga inimtegevusega on kaasnenud oluline CO₂ kontsentratsiooni tõus atmosfääris, võib eeldada järgmise jääaja märgatavalt varasemat saabumist Põhja-Euroopas.
Praktilise laboratoorse tegevuse käigus uuriti Barbara Donneri juhendamisel (Bremeni Ülikool) Atlandi ookeani Guinea lahe põhjast 3500 meetri sügavuselt puuritud miljonite aastate vanuseid meresetteid. Osalejad uurisid binokulaarmikroskoope kasutades settekihtidele iseloomulikke indikaatorliikide arvukust ning seostasid nende esinemissagedust maailmaookeani vee temperatuuriga (kas külmade või soojade perioodidega) ja jääaegade esinemisega Maal.
Eriti huvitava näidistunni viis läbi Cherilynn Morrow kosmoseuuringute instituudist Boulderist (USA). Ta korraldas kõiki osalejaid kaasates vabas õhus õppetunni “Kinesteetiline astronoomia”. Õpetajatele demonstreeriti, kuidas on võimalik näitlikustada ja õpilastele selgeks õpetada Maa tiirlemise ja pöörlemise põhimõtted (öö ja päeva, aastaaegade vaheldumine) ning mõista öises taevalaotuses muutusi tähekujude paiknemises. Õpilased pannakse kehaliselt aktiivselt kaasa liikuma ja liikumise kaudu loodusnähtuste olemust tunnetama. Interaktiivsed päikesüsteemi ja kinesteetilist astronoomiat puudutavad õppematerjalid leiab veebiaadressilt http://www.spacescien ce.org/.
Konverentsil tutvustatud materjalid ja õpitegevused toetavad ka meie riiklikus õppekavas püstitatud õppe-eesmärkide ja õpitulemuste saavutamist. Loodan, et ülaltoodud teemadest ja veebiaadressidest on loodusainete õpetajatele kasu, et esitada ainesisu õpilaste jaoks uudsel või huvitaval viisil ja suurendada huvi loodusteaduste vastu.

IMBI HENNO,
REKK-i peaekspert
 

President tunnustas noori ajaloouurijaid

 President Arnold Rüütel osales Tartus õpilaste ajaloo uurimistööde konkursi lõpetamisel.
 
Tänavuse, järjekorras kuuenda ajalookonkursi kuulutas vabariigi president patroonina välja 1. septembril 2004. Konkursi teema oli “Igapäevaelu 20. sajandi Eestis”. Võistlusele laekus 83 tööd gümnaasiumi- ja 62 tööd põhikooliõpilastelt, neid kirjutas 186 õpilast ja juhendas 58 õpetajat.
Keskkooli vanuseastmes võitis esimese auhinna Lähte Gümnaasiumi õpilane Marilin Ivask (juhendaja Evi Uus) võistlustöö “Uimastite tarbimine koolis” eest. Teine oli Meree Punab, Saaremaa Ühisg (Leili Poopuu) “Taišeti vangilaagrist saadetud kirjadest ja repressiivorganite tööst Eestis”, kolmas Marju Veevo, Karksi-Nuia G (Marika Mäekivi) “Ühe perekonna igapäevane toimetulek sõjajärgsetel aastakümnetel”.
Põhikooli arvestuses jäi esimene koht välja andmata. Teise koha sai Aleksandra Šilova, Jõhvi G (Voldemar Berelkovski) “Huvitegevus ja traditsioonid Jõhvi Gümnaasiumis 20. sajandil”, kolmanda Reeli Viikberg, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium (Krista Nõmmik) “Mängudest ja mänguasjadest 1950.–1970. aastatel” ning Madis Hurt, Lähte Ühisg (Viivi Rohtla) “20. sajandi laste lapsepõlv”.
Välja anti ka kaheksa eripreemiat: Maarja-Liis Kütt, Puiga PK (Keiu Press) “Kaltsova küla ajaloost”; Helen Eller, Kerli Keskülla, Tartu Forseliuse G (Malle Partsioja) “Krooni tulek”; Jane Pääsukene, J. V. Veski nim Maarja PK (Alja Kivi) “Aeg, mis on möödas, kuid ei unune”; Sandra Ojaperv, Tallinna 21. K (Mare Oja) “Eluolu ja võimureziimid XX sajandi Eestis”; Martin Kuusk, Tallinna 21. K (Ave Kallas) “Raudteed Eesti igapäevaelus aastatel 1940–1990”; Sergei Sidorov, Sillamäe Astangu K (Jelena Hlebova, Elviira Sidorova) “Sillamäe raamatukogu – Eesti ühiskonna peegel”; Kaiti Vasiljeva Võru Kesklinna G (Piret Viil, Evi Tarro, Tiiu Ojala) “Õpilasfirma – gümnasistide üks eneseteostamise võimalusi tänapäeva Eestis”; Monika Palmik, Tõrva G (Herli Savimägi) “Ühe Eesti juudi lugu”.
Lisaks eespool nimetatule anti välja raamatupreemiad 25 uurimistöö eest gümnaasiumiõpilastele ja 21 uurimistöö eest põhikoolis.
Edukate koolide hulgas tuleb nimetada Are Põhikooli ja juhendajat Elve Tamveret, kelle õpilased said neli raamatupreemiat, neli raamatupreemiat anti Võru Kesklinna Gümnaasiumi õpilastele, kelle juhendajad olid Evi Tarro, Raili Leesalu, Tiiu Ojala ja Ene Jakobson.
Võistlust korraldavad Eesti Ajalooõpetajate Selts ja Körberi Sihtasutus Saksamaal. Sarnane võistlus toimub 18 Euroopa riigis ja need on koondunud EUSTORY nime alla, kelle tööd Körberi Sihtasutus koordineerib.
Rahaauhinnad andis zürii ettepanekul Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu, auhinnaraamatud haridus- ja teadusministeerium. Aleksandra Šilova ja Marilin Ivask saavad preemiaks ka osavõtu EURTORY sügisakadeemiast Veneetsias ning Marju Veevo, Madis Hurt ja Reeli Viikberg sõidavad augustis suveseminarile Saksamaale.
Korraldustoimkond tänab kõiki, kes võistlusest osa võtsid, õpilasi juhendasid ja võistluse ladusale toimimisele kaasa aitasid!

võistluse koordinaatorid

Lugemispesad

Eesti Lugemisühingu, Tallinna Ülikooli ja Hollandi Suursaatkonna MATRA KAP ühisprojekt “Lugemispesa” lükati liikuma 2004. a augustis, mil koolitati lugemispesa mentoreid. Nüüd on projekt lumepallina jõudu kogunud ja palju lapsi üle Eesti saanud endale lugemispesad. 10. juunil teeme “Lugemispesa” konverentsil Tallinnas kokkuvõtteid, tunnustame paremaid.
Lugemispesa projektis osales 194 haridusasutust: 112 lasteaeda, 68 kooli ja 14 lasteaeda-algkooli. Lugemispesa koolituse said 1042 õpetajat üle Eesti.
Koolituse saanud õpetajate seas läbi viidud uurimus näitas, et lugemisnurgad olid juba 65% õpetajatest ja 21% vastanutest tegid lugemispesa pärast koolitust. Üldine olukord lasteaedades ja koolides on hea: raamatuid on piisavalt ja neid saadakse tihti juurde – asutus ostab või õpetaja toob.
Õpetajate jaoks oli koolituse parim idee lugemispesa loomine, loovmängude kasutamine ja raamatu meisterdamine. Suurimad probleemid, mis takistasid heade ideede kasutamist, olid ruumipuudus, laste ebasobiv vanus ja audiotehnika puudus. Õpetajad said koolituselt juurde uusi ideid, positiivsust ja kinnitust oma tööle.
Uuringu täpsematest tulemustest juba konverentsil. Lisaks peaettekannetele esinevad töötubades laua- ja posterettekannetega õpetajad, kes on ise lugemispesa loonud.
Ootame kõiki huvilisi 10. juunil Tallinnas Narva mnt 25.
Osalejaid registreeritakse 3. juunini .

projektijuht

Toimus EÜÕS-i esimene koosolek

13. mail toimus Tallinnas Eesti Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimene töökoosolek teemal “Aktiivne kodanik – Eesti arengu alus”. Samas oli võimalik esitada avaldusi seltsi liikmeks astumiseks.
Koosoleku avas seltsi esimees Mari Suurväli. Peakülaline oli kunagine haridusminister ja nüüdne parlamendisaadik Tõnis Lukas. Kohal viibis ka Mare Räis eksamikeskusest. Jõuti ühisele arusaamale, et koostöö REKK-i ja EÜÕS-i vahel on vajalik. Selts võiks muutuda ühendavaks sillaks tegevõpetajate ja keskuse vahel.
Avatud Eesti Fondi esindaja Annika Remmeli vahendusel said kohalviibijad koju kaasa teemakohaseid õppematerjale.
Ootame seltsiga liituma pedagooge, kes õpetavad ühiskonnaõpetust või sellele lähedasi aineid.

EÜÕS-i juhatuse liige