Nädalakommentaar

Tiit Kändler küsib võrguajakirjas Uudistaja (24.05.): “Kas mõni ikka teab, et Eestis kestab looduskaitsekuu? Et oli bioloogilise mitmekesisuse päev. Ja et siis tuleb 1. juunil looduskaitsepäev. Teadma peab sedagi, et Brüsselis algab roheline nädal. Kus on sees suitsetamise vastane päev ja kliimapäev ja mis veel kõik. Iga päeva kohta on valminud kokkuvõtteid, raporteid ja teadaandeid. Setus tulevad LUS-i päevad. Ja kalakaitsjatel on Värskas latikapäevad. Ning keskkondlastel Alma-Atas Århusi konventsiooni päevad.”
Maikuu üritustest väärib kindlasti märkimist ka pesakastide projekti pidulik lõpetamine 24. mail. Aukirjade jagamiseks ja kõnede pidamiseks oli tõesti põhjust: Tallinna Õpetajate Maja ja Eesti Metsatööstuse Liidu (EMTL) algatusel sündinud ettevõtmine osutus üle ootuste edukaks. Tööõpetuse õpetajad võtsid metsatööstuse liidu pakutud puitmaterjali pikemalt rääkimata vastu ja panid poisid pesakaste meisterdama. Bioloogiaõpetajad ja Tallinna Linnuklubi andsid nõu, kuidas ju kuhu need üles panna. Kokku osales projektis üle 20 Tallinna kooli. Õpilased valmistasid ja paigaldasid pealinna lähiümbrusesse ligikaudu tuhat pesakasti.
Tiit Kändler lõpetab oma kommentaari õhkamisega: “Tahaks ju ära metsa, loodusesse. Aga päevatöö vajab tegemist. Kuid ka suvepäev tahab nautimist. Päevitamist. Praegu, just praegu on looduses suve parimad päevad. Kui suvi ametlikult saabub, on kõik läbi. Linnud laulnud ja nõgesed metsas kaelani ning mets suvitajaid täis.”
Olen Kändleriga nõus. Praegu on tõesti parim aeg metsa, loodusesse, minna. Eelmisel laupäeval, mil ma väikese seltskonnaga Kõrvemaal matkasin, oli lehestik veel sedavõrd hõre, et vallseljakute harjadelt paistsid lähikonna kõrgendikud ja nende vahel sinetavad järved. Hiirekõrvus puudega mets paistis sõna otseses mõttes läbi. Maagiliselt kaunid vaated, mis ma alles nüüd enda jaoks avastasin – tegemist oli nõukogude ajal suletud alaga – innustasid üha edasi minema. Nii kujunes kavandatud lühimatkast kuidagi märkamatult 9-tunnine retk. Teadjamad ütlesid, et olime õhtuks läbinud umbes 35 kilomeetrit.
Võõral maastikul liikumise tegid hõlpsaks ja eksimisvõimaluse olematuks Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) tähistatud rajad. Selliseid radu on Eestis sadu ja tuleb järjest juurde. Teavet nende kohta pole raske leida. Miks siis mitte võtta aeg maha ja minna kas või kõige kiiremal eksamite ja kevadiste aiatööde ajal üheks päevaks loodusesse. Ei, mitte autoga mööda maanteid tuhisema, vaid sinna, kuhu pääseb ainult jalgsi. Üks päev uitamist mööda metsa- ja rabaradu, kus kohtad vaid kolme-nelja inimest – ja kevadväsimus on nagu peoga pühitud. Lisaväärtusena rahulolu sellest, et suutsid end argirutiinist lahti rebida. Ning kõik see ei maksa midagi.