Repliik

Pingetaluvusest kokkuhoiu- poliitikani

Õpetajate otsimise kuulutustest artiklit kirjutades jälgisin ka seda, mida konkureerijatelt nõutakse. Peamiselt piirdusid nõudmised erialase pedagoogilise kõrgharidusega. Päevalehtedest töökuulutusi lugedes märkab, et neid kõiki läbib kandidaadilt eeldatav pingetaluvus. Õpetajate otsimise kuulutustest ei leidnud ma sellist nõuet ühestki.
Isegi need, kelle pedagoogiline kogemus piirdub kõrghariduse omandamisel läbitud praktikatundide andmisega, mõistavad hästi, et selle klausli puudumine ei tähenda, nagu oleks õpetaja amet kerge. Vastupidi – nii kuulutajad kui ka potentsiaalsed retsipiendid saavad väga hästi aru, et pingetaluvus on klassi ees seistes enesestmõistetav kriteerium, mida pole vaja eraldi mainida.
Seevastu äriringkondade esindajad, kelle viimane kokkupuude kooliga ulatub enamasti gümnaasiumi lõpuklassi, ei pruugi seda mõista ja arvavad, et õpetajatöö on meelakkumine. Mis see 24 tundi nädalas siis ära pole? Kui see jääb pelgalt ühe piiratud mõtlemisega rahajõmmi mõttevälgatuseks, ei tasu asjast probleemi teha, aga kui nii hakkab arvama ärieliit tervikuna, on aeg häirekella lüüa. Teen koolidele seetõttu ettepaneku lisada edaspidi kuulutusse pingetaluvuse nõue. Võib-olla aitab see saavutada kompromisse võimu ja vaimu vahel.
Rõõmu teeb, et leidub veel inimesi, sealhulgas värskeid ülikoolilõpetajaid, kes on valmis koolmeistriametit proovima. Ka maakohtades. Ent täielikuks rahuloluks pole põhjust, sest on palju koole, kuhu kvalifitseeritud pedagooge ei jätku. Positiivset märki näitab jällegi asjaolu, et koolist lahkutakse pigem elukohavahetuse kui madala palga tõttu. Et ka mõnes maakoolis konkureeris mitmele ametikohale rohkem kui üks kandidaat, lubab oletada, et varsti tuleb õpetajatel töö leidmiseks senisest rohkem pingutada.
Viimase taustal kerkib küsimus, kui palju on riigil vaja aastas uusi õpetajaid koolitada. Riigi tellimus on olnud nii suur, et käesoleval aastal ei pruugi jätkuda bakalaureuseõppe lõpetajaid, kes võiksid jätkata pedagoogika magistriõppes. Arvestades õpilaste arvu vähenemist ja koolide sulgemisi, oleks otstarbekas vähendada riiklikku koolitustellimust ja kindlustada vabanenud vahenditest praegustele pedagoogidele kõrgem töötasu ning õpetajakoolituse valinutele kvaliteetsem õpe.
Minu mälestus õpetajakoolituse kasvatusteaduslike ainete läbimisest on ca 80 üliõpilasega loengud, seminarideks püüdsid õppejõud grupi poolitada. Aga 40 tudengit seminari jaoks on ikkagi liiga palju.
Kahjuks näib selline tendents kõrghariduses hoogustuvat. Kuidas peaks õppejõud seminare läbi viima, kui ruumis viibib üle 120 tudengi? Nii võib pidada kõnesid, kus mõnele soovijale antakse sõna ja teised kuulavad vaguralt pealt. Tulevaste haritlaste selline koolitus ei sobi kokku nüüdisaegse pedagoogika põhimõtetega.

MARTIN KRÕLOV