Kas tagantjärele valve või etteulatuv hool?

 Riigikogule menetlemiseks antud seaduseelnõu kohaselt korraldatakse ümber koolieelsete asutuste riiklik järelevalve. Lapsevanemad ja õppeasutuse pidaja saavad õppeasutuse hindamisel senisest oluliselt suuremad õigused ja kohustused.
 
Kui laps esimest korda lasteaeda või kooli läheb, on vanemate peamine mure tema turvalisus ja areng. Ema ja isa tahavad olla kindlad, et laps oleks kaitstud, leiaks meelepärast tegevust ja areneks eakohaselt. Sama ootus on õpetajatel ning omavalitsustel ja ühingutel, kes koole ja lasteaedu asutavad.
Et need ootused täidetud saaks, on seatud kindel hulk nõudmisi, millele haridusasutus peab vastama: keskkond peab olema tervislik, õppekavad asjakohaselt rakendatud ja õpetajad piisavalt ette valmistunud. Kuid tegijal juhtub kõike ning mõnikord ei täida haridusasutus talle pandud ootusi. Sestap on üsna selge, et nii nõuete täitmist kui ka selleks eraldatud raha kulutamist tuleb mingil moel kontrollida. Vahel selgub, et õpetaja ei ole kõigist nõudeist teadlik või ei tunne juhtkond kõige paremaid lahendusi, seega oleks otstarbeks ka mingi sellealase nõustamisteenistuse olemasolu.
Kuigi haridusasutuste järelevalve maine on viimase paari aastaga tuntavalt tõusnud, ei ole see veel kõige parem. Vastastikustest püüdlustest hoolimata juhtub tihti, et inspektorite külaskäigust jäävad ebameeldivad mälestused. Teiste inimeste töö kontrollimine ei ole kõige hõlpsam ja oleks naiivne loota, et see kunagi kontrollitavatele pelgaks rõõmupeoks kujuneb.
Haridus- ja teadusministeerium on võtnud olukorda parandada ning valmistanud ette seadusemuudatuste ettepanekud, mis korraldavad ümber haridusasutuste välishindamise, sealjuures järelevalve. Peamise argumendina muudatuste põhjendamisel nimetatakse eelnõu seletuskirjas, et “õppeasutuse sisehindamisele antakse hinnang ja vajadusel nõustatakse. Seega saab õppeasutus välise toetuse arengu ja parendustegevuste planeerimiseks”. Olulisema muudatusena tutvustatakse sisehindamise kohustuslikku korda ning seatakse sisse selle taset jälgiv välishindamise süsteem. Asutuse õppetegevuse õiguspärasuse hindamiseks korraldatakse ümber riiklik järelevalve. Lapsevanemad ja õppeasutuse pidaja saavad senisest oluliselt suuremad õigused ja kohustused.
Esitatud ettepanekute headuse vaagimisel võib lähtuda mitmest kriteeriumist. Olulisim neist on ilmselt see, kui hästi aitavad kavandatud muutused kaasa seatud eesmärgi saavutamisele. Muidugi on lapsevanemale oluline teada, miks laps põlve katki kukkus, ent veel olulisem on, kuidas seda järgmine kord vältida. Et seadusemuudatuse üks põhjus oli õpetajate, lasteasutuste ja koolijuhtide rahulolematus senise süsteemiga, on paslik vaagida ka senise süsteemi nõrkusi.
Milliseid kartusi on “Hea alguse” õpetajad ja lasteaiajuhid enamasti nimetanud? Senisele süsteemile heidetakse ette liigset keskendumist dokumentidele: järelevalvet huvitab eelkõige seaduse punktuaalne järgimine paberitel, mitte aga võimalused, mida kool või lasteaed laste arengu huvides rakendab. Teiseks märgitakse, et tihti ei tunne inspektor praktilise töö nüansse ning keskendub seetõttu nõustamise asemel vigade otsimisele. Kolmandana nimetavad pea kõik õpetajad ilmatut paberitööd, mis iga visiidiga kaasneb. Kindlasti ei saa neid märkusi automaatselt üle kanda kogu senisele järelevalvesüsteemile, ent uue süsteemi rakendamisel tuleb neile tähelepanu pöörata. On hea meel tõdeda, et eelnõu väljatöötajad on selleks ka võimaluse jätnud, õigus välishindamise ja nõustamise õigus võidakse tulevikus delegeerida mitmele asutusele.
Ilmselt ei ole võimalik anda ühest vastust küsimusele, kas järelevalve peamine ülesanne on kontrollimine või nõustamine. Esimesel juhul peaks välishindamine ja järelevalve keskenduma sellele, kui täpselt täidetakse seaduse nõudeid; teisel juhul peaks tähelepanu olema sellel, kui hästi seaduse mõtet laste arengu heaks tööle osatakse panna. Oleks kena, kui seaduse rakendusmehhanismid hariduspoliitikute sellekohaseid ootusi võimalikult selgelt peegeldaksid. Teiseks tuleks kaaluda võimalust, et välishindamise kriteeriumid oleksid koolidele ja lasteaedadele selged juba enne, kui hindaja saabub. Praegune eelnõu nimetab küll valdkonnad, mida välishindaja jälgib, näiteks lapse areng või õppekorraldus ja -meetodid, ent ei osunda, milliste tunnuste põhjal neid hindama asutakse. Kriteeriumide selgus on oluline ka välishindajate koolitamisel, millele koolid ja lasteaiad suuri ootusi seavad. Kolmandaks võiks kaaluda mooduseid, kuidas kaasata hindamisse ja hindamistulemuste analüüsi lapsevanemad. Välishindamise selge eesmärk on lapsevanemate huvide kaitsmine ja eks tea nemad kõige paremini, mis nende lastele hea on.
Oleks rumal arvata, et koolide ja koolieelsete lasteasutuste välishindamise viimine maakondlikust alluvusest ministeeriumi alluvusse päevapealt suure arenguhüppe kaasa toob. Ometi annab see alust loota, et sedasi toimides mõtestame viimaks ümber ka hindamise olemuse. Asudes vigade otsimise asemel lahendusi pakkuma, võime lasteasutuse riikliku järelevalve asemel hakata kõnelema lasteasutuse riiklikust eelhoiust. Haridusasutust nagu lastki ei ole vaja valvata. Teda tuleb hoida ja talle arenemisvõimalusi pakkuda. Kui uus välishindamise kord suudab tuima regulaarsusega toimiva lauskontrolli asendada paindliku nõustamissüsteemiga, avaneb selleks loodetavasti põnevaid võimalusi.

IVAR MÄNNAMAA,
Hea Algus MTÜ