SÕNUMID, VARIA

Noor-Eesti 100

Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli korraldatud rahvusvahelisel seminaril “Noor-Eesti 100” esinesid kirjandusteadlased Eestist, Lätist ja Leedust.
 
TLÜ eesti kirjanduse professori Toomas Liivi ettekanne “Noorrahvuslus kui diskursus” osutas Noor-Eesti seostele teiste Euroopa rahvaste noorrahvuslaste liikumisega. Euroopa noorrahvuslus algas 1830. aastatel, mil Itaalias tegutses rühmitus Young Europe. Meie Noor-Eesti liikumine on analoogiline Läti omaga, oleme ju lätlastega kultuurilises mõttes üks rahvas, kuigi keel on erinev. Toomas Liiv leidis, et Eesti esimene tõeline nooreestlus oli 1860.–1870. aastate ärkamisajal ning meie suurimad nooreestlased Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. 1905. aasta Noor-Eesti liikumine oli juba teine.
Saagem koopiast originaaliks!
Kõige enam poleemikat tekitas Tiit Hennoste ettekanne “Noor Eesti: kirjanduse ja ühiskonna suhted 20. sajandi alguse post(?)koloniaalses Eestis” (hilisema pealkirjaga “Noor-Eesti kui lõpetamata enesekoloniseerimisprojekt”). Tiit Hennoste väitis, et Noor-Eesti on postkolonialismi mõistestikus eeskätt koloniaaldiskursuse matkimisele pühendatud projekt. Eesti oli 20. sajandi alguses ikka veel koloniaalmaa, mis püüdles vabanemise poole enesekoloniseerimise kaudu: vabatahtlikult võeti omaks kolonisaatorite väärtused, kultuur jm ning hakati sellele üles ehitama oma ühiskonda ja kultuuri. Noor-Eesti ideaal oli kultuurimudel, mis sisaldas palju laenamist. Eesmärk oli tuua Euroopa Eestisse ja seejärel viia Eesti Euroopasse. Sellest seisukohast on Noor-Eesti lõpetamata projekt, sest Euroopa Eestisse toomine on 20. sajandi lõpuks õnnestunud, aga Eesti viimine Euroopasse on alles nüüd tõsisemalt päevakorrale tõusnud. Tiit Hennoste esitas üleskutse: olgem eestlased, olgem eurooplased, aga saagem lõpuks koopiast originaaliks!
Benedikts Kalnacs Läti Ülikoolist kõneles teemal “Varase läti modernismi välisallikad”. Läti Dzelme sai alguse 1906. aastal. Paradoksaalne on, et kirjanduse uute suundade esindajad Viktors Eglitis, Haralds Eldgasts ei kuulunud otseselt sellesse rühmitusse. 20. sajandi alguse modernism, mida nad esindasid, oli tegelikult modernismi teine laine läti kirjanduses – esimene oli olnud juba 1890. aastatel. Läti kirjandust mõjutasid sel ajal nii Euroopa klassikalised kui ka modernsed tekstid.
Ramutis Karmalavicius Leedu Kirjanduse ja Folkloori Instituudist pidas ettekande “Leedu kirjanduse situatsioon 20. sajandi alguses”. Leedu kirjanduses väljendusid radikaalsed muudatused impressionismi ning sümbolismi tulekus, samuti müüdi ja psühhoanalüüsi rakendamises ning modernismiga eksperimenteerimises. Leedu peamised välismõjud on olnud poola ja vene kultuur ning hoopis vähem näiteks saksa kultuur, mis Lätis ja Eestis on põhirolli mänginud.
Läti hamsunism
Seminari teise osa ettekanded keskendusid spetsiifilisematele teemadele. Maija Burima Daugavpilsi Ülikoolist tegi ettekande “Läti hamsunism”. Norra kirjanik Knut Hamsun (1859– 1952) on mõjutanud mitut läti kirjanikku, temalt on laenatud tegelaskujusid, nende nimesid, ka süzeed on mõnikord lähedased. Maija Burima kirjeldas, kuidas Hamsuni retseptsioon on muutunud kirjandusajaloolisest retseptsioonist kultuuriliseks retseptsiooniks, st kuidas Knut Hamsunist on saanud läti kultuuriteadvuse osa.
Linn kui rahvuskultuuri sümbol
Toomas Haugi elevust tekitanud ettekanne “Nooreestlane Rudolf Lesta” peatus Rudolf Aleksander Lesta (1885–1941) arhitektuursetel visioonidel ja unistustel. Rudolf Lesta oli Gustav Suitsu koolivend ning Noor-Eesti liikumise üks algatajaid, kuid jäi sellest peagi kõrvale. 1920.–1930. aastatel sai ta avalikkusele tuntuks asjaarmastaja arhitektuuriloolase ja linnaesteedina, kes pakkus ridamisi välja radikaalseid ettepanekuid Eesti linnasüdamete ümber- ja ülesehitamiseks. Tema arhitektuurialastes fantaasiates väljendub Noor-Eesti kui linnakultuuriline liikumine kõige selgemalt ja grotesksemalt.
Lesta käsitas linna kui rahvuskultuurilist sümbolit, kui teatavat semiootilist ehitist, mis on vaja panna tööle nii, et ta kehastaks Eesti iseseisvust ja edastaks eestluse kohta Euroopa-väärilist signaali. Eesti ajaloo hõlmavaks sümboliks pidi saama Tallinnas Harjumäele rajatav nn Ehapunakuningriigi residents, totaalne memoriaalansambel. Rudolf Lesta tegevuses võimendusid Noor-Eesti liikumisele iseloomulikud kvaliteedid: frankofiilia ja germanofoobia, Euroopa- ja vormikultus, talupoegliku mineviku häbenemine ja urbanistlik identiteediloome, visionaarsus ning võimatu võimalikuks saamise ihalus.
Nooreestlaste naisekujud
Elo Lindsalu rääkis teemal ““Meelest üks valge käsi ei lähe...” nooreestlaste naisekujudest”. Nooreestlaste Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglase loomingus on naine tähtsal kohal. Sajandialguse uuenduslikus kirjanduses kõigub minajutustaja kahe äärmuse – naise jumaldamise ja vihkamise – vahel. Realistliku naisekirjelduse asemele tuleb psühholoogiline tunnetekirjeldus – naisest saab meestegelase hingepeegel. Nooreestlaste suhtumine naisesse on võrreldav kunstniku suhtumisega modelli: näiteks Gustav Suits püüdis vormida oma sõbrannasid oma ideaalile vastavaks, samuti teeb J. Randvere Ruthiga Johannes Aaviku novellis “Ruth”.
Maa, mida ei ole
Õnne Kepp tegi ettekande “Maa, mida ei ole: Gustav Suitsu Tuulemaa”. Üks eesti luule kuulsamaid liitsõnalisi metafoore Tuulemaa ilmus kirjandusse juba 1887. a Friedrich Kuhlbarsi luuletuses “Soov isamaale” Eesti poeetilise sünonüümina. Põhimõtteline pööre ja mitmekihilisem semantika tuleb 1913. a Gustav Suitsu luulekoguga “Tuulemaa”. Luuletajale on iseloomulik tuule ambivalentne, ühtaegu liikumist ja vaibumist (tuuletust) väljendav kujutamine. Luuletus “Tuulehaud” viitab sellele, et tuul on surnud. Tuulemaa on maa, kus on palju tardunud tuuletust, ent ometi püüdleb Gustav Suits selle imeliku maa poole. Soome-rootsi luuletajal Edith Södergranil ilmus 1925. a luulekogu “Maa, mida ei ole”. Võib-olla tekitas elu võõrsil neil mõlemal vastupandamatu tunde millegi ideaalse, erakordse ja raskesti kättesaadava järele, ka sellise (kodu)maa järele, mida tegelikkuses ei ole, aga millest saab unistada.
Noor-Eesti seminar oli sisutihe ning poleemiline. Tundub, et Noor-Eesti liikumisel on just tänasele eestlasele palju öelda. Kindlasti on üks seoseid tänapäevaga noorusekultus, millele viitas ka Toomas Liiv oma avaettekandes, kuigi 20. sajandi algul oli see ühtlasi selgelt poliitiliselt meelestatud noorus.

AILE TOOMING,
TLÜ eesti kirjanduse õppetooli õppejõud
 

 Parim tulevikuennustaja on minevik

23. mail (mõnedel andmetel 24. mail) 1905 avati Tartus esimene rahvuslik lasteaed. 11. mail 2005 peeti Tartus Vanemuise Kontserdisaalis selle tähtpäeva puhul konverents “Sada aastat rahvuslikku lasteaeda Eestis”.
Ligi 500 korda liikus kontserdimaja uks, lastes sisse konverentsist osavõtjaid. Kes nad olid? Kõigepealt Tartu ja Tartumaa lasteaednikud, kes töötanud üle neljakümne aasta. Teiste hulgas Alvi Nigola – Helika lasteaia endine juhataja; Ellen Tomson – Kannikese lasteaia liikumisõpetaja; Eha Kohv, kes töötanud legendaarses Jaama 14 lasteaias. Nende ja teiste päev lõppes Tartu maavanema tänukirja ja meene kättesaamisega.
Tulid ka Tartu lasteaedade juhatajate asetäitjad õppe- ja kasvatustöö alal (kes mõtleks selle lohiseva ametinimetuse asemele midagi suupärasemat?). Neil oli lausa mitu ülesannet täita. Pärastlõunal esitasid nad naljapilte lasteaedade ajaloost O. Lutsu “Kevade” tegelastena, kes lasteaias käivad.
Enamiku moodustasid Tartu linna ja maakonna lasteaednikud. Tuldi ka teistest maakondadest. Silma hakkas noorte neidude hulk nende seas. Aga ei ühtki meest. Ikka veel mitte.
Haridusminister Mailis Repsi tervituskõne oli lootusrikas – ehk muutub lasteaiaõpetajate eluolu paremaks.
Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi teadur Mare Torm esitas konverentsi põhiettekande. Lasteaedade ajalugu on auväärne. Ajalugu teevad inimesed. Anna Haava eluloost selgub, et temagi, nagu ka Miina Hermann (Härma), töötas lasteaias. On sümboolne, et 7. märtsil tähistas teenekas lasteaednik Anna Mirka oma 100. sünnipäeva.
Tallinna Ülikooli doktorant Maarika Pukk tõdes, et lasteaedade ajalugu on vähe uuritud, ja selgitas lahti mõiste lasteaiakultuur, mis on seal töötavate inimeste suhteliselt ühtne ettekujutus väärtustest, sümbolitest, rituaalidest, eeskujudest.
Heatasemelise lasteaiakultuuri võti peitub mineviku tegutsemiskultuuri tundmises.
Muutustega Eesti ühiskonnas muutub ka koolieelsete lasteasutuste töökorraldus. Tartu linnavalitsuse haridusosakonna peaspetsialist alushariduse alal Meeri Tampere rääkis taasiseseisvumisel tekkinud vajadusest reformida nõukogulik haridussüsteem.
Eesti lasteaedades töötab üle 7000 lasteaiaõpetaja, ligi 5000 neist on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Seminari (varem Tallinna Pedagoogiline Kool). Sirje Allmann kõneles selle kooli lasteaiaõpetaja väljaõppest.
Lapse põhiküsimus on miks. Tore on kuulda, kui laps soovib teada, et miks sina, tädi Helve, tööl ei käi, vaid kogu aeg meie juures oled, või miks kogu aeg suvi ei ole.
Miks tekkisid lasteaiad? Sellele küsimusele vastas auväärseim konverentsist osavõtja Helga Kurm.
Meremäe lasteaia juhatajal Milvi Jõel oli kaasas ulatuslik ülevaade Võrumaa lasteasutuste arenguloost. Kas igal maakonnal on oma põhjalik lasteaedade ajalugu, on’s see igal lasteaial?
Õhtupoolikul liikus kontserdimaja uks jälle pool tuhat korda. Lahkusid tänased tegijad, et homme olla laste juures, kes vajavad tarka, hella, tervet ja head palka saavat õpetajat.

õppe- ja kasvatustöö alal
 

Kunstipesa

Koolimaja hämaravõitu keldrikorrusel oli hall ja tolmune ruum, tuubil täis vana mööblit ja tarbetut kila-kola. Ühel varakevadisel päeval ilmusid välja töökitlites poisinaasklid, värviämbrid näpus ja maalrinäod peas. Algas lustakas seinte ülevõõpamise aktsioon. Värvijutti ei pidanudki väga täpselt tõmbama ning aknalauad võis isegi tumesiniseks maalida! Ja uksepiidad kirjuks – pidavat kunstipärasem olema. Appi tõttas koolitädi, kes äratas aknad vahuveega uuele elule, tööõpetuse õpetaja sättis mööblitükid paika, ikka need ise puupakkudest meisterdatud, mis jõulunäidendist üle jäid. Sotsiaalpedagoog transportis kohale triibulised kaltsuvaibad (tema koju ei jäänud vist küll enam ühtegi põrandasoojendajat). Värvipurgid riiulisse, toekad maalipintslid suurde korvi, paberivaru ootele ja valmis!
Kunstiateljee soolaleivapidu kujunes rahvarohkeks. Ükskõikseks ei jäänud keegi.
Kunstitegemine ateljees on täie hoo sisse saanud. Esimene tõsine töö oli pabervalgustite disainimine. Elektritöödki on ära proovitud, loomulikult juhendaja valvsa pilgu all. Ja meie esimene näitus oli täitsa nagu päris… Ateljee toimib “avatud ateljee” vormis, kus tegeldakse kunstiprojektidega. Töö toimub tsükliliselt (tarbekunst, graafika, maal, joonistamine jne). Ateljeed külastavad kunstihuvilised lapsed-noored tunniväliselt või kunstitunni raames. Ealisi piiranguid pole. Oodatud on ka õpetajad ja lapsevanemad, kes soovivad kunstiga kokku puutuda.
Turvaline kunstikodu pakub võimalust ka probleemidega kimpus olevatel lastel end leida ja teostada. Maakoolina peame seda üritust eriti vajalikuks. Ruumi olemasolu kergendab “kunstipesa” sisseseadmist. Üks põhjus ateljee loomiseks on kunstiõpetuse väike osakaal õppekavas.
Töötahet ja ideid on palju, tegevusvaldkond lai, aktiivsed juhendajad olemas. Projekti koordinaatorid on Stella Kalkun (kunstirühmitus ARTur), kunstiõpetaja Alge Sard, sotsiaalpedagoog Helen Tomp, poiste tööõpetuse õpetaja Rein Leichter, T.O.R.E-tugiõpilased.
Kunstipesa sündis kunstiaasta raames Vinni-Pajusti Gümnaasiumis.

VPG infojuht

Rõõm koostööst – lahtiste uste päevad Paide Ühisgümnaasiumis

11. mai õhtupoolikul tervitas Paide Ühisgümnaasiumi uksest sisseastujaid õpilasomavalitsuse president Sandra Silluta, kes ulatas kõigile kooliruumides orienteerumiseks infovoldiku.
Võimalik oli külastada õpilasomavalitsuse ruumi, mis tavapäraselt on vaid tegusamate õpilaste pesapaik. Kõrvalruumis rõõmustasid silma poiste valmistatud puidust esemed ja käsitööklassis kudusid kangastelgedel huviringi õpilased. Tipplaskurile Inna Rosele järeltulijaid treeniv Rein Valdru ootas uudistajaid lasketiirus.
Esimesel korrusel toimetasid õpetaja Kristi Tederi nobedanäpulised tüdrukud, kelle abiga sai meisterdada riidest tulbi. Kingitus valmis vaid mõne minutiga. Samas ootas õpilaste valmistatud suupistetega laud, millel retseptid kaasavõtmiseks neile, kellele pakutu maitses.
Teise ja kolmanda korruse ainekabinettides ootasid õpetajad küsimusi eksamite kohta, tegid rühmatöid ja esitlesid fotokroonikat õppetööst. Et koolis õpetatakse inglise, saksa, vene ja prantsuse keelt, oli kooli keeltekeskuses võimalik jälgida võõrkeelseid filmiprogramme ja tutvuda eri maade ajakirjandusväljaannetega. Rõõmu põnevast tegevusest võis kogeda õpetajate Marje Tederi ning Mariell Kollini keemia- ja bioloogiaklassis. Loodusklassis ülesseatud taime- ja loomariigi näituse põhjal sai lahendada ristsõnu ja vaadata õpetaja Maarika Männili õpilaste uurimustöid. Saalis aga rõõmustas vaatajaid õpetaja Ülle Leppoja näitering etendusega “Mari ja Roosikrants” (Leelo Tungal) ja õpetaja Marju Õigus oli lahklt nõus näitama, kuidas noored näitlejad harjutavad.
Tegevust jätkus ka pargis. Hiljuti uue katte saanud jooksurajaga kooli staadionil lustis noortega võistlusmänge organiseerides õpetaja Andres Siilak. Kooli loodusõpperaja skeem loodusklassi stendil suunas huvilisi läbima õpperajaga osaliselt kattuvat terviserada. Õhtu lõpetuseks oli staadionimeister Urmas Mäenurm valmistanud ette grillimispaiga.
Juureldi ka koostöövõimaluste üle. Esimest aastat kooliteed alustavate laste pered arutlesid kooli psühholoog Maie Angerjasega teemal “Mis muutub minu elus, kui laps läheb kooli”. Lastevanemate Liidu peasekretäri Kaur Hansoniga püüti määratleda kooli võimalusi ja rolli õnnelikuks inimeseks kujunemisel.
Usun, et õnnelikud hetked sünnivad heast tahtest, lahkest meelest ja soovist valmistada rõõmu endale ja teistele. Seda kõike jagus tol õhtul nii lastevanematele, õpilastele kui ka üritust ette valmistanud õpetajatele.

MARE TÕNISSON

Tasuta koolitoidu eelnõu sai valitsuse heakskiidu

 Valitsus kiitis heaks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt toetatakse senise 1.–4. klassi õpilaste asemel kõigi põhikooliõpilaste koolilõuna kulude katmist riigieelarvest.
Eelnõuga täiendatakse ka kutseõppeasutuse seadust, mille kohaselt nähakse riigieelarves ette toetus kutseharidust omandavate õpilaste, välja arvatud rakenduskõrgharidusõppe õppekava järgi õppivate õpilaste ja üliõpilaste, koolilõuna kulude katmiseks.
Koolilõuna kulude katmiseks eraldatava toetuse jaotamise korra ning koolilõuna arvestusliku maksumuse ühe õpilase kohta kehtestab valitsus määrusega. Oma territooriumil õppivate põhikooliõpilaste toetamise tingimused ja korra kehtestab valla või linna volikogu ning kutsekeskharidust omandavate õpilaste toitlustamise toetamisel vastava kooli pidaja.
Eelnõu kohaselt võib üldharidust omandavate õpilaste koolilõuna toetust kasutada üldkeskharidust omandavate õpilaste koolilõuna kulude katmiseks juhul, kui põhiharidust omandavate õpilaste koolilõuna kulud on kaetud.
HTM-i prognooside kohaselt on 2006. a üldharidust andvates õppeasutustes kokku 133 547 1.–9. klassi õpilast, kes peaksid koolilõunat saama. Arvestuslik kulu on 264 089 193 krooni. 2005. a riigieelarves on koolilõuna kuludeks kavandatud 103 400 000 krooni, seega lisandub üldhariduskoolidele 2006. a täiendav vajadus 160,7 mln krooni. Kutseõppeasutustel on kogukulu 19 832 000 krooni.
Seadus jõustub põhikooliõpilaste kohta 1. jaanuaril 2006 ja kutsekeskhariduse omandajate kohta 1. septembril 2006.

konsultant

Euroopa haridusministrid arutavad kõrgharidusega seonduvat

Bergenis 19. ja 20. mail toimunud 45 riigi haridusministri kohtumisel lepiti kokku järgmise kahe aasta ühine tegevuskava Euroopa kõrgharidusruumi arendamisel.
Senistes aruteludes on lepitud kokku ühiskraadide ja -diplomite väljastamist võimaldava seadusandluse väljatöötamine ning sammud, mis on vaja teha suurema usalduse saavutamiseks eri riikides omandatud kvalifikatsioonide tunnustamiseks. Vastastikuse tunnustamise aluseks on kvaliteet. Suurema tähelepanu pööramine kvaliteedile tähendab Eesti jaoks võrreldavate nõuete ja senisest rangemate kriteeriumide kehtestamist eelkõige doktoriõppes.
Lähiaastatel alustatakse rahvuslike akrediteerimiskeskuste kriteeriumide ja protsesside välist hindamist, et tagada keskuste otsuste usaldusväärsus kõigis 45 riigis.
Et tagada püstitatud eesmärkide elluviimine, hinnatakse regulaarselt protsessi kulgu. Paljud Euroopa Liidu riigid soovisid edaspidi arutada lisaks kvaliteedi ja konkurentsivõime arendamisele ka kõrgharidusse haaratud inimeste sotsiaalseid küsimusi.
Mitu haridusministrit muretsesid, et kvaliteedi tagamisega unustatakse Põhja-Euroopale omane heaoluühiskond kõrgharidussektoris, samas tunnistades, et raha tuleb pigem kvaliteeti suunata. Eesti haridus- ja teadusminister Mailis Reps ütles, et lisaks kvaliteedile ja sotsiaalsetele küsimustele peaksime tegelema ka diplomite tunnustamise küsimustega. Nimetatud ettepanekut ka arvestati.
Järgmisel kohtumisel 2007. aastal Londonis on tähelepanu keskmes doktoriõppe korraldus, õppejõudude ja tudengite mobiilsus ning sotsiaalmajanduslikud tingimused. Tähelepanu pööratakse ka elukestva õppe põhimõtete realiseerimisele kõrghariduses.
 

konsultant

EÜL lõi uue traditsiooni

Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) alustas uut traditsiooni, korraldades 14. mail Vanalinnastuudio suures saalis oma esimese kevadballi.
Balli ja sellele eelneva kontserdiga tänati EÜL-i koostööpartnereid ja tähistati Tallinna linna ja Tallinna Ülikooli lepingu sõlmimist. Kutse said sõbrad ja koostööpartnerid vabariigi valitsusest, riigikogust, Tallinna linnavalitsusest ja erasektorist, kõrgkoolide rektorid, EÜL-i liikmed ja hariduselu võtmeisikud. Originaalsust lisasid Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori kontsert-show ning eriline jazz-muusika tuba.
Ettevõtmist toetasid Tallinna linn, Tallinna Ülikool, Elisa. Fazeri poolt olid kommid ja Tridens pakkus vahuveini.
 

PALMI LIIVRAND,
EÜL-i avalike suhete juht

“Vägivallata noorus 2005”

25.–29. aprillini korraldasid Mustamäe LOV ja MTÜ Valge Maja kultuurikeskuses Kaja noorsoofestivali “Vägivallata noorus 2005”. Pealinna koolide õpilasi hõlmav üritus toimus juba seitsmendat aastat järjest.
Noored võistlesid break- ja show-tantsus, grafitis ja bowlingus. Rohkesti oli osalejaid koolidevahelisel jalgpalliturniiril, kehamaalingute ja tänavakorvpallivõistlusel. Üksteiselt võtsid mõõtu koolibändid. Oli lilleseade ja fotokonkurss, moe-show ja piljarditurniir. Toimus foorum “Vägivald koolis”. Noori külastas Foorum Teater. Festival lõppes lustaka peoga. Üritusel osales üle 4000 noore.

AVO SUURVÄRAV
 
 

Kreeka oli täis õisi

Raatuse Gümnaasiumi õpilased ja kaks õpetajat olid aprillis järjekordsel “Comenius 1” projekti “Euroopa ökosüsteemid” kohtumisel Kreeka partnerite juures.
 
Üleeuroopalises projektis osalev Miliesi gümnaasium asub samanimelises mägikülas, 340 km kaugusel Ateenast Magnisia maakonnas Pileoni mäel. Pileon on Kreeka mütoloogias tuntud kentauride mäena ja 12 kreeka jumala suveresidentsina. Maakonna keskus on Volose linn, kust algas argonautide meresõit Kuldvillaku järele müütilise kangelase Jasoni juhtimisel. Sellepärast on linna sümbol argonautide purjelaev.
Volos asub maalilise Pagasitikose lahe ääres. Siin toimusid 2004. a Ateena olümpiamängude jalgpallikohtumised. Linnas on umbes 70 000 elanikku. Otse lahe kaldal asub tsemenditehas, millest viib läbi Volost Pilioniga ja laheäärsete külakestega ühendav maantee, samuti 1895. a ehitatud kitsarööpmeline, tänapäeval üksnes turistide atraktsioonina kasutatav raudtee. Tollal oli raudtee ehitamine ajalooliselt ja tehnilise revolutsiooni mõttes väga tähtis sündmus, mis soodustas selle piirkonna igakülgset arengut.
Milies tähendab tõlkes õunapuid. Meie külaskäik sattus kõige ilusamale ajale – mäenõlvadel õitsesid õuna-, pirni-, ploomi-, kirsi-, apelsini-, aprikoosi-, virsiku-, mandli- ja muud puud, mille nime ei teagi. Huvitav oli näha, et õitsvad apelsinipuud kandsid samal ajal ka vilju. Apelsinipuid kasvas parkides ja teede ääres, meil oli imelik vaadata, kuidas nende viljad lihtsalt maas vedelesid. Palju oli oliivipuid ja viinamarjaaedu.
Raske oli ette kujutada, et seal oli talvel paar kuud üsna paks lumekate ja siis oli kitsastel ja käänulistel mägiteedel raske liigelda. Pilioni mäel asuvad turismikeskused pakuvad puhkuse veetmise võimalusi kogu aasta vältel – suvel puhkust merel ja mägedes, talvel suuskadel.
Koolipäev algas ühispalvusega
Miliesi gümnaasiumis on 7.–9. klassides kokku ainult 37 õpilast. Kohtumisel külavanemaga kuulsime, et Kreekas püütakse säilitada ka väikese õpilaste arvuga koole, muidu sureksid mägikülad välja. Miliesi gümnaasiumi õppurite kodud asusid ümberkaudsetes külades nii mere ääres kui ka Pilioni mäel. Koolibussiga toimetati õpilasi kooli ja koju tagasi. Bussid olid väga nüüdisaegsed, sest ohtlikel mägiteedel sõitmiseks peavad eelkõige reisijateveoga tegelevad transpordivahendid hästi korras olema.
Kreeka koolis algas koolipäev ühispalvusega kooliõuel. Religioonitunnid on kohustuslikud. Kiriklikel traditsioonidel on suur mõju. Kreeka-ortodoksseid kirikuid ja väikesi palvemaju on igas külas mitu. Paljudes kohta- des tegutsevad kloostrid. Pühapäeval käiakse kindlasti kogu perega jumalateenistusel. Kirikusse sisenejat jälgitakse hoolega – kas ta ikka on õige kristlane või mitte. Kui ta ikooni ees risti ette ei löö ja küünalt ei süüta, antakse märku, et ta lahkuks.
Liinibussis nägime, kuidas vanemad inimesed iga ohtliku kurvi juures või kirikust mööda sõites kolm korda risti ette lõid ja palvetasid.
Kiriku suurele mõjule vaatamata märkasime aga Ateenas iga kioski juures rohkeid pornoajakirjade ja samasisuliste videote väljapanekuid.
Väga meeldiv oli kogeda kreeka õpilaste südamlikku ja sõbralikku suhtlemislaadi. Ei märganud, et kedagi kaasõpilastest oleks aasitud, mõnitatud, togitud või ükskõik mil viisil ahistatud.
Väljaspool kooli olid kreeka noored üsna lärmakad, üksteisega kõneldi üle tänava, raadio keerati viimase vindi peale, linnas kihutati mootorrataste ja autodega piirkiirust arvestamata jms.
Kreekas töötatakse palju
Noorte omavahelises suhtluses ei märganud aga labasust ega pealetükkivust. Eeldatavale lõunamaisele temperamendile vaatamata olid noormehed väga tagasihoidlikud ja suhtusid neidudesse aupaklikult.
Kolme päeva jooksul miljonilinnas Ateenas märkasime ainult üht joodikut tänaval kakerdamas, külades sedagi mitte. Vestlustest selgus, et töötatakse palju, pereisasid kodus palju ei näegi.
Kreekas olles tulid sageli meelde mingid müstilised euronõuded, mida Eesti pidi täitma, et Euroopa Liidu liikmeks saada. Kreeklased ei paistnud nendest midagi teadvat – tänavakohvikud olid sageli keset tolmu, prügist ei tehtud suurt välja, kohtasime palju hulkuvaid koeri. Päris hull oli selles mõttes Ateena kesklinnas asuv turg, kus verine vesi valati lihtsalt maha.
Palju lisa õpikule
Projektitöö käigus tutvusime Kreeka muinasjutuliselt kauni loodusega, kogusime taimi, tegime nendest postreid. Keemiatunnis näitasid kreeka õpilased, kuidas oliiviõlist ja soodast seepi keeta. Mägikülades on tänapäevalgi palju majapidamisi, kus toodetakse igapäevaseks vajalikku. Perenaiste valmistatud hoidised, kogutud ravimtaimed ja käsitööesemed olid põhilised meened.
Kreeka pakkus äratundmiseks rohkesti seda, mida oleme seni ainult õpikutest lugenud ja piltidel näinud. Volose arheoloogiamuuseumis nägime väljakaevamistelt saadud tuhandete aastate vanuseid leide. Suur elamus oli Ateenas Akropolisele tõusmine ja sealt vaade linnale. Pireuse sadamas tutvusime kreeklaste iseseisvumisvõitluste tähtsa sümboliga – sõjalaeval Averoff asub nüüd muuseum.
Ateena rahvapargis, mis asub parlamendihoone vahetus läheduses, nägime meie jaoks eksootilisi taimi – streliitsiaid lillepeenras, imelisi kameeliapõõsaid, kõrgete palmipuude alleed, kasuariine, eukalüpte. Vahva oli jälgida parlamendihoone ees tundmatu sõduri haua juures valvet pidava vahtkonna vahetust.
Olümpiamängudeks ehitatud lennujaam on väga nüüdisaegne, puhas ja mugav. Moderniseeritud on metrood. Lennujaama linnaga ühendav kiirrong ja linnas kulgev tramm on tehnika viimased sõnad.

Raatuse Gümnaasiumi õpetaja

Laulurahva juures

Aprillis said Keila SOS Hermann Gmeiner Kooli seitse õpetajat koos Portugali sõpruskooli nelja õpetajaga Comenius projekti raames tutvuda Itaalia koolieluga Roomas asuvas G. Moscati koolis ja ühes lasteaias.
 
Eelnevalt plaanimata kujunes meie külaskäigu tipphetkeks uue paavsti Benedictus XVI väljakuulutamine Vatikanis Peetruse platsil.
Rooma tervitas meid vihma, tuule, rahe ja jahedusega, kuid Itaalia koordinaatori ja Portugali õpetajate soojus kompenseeris ilma tembutamised. Amfiteatrid, saunad-veekeskused, söögi-joogikohad, kauplused ja tualettruumid olid selles linnas olemas juba kaks tuhat aastat tagasi, nägime antiikset Ostia linna külastades.
Külastasime G. Moscati kooli kolme eri osa ja lasteaeda. Portugali, itaalia ja eesti õpetajad pidasid kaks koosolekut, kus arutati edasisi plaane. Otsustati, et septembris on Keila SOS H. G. Koolis kuus Portugali õpetajat.
Comeniuse projekti raames olid itaallased erilise tähelepanu alla võtnud dramatiseeringud. Muinasjuttude, lugude, ajaloosündmuste elustamiseks kasutati palju näidendivormi, mille ilmestamiseks valmistasid õpilased veneetsia maske. Eestlased peavad end küll laulurahvaks, aga karta on, et itaallastele jäädakse selles vallas siiski alla. Lasteaiast alates kuulub laul kõikide tegevuste juurde.
Väga hea loovtöö taustal hakkas silma koolimajades võimust võtnud grafiti. Rooma koolid ei ole seest kuigi klantsitud. Nii kodus kui ka koolis käiakse välisjalanõudes, mis tahes-tahtmata mõjub põrandate puhtusele.
Itaalia lasteaias hakkas silma suur hulk migrante: hiinlasi, brasiillasi, lapsi Aafrikast jne. Nende jaoks on lasteaias põhiline omandada itaalia keel. Ka Itaalias on muukeelsete laste lõimimine probleemne ja tähelepanu all.
Itaalia koolis viibib klassis enamasti kaks õpetajat: üks on põhiõpetaja, teine tegeleb võõrkeelsete, probleemsete ja õppimises mahajäänud lastega. Teise õpetaja lisamiseks tundidesse ei nõuta erivajadust tuvastavaid arstlikke komisjone ega muid dokumente.
Kool peab pakkuma õpilasele tegevust terveks päevaks. Hommikuste tundide (tund kestab 60 min) ja õhtuse tegevuse vahele jääb tunnine lõunapaus. Sporti harrastada ja huvialadega tegelda saab sama kooli juures.
Loovtöös on Itaalia koolid meie omadest sammukese ees, kuid Eesti laste üld- ja faktiteadmised riikidest ja rahvustest on kindlasti paremad ning ka infotehnoloogia vallas on Eesti koolid oluliselt tugevamad.
Sellised külaskäigud arendavad õpilaste ja õpetajate silmaringi. Keelepraktikaks aga on tähtis panna itaalia ja eesti lapsed e-posti teel suhtlema.

abiõpetaja