Õpetajakoolitus ja (Tallinna) ülikool

Hariduse valdkonna edendamiseks on Euroopa Liidus pärast Lissaboni strateegia vastuvõtmist tehtud mõndagi, töötatud välja arengukavu, lepitud kokku suundumusi. Õpetajakoolitusele omistatakse seejuures võtmetähendus. Õpetajakoolituse “ülikoolistamine” ehk õpetajakoolituse koondamine ülikoolide juurde on üks suundumusi, milles on kokku lepitud.
 
Põhjus lihtne: vaid uuringutel põhinev – probleeme ennetav ning arenguvajadusi analüüsiv õpetajakoolitus, mis kujundab oskusi nii tõenduspõhiste teadmiste rakendamiseks kui ka uute loomiseks – suudab vastata muutuva ja areneva ühiskonna vajadustele.
Mida võiks Eestile tähendada õpetajakoolituse “ülikoolistamine”? Või peaks hoopis küsima – kas see ongi enam aktuaalne? Õpetajaid koolitatakse Eestis ju peamiselt Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Paraku peab tunnistama, et arenguruumi meil veel on. Ja seda kahel põhjusel.
Esiteks. Korrastamatusest ja otsustamatusest õpetajakoolituse valdkonnas kõneleb tõsiasi, et alushariduse pedagooge koolitatakse Eestis endiselt nii ülikoolides kui ka rakenduskõrgkoolis – Tallinna Pedagoogilises Seminaris. Pärast Rakvere Pedagoogilise Seminari ja Tartu Õpetajate Seminari ühendamist ülikoolidega leiti poliitilistes ringkondades ilmselt, et lasteaiaõpetajate koolitamine ülikoolides on liialt kulukas ega vasta tegelikele vajadustele. Seega on institutsionaalne “ülikoolistamine” pooleli.
Teiseks. Et pedagoogikaülikool on vähemalt nime poolest õpetajakoolitusele spetsialiseeritud ülikool, pole nimetatud suundumuse tegelik tähendus paljude poliitikute, aga võib-olla ka laiema avalikkuseni jõudnud. Viimasest annab tunnistust ka haridusministri 14. jaanuari Õpetajate Lehes väljendatud mure õpetajakoolituse osatähtsuse vähenemise pärast Tallinna Pedagoogikaülikoolis ning viide selle tendentsi võimalikule süvenemisele Tallinna ülikooli moodustamise järel.
Kui haridusminister tõesti muretseb õpetajakoolituse vähese osakaalu pärast Tallinna Pedagoogikaülikoolis, siis mis takistaks suurendada selle valdkonna riiklikku tellimust TPÜ-lt (või tema järglaselt)? Paraku räägivad reaalsed numbrid teist keelt: 2004. aastal suunas HTM 52% õpetajakoolituse valdkonna tellimusest TÜ-sse, 44% TPÜ-sse.
Aga mitte numbrid pole need, mis teevad murelikuks. Hämmastab arusaam, mille järgi saab õpetajakoolituse olulisust mõõta selle osakaalu järgi ülikooli kõigi tegevusvaldkondade seas. Sarnast muret on väljendanud teisedki poliitikud, lisades aeg-ajalt, et jäägu igaüks ikka oma liistude juurde – pedagoogikaülikool koolitagu õpetajaid, teadus jäägu pärisülikooli pärusmaaks. See siis ongi õpetajakoolituse “ülikoolistamine” Eesti moodi – nimetame lihtsalt instituudi ülikooliks ning järjekordne eurosuunis on ennetähtaegselt täidetud. Mis siis, et õpetajate koolitamisele spetsialiseeritud ülikoolile me arenenud Euroopa riikidest analoogi ei leia. Ei leia seetõttu, et pole võimalik spetsialiseeruda õpetajakoolitusele, spetsialiseerumata üksiti ka nendele ainevaldkondadele, mille õpetajaid koolitatakse.
Just õpetajakoolituse sisuline “ülikoolistamine” on üks neid hoobasid, mis on toonud kaasa TPÜ kiire arengu viimasel kümnendil nii laiuti kui ka süvitsi. Ülikooliõpe saab olla vaid teaduspõhine, ükskõik millist nime ülikool kannab. TPÜ-s on praeguseks positiivselt evalveeritud kõik teadussuunad, mis on aineõpetajate koolituse baasiks. Teadustöö maht ei ole kindlasti veel võrreldav Tartu Ülikooli omaga, kuid on rahvusvaheliste ekspertkomisjonide hinnangul täiesti konkurentsivõimeline.
Niisiis – tänapäeval ei saa olla õpetajakoolitust ilma ülikoolita. Soome näite varal võib öelda isegi, et ei ole ülikooli ilma õpetajakoolituseta. Kahtlemata võib Soome õpetajakoolituse (ja haridussüsteemi) edukuse üheks võtmeks pidada Helsinki, Tampere, Jyväskylä, Turu ja Oulu ülikoolide omavahelist konkurentsi. Ja see on ka üks põhjus, miks Tallinna Pedagoogikaülikool on seni igati hinnanud Tartu Ülikooli valmidust õpetajakoolituse arendamisel kaasa lüüa. Muide, kahe ülikooli ühistööna 2003. aasta lõpus valminud “Õpetajakoolituse riiklik arengukava”, millele on tunnustust jaganud nii õpetajakoolituse praktikud kui väliseksperdid, ootab senini valitsuses kinnitamist.
Ei TPÜ nimetamine Tallinna ülikooliks ega Tallinna ülikooli edasine areng too kaasa muutusi ühe asutajaliikme taotluses olla õpetajakoolituse juhtiv arenduskeskus Eestis. Murelikuks peaks muutuma juhul, kui riigikogu nimemuudatust ei toeta või otsustab nii keeleliselt kui ka sisult kohatu linnaülikooli kasuks. Sisuliselt deklareerib riigikogu oma otsusega soovi või soovimatust kujundada Tallinnas rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist ülikooli. Ilma ülikoolita ei ole õpetajakoolitust.

Heli Mattisen,
TPÜ akadeemiline prorektor