Maavarad – kas palju või vähe?

Õpetaja edastab õpilastele teadmisi eeskätt õpikute baasil, kuid need vananevad kiiresti. Muutuvad ka meie vaated majandusele ning poliitikale. See nõuab õpetajalt pidevat enesetäiendamist, aga kuidas seda tagada, kui isegi Eesti juhtivates ajalehtedes esineb vastuolulisi väiteid ja tõsiseid eksimusi. Mõndagi vajab täpsustamist ka õpikutes.

Õpetajatel on ühiskondliku mõtte kujundamisel erakordselt suur osa, mitte ilmaasjata ei kutsuta neid maa soolaks. Õpilasele on õpetaja autoriteet, eriti algklassides, ja küllap see nii peabki olema. Mäletan hästi enda asjatuid katseid laste koolist saadud veendumusi muuta ja sageli ka otseseid vigu parandada. “Õpetaja ütles nii!”, ja vastuvaidlemised olid asjatud.

Avita õpik eksitab

Tiit Rummo ja Are Kondi ladusalt kirjutatud 9. klassi geograafiaõpikus (Avita, 1999) on lk 103 märgitud: “Eesti kütusevarud (põlevkivi, turvas) on suhteliselt väikesed ning nende hulgas pole strateegilisi kütuseid: naftat, maagaasi ega kivisütt, rääkimata radioaktiivsetest kütus­test.” Tegelikult on Eesti diktüoneemaargilliidis, mille varud ulatuvad 60 miljardi tonnini, suured uraanihulgad. Üksnes Toolse fosforiidimaardla piires leiti seda olevat üle 27 000 tonni. Kuid loodame, et keskkonnakaitselistel kaalutlustel seda tootma ei hakata.
Ka kukersiitpõlevkivi varud pole meil kaugeltki väikesed. Paljud keskkonnakaitsjad ja isegi tipp-poliitikud kõnelevad meie põlevkivivarude lõppemisest lähematel aastakümnetel. See on sügav eksitus, mis tuleneb vähesest ettevalmistusest varude hindamisel. Uurimisastme alusel eristatakse tööstuslikke ehk tarbevarusid, perspektiivseid ehk reservvarusid, prognoosvarusid ja hüpoteetilisi varusid.

Aktiiv- ja passiivvarud

Eestis paikneb kukersiitpõlevkivi kahes leiukohas, Eesti ja Tapa maardlas. Esimeses on prognoosvarud 7–8 miljardit tonni, teises hinnanguliselt 2,6 miljardit tonni. Pidades silmas meie praegust põlevkivitoodangut, umbes 13–14 miljonit tonni aastas, jätkuks olemasolevast ressursist kuni tuhandeks aastaks. Kuid siin on oma “agad”, sest keegi ei hakka rajama karjääri või kaevandust täpselt uurimata varudele. Selleks tehakse detailuuringuid, mille tulemusena selgitatakse välja tööstuslik ehk tarbevaru, mis omakorda jaguneb bilansiliseks ehk aktiivseks varuks ja bilansiväliseks ehk passiivseks varuks.
Eesti maavarade bilansis on kukersiitpõlevkivi varu arvel 23 kaeve- ja uuringuväljal kokku 4,96 miljardit tonni, millest aktiivvaru moodustab 1,45 miljardit (29,2%) ja passiivne 3,51 miljardit tonni. Passiivvaru oli loodus­kaitsepiirangute tõttu 1,3 miljardit (26%), asustatud alade ja rajatiste kait­setervikutes 0,2 miljardit (4%) ja geoloogilis-majanduslike kriteeriumide järgi 2 miljardit tonni (40%). Töötavate mäeettevõtete puhul on aktiivvaru pidevalt muutuv suurus. Aasta lõpul teatud osa varust bilansist kustutatakse. Samal ajal võib laieneva tootmise taustal teha täiendavaid detailuuringuid ja aktiivvarusid suurendada.
Seega – aktiivvaru on maavara kogus, mida saab takistusteta kohe kasutusele võtta. Aga siingi võib tekkida ootamatuid takistusi, nagu need ilmnesid näiteks “NATURA 2000” eelvalikualade kinnitamisega, mis raskendavad tootmist. Kuid samal ajal võivad passiivvarude puhul varem olnud takistused kaduda, näiteks kaevandamistehnoloogiate täiustumise või keskkonnaprobleemide ületamise teel, ning varasemad passiivvarud saab arvele võtta aktiivvarudena. Uute uuringute tulemusena võib tarbevaru suureneda ka reservvaru arvel. Sama on teistegi maavarade puhul. Näiteks alatasa kõneldakse maailma naftavarude lõppemisest lähematel aastakümnetel. Lugedes aga andmeid mõni aasta hiljem, näeme hoopis varude tunduvat suurenemist. Siingi ei osata teha vahet varu eri tüüpide vahel.
Praegu käib Eestis aktiivne diskussioon Eesti energeetika tuleviku üle. Mõistlike seisukohtade kujundamisel on õpetajate seisukoht äärmiselt oluline. Lähevad ju õpilased koju ja edastavad sealgi isadele-emadele õpetajate antud selgitusi.

Tuul ei kata meie energiavajadust

Keegi ei oleks vastu, kui saaksime oma energiavajaduse katta tuulega, kuid see on võimatu. Me vajame energiat ka –30-kraadise külmaga, kui kõik tuulikud tuulevaikuse tõttu seisavad. Tuulikuid ei saa kasutada ka tormi ajal. Tuult on hooti, see on väga ebaühtlane ning nõuab silumiseks suuri täiendavaid energiaressursse.
Narva jaamad on mõeldud baaskoor­muse katteks ning nende inerts on suur, mistõttu neid ei saa kasutada elektrituulikute kiirelt muutuvate võimsuste ulatuslikuks kompenseerimiseks: seetõttu tuleb tuuleenergia osakaalu järsul tõstmisel rajada võimsaid ja kalleid gaasijaamu, kus sõltume toorme tarnimisel täielikult Venemaast.
Hüdroenergia ressursid on Eestis praktiliselt olematud, napib ka puitu ning turba kasutamist kütteks ei saa samuti suurendada. Ja isegi kui meil oleks piisavalt raha, ei ole meil naaberriikidest võimalik energiat osta. Kõigil neil on ise energiavajak.
Kutsun õpetajaid süvenema meie energeetika olevikku ning tulevikku, sest elekter ja toasoojus on meile kõigi­le vajalik. Eesti senise edu alus pole in­novaatiline majandus, vaid Rootsi pan­kadest sageli üsna mõtlematult võetud laenud, vahendustegevus ning toorme (nt metsa) ja pooltoodete müük. Seda on turgutanud odav tööjõud ja suhteliselt odav elekter. Esimene eelis pidevalt väheneb ja ka teine eelis võib kiiresti kaduda, kui võtame roheliste soovitusel eeskujuks tuuleenergiat ulatuslikult kasutava Taani. Taanis on elektri hind üle kahe korra kõrgem kui Soomes ja Soomes omakorda oluliselt kallim kui Eestis. Eesti inimene on vaene ja riigi doteeritud energia on meile ellujäämiseks vajalik.

Põlevkivita me läbi ei saa

Eesti energeetika selgroog on põlevkivi ja nii jääb see veel pikaks ajaks. Selle mõttega peab harjuma ja seda tuleb ka õpilastele selgitada. Kuid põlevkivi tuleb kaevandada ja ümber töötada maksimaalselt keskkonnasõbralikult ja jätkusuutlikult. Ei tohi lubada kaevandamismahte järsult suurendada, mida paljud ettevõtjad tahaksid.
Samas ei saa kaevandamist ja põlevkivi töötlemist ka järsult vähendada, sest sotsiaalselt plahvatusohtliku Ida-Virumaa elanikkonnast on pea viiendik seotud põlevkiviga. Põlevkivist sõltub suuresti selle piirkonna tööhõive, asustus ja teedevõrk. Kohene loobumine põlevkivist tähendaks Eesti riigile enesetappu. Küll aga tuleb kavandada põlevkivienergeetika järk-järgulist vähendamist pärast aastat 2015. Kuid ka see samm vajab korralikku julgeolekuanalüüsi ning kõigi poliitiliste, majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete faktorite hindamist.
Loodan väga, et minu selgitused innustavad mitte üksnes geograafia- ja looduslooõpetajaid, vaid kõiki pedagooge tundides arutama Eesti energeetika tuleviku üle, sest eeskätt sellest sõltub meie riigi ja rahva edasine heaolu.