“Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006“

Seitsmeaastase vaheaja järel on taas ilmunud uus õigekeelsussõnaraamat, mis on Vabariigi Valitsuse määruse järgi kirjakeele normi alus.

Autorid on needsamad, kes on teinud eelmise, 1999. a ÕSi: toimetaja Tiiu Erelt, koostajad Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu ja Maire Raadik, kohanimevalimiku on koostanud Peeter Päll. Endiseks on jäänud ka sõnaraamatu ülesehitus ning suunav ja soovitav olemus.
Eelmise ja üle-eelmise ÕSi ilmumise vahele jäi üle 20 aasta, mis oli liiga pikk aeg. Pärast 1976. a ÕSi ilmumist otsustas vabariiklik õigekeelsuskomisjon 1980. aastate alguses mitu normingumuudatust. Need anti välja eraldi brošüürina, millest üldsus paraku eriti teadlik ei olnud. Tagajärg oli see, et ÕS 1999 sisaldas paljudele ootamatult suurt hulka uusi morfoloogia- ja ortograafianorminguid, sealhulgas niinimetatud vabaks andmisi. Nüüdki on autorid kuulnud küsimusi, küll kartlikke, küll lootusrikkaid: kui palju uues ÕSis reegleid on muudetud, mis jälle vabaks on antud¥ Suuri ega põhimõttelisi normingumuutusi seekord oodata ei tule. Miks siis uue väljaande soetamine ikkagi kasulik oleks¥
Iga sõnaraamat on juba ilmumishetkel pisut vananenud. Seitsme aastaga on eesti keele sõnavara märgatavalt täienenud. Tänapäeva elu osaks on saanud mõisted naabrivalve, vanemahüvitis, kobarkino, lumerõngas ehk korp, pensionisammas, täisleppimatus, valglinnastumine, maastikukulgur, mahetoode, kepikõnd, stressima, spaa, blogi, tako jpm. ÕS 2006 sisaldab umbes 5000 uut sõna, nii vahepeal tekkinuid kui ka neid, mis olid eelmisest välja­andest välja jäänud. Uute märksõnade arv on siiski väiksem, sest suur hulk materjali (eelkõige liitsõnu ja tuletisi) on lisatud sõnaartiklitesse. Et raamatu mahtu ei saa lõputult paisutada, on vastukaaluks tulnud välja jätta vananenud keelendeid, haruldasemaid murde- ja slängisõnu jm tänapäeva kirjakeeles vähem tähtsat.
Sõnavara muutumine hõlmab ka semantikat. Uues ÕSis on lisatud ja ajakohastatud paljude sõnade tähendusi, tähelepanu on juhitud ebasoovitavatele tähendusnihetele. Täpsemaks on saanud eriala- ja stiilimärgendid.
Sõnakuju ja käänamist on muudetud ainult mõnel üksikul juhul, kui ÕS 1999 soovitus on tegelikust keelekasutusest tarbetult lahknenud, nt hostel (mitte: hostell), jetisõitjate soovil jett (mitte: jeti), botaanikute järgi kurkuma ja visteeria (mitte: kurkum, vistaaria).
Autorid on üldse püüdnud arvestada seitsme aasta jooksul saadud tagasisidet ja kriitikat. Näiteks põhjustas ÕS 1999 ilmumise järel üllatavalt palju segadust muuseum-akvaarium-tüüpi sõnade vormistus: noolsulgudes näidatud kahesugust hääldust kui kahesuguse käänamise põhjendust pidas nii mõnigi (ka filoloogiharidusega) kasutaja paralleelsete kirjapiltide lubamiseks. Edasiste eksituste vältimiseks on hääldusinfo andmisest seekord loobutud ja esitatud ainult kaks võimalikku käändtüüpi.
Põhikoolilaste tarbeks on 2004. a ilmunud “Õpilase ÕS“, mis autori­te ettekujutuses võiks aidata juba maast madalast kujundada emakeele sõnaraamatu kasutamise harjumust. Põhikooli lõpus jääb sellest muidugi väheks ja gümnaasiumiõpilane võiks kohaneda juba suure ÕSiga: õppida tundma õigekeelsussõnaraamatu eripära võrreldes teiste, kirjeldavate sõnastikega, samuti ÕSi üldist ülesehitust (nt lühendeid, kohanimesid ja tüüpsõnade muutmist saab järele vaadata omaette nimestikest), sõnaartikli ülesehitust ning soovitusvõtteid. Hea oleks osata vaadata märksõnast ja esimesest näitelausest kaugemale ning õppida tegema sõnaraamatus esitatud napi materjali põhjal üldistusi, mis aitaksid oma konkreetsele keeleküsimusele vastust leida.
Mõnest koolist on kuuldunud nurinat, et on juba olemas mitu ÕS 1999-t, aga nüüd tuleb veel osta uued raamatud. Tuleb tõepoolest, sest alates 1. detsembrist 2006 saab just ÕS 2006-st kui õigekeelsussõnaraamatu uusimast väljaandest kirjakeele normi alus. ÕS 1999 eksemplarid sobivad aga endiselt õpilastele ÕSi kasutamise õpetamiseks.