Kui mina olin veel väikene mees

Pärnu pargi poisid Raivo (vasakul) ja Urmas Palmaru. Urmas on praegu
Pärnu Koidula Gümnaasiumi arvutiõpetaja.

Pargipoiste kambas kasvanud
Olin igav laps. Ma ei õppinud üldse, aga see ei tulnud sellest, et oleksin olnud ulakas või laisk. Kool ei läinud mulle lihtsalt korda, mul polnud seal huvitav. Olin siiski tubli kolmeline –mind päästis hea pea. Õppimise asemel ma lugesin. Isa suur kirg oli raamatud, ta ostis neid hästi palju kokku. Lugesin läbi Lindgreni raamatud ja kõik “Seiklusjutte maalt ja merelt”. 13–14-aastaselt hakkasin “Suuri sõnameistreid” lugema, mis sest, et ei saanud kõigest aru.
Isal oli ka niisuguseid raamatuid, mille pärast ema kartis, näiteks Vaba­dussõja ajalugu. Imetlesin juba päris väiksena selle uhkeid autode, soomusrongide ja eesti ohvitseride pilte.
Kui lugemine ära tüütas, müttasin poistega õues. Kasvasin fantastiliselt heas piirkonnas, Pärnus Rüütli tänava lõpul algava suure pargi kõrval. Meil oli suur pargipoiste kamp. Mäletan, et oli see probleem, nagu poistel ikka, et ei taha tittedega koos mängida. Meie põhinipp, kuidas neist lahti saada, oli see, et ajasime riided seljast maha ja ujusime üle jõe. Väiksed vennad ei julgenud järele ujuda ja saime rahus päevitada.
Meie naabermajas elas legendaarne jalgpallur Vikenti Hlebov, hüüdnimega Kirke, kelle pojad olid ka kõvad spordimehed. Suur osa pargi­poiste ajast kulus spordivõistlustele. Hüppasime kaugust, mängisime jalgpalli. Meil olid oma jooksurajadki. Jooksime mööda tänavaid ümber kvartali ja võtsime stopperiga aega.
Mina võisin olla 14-, vend 12-aastane, kui me vanaisaga võidu ümber maja jooksime. Mina sain vanaisast napilt ette, vend ei saanud. Nii heas vormis oli 60 tuuris mees.
Vanaisa armastas puutööd. Muu hulgas meisterdas ta meile stiilse vibupüssi, ilusa lihvitud pära, päästemehhanismi, korraliku vibu ja punutud kanepinööriga. Voolis kenad tömpide otstega nooled ka, et poisid endale liiga ei teeks. Lasksime sellega õunu ja kõikvõimalikke muid asju.
Meie ajal ehitati pargi äärde uut moemaja. Eks poistele meeldis ehitusel kolada. Üks lemmiktegevusi oli teise korruse aknast liivahunnikusse hüpata.
Mäletan sedagi, kuidas Endla teatri varemed ühel ööl õhku lasti – nüüd on seal Pärnu hotell. Rüütli tänava otsas oli Stalini kuju, kus me poistena kõõlusime. Ühel ööl kadus saladuslikult seegi ja tühjale kohale tekkis jäätiseputka.