Seda artiklit ajendas kirjutama tunne, et tänapäeva Eestis on toonase okupandi, venelase asemele ilmunud teine – ameeriklane, keda ennast kohal ei ole, on aga vastuseis talle. Miks muidu Ameerika igal võimalikul juhul jutuks tuleb, ja enamasti kriitiliselt?

Olen elu jooksul kuulnud õige mitu korda avaldust, et Ameerika on täpselt nagu Venemaa, ameeriklased täpselt nagu venelased. Hiljuti ütles seda mu lapsepõlvesõber, toetudes Ameerika-reisilt naasnud peresõbra, kolmeküm­nendates eluaastates eesti mehe tähelepanekule. Ta lisas, et peresõber kinnitanud ka ta ammust arvamust – ameeriklased on juurteta rahvas nagu Eestis elavad venelased, vastupidiselt eestlastele.
Ameerika ja ameeriklased ei vaja advokaati. Ka puudub vajadus tõestada sõbra ja tema peretuttava ekslikkust. Kuid teema väärib käsitlemist.
Kui sul jääb midagi segaseks, leia selgitaja. Märk sai maha pandud kellelegi, kes meenutaks autoriteedina esitatud isikut: pereinimene, haridust saanud, maailma vastu huvi tundev ja seda näinud (hea, kui Ameerikas ja Venemaal käinud), internetiga sõbravahekorras, päritolult põline eestlane, kes vaevuks oma postulaate ka selgitama, argumente ja vastuargumente esitama ning mitte piirduma ühe tõeallikaga, olgu see siis internet, Postimees, ETV, CNN, Vikerraadio või naabrinaine.
Täitsa juhuslikult komistasin otsitu otsa, kes on hariduselt füüsik ja elukutselt infotehnoloogia analüütik. Olgu järgnevaga meie vestluse-vaidluse sisu lühidalt kokku võetud.

Mitu Venemaad ja Ameerikat

Selles, et ükski maa ei saa olla täpselt samasugune kui teine, leppisime kohe algul kokku. Edasi arvas mu vestluskaaslane, et ei saa rääkida ühtsest Venemaast ega ühtsest Ameerikast. Venemaid on tänapäeval vähemalt neli, kui mitte rohkem. Moskva südalinna rikkurid oma uskumatus luksuses üks, Moskva ja Peterburi äärelinnas otsa otsaga kokku sobitav keskklass teine, vaesed kolkaprovintsid kolmas ja Siber neljas Venemaa.
Uus-Inglismaa on USA-s väga erinev ülejäänud Ameerikast, New York omaette maailm, Californiat võimatu võrrelda Dakotadega.
Mitmesuse ühisjoonele lisa leidis vestluspartner muuski. Mõlemad, nii Ameerika kui ka Venemaa on kokkuvallutatud maad. Anglosaksid hakkasid üsna pea pärast Põhja-Ameerika idakaldal randumist läände liikuma, hävitades oma teel põlisrahvad koos nende kultuuriga. Moskva vürstiriik alustas esmase kindlustumise järel 14. sajandi algul sedasama tegevust kõigis neljas ilmakaares. Ivangorodi hakati Narva lähistele ehitama juba 1492. aja vähem kui aastasada hiljem ületas ataman Jermak Uuralid. Ülejäänut teame ise.
Kirjutajal on lisada, et Ameerikas toimus alles kuuekümnendatel aastatel põliselanike sundassimileerimine –indiaani lapsed paigutati internaatkoolidesse, et nad unustaksid oma hõimukeele. Tänapäeval on USA-s aga pööret täheldada. Valitsuse koosseisu on lülitatud põlisrahvaste ministeerium, Washingtoni südalinnas avati tunnustusena Ameerika põlisrahvaste kultuurile indiaanlaste muuseum, registreeritud suguharud ei maksa oma asualal ehk reservaadis käibemak­su, riik annab abi kultuuri- ja ajalooprojektideks.
See ei pese anglosaksi vallutajaid puhtaks veretöö süüst, pareeris mu oponent. Kuigi venelased pole teinud sedagi, mis ameeriklased, lisas ta. Ei ole tänini Siberis ega mu­jal rahvuspiirkondades, näiteks soome-ugri aladel, nähtud kurja heastamist. Tšetšeenid, ingušid ja Krimmi tatarlased on oma rahvusliku taasta­mise lihtsalt enda kätte võtnud ja pahatihti islami äärmusluse kaasnähetega.
Ameeriklasi Ameerika pinnal iseloomustas vestluskaaslane nõnda: äärmiselt soe ja sõbralik rahvas, külalislahke ning abivalmis. Talle on osaks langenud võimalus näha ameerika peret seestpoolt, olla külaline selle kodukatuse all, isegi reisida koos vastuvõtjatega. Venelastega on mu vestluskaaslane tuttav pealiskaudsemalt, pole nende kodus külalisena viibinud, aga eelöeldu kehtib ka nende kohta, vähemasti avalikes kohtades.

Sarnane patriotism

Kui jutt läks Ameerika ja Vene patriotismi sarnasusele või erinevusele, võrreldes Eesti omaga, leidis küsitletu, et kahe suurrahva patriotism on mõneti sarnane. Ameeriklane ei murra pikalt pead, kui tal on põhjas asuvast Mainist vaja kolida lõunasse, ütleme Georgiasse või Floridasse. Mõlemad osariigid on ta kodumaa. Ameerikasse mujalt saabunud asukatel ei ole USA-s üldjuhul tunnetega seotud mäge, jõge või metsa.
Teistmoodi on asi põlisameeriklaste, indiaanlastega. Nende pärimuskultuur on seotud kindlate geograafiliste punktide ja mõistetega. Kodu tähendab seda üht kohta, kus on päikseloojangut ja -tõusu jälginud mitukümmend põlve esivanemaid.
Mitteindiaanlastest ameeriklaste kohta öeldu kehtib ka venelaste puhul. Nagu nad tulid Eestisse, on nad läinud kõigisse vallutatud ääremaadesse kui oma koju, mitte kui teise riiki. Nad on kolinud oma maa teise paikkonda, kus miskipärast räägiti neile võõrast keelt. Eestlaste poolt naerdud naše’l on venelase teadvuses hoopis teine tähendus. Eesti patriotism sarnaneb aga indiaanlaste omaga. Ka selle on voolinud sajandite kui mitte aastatuhande jooksul üks maalapp, oma murdekeel, rahvapärimused.
Et hiljem saabunud ameeriklaste arusaam kodumaast nad indiaanlastega võrreldes juurtetuks teeks, seda mu vestluskaaslane ei arva. Ameeriklase kodumaa-armastus ehk patriotism rohujuure tasandil väljendub uhkustundes riigi majanduse, teaduse ja tehniliste saavutuste üle, ühistes väärtushinnangutes, nagu lahkus ja laialdane heategevus, endast nõrgema ja väetima nägemine ning aitamine. Samuti uhkuses selle üle, et USA on Lääne demokraatia alustala. Ameeriklane ei ütle kunagi, et tema koduosariik Ohio või Nevada on kõige demokraatlikum riik maailmas, ikka et seda on Ameerika Ühendriigid.
Ka venela­se patriotism ei piirdu Novgorodi või Kaluugaga, seegi hõlmab kogu Venemaad. Ainult, kas vene rahvas on juba jõudnud kokkuleppele selles, kus paiknevad ta kodumaa piirid? Mille üle tänapäeva venelane patriootlikult uhke on, selles vestluskaaslane kindel pole, aga ta meenutab, et Nõukogude Liidu ajal tunti uhkust planeedi pinnast kuuendiku valdamise üle. Nõukogude venelane ei kahelnud ka, et iga naaberrahvas on valmis gigandiga ühinema. Aga teisalt – ameeriklased ei kujuta ette, et keegi maailmas ei igatseks nende malli järgi demokraatiat!

Ameeriklane armastab kodu

Nende ridade kirjutajal on lisada üks enda tähelepanek. Õige mitmel korral olen kuulnud välisteenistusest naasnud ameeriklase suust, et olgu välismaal viibimine ja käimine kui huvitav ja õpetlik tahes, tagasi kodus olla on taevalik. Õige mitmed on maininud ka, et naastes minetavad nad kriitika­meele kodumaa suhtes. Ka pole ma kohanud ühtki ameeriklast, kes muudel kui perekondlikel põhjustel eelistaks mõnes teises riigis elada.
Kui ameeriklasi Euroopasse, ka Eestisse siinseid asju segamini paiskama oodata ei ole, miks siis on maad võtnud Ameerika-vastasus?
Ameerika-vastasus on hiline nähtus, järgnes seletus. Esimesed viis aastat pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal oli Eestil tegemist ainult iseenda ja oma raskustega. Teine viis aastat püüti tsiviliseeritud maailmaga üht jalga käima hakata. Ja viimased viis aastat on keskendutud tsiviliseeritud maailma kriitilisele revisjonile.
Juhin selgituse andja tähelepanu sellelegi, et eestikeelne internet, mille tarbijad põhiliselt noored, tegeleb Ühendriikidega kahest aspektist – kriitilisest ja meelelahutuslikust. Klõpsad lahti Postimehe või Päevalehe, saad kohe teada, millises tualetis ja kus ning kellega koos esines Paris Hilton, kui kaugel on Britney Spearsi rasedus või kuidas purjus Jackie Chan kontserti segas. Analüütilised artiklid on aga laetud kriitikast, kusjuures vahel jääb selle objekt üsna ähmaseks. Valik ei oleks niisugune, kui puuduks lugejahuvi. Veebist peegeldub Ameerika vastu kui eestlase tüütu ja tülikas pere­tuttav, kelle ees ei lööda ust kinni ainult sellepärast, et ta pääseb sisse meedia kaudu.
Eestlasel poleks midagi Ameerika vastu, arvas vestluspartner, kui see oleks asustatud skandaalsete või glamuursete Hollywoodi tähtedega, peo­ga sekka tähelepandamatuid Johne ja Jane’e. Eestlane on Ameerika kui suure supervõimu, ülbelt ja omatahtsi talitava üliriigi vastu. Teisisõnu, eestlase ja üldse eurooplase Ameerika-sallimatus johtub põhiliselt USA välispoliitikast. Eriti täheldatav on Ameerika-vastane hoiak Iraagi sõja algusest saadik. Ja pole parata, mida kauem kestab sõda, seda teravamaks muutub Ameerika-vaen.
Kummaline on aga, lisas ta, et umbes sama ajavahemiku, viimase viie aasta sisse, mahub ka Iisraeli ja isegi juudivaenulikkuse laine. Eestis ei ole olnud antisemitismi, üldse mingit juudivaenulikkust, vähemalt ei olnud kuulnud kellegi suust ühtki paha sõna juutide või Iisraeli aadressil. Viimastel aastatel aga küll, ja seda tõusvas joones. Eriti väljendub see internetipäevikutes, tõdes ta, kus Iisraeli nähakse kui Ameerika teljeriiki Lähis-Idas, võib-olla isegi kogu maailmas. Väga ilmne Iisraeli-vastane laine rullus in­ternetist läbi Liibanoni sõja aegu ja see pole vaibunud tänini.

Üliriik Iisrael

See tõdemus paneb imestama – Iisrael kui ülbe superriik Ühendriikide kõrval? Superriik, mis on kõige kitsamast kohast 18 kilomeetrit lai ja väiksem kui Eesti, ümbritsetud kahekümne kahest Araabia riigist, mille territooriumi suurus ületab Iisraeli oma tuhande kahesaja üheksakümne kordselt. Maailmastandardite järgi pole Iisrael isegi mitte väike-, vaid miniriik.
Mu vastaspool sedastas, et uudistes ei kajastu paraku riigi suurus, vaid võimsus, ja nende mõistete vahel ei pruugi võrdusmärki olla. Kui Iisrael teeb Beirutis ühe võimsa täpsusrake­tiga maatasa mitmekordse hoone, kes loeb siis neid sadu ebatäpseid Katjuušade mürske, mis Hizballah samal ajal tulistab Iisraeli peale. Uudistes kajastub enamasti ka hetk ning mitte hetke eellugu või tagamaa. Uudis kirjeldab olukorda ja ohvreid, toonitades ühe või teise, tavaliselt nõrgema poole kannatusi. Uudise tarbija eelistab ka üht kindlat arvamust. Vastuväide ajab segadusse, ähmastab kord juba tekki­nud selge pildi. Kui palju on inimesi, kes taluvad oma arvamuse ümberlükkamist? Alati on ka julgem enamusega ühte jalga käia. Kui kord on tekkinud pilt võimsast hambuni relvastatud Iisraelist, siis nii see olgu. Lõppude lõpuks – meediatki teevad inimesed.
Sõda Afganistanis ja Iraagis nähakse kui nõrgemate jalge alla tallamist võimsa USA poolt, toonitas vestluspartner. Pole kahtlust, et Saddam Hussein on mõrtsukas ja despoot, aga samamoodi on Liibüas Qaddafi ja Iraanis ajatollad ning oli Süürias Hafez Assad. Kas on võimalik kõiki maailma despoote ja terroriste relva abil korrale kutsuda? Eestis pole unustatud ka seda, et N Liit püüdis Afganistanis kümme aastat võimule sea­da endale kuulekat valitsust – täpselt niinagu USA praegu Iraagis. Vaieldamatu sarna­sus Venemaa ja Amee­rika vahel –mõlemad lahendavad poliitilisi probleeme relva abil. Hussein käis närvide­le, Ühendriigid ründasid. Tšetšeenid käisid venelastele närvidele, Moskva saatis tankid sisse.
Iraagi, Saddam Husseini ja terrorismi puhul ei pääse me oletamisest, püüan oponeerida. Kui Müncheni kokkuleppe raames poleks Hitlerile järele antud, oleks Teise maailmasõja verepulm äkki ära jäänud? Kui Hitler oleks enne sõda surmatud, kas ei räägiks me täna süütust Adolfist, kel olid natuke veidrad kavatsused? Alustades 2001. aasta 11. septembri rünnaku tõukel sõjategevust, ei teinud Ühendriigid midagi muud, kui andsid vastulöögi terrorismile. Algul tervitas seda nii suur osa maailmast kui ka iraaklased.
Vastuseks saan, et praegu räägivad kõik teated Iraagist kui terroristide paradiisist, mida see Saddam Husseini ajal ei olnud. Lisaks on vaen ši-iidi ja sunniidi moslemite ning kurdide vahel hullem kui enne. Sõda käib ja lõppu näha pole, kusjuures ka Ameerika rahvas on üha enam president Bushi ning Iraagi sõja vastu.
Sellele väitele on vastu seada ainult tõsiasi, et presidendi teise ametiaja lõpuks on Ameerika rahvas alati oma juhist tüdinenud. Ja lõputut sõda ei toeta ükski vaba rahvas. Kui aga Ühendriigid poleks Afganistani läinud, mida oleks praeguseks korda saatnud Taliban? Kui kaugele oleks Osama bin Laden jõudnud oma 1991. aasta fatwah’ teostamisel, mille sisuks oli korraldus tappa ameeriklasi, juute ja teisi uskmatuid. Olgu märgitud ka, et riigivalitsemises harimata Talibani vastavas asjaajamises oli bin Ladenil oluline sõna öelda. Mis siis, kui bin Laden oleks Afganistani presidendiks saanud? Mis siis, kui Afganistan oleks praeguseks terroririik?
Terroririiki olla ei saa, oli vestluspartner veendunud, ja esitas küsimuse, mil määral on sõda Afganistanis või Iraagis parandanud olukorda maailmas või vähendanud terroriohtu Ühendriikides. Või mil määral aitas Iisraeli julgeolekut tõsta Liibanonis Hizballah’ installatsioonide pommitamine? Sõda ja sõjategevus ei ole ühe­gi probleemi, ka mitte terrorismi lahendus.

Kalifaat tulemas?

Siinkirjutaja omakorda tuletas meelde, et nii Esimese kui ka Teise maailmasõja saatuse otsustas Ühendriikide sekkumine, mida nad tegid pärast pikka vastupunnimist Euroopa riikide palvel. Kui Ühendriigid ei oleks oma nina Afganistani ja Iraaki pistnud, kas Al-Qaeda oleks põlluharimise ja kunstkäsitööga tegelema hakanud? Võib-olla oleks nende unelmate riiklik formatsioon – islami kalifaat – jõudnud kümne aasta jooksul Euroopa piirile, näiteks Türgisse? Mis siis, kui tollel kalifaadil oleks ka tuuma- või mõni muu massihävitusrelv? Mida Euroopa Liit, kuhu kuulub ka Eesti, teeks, kelle appi kutsuks?
Võtsin omaks, et mu jutt ei ole faktitruu oletamine ja et faktid meie ees (lehes või kuvaril) räägivad ini­mes­te igapäevasest hukkumisest Af­ga­nistanis ja Iraagis.
Terrorism ei ole riigikord ega poliitika, see on va­hend, rõhutab mu oponent. Sõda lõi segamini selle vähesegi korra, mis Saddam Husseini ajal Iraagis valitses. Iraaklased tegelikult leppisid Saddam Husseini reþiimiga. Kuigi ameeriklasi võeti algul avasüli vastu, lootuses, et nad parandavadüleöö kõik ebakohad, on nüüd, enam kui kolm aastat hiljem selge, et Ameerika invasioon tõi kaasa lõputu hulga uusi ebakohti. Terrorismil on ka põhjus. Vägivalla sõjaga allasurumise asemel tuleks tegelda selle põhjuse väljaselgitamisega.
Siinkohal pean märkima, et nüüd, mil Eesti koos Euroopaga on ülepeakaela süvenenud Ameerika relvajõul aetava välispoliitika kriitikasse, ei taju ma siinpool Peipsit vähimatki Venemaa-hirmu, kuigi vägede Eestist välja viimisest on möödas veidi üle kümne aasta. Vastupidi, vahel ei saa lahti tundest, et eestlane koos Euroopaga valmistub Ameerika-vastaseks ülestõusuks. Kas hüpoteetilisele Venemaa-ohule viitamine oleks paranoia tekitamise katse?
Ei ole, leidis vestluspartner ja lisas, et kuigi me ei pea iga päev elama hirmu all ja idapiiri poole kiikama, oleks lihtsameelsus arvata, et see, mis juhtus seljataha jäänud aegadel, on pöördumatu möödanik. Ükski tegu ei sünni kavatsuseta ja sõda ei päästeta valla teatud arusaamata. Nii kaua, kui pole muutunud arusaam, ei tule arvata, et selle järelm on välistatud.
Ameerika on nagu Venemaa ja ameeriklane nagu venelane… Üksnes seda võib lisada, et oma silm on ku­ningas nii Atlandi kui ka Peipsi taga – juhul, kui see lahti hoitakse.