Iga väite esitajale peab jääma võimalus kriitikutele vastata. Pööran siinkohal tähelepanu dr Litteri seisukohtadele, millega ma ei saa nõustuda.

Dr Litter väidab, et termin “alaealine” on liialt mitmeti mõistetav, et seda üldmõistena kasutada.

Alaealisusest

Kuigi sõna alaealine on tõepoolest võimalik erinevalt mõista, käis minu artiklis jutt ühest konkreetsest tähendusest. Nimelt sellest, et seadusandja on arvanud mõistlikuks sätestada, et alla 18-aastastel ei ole kohane teatud õiguslikke järelmeid omavaid otsuseid iseseisvalt langetada, mistõttu nimetatud ea eelselt on inimeste teovõime piiratud.
Dr Litter küsib, kas abordiks peab vanemate luba küsima ka alla 18-aastane tütarlaps, kes on abielus või vabaabielus ja lapse ema. Erinevalt dr Litterist leian, et kui konkreetne alaealine ei ole vastava otsuse langetamiseks piisavalt küps, siis kahtlemata. Kui aga on, saab ta kohtult taotleda endale täieliku teovõime omistamist. (Tuleks taastada ka varem kehtinud seadusesäte, et abiellumisega saab inimene automaatselt täieliku teovõime.) Igal juhul ei tohi sellise küsimuse üle otsustada üks arst suletud uste taga, ilma et asjasse puutuvad inimesed saaksid kaasagi rääkida.

Keerulistest juhtumitest

Minu väidete põhiprobleemina näib dr Litter nägevat asjaolu, et lähtun lihtsatest olukordadest ega arvesta nn keeruliste juhtumitega. Dr Litter toob terve hulga 2002. aastale eelnenud ae­ga jäävaid näiteid, kus vanemate nõusoleku puudumine viis terava konflikti või koguni traagilise lõpplahenduseni.
Näiteid saab tuua erinevaid. Eel­datavasti on võrreldamatult rohkem juhtumeid, kus tõsised tagajärjed järgnesid just seetõttu, et alaealine langetas kogenematuse tõttu otsuse oma laps tappa. Sellistele näidetele osutamine on aga keeruline, kuna üldjuhul teavad neist üksnes mõtlematu abordi järgseid füüsilisi, ennekõike aga psüühilisi kannatusi läbielavad tütarlapsed. Oleks pentsik arvata, et lapse tapmata jätmisel on potentsiaal tuua ema jaoks kaasa tõsisemaid kannatusi kui tapmine.
Teiseks tuleb mõista: lapse tapmise otsus on sedavõrd kaalukas, et peabki raske olema – asjad on valesti just siis, kui see otsus on lihtne. Just raskete otsuste puhul on seisukohad kõige lahknevamad ning nii on normaalne, et selliste otsuste langetamine toob sageli kaasa konflikti.
Kui vanemad saavad oma laste otsuseid juhtida üksnes vähetähtsates küsimustes, ei ole nende vastutus tõ­siseltvõetav.
Aga siiski, mis oleks dr Litteri kirjeldatud probleemide lahendamiseks mõistlik tee? Üks võimalus oleks süvendada lugupidamist inimelu suhtes ning püüda luua noortes vastutustundlik suhtumine. Näiteks oleks mõistlik veenda noori hoiduma suguühendusse astumast, kui nad pole valmis last saama. Teine tee on aga inimelu suhtes hoolimatust külvav – selle olemuslikud komponendid on suguelu vastutustundetu propageerimine (rasestumisvastased vahendid) ning selleks võimaluste loomine (abort, eelistatavalt salajane).

Ka teismeline võib last tahta

Järgmiseks annab dr Litter mõista, et minu seisukoht ei arvesta tõsiasjaga, et ka teismelised võivad last tahta. Saan vaid imestada, sest minu seisu­koht on otse vastupidine. Veelgi enam, erinevalt dr Litterist ei arva ma, et asjade sellise seisu taga on tingimata mingi psüühilise või sotsiaalse iseloomuga probleem. Lapsesoov on tavaliselt väljendus inimese tahtest ohverdada enda huvid teise inimese nimel ning sellisena on tegemist armastuse ilminguga. Seejuures ei ole ma teadlik ühestki argumendist, mis eitaks teismeliste võimet ja soovi end eneseohverduslikule armastusele allutada.
Viidates Rahvusvahelise Perepla­neerimise Föderatsiooni ühe jõulisema häälekandja Kai Haldre sõnadele, argumenteerib dr Litter, et vanemad ei saa sundida oma lapsi aborti tegema, lisades, et vastupidine käitumine oleks inimõiguste rikkumine. Kas dr Litter ikka luges minu artiklit täie tähelepanuga? Juhtisin ju oma kirjutise lõpuosas väärarusaamadele tuginevat kriitikat aimates selgesõnaliselt tähelepanu asjaolule, et vanemate nõusoleku nõue ei tähendaks mingil juhul, et viimased võiksid sundida oma tütart aborti tegema. Jutt oli ja on ühemõtteliselt üksnes nõusolekust abordi tegemiseks, mitte selle tegemata jätmiseks!
Et abordipooldajate leer teadliku valelikkusega vastupidist seisukohta propageerib, on ammu teada. Samas on üllatav, et see ilmselgelt ebaloogiline argument paljusid arukaid inimesi veenab.

Ebaeetiline ja ülekohtune

Dr Litter märgib, et olen soovimatu raseduse katkestamist tapmiseks nimetades käitunud ebaeetiliselt ja ülekohtuselt – seda enam, et jutt käib alaealistest. Kahjuks jääb selle tõsise süüdistuse sisu arusaamatuks. Lähtun lihtsast loogikast: a) tapmine on inimelu tahtlik lõpetamine (kusjuures piinaval või julmal viisil või omakasu ajendil inimelu lõpetamist nimetatakse mõrvaks); b) teadusele tuginedes algab elu viljastumisel. Lisaks bioloogiaõpikutele võib viimasele üldtuntud faktile leida kinnitust õiguskantsleri 2002. aasta arvamusest, kus on kirjas, et “loote arenguetapid ei mõjuta mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni”.
Nii ei kätke abort kaugeltki ainult küsimusi naise oma keha kontrollimisest – olemuslik on mõista, et abordil kui protseduuril on kõige tõsisemad (isegi fataalsed) tagajärjed sündimata inimesele. Mõeldes dr Litteri artikli pealkirjale, peab mainima, et aborti teha soovivast naisest on mõneti kohatu rääkida kui patsiendist, kuna üksnes naise valikust lähtuva abordi kui meditsiinilise protseduuri käigus ei ravita kedagi, ei osutata tervishoiuteenust. Samuti ei ole kohane argument, et vanematel ei ole õigust raseduse jätkamist peale suruda – kui vanematel on oma laste eest hoolitsemise vastutus, peab neil olema sõnaõigus ka kõige olulisemates otsustes.
Loomulikult ei ole keeruline mõista, miks väidab dr Litter napisõnaliselt, et “loode ei ole laps”, lisades, et “seaduse järgi on laps vaid see, kes sündides kaalub üle 500 g ja kelle vanus on üle 22 nädala”. Kui teed iga päev teatud protseduuri, on inimlik anda oma parim selle eest, et seda protseduuri ei peetaks mõrvaks. Siiski on ilmne, et nagu seadustega ei saa määrata, milline värv on must ja milline valge või millisel temperatuuril hakkab vesi keema, nii ei saa määratleda ka inimeseks olemise tingimusi – tegu on faktiküsimusega. Et aga seadustega saab väga edukalt määrata ära selle, keda inimeseks pidada, on ajaloo käigus korduvalt tõestust leidnud – mõelda võib nii orjapidamisele kui holokaustile, kuid samas ka mitmel pool maailmas õiguspäraselt praktiseeritavale osaliselt sündinud laste tapmisele.

Ka vanemad on laste poolel

Dr Litter kirjutab oma kriitika lõpetuseks: “Mure, et tütarlaps ei pruugi aduda kõike rasedusega seonduvat ja tema vanemad mõistavad olukorda paremini, ei pea paika.” Ehk siis minu ja paljude teiste lapsevanemate mure on põhjendamatu? Kahtlemata esineb erandeid, kuid julgen arvata, et normaalsel juhul teavad vanemad arstidest võrreldamatult paremini, kas abort on nende tütre huvides või mitte. Seetõttu peaks vanematel olema vähemalt õigus olla informeeritud, et omada võimalust kaasa rääkida. Tahaksin loota, et dr Litteri artikli pealkiri “Arst on patsiendi poolel” ei püüa mõista anda, et vanemad on kellegi teise kui oma laste poolel.
Dr Litter märgib, et minu toodud näidetes on tegemist eetiliste vanematega ning et sageli on vanemad teistsugused. Kuid kas on mõistlik arvata, et sellises olukorras tuleks tegelda mitte vanemate eetilise palge kujundamise, vaid ebaeetilisuse juurutamisega? Kujundada regulatsioon selliseks, et see süvendaks ebaeetilisi ning vastutustundetuid lahendusi? Vaevalt väidaks keegi vastu minu sügavale veendumusele, et ühiskonnakorraldus peab lähtuma normaalsest eetili­sest käitumisest, mitte sellest, et mõned inimesed on ebaeetilised.
Ehk tasub mainida sedagi, et Ameerika mitmes osariigis on vanemate nõusoleku ja informeerimise nõude kaotamine viinud nii kaugele, et suurte koolide juurest operatsiooni­lauale jõudmiseks pakuvad abordikliinikud vastutulelikult transporditeenust. Loodan, et Eestis ei pea asi nii kaugele jõudma.
Kõige eelöeldu juures on väga rõõmustav lugeda, et sündimata inimeste tapmise riigieelarvelise rahastamise vastu ollakse ka arstide leeris.