Nädalakommentaar

Hingedeaeg, hingetõmbeaeg
Koolivaheaeg saab läbi. Materialistliku elutunnetusega õpetaja nimetab seda hingetõmbenädalaks. Müstilisemale hingele on lõppev pime, sombune ja rõske nädal hingedeaeg.
Teisipäeval oli Ameerikast laenatud halloween. See kogub populaarsust. Mitmes noortekeskuses jutustati õudusjutte, lavastati kummitusi, pandi küünlaid õõnsatesse kõrvitsatesse ja tontlikke maske ette. See on õudus, mis halloween’i puhul tõmbab. Kujutage ette, et teile tullakse pimedas ja rõskes trepikojas hõõguva kõrvitsaga vastu…
Eile oli eesti rahva oma hingedepäev. Aga siin on ka ühtteist väljast­poolt laenatud. Põlevad küünlad akendel ja kalmudel pole algupära­ne komme. Päris vanasti kaeti hingedepäeval(ööl) hoopis tuppa, toapealse­le või sauna toidulaud ja kutsuti esi­vanemate hingesid toitu maitsma. Ühtlasi ei unustatud hingedele mainida, et nad võiksid vastutasuks põldude ja karja eest hoolitseda. Vorst vorsti vastu, nagu öeldakse.
Kõrvalpõikena seda, et rahvakalendrisse ei laenata uusi kombeid mit­te ainult raja tagant, vaid ka suisa tänapäevast. Kirjandusmuuseumi projekt “Berta” (http://www.folklore.ee/Berta/projekt.php) kutsub esile siira sisemise muheluse. Hingede­päeva ja halloween’iga ühes reas on seal ka “iidne” õpetajate päev! Kor­jusepäevale järgneb emakeelepäev. Karjalaskepäevaga samas reas on tutipäev! Tutipäeva põhjenduseks tuuakse, et sel päeval pritsivad õpilased üksteist veega, nagu muiste pritsiti enne töö algust sõnnikuvedajaid, künnimehi, karjapoisse jt.
Toonitaksin, et esivanemate hinged olid vanal hallil ajal heatahtlikud. Paraku hakkasid meie kanti saabunud “võitlevad kristlased” neid heatahtlikke hingi kutsuma hoopiski paganlikeks kurjadeks vaimudeks, kollideks, tontideks, deemoniteks, nõidadeks jne. Kuna hooletusse jäetud hinged võisid ka eestlaste endi arvates muutuda kurjaks, siis suhtuti kristlaste uude diskursusse mõistvalt. Kurjade vaimude kandepinda laiendas ka see, et mõni inimene oligi silmnähtavalt “kurjast vaimust vaevatud”.
Lisaks muistsele eestlasele on ka osa tänapäeva inimesi, kui tähelepanelikumalt jälgida, kurjast vaimust vaevatud. Näiteks oli mul hingede päeva eel alljärgnev telefonikõne.
– “Tere, Kas ma võin auto ülevaatusele tuua?” .
– “Miks tuua? Kas teie auto on katki? Toote treileriga?”
– “Auto on korras. Tahan tehnoülevaatuse ära teha.”
– “Tahate teha... Loomulikult peate teie ise seda tahtma! Meie ei saa teie eest midagi tahta.”
– “Kas ma võin praegu tulla? Järje­korda ei ole?”
– “Alati on järjekord. Mispärast teie ilma järjekorrata peate saama?”
– “Kui pikk järjekord on?”
– “Kallis inimene, kuidas saan ma teile seda öelda, kui tegemist on elava järjekorraga? Elav järjekord on mõnikord lühike, mõnikord pikk!”
Järjekord oli neli autot. Kurjast vaimust vaevatud mees vaatas mulle sünge pilguga otsa ja küsis:
– “Miks te auto mootori seisma jätsite? Kas tahate, et soojendan mootorit stendi peal? Lasen viis minutit 3000 pöörde peal tühjalt unnata?”
Panin mootori uuesti käima ja jäin oma järge ootama. Aeg käes, hak­kasin stendi poole sõitma. Aga mehele tuli jälle kuri vaim peale.
– “Kas peate ennast professionaaliks, et tahate ise stendi peale sõita?! Kas teil on bussijuhi paberid!”
Ta sõitis ise stendile. Uuris pikalt autot ja ta nägu läks järjest pahuramaks, sest kõik paistis korras olevat. Aga siis – heureka!
– “Kus teil tulekustuti on? Kui teil auto põlema läheb, kas siis jooksete koju kustutit tooma? Kas te seda ei tea, et autot loetakse tuleohtlikumaks kui maja? Majas teil on tulekustuti, aga autos ei ole!”
Jne.
Meie kauge esivanem tunneks sellistele kibestunud inimestele kindlasti kaasa ja soovitaks neil järgmi­sel hingedepäeval tuppa, sauna või pööningule korraliku laua katta. Täna­päeval ajavad kurja vaimu välja muidugi psühholoogid ja psühhiaatrid. Igaks juhuks võiks rahvakalendrisse võtta ka tehnoülevaatajate päeva…
Head jätkuvat hingetõmbeaega!
 

Raivo Juurak