|
ÕpL
Küsimus ja Vastus
Kust ja kuidas saate need materjalid ja riistad, millega
tööõpetuse tunnis tegutsete?
TOOMAS KOHAL,
Rakvere koolide õppetöökoja
juhataja-õpetaja:
“Õige oleks, kui need probleemid lahendaksid koolipidajad, koolid ja kohalikud ettevõtjad koos. Tänavu suvel algasid linnavalitsuse eestvõtmisel renoveerimistööd Rakvere Vene Gümnaasiumi tööõpetuse õppetöökojas, mida kasutavad linna kolm gümnaasiumi ja õhtukool. Nüüd on ruumide renoveerimine lõppenud, sisustame need töölaudade ja õppevahenditega.
Ruumide remondiks kulus pea kolmveerand miljonit krooni. Lisaks traditsioonilistele puidu- ja metallitööklassidele lisandus tehnoloogiaklass arvutite ja lisaseadmete paigutamiseks.
Sisustamiseks oleks vaja veel vähemalt 800 000 krooni, eraldatud on 110 000. Võib juhtuda, et omavalitsuse, koolide, ettevõtjate ja lapsevanemate koostöös siiski leiame vajamineva raha. Sel juhul ei saa välistada, et renoveeritud ruumid saavad veel teise kasutusotstarbe ning edaspidi ehitatakse suuremale territooriumile uus koolidevaheline funktsionaalne kompleks paljude tööliikide õpetamiseks.”
JÜRI RAUD, Narva 6. Kooli ja Vanalinna Riigikooli tööõpetuse
õpetaja:
“Kuna mina olen Narva koolide tööõpetuse õpetajate sektsiooni esimees, võin kirjeldada selle aine seisu linnas tervikuna. Et tööõpetus oma eesmärgi täidaks, on vaja, et õpetajad oleksid hästi koolitatud, riistad ja materjalid korralikud. Õpetajatel on nüüd võimalus end mitmel moel täiendada, aga töökodade sisustus, materjalide hankimine jätab soovida.
Olukorda leevendas mõnevõrra programm “21. sajandi kool”, mille arvelt saime oma töökodasid nüüdisajastada, aga see pani ka direktorid rääkima, et mis te nüüd enam tahate, saite ju raha. Mõned Narva koolid ei toeta tööõpetust enam ühegi krooniga, mõned eraldavad aastas 500–2000 krooni. See, et meil jaguks ka vineeri, puitu, metalli ja plasti, on õpetaja enda asi. Narvas on õnneks nii puidu- kui ka metallitöötlemise ettevõtteid, kust saame tootmisjäätmeid. Osta ei saa midagi.
Häda on selles, et koolide eelarves ei ole tööõpetus nagu näiteks infotehnoloogia oma rea peal ja administratsioon poeb selle taha. Eelarvest peaks olema kindel protsent tööõpetusele ette nähtud. Ainult nii saame valmistada koolis ette tehnoloogiliselt haritud noori.”
TÕNU TAMMAR,
Kadrioru Saksa Gümnaasiumi tööõpetuse õpetaja:
“Vene okupatsiooni ajal suunas mängureegleid ideoloogia: kõik proletariaadi jaoks. Selle järgi oli tööõpetus soosingus ja uutes koolimajades rajati tolle aja kohta üsna suured töökojad, kus tuli õpetada ja kasvatada eelkõige tulevast töölisklassi. Tööriistade ja masinatega varustati tsentraliseeritult: õpetajale anti nimekiri, mille järgi ta võis tellida käsitööriistu ja masinaid nii palju, kui normid lubasid ja ruumid mahutasid. Kahjuks aga ei olnud kõiki vajalikke tööriistu saada, need pidi õpetaja tutvuse kaudu muretsema.
Materjalidega olid kurvemad lood, seda käis õpetaja šeffidelt kerjamas, nende prügikastides ja jäätmehoidlates sobramas. Mõnikord aitas lapsevanem, kes õiges kohas töötas. Mine võta ja pane autosse! Siis oli õnne tükiks ajaks. Stagnaaja lõpuks selgus, et igale koolile oli igaks aastaks puitu ette nähtud. Karjalast veeti vagunitäis kaseplanke ja -laudu Tallinna kaubajaama, kust neid veoautodega kooli viidi. Meie koolis on kasepuitu pisut veel alleski.
Vabadus tõi uue ideoloogia –raha. Raha eest sai varsti kõike osta, ka unistuste tööriistu. Aga koolis ju raha napib. Raha pidi kiirelt uut ja suuremat raha kasvatama, aga koolist otsest tulu ei tulnud. Nii mõnelgi õpetajal sai mõõt täis, ladus kooli töökojas oma hangitud ning remonditud masinad ja materjalid autosse ning läks eraettevõtlusse tööle.
Turumajanduse tingimustes jäi materjali hankimine prügimägedelt kohe ära, seal olid uued peremehed pussnugadega vastas. Minul on õnnestunud puitu hankida kooli remondi jääkidest, olen toonud materjali metsast seljakotis. Märksa suurem mure on minu jaoks kitsad töötingimused ja lõpetamata ehitus.
Nii mõneski koolis on saanud raha renoveerimise käigus enne tööõpetuse ruumideni jõudmist otsa. Rahamehed leiavad, et iga laps ei vaja oma kooli meisterdamiskeskust, saadame nad kuhugi mujale: kutsekooli, naaberkooli, huvikooli.
Uus ainekava näeb ette, et käelist tegevust võib töö- ja tehnoloogiakasvatuse tunnis olla ainult 50%, see on sama palju, kui Läänes keemia ja füüsika tundides praktikume nõutakse. Ainekavas on veel kirjas, et iga kool koostagu oma ainekava vastavalt võimalustele. Vastutus on täielikult endiselt õpetajatel, mitte kooli omanikel.”
|
