Kas lapsi saab vanemate kätte usaldada?

Olukorras, kus koduõppel on veel suhteliselt vähe lapsi ja needki on kuskil peidus, võib olla raske hoomata, et koduõppeelu elavate vanemate ja laste jaoks on see kõige loomulikum elukorraldus.

Võib jääda mulje, et lapsed on alati just koolis tarkust kogunud, kuigi kool on suhteliselt uus nähtus. Võib tekkida isegi kahtlus, kas koduõpe ikka on õige asi, ja kui seda lubada, siis kuidas kindlustada, et lapsed saaksid kätte maksimaalse võimaliku hüve, mis neil kodus õppides eeldatavasti saamata jääb.
Inimesed, kes siiralt usuvad, et kool on noore inimese kasvamiseks parim keskkond, olgugi teatud puudustega, ning on suunanud palju energiat ja ressursse selle süsteemi toimimise parandamisele, ei pruugi tervitada vanemaid, kes seda süsteemi täiel määral kasutada ei soovi, või sellest koguni loobuda tahavad. Samas on nii mõnelgi vanemal tunne, et kuigi põhiseaduses on kirjas vanema õigus valida lapse haridustee, usaldab riik neile ainult kooli valiku ja surub peale soovimatuid hüvesid. Mõlemad pooled on oma seisukohtades kindlad.

Eelarvamused ja hirmud

Koduõppeteemalised arutelud tuginevad suuresti hirmudele, eelarvamustele ja intuitiivsetele teadmistele. Et Eestis on koduõpe olnud seadusega lubatud vaid mõned aastad ja sedagi üheksast kohustuslikust kooliaastast vaid 1.–6., ei ole meil inimesi, kelle elukäigu põhjal saaks öelda, et koduõpe on mõjunud neile sotsiaalselt, akadeemiliselt või tööalaselt kahjulikult. Teistes maades tehtud ulatuslikud uurimused ei ole aga eesti keeles kättesaadavad. Teadmatus uurimistulemustest ei ole aga piisav põhjendus, et teha hirmudest ja eelarvamustest ajendatud otsuseid. (Ülevaate koduõppega seonduvatest hirmudest leiab Eesti Koduõppe Keskuse kodulehelt www.koduope.welisa.com.) Vanemad, kes teadlikult valivad las­tega koos kasvamise ja soovivad pakku­da neile parimat kasvukeskkonda, on vii­mased, kelle laste ühiskonda sobitumise ja arengu pärast riik, kool või juhuslikud inimesed muretsema peaksid.

Koduõppel kaks miljonit last

USAs on koduõppel olevate laste arv kasvanud 15 000 lapselt 1980. aas­tate alguses kahe miljonini aastal 2006. Riikliku Koduõppe Uuringute Instituudi kodulehel (www.nheri.org) kirjutab 22 aastat koduõppe temaatikaga tegelnud Brian D. Ray (2006) järgmist:
koduõppelapsed saavutavad achievement-testidel keskmisest kõrgemaid tulemusi, sõltumata oma vanemate formaalsest haridustasemest ja pere sissetulekust;
laste akadeemilised tulemused ei olene sellest, kas nende vanematel on õpetajakutse või mitte;
koduõppe riikliku kontrolli ning regulatsiooni taseme ja laste akadeemiliste tulemuste vahel puudub seos;
laste SATi ja ACTi testide tulemused, mida arvestatakse kõrgkoolidesse vastuvõtul, on keskmisest kõrgemad;
kõrgkoolid värbavad järjest rohkem koduõppel olnud lapsi;
koduõppe laste sotsiaalne, emotsionaalne ja psüühiline areng on keskmisest kõrgem;
lapsed osalevad regulaarselt koduvälistes sotsiaalsetes ja hariduslikes tegevustes ning suhtlevad pereväliste inimestega.
Brian D. Ray on leidnud, et 7–14 aastat koduõppel olnud 18–24-aastased
osalevad kohalikus kogukondlikus elus (vabatahtlik töö) aktiivsemalt kui nende eakaaslased;
käivad valimas ja avalikel poliitilistel üritustel sagedamini ning on kodanikuna aktiivsemad kui muu elanikkond;
astuvad kõrgkooli ja on seal eakaaslastega sama edukad või neist edukamad;
tunnevad end koolis käinud eakaaslastest õnnelikumana;
usuvad keskmisest rohkem, et suudavad mõista ja mõjutada ühiskonda ja valitsuse otsuseid.

Vanemad valivad haridustee

Brian D. Ray järeldab, et kuigi ei saa väita, et ülal toodud omadused tulenevad koduõppest, ei saa öelda sedagi, et koduõppe tulemused on kooliga võrreldes negatiivsemad. Küll võib aga kinnitada, et hirm, nagu vähendaks koduõpe aktiivseks kodanikuks saamise tõenäosust, on alusetu.
Paula Rothermeli uuringust (2002) selgus, et koduõppelaste õppimist kirjeldab kõige paremini mitmesuunaline ja -kihiline hindamismudel. Kooli hindamismeetodite ja -kriteeriumide kasutamine on koduõppes kasutu, sest ei võimalda vähimalgi määral kindlaks teha omandatu ulatust. Rothermel avaldas lootust, et koduõppelastele luuakse alternatiivsed hindamisvõimalused. Temagi kinnitab, et perekonna vaesus ei tähenda laste madalaid akadeemilisi tulemusi tingimusel, et vanemad on lastele pühendunud.
Ühendatud rahvaste inimõiguste deklaratsioon sätestab vanemate õiguse valida oma lapse haridustee. Mõned avaldused, sh Euroopa Inimõiguste Komitee oma, keelavad riigil sekkuda, kui vanemad soovivad korraldada lapse haridustee väljaspool avalikku kooli.
John Holt kirjutab raamatus “The Underachieving School”: “Igale lapsele, ilma eranditeta, on omane lämmatamatu tung mõista maailma, milles ta elab, ning soov saavutada vabadus ja kompetentsus. Tõeliseks hariduseks võib nimetada mida iganes, mis suurendab lapse võimeid, mõistmist, võimet kasvada ja rõõmu tunda, väärikuse, vabaduse ja oma väärtuse tunnetust. Haridus on miski, mille inimene endale saab, mitte see, mida keegi teine talle annab või teeb.”
Tänases ühiskonnas tundub millestki väga huvitatud koolilaps, kes on valmis iseseisvalt lisamaterjali otsima, eriliselt andekana. Tegelikult on huvi kõige uue vastu omane kõigile tervetele lastele. Kui last peaaegu miski ei huvita ja ta pole valmis kohustuslikele ülesannetele lisaks lillegi liigutama, on tema elurõõm hävitatud.

Koduõpe ei kujuta koolile ohtu

John Holt kirjutab oma raamatus “Teach Your Own”, millised peaksid olema koduõppe valinud lapsevanemad. Oluline on, et nad tunneksid rõõmu laste seltskonnast, nende energiast, narrustest ja vaimustusest, naudiksid nende küsimustele vastamist. Nad peaksid suhtuma oma lastesse kui väga lähedastesse sõpradesse, olema õnnelikud, kui nad on lähedal, ja igatsema, kui nad on ära. Nad peaksid lapsi tõsiselt võtma, neid usaldama, austama nende habrast väärikust, elama kaasa nende uudishimule ja elevusele maailma suhtes. Ja nad peaksid olema valmis teistest erinema, võttes vastutuse oma laste haridustee eest. Holt leiab, et vaid väikesel osal vanematel on sellised omadused, mistõttu koduõpe ei kujuta koolile mingit ohtu.
Vanemad, kellele ei meeldi oma lastega koos olla rohkem kui hädapärast vajalik, kes ei taha midagi teada nende hariduse sisust, on eeldatavasti rahul, et nende asemel otsustab ja vastutab kool. Isegi, kui nad proovivad koduõpet, nad kas leiavad, et see ei sobi neile, ja saadavad lapse tagasi kooli, või kasvavad ise ja saavutavad oma lastega lähedasema suhte. On võimalik, et last kodus õpetades kasvab vanema vastutus lapse suhtes, kelle haridus ja heaolu on nüüd tema, mitte kooli, riigi või ühiskonna kätes.
Võimalus, et võib-olla mõned vanemad jätavad lapsed koolist koju nende hariduse vastu huvi tundmata, ei ole piisav põhjus keelata seda teha neil, kes on valmis ise oma lastele kõige sobivamat kasvu- ja õpikeskkonda looma. Pakkudes koduõppe-vanematele nõustamist, kombineerides koduõpet ning kooli tegevuses osalemist mõlemale poolele sobival viisil, on koolil koduõppelt palju õppida. Kodus võib proovida seda, mis koolis pole võimalik. Ühtlasi saab kool kogemuse, et ka vanemad õpilased õpivad sellepärast, et tahavad, mitte sellepärast, et peavad.

Ettepanekud

Pikendada koduõppe võimalust vanema soovil kuni keskkooli lõpuni.
Võimaldada vanematel soovi korral koostada riiklikust õppekavast sõltumatu õppekava.
Lubada koduõppe-lapsi hinnata kooli omadest erinevate hindamismeetoditega.