Mõte

Ei ole vist ühtegi teist Eesti haritlast, kelle suhtumine religiooni oleks sedavõrd üheselt selge ja kogu meie väikest kultuuriruumimõjutav kui Anton Hansen Tammsaare oma. Veel praegugi tsiteerivad Eesti ateistid tema seisukohti usuõpetusest kui vaat et normatiivseid ja määra­vaid ning meenutavad ilmse sümpaa­tiaga, kuidas rahvakirjanik oma abielu registreerida, mitte laulatada laskis ning oma tütrele usuõpetust ei lubanud anda.

Heitkem siis põgus pilt rahvakirja­niku mõttemaailma, võttes aluseks“Valitud artiklite” 1978. aasta välja­ande. Leiame raamatu teisest osast alapealkirja “Inimene ja usk”. Seal­samas on ka artikkel 9. “Kool ja usu­õpetus”. Usuõpetuse vajalikkuse üle praegu aset leidva diskussiooni valgel soovitaks küll igaühel need omaaegsed artiklid veel kord üle lugeda. Rahvakirjanik toob täie selgusega välja tema arvates ilmse vastuolu, et ühest küljest on usk inimese eraasi, teisalt õpetatakse seda aga riigi rahaga ülalpeetavates haridusasutistes.Samuti räägib ta ilmse irooniaga sellest, et mida rohkem on usuõpetust, seda vähem tundub olevat usku.
Tõsimeelse progressiusulisena po­le Tammsaare arvates usul teadusega vähimatki pistmist. Pigemini on need antipoodid ega sobi kuidagi kokku näiteks Tartu Ülikooli seinte vahele: “Teadusetempel vabaneks seeläbi oma kõige kurjemast ajaloolisest vaenlasest. Teadus toetub mõistusele, teoloogia usule, milleks peaksid siis need kaks ühe katuse all varju otsima¥”
Ometi pole inimene veel õnneks nii skisofreeniline, et ta oskaks en­das alati selgesti eristada mõistust ja usaldusvõimet. Pigem esinevad need meie sisemuses kummalistes põimingutes. Küll aga astub Tammsaare järjekindlalt ja korduvalt meie ette kui tõsikindel kartesiaanlik “cogito ergo sum” (mõtlen või õigupoolest kahtlen –­järelikult olen) ehk mõistuseusu esin­daja, kui modernistlik mõistuseusuline ning sellesama mõistuse igasugustele, eriti religioossetele, eelarvamustele vastandaja.
Tammsaaare ajalootundmine ja religioonikriitika on üsna põhjalik ning otsused, mida ta selle alusel ristiusu kohta langetab, enamasti negatiivsed. Tegelikult võtab ta kokku suure hulga õuduslugusid läänemaailma ajaloost ning toob välja nende seose religiooniga. Ometi tähendab see toonase aja mõõtmist 20. sajandi värske ja veel mõneti naiivse humanismi mätta otsast. Selline konteksti mittearvestav lugemismeetod ei saa aga anda häid ega usaldusväärseid tagajärgi. Ometi on säärane ajaloolugemine meetod, mida praegugi näiteks feministlikus liikumises varmalt rakendatakse, lugedes ajalugu läbi soolise “rõhumise” prillide.
Järgmises artiklis “Usust ja tema õpetamisest” käib Tammsaare välja idee, et piiblilugusid tuleks õpetada ühes Kalevala ja Kalevipojaga ning Buddha õpetuse ja Rooma mütoloogiaga. Kirjanik pakub välja sama, mida tänasedki religiooniloolased koolidele – eetiliste probleemide analüüsi piiblilugude valgel!
Üldiselt peitub Tammsaare täiesti teadlikus usu ja teaduse kontrasteerimises nii tema suurim võlu võima­liku nüüdse mõttekaaslase jaoks kui ka nõrkus selle jaoks, kes ta vaateid ei jaga. Tammsaare väiteid vaagides peab ilmselt tõsimeelseimgi tõdema, et võrdusmärgi asetamine usu ja sallimatuse vahele ei ole sugugi korrektne. Kui me usalduse (aga mida usk muud on kui usaldus) inimese elust välja filtreerime, ei jää suurt järele ka inimesest endast. Vaadakem või seda, millise olulisu­se omistavad arengupsühholoogid usaldusele lapse psüühiliselt terveks inimeseks kujunemisel. Nn ürgusaldust ei suuda hiljem õieti miski asendada.
Loomulikult ei pea inimese usaldusvõime olema hilisemas elus suu­natud mingilegi religioossele vaimolendile. Seos inimese usaldusvõime ja religioosse usu vahel on aga sellegipoolest olemas. Näiteks on tehtud tõsiseltvõetavaid uurimusi selle kohta, kuidas isa roll lapse elus mõjutab lapse hilisemat suhtumist kristlikku religiooni, mille üheks peamiseks Jumala-metafooriks on just nimelt isa-kuvand.
Puhtteaduslik ilmavaade jätab meid sageli elu piirsituatsioonide mõtestamisel tühjade pihkudega. Religioosne maailmavaade aitab aga inimesel positiivselt mõtestada elus vältimatult esile tulevaid negatiivseid kogemusi. Usk laiemalt võttes ei kehasta seega minu arvates mitte tammsaarelikku eelarvamust, vaid pigemini identiteeti. Usalduslikkus on lahutamatu nii iga indiviidi kui ka iga inimkoosluse identiteedist ja väärtushinnangutest. Identiteet aga lausa peab end olemasolu korral mingilgi kombel piiritlema.
Sellessamas piiritlemises peitub tähelepaneliku vaatleja jaoks paratamatult ka teatud sallimatus, täpselt samamoodi, nagu seda kätkevad endas näiteks riigipiir ja triibulised piirikupitsad. Piirid pole ju midagi muud kui jõustatud identiteedijooned! Kuidas inimene ilma identiteedipiirideta elatud saaks, selleni rahvakirjaniku analüüs ei küüni.
Nii et AHT on küll vahe religioonikriitik, aga oma artiklites ta teaduse ja religiooni vastandamisest sügavamale ei jõuagi. AHT tänased jüngrid Eestis aga ei vaevu tavaliselt niigi sügavale kaevama nagu nende eeskuju, vaid piirduvad AHT seisukohtade papagoiliku kordamisega.
Sügavam psühholoogiline analüüs ja pilguheit inimese siseilma on AHT ilukirjanduses täiesti olemas, ehkki see tema artiklites ilmselt puudub. Mõelgem siinkohal või “Tõe ja õiguse” teisele osale ning selle “usuimele”, tänu millele halvatud Tiina jalad alla saab! Või siis sellele “hallile kujule”, kellest ta teises osas paaris kohas kõneleb. Tammsaare on oma artiklites enam kontrastainet kasutanud, kui vaja oleks läinud. Teisisõnu on suuresti tegemist sellega, mida tänapäeval ajakirjanduslikuks utreerimiseks nimetatakse.
Kogu austuse juures, mida Tamm­saare iga eestlase silmis kahtlemata väärib, tuleb ta progressi- ja teaduseusuline ateism mõneti aegunuks ja küündimatuks tunnistada.