Eestlaseks olemine ja eestlaseks jäämine on lahutamatult seotud eesti keelega. Erinevalt paljudest teistest rahvastest on just keeleline eneseteadvus olnud see ühendav lüli, mis eestlased rahvaks on kujundanud, seepärast on arusaadav, et eestluse püsimine ja eesti kultuuri jätkumine on lahutamatult seotud meie emakeele arenguga ja emakeele areng on omakorda seotud emakeelse kooli säilimisega, emakeelne kool aga ei ole mõeldav emakeelse õpetajata. Seepärast ei ole ülepingutatud öelda, et eesti rahvuse ja kultuuri säilimine toetub kolmele sambale: keelele, koolile ja õpetajale.

Püüdkem alustuseks vastata, milline peaks eestlase keeleilm olema. Kui omaaegsete talutööde tegemiseks piisas eesti keele oskusest, siis käsitöö­lisel või ametimehel tuli osata juba vähemasti üht, hiljem ka kaht võõrkeelt. Täna tuleme Eestis pea igal pool, nii maal kui ka linnas, ametiasutustes ja kultuuriasutustes toime eesti keeles. Ehkki päris nii ei ole see veel kõikjal, on Eesti Vabariigi taasiseseisvumine taganud meile kindlustunde, et eesti keel säilitab oma elujõu meie riigi territooriumil. See eeldab kolmnurga – keel, kool, õpetaja – igakülgset tugevdamist.

Tänane haritud inimene pole sajanditagusest üle

Ometi ei saa eestlase keeleilm piirduda ainult emakeelega. Saja aasta eest valdas iga keskkoolilõpetaja kolme kohalikku keelt: eesti, saksa ja vene keelt. Need, kes gümnaasiumini ei jõudnud, olid keeleliselt vahest tagasihoidlikumalt haritud, kuid ainult eesti keeles ei saanud nemadki hakkama. Õpime ka praegu koolis nii A-, B- kui ka C-võõrkeelt, aga kui küsida, kas eestlaste keeleoskus on viimase sajandiga paranenud, siis usun, et sellele küsimusele ei ole õiget vastust, ei ainuüksi emakeelt puudutades ega võõrkeelteoskust silmas pidades. Kuidas on meie keskkoolilõpetajate keeleoskusega, kuidas suudame ennast emakeeles selgeks teha või võõrkeeles oma soove, mõtteid ja ideid kirja panna? Võime sedasama küsida ka ülikoolilõpetajate kohta. Ja ehkki minu eespool esitatud retoorilisele küsimusele oskab vaevalt keegi selgelt ja ammendavalt vastata, jääb õhku ometi arusaam, et nii emakeele- kui ka võõrkeeleoskuse arenguks on küllaldaselt ruumi.
Seepärast võikski soovida, et Eesti iga keskkoolilõpetaja, ja seda mitte ainult eestikeelsetes keskkoolides, vaid kõigis keskkoolides, valdaks oma emakeelt, valdaks eesti keelt. Ilmselt ei pääse me inglise keeleta, mis üha enam kujuneb ülemaailmse suhtlemi­se keeleks. Kui eestikeelse kooli lõpetaja õpiks lisaks inglise keelele selgeks veel kolmanda keele, oleksime enam-vähem seal tagasi, kus olime saja aasta eest. Meie keskkoolilõpetaja oskaks kolme keelt: emakeelt, üleilmset inglise keelt ja mõnda lähinaabrite keeltest. Kas see jääb ainult unistuseks või kuidagi ka realiseerub, saame näha ühe põlvkonna ehk 25 aasta pärast. Ometigi võiks selline tahtmine leida tee ametlikku haridus­poliitikasse, vähemaga ei tohiks me leppida.
Vahest ei ole tähenduseta seegi tõsiasi, et kui esimeseks eestikeelseks keskkooliks peame omaaegset tütarlastegümnaasiumi, siis on see sama kool, kus 1961. aastast õpetatakse süvendatult inglise keelt. Võib-olla ongi arusaamine, et mida paremini me oskame võõraid keeli, seda tugevamaks ja kindlamaks muutub ka meie emakeele positsioon, peidetud sellesse tänaseks 45 aasta tagusesse otsusesse.
Maailm on viimase saja aastaga oluliselt muutunud, vaevalt eksime, kui ütleme, et ka eelseisvad sada aastat muudavad nii haridus- kui ka keelepoliitikas ja vahest ka geopoliitikas nii mõndagi. Võiksime küsida, missuguse kooli aastapäeva tähistame saja aasta pärast. Kas aastal 2106 on meil ikka veel võimalus ja õnn tähistada eestikeelse keskkooli aastapäeva? Muidugi loodame, et see on võimalik. Ometigi peaksime arvestama ka sellega, et tehniline progress võib sellesse tuua sedavõrd ootamatuid korrektiive, et kohatu on isegi küsida, mis keeles me räägime.

Muutuste kiirteel

Juba praegu on reaalajas võimalik automaattõlge ühest keelest teise ja ehkki tõlkeaparaatide mõistevara on üsna napp, ulatudes mõneaastase lapse mõistevara mahuni, on päris selge, et iga aasta toob siin kaasa arengu ja uusi võimalusi. Olen kindel, et lähedal on aeg, mil hakatakse rääkima kakskeelse telefoniga, kus inglis-, saksa-, prantsus-, aga miks mitte ka hiinakeelne ühest otsast sisseräägitud tekst väljub teisest otsast eestikeelsena ja seeläbi meile kõigile paremini mõistetavana. Võib-olla võimaldab tehnoloogia areng asendada mõne aja pärast kohmaka telefoni pisikese mikrolülitusega, ja kui veelgi edasi fantaseerida: kui praegu süstitakse koertele isikutunnistus mikrokiibina naha alla, ei ole võimatu, et ühel hetkel antakse inimestelegi sünnitusmajas keelekiibid külge või kaasa. Siis oleme justkui muinasjututegelased, kes lindude ja loomade keeli mõistsid. Kui me seeläbi kõigist keeltest ühtemoodi aru saame, kas siis on üleüldse võimalik vahet teha, mis keeles meie partner meiega räägib, kas meie armsas eesti emakeeles või mingis hoopis eksootilisemas?
Kui nii peaks minema, ei olegi võimalik vastata küsimusele, kas saja aasta pärast on olemas eestikeelne keskkool või on see üks paljudest koolidest, mis räägib kümnetes, aga võib-olla ka sadades keeltes, eesti keel nende hulgas. Ometigi tahame kindlad olla, et tehnoloogia arengust sõltumata meie emakeel säilib. Julgen arvata, et meil on selle tagamiseks ka kõik võimalused, mida kindlustab kool.
Kui ütleme “kool”, käivad meil kindlasti peast läbi erinevad mõtted. Kool isegi on üsna mitmetähenduslik: balletikool ja algkool, puukool ja rauakool, kokakool ja hobusevaraste kool, ülikool ja kõik need teised koolid.
Mis teeb koolist kooli? Üsna kodukootud määratlusena vajame me kooliks kohta, kuhu õpilased ja õpetajad õppimise ja õpetamise eesmärgil kokku saavad tulla ning õppimisele ja õpetamisele anduda. Seega oleks kool koolimaja koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Loomulikult tahame, et meie kool oleks hea kool, aga milli­ne on hea kool? Headest koolidest ole­me kuulnud, palju vähem on kindlasti neid koole, sh häid koole, mida me näinud oleme või mida tunneme.

Kooli teeb heaks tema maine

Sellest lihtsast arutlusest järeldub, et hea kooli teeb heaks tema maine. Hea kool on kool, millest hästi arvatakse ja millesse hästi suhtutakse. Kuidas sünnib selline hea kool, millest me kõik unistame? Kui lihtsalt kooliks piisab õpilastest, õpetajatest ja eesmärgist, siis hea kool on looming, millesse annavad oma panuse kõik õpilased ja õpetajad, kes selles koolis käivad.
Ometigi ei piisa sellest kooli hea maine loomiseks, vajame aega, et õpilastest saaksid ühel hetkel selle kooli vilistlased, kes saaksid hea sõnaga meenutada oma kooli, õpetajaid ja kaasõpilasi, alles siis hakkab koolile tekkima maine. On üsna oluline, et igaühe kool jääb suuresti selliseks, nagu ta oli siis, kui seal õpiti või õpetati. Kõik, kes on olnud õpetajate või muude ametimeestena ühe kooli või ka ülikooliga pikemat aega seotud, on täheldanud, kuidas vilistlased oma kooli tagasi pöördudes meenutavad ühest küljest hea sõnaga oma kooliaega ja teisest küljest on naiivsuseni ulatuva siirusega veendunud, et eks see kool ole ikka sama vana hea kool, mille tema 10, 20, 50 või 70 aastat tagasi lõpetas. Sellepärast on kool konservatiivne asutus.
Kool on see, mida temast mäletatakse ja teatakse. Kuivõrd kool sünnib paljude inimeste aastatepikkuse ühisloomingu tulemusena, tuleb tõdeda, et kool on üks väga tõsine asi. Hea kooli tekkimiseks peab olema piisavalt õpilasi, õpetajaid ja koht, kus õpilased ja õpetajad seda kooli luua saavad, ja kõike seda peab jätkuma vähemasti üheks, aga veelgi parem kui paljudeks inimpõlvedeks, et hea kooli maine saaks kujuneda ja ühiskonnas mitme põlvkonna kaudu kinnistuda.

Kool on väga tõsine ettevõtmine

Meie taasiseseisvumisjärgses tarkuseeufoorias on minu arusaamist mööda korduvalt ja kahetsusväärselt patustatud kooli mõiste vastu. Kool on väga tõsine ettevõtmine, ei piisa kaugeltki ainult tahtmisest ja võimust seda tahet ellu viia, vaid otsus kooli asutamiseks ja pidamiseks peab olema kantud äärmiselt suurest vastutustundest.
Võtaksin kooli asutamist võrrelda paljudele lapsevanematele tuttava olukorraga: teie laps soovib endale koera ja sageli on raske lapsele selgeks teha, et koer on elusolend, kelle enda juurde võtmisega käivad kaasas ka äärmiselt tõsised kohustused, ja niisuguse otsuse tegemisel peab olema piisavalt vastutustunnet, et mõista, kas suudame koerale kui mitte inimväärseid, siis vähemasti koeraväärseid tingimusi pakkuda. Sama küsimuse peaksime esitama kooli, saati veel ülikooli asutamisel, ometi tundub, et paljudel juhtudel on jäänud see mõte mõtlemata ja piirdutud on pelgalt tahtmise ja selle teoks tegemiseks vajaliku otsustusvõimu olemasoluga. Tuleb tõdeda, et enamikule meie kohalikest omavalitsustest käib keskkooli pidamine üle jõu ja mõistuse, see ei ole mitte hinnangu andmine kohalikele omavalitsustele, vaid pigem tõsiasja tunnistamine: kool, eriti keskkool, on äärmiselt tõsine ettevõtmine ja vajab mitmesuguseid ressursse, mida täiesti objektiivsetel põhjustel paljudele omavalitsustele ei jagu.
Rõhutan veel kord, et Eesti vajab hädasti tõsist arutelu koolivõrgu korralduse üle, ja usun, et tasapisi, vaatamata poliitilistele eriarvamustele ja huvidele, pääseb maksvusele arusaam, et keskhariduse tõsiselt võetav korraldamine on võimalik vaid maakonna tasandil. Loomulikult ei juhtu midagi katastroofilist, kui me seda ei tee, Eesti keskhariduse isevooluline areng viib ühel hetkel paratamatult niisuguse lõpptulemuseni, ainult et hind, mida me selle eest maksame paljude noorte rikutud hariduseluga, on kaugelt liiga kõrge, et seda vastuvõetavaks pidada. Loodame, et neil, kes on kutsutud ja seatud seda probleemi lahendama, jätkub tervet mõistust nende otsuste vastuvõtmiseks.

Kes on õpetaja?

Last but not least – õpetaja. Usun, et suurema osa Eesti hariduselu prob­leemidest võib taandada õpetaja mõistele või vähemasti vaadelda neid probleeme eelkõige läbi õpetaja prisma. Kahetsusväärsel moel on õpetaja tähendus ühiskonnas hägustunud ja paljudel juhtudel me ei tajugi, kui oluline on kõige laiemas mõttes õpetaja olemasolu või lähedus meie igapäevaelu vaatepunktist. Paljudel meil on olnud elus probleeme, mida me ei ole ise ühel või teisel põhjusel suutnud lahendada. Hea nõu, õpetus on meid aga edasi aidanud ja kuidas kunagi, kas kaks korda, kümme, sada või isegi tuhat korda paremini, kiiremini ja tulemuslikumalt edasiliikumine on suuresti tänu sellele õpetusele teoks saanud. Õpetus on see iva ja iga õpetusega käib kaasas õpetaja, nii on see alati olnud ja tundub, et varasematel aastatel ka Eestis – rohkem kui praegu. Kahjuks on meie postsovetlik maailmakäsitus asetanud tähelepanu keskmesse meid endid, meie ego. Teised inimesed, kes meie ümber, on kadunud, vähenenud on nende roll ja kadunud on ka kõige laiemas mõttes õpetaja, kes on koos teiste meid ümbritsevate inimestega tegelikult kujundanud meist sellise inimese, nagu me oleme.
Hiljutises üleilmses haridusuuringus PISA, kus nüüd on ka Eesti Vaba­riik lõpuks otsustanud osaleda, ilmnes, et üks edukamaid haridusriike on Soome koos mitme Aasia riigiga, kusjuures lähemal vaatlemisel ilmneb, et on üksainus oluline parameeter, mis tugevalt on kooskõlas koolihariduse tulemuslikkusega – õpetaja staatus ühiskonnas. Staatus on keeruline mõiste, sellesse annab oma panuse kõikide lapsevanemate suhtumine oma õpetajatesse, sellesse annab oma panuse õpetaja staatus koolis, tema koht ja roll, respekt või selle puudumine õpetaja, tema sõnade ja tegude suhtes. Sellesse annab oma panuse koolimaja staatus, õpilaste ja õpetajate töökoha väljanägemine. Selle ameti staatus mõjutab otseselt ka seda, kes üldse soovivad saada õpetajaks. Ja lõpuks, mitte vähe tähtsana, võib-olla isegi sümboolselt kõige olulisemana annab oma panuse õpetajate õpetaja staatus.
Tuleb kahetsusväärselt märkida, et kui õpetajast ja tema staatusest ühiskonnas tehakse veel juttu, siis õpetajate õpetaja staatusest, nende õppejõudude staatusest, kes tulevasi õpetajaid ette valmistavad, ei ole peaaegu üldse juttu ning nende koht ja roll nii ülikooliseinte vahel kui ka ühiskonnas laiemalt jätab palju paremat soovida. Loomulikult on õpetaja staatust puudutades tähtis ka õpetaja palk, mis on selle süsteemi oluline osa, kuid kaugeltki mitte kõige olulisem.

Mitte ainult palgast

Ma arvan, et oleme kõik tuttavad sellega, et on vanemaid, kes ennast lapsest vabaks ostavad, kellel kas töökohustuste, hobide või muude asjaolude tõttu ei jagu laste jaoks piisavalt tähelepanu ja kes püüavad seda taskurahaga kompenseerida, toimugu see siis välisel või sisemisel sunnil. Kohati tundub mulle, et ka õpetajate puhul on distants õpetajate ja ühiskonna vahel kasvanud nii suureks, et ainsaks ühiseks jututeemaks ongi tasku- või palgaraha. Ometigi teame, et lapsest vabaks ostmine sisaldab endas äärmiselt suuri riske ja mida kaugemale me sellel teel läheme, seda enam tajume, et tegemist on allakäiguspiraaliga.
Ma arvan, et siinkohal on meil tõsine põhjus mõelda, kuidas edasi. Ma ei kutsu kaugeltki üles õpetajate palgateemat päevakorrast maha võtma, vaid pigem mõtlema sellele, mis on veelgi olulisem. Ma olen veendunud, et meie emakeelne kool ei vaja täna midagi enam kui usalduslikku dialoogi õpetaja ja rahva vahel, selle korraldamise vastutus on haridusministril, kõigil haridusest hoolijatel. Teen Tartu Ülikooli nimel ettepaneku alustada Eesti õpetaja riikliku programmi väljatöötamist, mis peaks panema aluse eespool nimetatud usaldusliku dialoogi tekkimisele, vahest leiame endas jõudu ja tahtmist eestikeelse keskhariduse 101. aastapäeval taas kok­ku tulla, et rääkida Eesti õpetaja programmi ettevalmistamisest ja selle töö tulemustest. Tartu Ülikool on vastava poliitilise valmisoleku korral nõus korralduse poole enda peale võtma.

Ettekandest “Eestikeel­ne keskharidus 100” Tartus 29. augustil 2006.

Samal teemal

Eesti keele tulevik on nagu igasugune ühiskonna tulevik –lähiaegu on lihtne ennustada, sajandite visioon õnnestub erandliku mõtlemisega inimestel.

Usun omapäi, et keel ei teinud eesti rahvust, vaid enesemääramise sajandi(te)ga kujunenud tahe pani inimesed hindama haritud rahvuskeelt ning õppima-arendama just seda ühist keelevormi. Lender ei saanud 1910. a avada gümnaasiumi, sest meil ei olnud piisavalt oskussõnu, et tõlkida õpivara. 1938. a avati iseseisvas Eestis teaduste akadeemia. Niisuguse omamoodi keeleime eeldus oli eestlase paratamatu võõrkeelteoskus. Miljonirahva teadmised ammutatakse võõrast kultuurist või luuakse tänu võimele lugeda muus keeles.
Paar aastat hiljem alustasime män­gu, kus kõik keeled olid võrdsed ja mõned võrdsemad, nüüd mängime sedasama mängu uues koosluses. Ka õpetaja rolli ja staatuse määrab Eesti kultuuri hüppeline areng – taasiseseisvumine ja Euroopa Liitu astumine on tekitanud omalaadse kultuurikatkestuse. Keel oleks justkui sama, aga elu on teine. Oleme muu hulgas jõudnud infoajastusse, kus varakult mitmekeelsele lapsele tuleb igat laadi teadmine telekarbist ja arvutiekraanilt kergemini kätte kui mõnelegi vanemale ja õpetajale. Ka tarbimisühiskonna mõiste on realiteediks saanud ning laste maailmamõistmist, väärtusilma ja uusimail andmeil isegi minapilti kujundab “intelligentsete molekulidega” reklaam. Nii vanad väär­tused kui ka kõik inimesed elavad uues kontekstis sootuks teistsugust elu. Edu on kaugelt midagi muud kui 20 aasta eest. Vanemate suhtumine oma kooli ei määra enam lapse suhtumist enda omasse.
Üldharidus määrab eesti keele tuleviku ja eestikeelne ülikooliharidus üldhariduse tuleviku. Kui elitaarne teadmus püsib moodsana, siis püsib moodsana kogu ühiskond ja keel, millel jätkub selle jaoks sõnu. Osata mitmes võõrkeeles lugeda ja leitud teadmist eesti keeles rakendada, seletada, arendada on elutähtis ja enamgi.
Moodsat teadmist pakub raamat, filmilint ja virtuaalmaailm mitmes keeles. Hariduspoliitika peaks eesti keele kõrval soosima nimelt paljude Euroopa Liidu ja muugi maailma keelte omandamist A-, B- ja C-keelena. Uus teadmine sünnib ainult teadmiskoosluste kokkupuutes, on kirjutanud Juri Lotman. Kui lugeda eri keeltes, jõuab uusi teadmisi niikaua enamgi sünteesida, kui need ühe suure keele sisedialoogis sama ajaga edasi arenevad. See on edu pant, teadmispõhise Eesti loomulik osa. Me ei tohiks teiste arvel pidevalt kasvatada ühe, nimelt inglise keele rolli. Nii on näiteks Eestisse kolijatel raske siin sisse elada ja meie vaimuruumi rikastada. Riik peaks tegema kõik, et soodustada saksa, hispaania, itaalia, rootsi jpt keelte õppimist. Näiteks Soome adapteerib moodsaid teadmisi nii kiiresti ja paindlikult, et nende keele valdamine tuleks kasuks igal alal. Inglise keelt võiks mitme autoriteedi arvates lausa enamik õppida B- või C-keelena.
Samas on õppimise alus ja eesmärk ühtaegu ikka emakeel. See­pärast peaks kõigi keelte õppimine olema ühel alusel ja järgima põhimõtteid, mida propageerib Euroopa Nõukogu keeleõppe raamdokument. Kohalike keelte (eesti ja vene keele) omandamisele annab see tõhusa aluse, sest keskkond lubab nendega edasi minna kooli toetagi. Paraku ei ole vene keele õpetust grammigi moderniseeritud. Nii võõrkeelte kui ka eesti keele õppimine teise ja emakeelena peaks toetuma moodsale nn ideoloogilisele mudelile, mis motiveerib ja sotsialiseerib.
Ei ole aga loota tervet ja tõhusat ühiskonda, kui meil ei ole tervet ja rahulolevat inimest. Õpetaja, õppekava ja õppemeetodite moodne paindlikkus on seepärast tähtsamad kui kunagi varem. Kool on hea, kui ta teadvustab ja soosib paljukeelsust, isikupäraseid teadmisi ja lugemust, inimese loomupäraseid eeldusi ning hoiakuid. Pole mõtet tegelda inimlapse nõrkustega, mida me järjekindlalt teeme, vaid ikka tema tugevate külgedega. Kool on vilets, kui ta andeid ei avasta ja ennast leida ei aita. Kool on hea, kui ta suudab noori sotsialiseerida, kasvatada neid nii, et igaühel tekiksid eeldused lülituda ühiskonda oma andelaadi võimalusi tunnetades – selle nimel peab kool suutma arvestada vanemategagi.
Keegi ei ole suutnud sajandite jooksul ümber lükata arusaama, et kasvatajate lahkhelid on täiesti lubamatu kasvatusviga ja kasvatusvigade kinnistaja. Koostöövõime arendamine, sõbraliku, hädalisi märkava ja teisi arvestava tööõhustiku mudelite kinnistumine on tähtsam kui meie õppekavaeelnõu ainekesksed rõhuasetused. Alternatiiv on tõrjutus, enesekaitse, mille tagajärjel kasvab antiühiskond, asotsiaalne kiht või organiseerunud ja vähem organiseerunud küüniline ja kuritegelik maailm, väljendugu viimane siis kriminaalsena, peitugu sõna “rikkumine” mahendavasse rüüsse või mahtugu sõnadesse “demagoogia” ja “äriline mõtlemine”, mis varjavad üha kasvavat manipuleerimist.
Pole tähtsamat kui ühiskonna terve olek, noorte individuaalsed võimalused, tahe siin elada ja end teostada, pluss mitmekeelsus, mis lubab mujal ja mujalt õppida. Keel on aga vaid vahend, kommunikatsiooni kvaliteedi määrab sotsialiseerumise laad, inimese suhtemudelite kogum. Kui avalikkus unustab, et kool on sotsialiseerumise põhikoht, mis määrab ühiskonnaliikmete tulevikusuhted, ei ole haritud ja elujõulist eestikeelset sootsiumi tulevikus mingil kujul loota. Nii on diskussioon ametliku hariduse sisu ja vormi, kasvatuse ja õpetuse üle tähtsam kui tähtis. Õpikeskkond, õpetajate töötingimused ja palk vms on lihtsalt hariduse kvaliteedi kaastingimused.