Lisaks koolikohustuse täitmisest hoiduvatele lastele ja lapsevanematele, kellele lapse haridus sugugi korda ei lähe, on Eestis 1008 last, kes küll ei käi koolis, kuid omandavad siiski haridust täiesti seaduslikel alustel. Need lapsed – terve koolitäis – on koduõppel.

Kahjuks on Eestis koduõpe suhteliselt tundmatu ja teadvustamata valik. Vähesed teavad, kellele, miks ja kuidas on koduõpe mõeldud. Kuna koduõppel olevate laste arv Eestis järjest kasvab, on asutamisel MTÜ Eesti Koduõppe Keskus, mille eesmärk on vahendada infot ja teadmisi, koondada Eesti koduõppeperesid ning teavitada ühiskonda koduõppest.

Miks vanemad valivad koduõppe? Koduõpe kui harimismeetod ei ole tekkinud selleks, et koole välja suretada. See on lisavõimalus neile, kes otsivad midagi koolis pakutavast erinevat. Lapsevanemad, kes valivad oma lastele hariduse andmiseks koduõppe, teevad seda erinevatel põhjustel. Ühelt poolt on tegemist asjaoludega, mis takistavad kooliskäimist –olgu need siis usulised, tervislikud või mingid muud põhjused. Teisalt on kasvanud lapsevanemate teadmised oma õigustest lastele haridusteed valida ja üha rohkem seda ka tehakse. Koduõppe valinud lapsevanemad tahavad olla oma lapse hariduse ja tulevikuga rohkem seotud, kui seda võimaldab tänane koolisüsteem. Kolmas valikupõhjus on, et üks süsteem ei pruugi kõikidele lastele sobida. Koduõpe on üks lahendus neile, kellele kool ei ole õppimiseks parim keskkond. Ühiskonna tasandil on koduõppe tekkimise ja järjest laialdasema leviku põhjused esmalt tehnoloogia areng, mis ühelt poolt võimaldab lastele ja lapsevanematele parema juurdepääsu infole – enam ei ole kool ainuke teadmiste allikas – ning teisalt annab lapsevanematele järjest rohkem võimaluse töötada kodus. Seega on vanemad oma ajakasutuselt järjest vähem piiratud ning neil on vabadus tegelda oma lapse harimisega. Koduõppe leviku laienemise teine põhjus on ühiskonnas kasvav üleilmastmine ja sellest tekkiv individualiseerumine – iga inimene ja tema valikud on järjest individuaalsemad, enam ei lepita sellega, et kõik teatud vanuses lapsed peavad õppima ühel ajal sama asja ligilähedaselt samade meetoditega. Seega on koduõppe levimine märk sellest, et vanemad on teadlikumad ja valmis võtma rohkem vastutust oma lapse tuleviku eest. Üks peamisi vastuväiteid koduõppele on lapse sotsialiseerumine – see jääb justkui olemata, kui laps koolis ei käi. USA-s läbi viidud uuring, mille käigus küsitleti koduõppel olnud täiskasvanuid, näitas, et nemad ei näe sotsialiseerumises probleemi.

Mida kardetakse? Palju on siin lapsevanema teha – kas, kus, kellega ja kui palju suheldakse –, kuid kindlasti ei tähenda koduõppel olemine, et laps ja lapsevanem istuvad päevast päeva ainult kahekesi ja õpivad. Ka koduõpe on suhtlemine teiste laste ja täiskasvanutega. Eestis on palju arutletud teemal, mis on need elulised oskused, mida laps peaks omandama, et elus hakkama saada. Klass, kus laps õpib, on sotsialiseerumise vormina suhteliselt piiratud: päevast päeva samad inimesed, kes enamasti on hariduslikult üsna samal tasemel. Sotsialiseerumine on ühiskonda sobitumine, aga klass on äärmiselt mitteühiskondlik nähtus, mille sarnast olukorda hiljem elus enam ette ei tule (v.a vangla ja sõjavägi). Täiskasvanu saab valida, millega millal tegeleb ja kellega suhtleb ning soovi korral eriala või töökohta vahetada. Üheski muus kollektiivis ei ole inimesed vanuse ja elukoha järgi gruppidesse jagatud, seega sobitutakse ühiskonda pigem tänaval, poes, ühiskondlikes asutustes, suheldes eri vanuses ja elualadel tegutsevate inimestega ja õppides käituma reaalse elu olukordades, millel kooli ja sealse korraga erilist seost pole. 12 aastat ühes koolis käiv laps on pidevalt samas seltskonnas, mida ta oma peaga ei pruugiks valida ja kus tal pole erilist vajadust kontakte luua, sest samad inimesed on niikuinii kogu aeg kõrval. Seega on väide, et koduõppel lapsel tekib elus ja ühiskonnas sotsialiseerumisega raskusi, vaid müüt.

Koduõpe numbrites Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel oli 2005 aasta 15. novembri seisuga Eestis koduõppel kokku 1008 last. Umbes ühe kooli jagu lapsi, kes kõik on küll koolide nimekirjas (lähtuvalt seadusest otsustab lapse koduõppele lubamise kooli juhtkond ning kool tegeleb ka lapse kontrollimisega), kuid tegelikult koolis ei käi. Neist suurem osa tervislikel põhjustel, 70 aga lapsevanema soovil – nende vanemad on ise valinud oma lapsele alternatiivse haridustee. Läbi aastate lapsevanema soovil koduõppel olevate laste arv küll kõigub, kuid on stabiilselt kasvanud: 2000/2001. õa oli koduõppel lapsi 44, seega on see arv viimase viie aastaga kasvanud rohkem kui kolmandiku võrra. Näiteks USA-s on koduõppel lapsi 1,7–2,1 miljonit, Suurbritannias aga 50 000–150 000. Täpset arvu on raske öelda, kuna sealsed haridussüsteemid võimaldavad lapsevanematel oma last kodus harida lihtsamalt –selleks ei ole vaja kooli, omavalitsuse ega kellegi kolmanda luba. Eestis lubab seadus koduõpet vanema soovil kuni kuuenda klassini, sealt edasi põhikooli lõpuni on kõikidel lastel kohustus käia koolis. Seegi piir võiks olla laiema arutelu küsimus. Miks ei võiks koduõpe olla lubatud põhikooli lõpuni? 3. juunil toimus Laupa Põhikoolis Eesti esimene koduõppe konverents, kuhu oodati nii neid peresid, kes juba teevad koduõpet, kui ka neid, kes sellest alles mõtlevad. Konverentsi kohta saab täpsemat infot www.koduope.welisa.com.  

Leho Leis,
MTÜ Eesti Koduõppe Keskus