Õpetajate täienduskoolitus Soome Instituudis

Soome Instituut annab ka edaspidi – samuti kui Saksa Kultuuri­instituut, British Council ja Prantsuse Kultuurikeskus – suurima rõõmuga oma panuse Eesti võõrkeeleõpetajate täienduskoolitusse. Meie töö oleks kindlasti tulemuslikum, kui saaksime lähtuda võõrkeeleõpetajate täienduskoolituse koordineeritud süsteemist.

1992. a alguses, kui Eestis algas võõrkeelte õppimise buum, kirjutasid ne­li soome keele õpetajat Eesti haridusministeeriumile ja Eesti Hariduse Arenduskeskusele, väljendades mu­ret, et soome keele õpetuse vastu ei tunta riigi tasandil huvi – soome keel kuulub küll koolis õpetatavate keelte nimekirja, aga selle eest, et oleks aine programm, õpikud, kontroll õpetajate kvalifikatsiooni üle ning täienduskoolituse võimalus, ei vastuta keegi. Soome keele õpetajaid hakati Tallinna ja Tartu ülikoolis koolitama alles 1991. a sügisel, koolides ja kursustel õpetasid väga erineva keeleoskusega inimesed. Kirjas tehti ettepanek garanteerida olukord, kus soome keelt ei õpetaks inimesed, kes seda piisavalt ei oska, töötada välja soome keele õpetajate täienduskoolituse süsteem, anda välja koolidele sobiv õpik ja luua EHA juurde soome keele metoodiku ametikoht. Kaks aastat hiljem pöördus vahepeal moodustatud Soome Keele Õpetajate Selts taas haridusministeeriumi poole ettepanekuga kutsuda kokku töörühm, kes töötaks välja täienduskoolituse süsteemi.

Praegune seis

Nüüd, 14 aastat hiljem on need ettepanekud ikka veel aktuaalsed. 1990. aastate keskel küll tegeldi kooliametis jõudumööda soome keele õpetamise probleemidega, kuid praeguseks on sellest jäänud ainult ilus mälestus, sest REKK-i võõrkeelte metoodiku ametikoht on juba kaua täitmata. 1994. a ilmus kaks koolidele mõeldud soome keele õpikut, mis on senini ainsateks jäänud.
Õpetajate täienduskoolitus on koordineerimata. Õnneks on keeleõpetajatele tulnud appi väliskultuuriinstituudid, kes koolitavad õpetajaid nende soovide ja oma parema äranägemise järgi. Ideaalis peaks täienduskoolitus toimuma koordineeritult õpetajaid ettevalmistavate ülikoolide juures. Teisalt Tartu Ülikoolis tegeleb soome keele õpetamisega ainult kolm niigi koormatud õppejõudu ja Tallinna Ülikoolis on soome keele õpetuse tulevik praegu üldse lahtine. Tekib küsimus, kust võtta täienduskoolituse jaoks aeg, raha ja inimesed. Kuna õpetajate süstemaatiline täienduskoolitus ülikoolide juures on alles välja kujunemas, on võõrkeeleõpetajad kogunenud kultuuriinsituutide ümber, kes teevad koolitusi korraldades ülikoolidega tihedat koostööd. Selline koolitus ei allu aga mingile süsteemile ega kontrollile, probleeme on ka koolituselt saadavate tõendite tunnustamisega.
Soome Instituut on korraldanud õpeta­jate täienduskoolituskursusi alates 1994. a. Tingimused koolitusele seab õpetajate väga erinev taust: nad õpetavad soome keelt kas üldhariduskoolis C-keelena, kutsekoolis erialakeelena, kõrgkoolide keelekeskuses, koolide juures tegutsevates ringides või keelekoolides. Õpetatavate kursuste maht ulatub paarikümnest paarisaja tunnini; õppijate hulgas on nii algkooliõpilasi kui ka pensionäre. Erinev on ka soome keele õpetajate taust – osa on õppinud ülikoolis peaainena soome keelt, osa on oma oskused hankinud soome keele kursuselt, praktilise õpetustöö käigus ja täienduskoolituspäevadelt.

Kirju pilt

Aasta tagasi saatsin ankeedid 140 täienduskoolituses osalenud ja/või koolis soome keele õpetajana töötavale inimesele, vastuseid sain 61. Hoolimata sellest, et TÜ ja TLÜ on alates 1991. a koolitanud noori soome filolooge, töötavad soome keele õpetajatena eelkõige vanemad inimesed. Peaaegu pooled vastanutest (49%) on üle 50-aastased, 44% on 30–50-aastased ja ainult 6% on alla 30-aastased. Õpetajad on hea haridusega: 92%-l on kõrgharidus, 3% omandab kõrgharidust, 5%-l on keskeriharidus.
Õpetajakutse on vastanutest 79%-l, neist 65% on erialalt eesti keele ja kirjanduse õpetajad, 20%-l on soo­me keele õpetaja kutse, kusjuures pooled neist on soome keele õpetaja lisaeriala saanud tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli 40-ainepunktistel täienduskoolituskursustel aastatel 1992–1995 ja pooled on ülikoolis soome keelt kesk- või ülemastmes õppinud. Ülejäänud õpetajakutsega õpetajad esindavad teisi erialasid (vene ja saksa keel, bioloogia, füüsika, matemaatika, kehaline kasvatus, klassiõpetaja, käsitööõpetaja). Õpetajakutseta soome keele õpetajate hulgas on neid, kes õppinud meditsiini, majandust, agronoomiat, bibliograafiat, ajakirjandust, arhitektuuri, aga ka soome filoloogiat, läänemeresoome keeli ning eesti keelt ja kultuuri.
Küsitluse ajal töötas 29% vastanuist põhikohaga eesti keele õpetajana, 16% soome keele õpetajana, 19% märkis ametiks üldiselt õpetaja (sh lektor, õppejõud), 6% oli pensionäre ja 6% jättis vastamata. Lisaks oli märgitud ametitena saksa keele õpetaja, vene keele õpetaja, bioloogia-keemia õpetaja, tegevjuht, õppealajuhataja, magistrant, majandusosakonna juhataja, giid, tõlk, projektijuht jt. Neist kümnest küsitletust, kes märkisid põhiametiks soome keele õpetaja, töötavad pooled kutsekoolides ja pooled keelekoolides. Üldhariduskoolides täiskohaga soome keele õpetajaid ei töötanud. Kokku õpetas 40% küsitletuist soome keelt keelekoolis või kursustel, 38% üldhariduskoolis ja 26% kutsekoolis, lisaks oli õpetamiskohaks märgitud soome keele ringe ja kõrgkoole ning osa vastanuist ei õpetanud küsitluse ajal soome keelt. Paljud õpetavad korraga mitmes kohas. Kutsekoolides õpetatakse kõige rohkem turismi- ja hotellieriala õpilasi, järgneb koka eriala.

Igaühele midagi?

Soome keele õpetaja staaži kuni viis aastat on 30%-l vastanuist, 6–15 aastat 53%-l vastanuist ja 16–30 aastat 16%-l vastanuist. Nädalatundide arvu kohta vastas 88% küsitletuist, neist 52% õpetas soome keelt 2–4 tundi nädalas, 22% 6–10 tundi, 9% 10–14 tundi, ülejäänuil oli nädalatunde rohkem (9% õpetas soome keelt 20 või rohkem tundi nädalas). Paljud märkisid nädalatundide arvu muutuvana, näiteks 4–18 tundi. Õpetatavate soome keele kursuste maht ulatus 20 tunnist 280-ni.
Niisuguse taustaga õpetajaile on raske pakkuda koolitust, mis kõiki rahuldaks. Soome Instituut kutsus soome keele õpetajad esimest korda kokku 1994. a kevadel, siis oli peami­ne eesmärk kaardistada õpetajate probleemid ja vajadused. Huvi täienduskoolituse vastu oli nii suur, et alguse sai tänaseni kestev traditsioon. Igal kevadel ja sügisel kogunevad soome keele õpetajad nädalavahetuseks Soome Instituudi täienduskoolituskursusele. Alates 1997. a lisandusid neile suviti peetavad viiepäevased praktilise keele kursused.
Niisama kirjud, kui olid õpetajate soovid ja vajadused, on olnud ka koolituspäevad. Ühe nädalavahetuse jooksul võib jutuks tulla mitu teemat, on kuulatud loenguid soome kaasaegsest lüürikast, Elias Lönnroti ja eesti keele suhetest, soomerootsi napsulaulutraditsioonist, keelekujunditest soome keeles, kiriku rollist tänapäeva Soomes ja soome-eesti kultuurierinevustest. Käsitletavad teemad on kujunenud suhteliselt juhuslikult, sõltuvalt sellest, mida õpetajad on soovinud, keda on olnud võimalik esinema kutsuda ja mis on aktuaalne.
Kuigi läbimõeldud õppekava on puudunud, selgus seni peetud seminaride analüüsimisel, et teemavaldkonnad on suhteliselt hästi kaetud. Rühmitasin loengud ja praktilised tunnid nelja rühma: 1) oma keeleoskuse arendamine, 2) soome kultuur ja maatundmine, 3) soome keele metoodika ja 4) teadmised soome keelest. Selgus, et igal alalt on loenguid olnud enam-vähem võrdselt, umbes 150 tundi igast valdkonnast. Selline eri teemadest koosnev koolitus on kindlasti vaheldusrikas ja huvitav, aga õpetajatel ei pruugi moodustuda ühestki teemast tervikpilti ja nad ei pruugi kuuldule varasemate teadmiste süsteemis kohta leida. Eriti neil, kel puudub soome keele õpetaja koolitus, võib olla raske “puslet” kokku panna. Alates 2003. aasta sügisest olemegi pakkunud koolitust, kus kõik loengud kahe päeva jooksul käsitlevad sama teemat. Eelmise seminari teema oli näiteks keeleoskuse hindamine, enne seda soome keele varieerumine.

Suhtumine täienduskoolitusse

Uurisin ankeedis ka õpetajate suhtumist täienduskoolitusse. Tuleviku kohta arvas 77%, et senised kaks korda aastas toimuvad kahepäevased seminarid peaksid jätkuma (23% meelest piisaks ühepäevasest kursusest kaks korda aastas), 67% oli seda meelt, et suvised mitmepäevased kursused peaksid jätkuma ning 26% vastanutest soovis pikka kursust, kust saaks soome keele õpetaja lisaeriala.
Selle kohta, mis teemasid õpetajad edasistel seminaridel kuulata sooviksid, erinesid vastused samuti kui õpetajad ja nende vajadused. Oma keeleoskuse parandamiseks peeti kõige vajalikumaks vestlusoskuse arendamist ning sõnavara laiendamist (sh erinevate erialade terminoloogiat), oluliseks peeti ka grammatika harjutamist ja kirjutamist. Kuna osa õpetajaid tegeleb õpetamise kõrval ka tõlkimisega, peeti vajalikuks sellegi harjutamist. Mitu inimest vastas, et kõiki osaoskusi tuleks harjutada.
Keeleteadmise alal sooviti kõige rohkem koolitust keele varieerumise kohta, mis on tõenäoliselt tingitud sellest, et soome keeles on kõne- ja kirjakeel väga erinevad ja edukas suhtlemises peab valdama mõlemat registrit ning suutma neid teineteisest eristada. Järgmine oluline valdkond, millest rohkem teada tahetakse, on sõnavara, eriti rõhutati uusi sõnu ja väljendeid. Palju sooviti lisateadmisi grammatikast, eraldi toodi välja lauseõpetus, ka eesti ja soome keele kontrastiivne käsitlus. Suur huvi vestlusoskuse lihvimise ja sõnavara täiendamise vastu osutab, et õpetajate kontaktid elava keelega on suhteliselt vähesed.
Võõrkeele õpetamise metoodika all soovitakse kõige enam teada intensiivõppe metoodikast, sest soome keele kursused on tihtilugu mõnekümnetunnised (osalt väärarusaama tõttu, nagu oleks soome keelt võimalik omandada palju lühema ajaga kui teisi võõrkeeli). Huvi tuntakse uute õppematerjalide ning arvuti kasutamise vastu keeleõppes. Paar inimest soovis teadmisi täiskasvanute õpetamisest. Mitmes vastuses kordus soov kuulda teiste õpetajate kogemustest mingi kindla teema (sõnavara, grammatika, vestlus) õpetamisel ja ka “konkreetseid metoodilisi nipikesi”. Kordus mõte, et kõik võõrkeele õpetamise metoodikasse puutuv on oluline ja vajalik, sest “ülikoolis oli didaktikat liiga vähe, kui üldse oli”. Arvestades, et suure osa õpetajate metoodikaõpingud piirduvad emakeele õpetamise metoodikaga ja võõrkeele õpetamise metoodika kogemus pärineb tihti oma võõrkeele õppimise kogemusest, on siin täienduskoolitusel väga oluline roll.
Kõige mitmepalgelisemad ja detailsemad olid soovid maatundmise ja kultuuri teemade kohta. Esikohal oli kirjandus (rõhutati nii vanemat ja uuemat kui ka noortekirjandust) ja Soome eri piirkondade tutvustus. Väga suur oli huvi Eesti ja Soome ajalooliste, poliitiliste ja kultuuriliste suhete vastu. Mitu vastajat soovis infot Soome koolisüsteemi kohta. Palju nimetati ajalugu ja filmikunsti, aga ära mainiti peaaegu kõik, mis kultuuri alla käib: kunst, folkloor, arhitektuur, disain, teater, teadus jne. Ka Soome poliitikast ja ärielust ollakse huvitatud. Üllatav oli, et spordielu vastu ei tuntud üldse huvi, kuigi soome kultuuris on see olulisel kohal ja huvitaks arvatavasti ka eesti õpilasi, eriti poisse.
Küsimusele, keda tahetakse koolitajatena näha, vastati üldiselt, et senine praktika, kus enamik lektoreid on Soomest, on ennast õigustanud. Rõhutati, et materjali hea tundmise ja esitamise kõrval on oluline, et esineja emakeel oleks soome keel, see annab koolitatavatele võimaluse oma keeleoskust arendada. Õigustatult märgiti siiski, et “sageli teavad meie oma õppejõud eestlastele keerukaid asju pareminigi (eriti grammatikas)”.
Küsisin ka seda, mida saaks Soome Instituut õpetajate heaks edaspidi teha. Rõõmustavalt sageli vastati: “Jätkake samas vaimus!”. Tänati tehtu eest. Palju kiitust sai instituudi Tartu osakonna õppematerjalide kogu. Igat­setakse temaatilisi ekskursioone ja suvekursusi Soomes.

Tulevikuväljavaadetest

Soome Instituudi suurim väljakutse on ka edaspidi pakkuda koolitust, kus igaühel oleks võimalik midagi uut ja vajaliku õppida. Peame vajalikuks, et kevadistest ja sügisestest seminaridest võtaks osa võimalikult palju soome keele õpetajaid. Mõningaseks diferentseerimiseks annab võimaluse suvekursus, kus osavõtjate arv väiksem ja mille sisu saab kujundada eri sihtgruppidele (kutsekooliõpetajad, õpetajakutseta õpetajad, täiskasvanute õpetajad jne).
Täienduskoolituses peab koolitusele raamid seadma õppija, mitte kooli­tuse korraldaja. Arvestades õpetajate erinevaid vajadusi, peab igaühel neist olema võimalus valida pakutavate täienduskoolituskursuste hulgast välja endale vajalikud teemad, moodustades nendest oma vajadustele vastava terviku. Selleks, et õpetaja saaks endale sobiva koolituskava kokku panna, peavad kursuste teemad olema mõned aastad ette teada, mitte nii nagu seni, kus teemad on selgunud paar kuud enne seminare. Ka teemade valik peab olema senisest põhjendatum. Selle aluseks peavad olema võõrkeele õpetamise uurimus, soome keele kui võõrkeele ja teise keele õpetamise uurimus, Soome ja Eesti ülikoolide soome keele õppekavad ning meie õpetajate koolitussoovid.
Ka vormiliselt tuleb senisest tiheda­mat koostööd teha ülikoolidega. Et õpetajail oleks lihtne kasutada läbitud koolitust edasises taseme- või jätkukoolituses, peavad koolitustunnistused olema akadeemiliselt aktsepteeritavad. Plaanipärane ja ülikoolide õppekavadega arvestav täienduskoolitus annab võimaluse ka 3+2-süsteemi magistriõpingute ja täienduskoolituse sidumiseks. Magistriõppes õppivad soome filoloogid võiksid sooritada osa kursustest Soome Instituudi korraldatud täienduskoolitusseminarides. Nii oleks neil juba õpingute ajal võimalik liituda soome keele õpetajate võrgustikuga, samas saaksid täienduskoolituses osalevad õpetajad kuulata ja sooritada aineid, mis on ka ülikooli õppekavas, ning õpinguid süvendades oleks neil osa vajalikke aineid juba kuulatud.

Järvi Lipasti