Õppekava on olnud elava ja tulise debati allikaks mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Samamoodi on selge, et kunagi tuleb vastu võtta otsuseid ja teha valikuid ning need on ühes või teises mõttes poliitilised.

Loodetavasti eelkõige hariduspoliitili-sed, aga mitte alati ei õnnestu ka seda tagada. Selles ei ole iseenesest midagi halba või loomuvastast – nii on see olnud ja nii jääb. Ometi tasub alati mõelda, mille ümber need elavad debatid ka kümme aastat tagasi käisid. Iseseisva Eesti vabariigi sünni järel alustati süstematiseeritud õppekava arendusega 1993. aastal. Kolme aasta jooksul toimus see tollase kooliameti egiidi all. Ehkki tõsi, õppekava vastuvõtmise ajaks oli kooliamet ajalukku vajunud – ju siis selleks, et kunagi jälle taas tulla, nagu praegu ministeeriumi Tallinna-otsast aeg-ajalt kostub.

Rahvuslik ettevõtmine

Õppekavaarendus oli ka toona rahvuslik ettevõtmine: praktilise panusega osalesid kümned, kui mitte sajad inimesed ja seetõttu tugines taasiseseisvunud Eesti riigi õppekava üsna laiale pinnale. Loomulikult kandsid seda õppekava tollased avatuse, de-mokraatia, osaluse ideed. Avatud, kaasav, paindlik, kompetentsidele ja pädevustele suunatud – need märksõnad leidsid ühel või teisel moel tee tollase õppekava üldossa. Mil määral suudeti neid õppekavades hiljem kajastada, on omaette küsimus, ja mil määral toonased ideaalid koolides realiseerusid, hoopis kolmas teema. Läbi selle kümne aasta oleme kogenud, mil määral meie toonased ettekujutused ja soovid on realiseerunud, ja näinud ka seda, et teistsugune lähenemine õppesisu määratlusele ei ole kuhugi kadunud. Ka praegustes debattides on rõhuasetus sisul, mitte väljundil sama elus kui kümne aasta eest ja inimesedki enam-vähem samad, kes neid mõtteid energiliselt kannavad, ehkki nende positsioon on aja jooksul oluliselt muutunud. Vähenenud on paljudel juhtudel retoorika, kasvanud kogemus praktilisest koolielust, kuid peajoontes on põhiküsimus jäänud samaks. Vajadus uue õppekava järele kerkis 2000. aastal, juba neljandal aastal pärast kehtestatud õppekava, ja selle väljatöötamiseks korraldati riigihanke konkurss omaaegse ülesandepüstitusega arendada edasi 1996. aastal vastu võetud õppekava. Nii on see seni toiminud. Riigihankekonkursi põhjal ja sõlmitud lepingu alusel on Tartu Ülikool kutsutud ja seatud seda ülesannet täitma.

TÜ õppekava arendajana

Praegu kehtiv leping haridusministeeriumiga kestab 2007. aastani. Oleme ministriga kokku leppinud selle muudatustes. Loodame, et muudatused saavad õigusliku vormi niipea kui võimalik. Samas on olnud palju kriitikat, miks see kõik on nii kaua aega võtnud ja miks pole õppekava juba ammu valmis. Ilmselt on niisugused etteheited õigustatud, aga samamoodi on õigustatud arusaam, et õppekava ei ole ühe-kordseks kasutamiseks kokku kirjutatud ajaleht, mille peab kindlaksmääratud kellaajaks trükikotta andma, et ta alles soojana oleks järgmisel hommikul lugejate laudadel, et siis ajalukku kaduda. Õppekava on rahvuslik looming. Ja uue õppeka-va peab viljastama, sünnitama ja üles kasvatama rahvuse pedagoogiline eliit. Seda ei saa teha ükski aktsia--selts – mitte sellepärast, et ta ei suudaks seda tehniliselt kokku kirjutada, vaid sellepärast, et tegemist on rahvusliku õppekava, mitte tootega. Iga asi sünnib tellija ja täitja koostöös. Üldjuhul piisab edukaks koostööks heast tahtest ja kokkulepetest, ent kui tekivad raskused ja teineteisemõistmine ei ole piisav mõistliku kiirusega edasi liikumiseks, tuleb tõdeda, et ühises ettevõtmises on oluline leppida selgelt kokku lähtetingimustes ja projekti lõppväljundis. Kahetsusväärsel moel ei suutnud Tartu Ülikool ja haridusministeerium (olgem siis selged ka personaalses vastutuses: Jaak Aaviksoo ja Tõnis Lukas) fikseerida piisavalt konkreetselt seda, mida tegema hakati. Ühelt poolt oli suur tahtmine midagi headsaada ja teiselt poolt ka midagi head ära teha, aeg aga läks oma-soodu ja praeguseks oleme käinud läbi mi-nistrite rea Lukas, Rand, Maimets, Reps ning igal ministril ja meeskonnal on olnud veidi omaette arusaam, mida peaksime tegema, võiksime teha ning kuidas see kõik peaks sündima.

Põhimõtted lähevad selgemaks

Tahan tunnustavalt märkida edasimi-nekut, mis on olnud viimasel ajal praeguse haridus- ja teadusministri Mailis Repsiga. Augustis leppisime kokku oluliselt selgemates põhimõtetes õppekavaarenduses. 26. augusti kuupäeva kandev kokkulepe ütleb: riik, keda esindab riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, on tellija, koordineerija ja korraldaja, Tartu Ülikool õppekava arenduseks, monitooringuks ja arendustegevuseks vastavate uuringute tegija. Kokku on lepitud, et Tartu Ülikooli väljatöötatud õppekava üldosa võetakse õppekava arenduse aluseks ja uue üldosa projekti valmistab ette komisjon, mille kaks liiget nimetab haridusminister ja kaks liiget Tartu Ülikooli rektor. See ei ole lihtne töö. Täna ripuvad internetis kaks õppekava üldosa versiooni ja nn 2+2-komisjon pole neid ühe mütsi alla viia suutnud. Ma ei taha teha kellelegi etteheiteid, tean, et jõupingutusi selleks on tehtud, ent ometigi pole paljude põhimõtteliste küsimuste lahendamine kaugeltki nii lihtne, nagu see administraatoritele või poliitikutele kas või minu isikus vahel tundub. Seepärast arvan, et tõsine debatt teemal, mis võiks ja peaks olema õppekava üldosas kõige olulisem, mis määrab selle üldise ideoloogilise suunitluse, seisab siiski veel ees. Loodan, et konverents annab sellesse olulise panuse, aga päris selge on, et paljude oluliste valikute jaoks on kohane kuulata ära ka valdavalt parlamendipoliitikutest koosneva riikliku õppekava nõukogu seisukohad. Usun, et sellisel moel on edasiliikumine kõige mõistlikum ja toetan igati ka seisukohta, et üldosa alused peaksid olema parlamendi debati objektiks. Mis on õppekavaarenduses oluline Tartu Ülikooli poolt vaadates¥ Rõhutaksin midagi, millest kinnipidamine on meie arvates vältimatu: peaksime edasi liikuma sealt, kus 1996. ja veidi modifitseeritud variandis 2002. aastal pidama jäime.

Edasi, mitte tagasi

Oskus mõelda, õppida, suhelda, tulla toime iseenda, oma tunnete ja käitumisega, oskus leida ja analüüsida teavet on kõige olulisemad kompetentsused, mida noortes peab arendama. On iseenesestmõistetav, et see ei saa sündida teadmiste, kogemuste, vilumuste sisuta, et selge orientatsioon lõppväljunditele üldoskuste tasemel on hädavajalik. Kogeme seda ka ülikoolis, nähes, missuguste üldoskuste kvaliteediga tulevad meile gümnaasiumilõpetanud. Riiklik õppekava peab olema piisavalt paindlik ja avatud. Avatud mitte ainult õpilase, vaid ka koolide ja lapsevanemate valikuteks, ja seda mitte deklaratiivsel tasemel, vaid tagama nende valikute tegemiseks organisatoorse struktuuri ja ülesehituse. Kolmandaks ja kaugeltki mitte kõige vähem tähtsana: oluline on saavutada konkreetselt määratletud tulemus, mitte võtta läbi õppesisus kajastatud teemad. Õpitulemused on oluliselt tähtsamal kohal kui õpitava sisu. Nii nagu ei pea füüsilisse vormi jõudmiseks täpselt ette kirjutama tehtavaid harjutusi, ei peaks me ette kirjutama, missuguste putukate jalgu ja kui suures koguses peab endale pähe taguma, enne kui kujuneb välja kompetentsus bioloogias. Olen veendunud, et viis aastat tööd Tartu Ülikoolis ja pool aastat REKK-ison õppekava arenduse protsessi oluliselt edasi viinud. Julgen avaldada veendumust, et kui suudame kontsentreeruda ennekõike lõppväljundile, tegemata samas kompromisse põhimõttelistes otsustes, on võimalik jõuda ühise, loodetavasti enamusele avalikkusest vastuvõetava õppekava versioonini lähikuude jooksul. Tahan tänada TÜ õppekavakeskuse inimesi, kes minu arvates on teinud vastavalt võimalustele väga head tööd, kõiki neid sadu Eesti pedagoogilisse eliiti kuuluvaid inimesi, kes on sellele tööle kaasa aidanud, ning minister Mailis Repsi meie varasemate ja tulevaste kokkulepete nimel.

Lühendatult sõnavõtust õppekavakonverentsil “Valikud ja suundumused”7. jaanuaril Tallinnas.

Jaak Aaviksoo,
Tartu Ülikooli rektor