Aasta 2007 nõuab sihikindlust

Mida lähemale aasta 2007 tuleb, seda enam sagenevad sõnavõtud seoses venekeelse gümnaasiumi üleminekuga eestikeelsele õppele. Ühelt poolt rõhutatakse reformi puudulikku ettevalmistust, teiselt poolt pakutakse lohutust, et sihipärane ettevalmistus on käima läinud. Tõepoolest, haridusametnikud jäid oma tegutsemisega hiljaks. Aga praegu pole enam mõtet otsida süüdlasi. Praegu on vaja sihikindlalt tegutseda selle nimel, et reform vähem kui aasta pärast algaks, ning ka selle nimel, et see jätkuks ja saavutaks eesmärgi.

2004. a lõpus HTM-i tellimusel tehtud TNS Emori uuringu andmetel hindas ainult 14% vene gümnaasiumide juhtidest oma kooli üleminekuks tehtud ettevalmistusi piisavaks. 55% koolijuhtidest arvas oma kooli olevat osaliselt ettevalmistunud ning 31% pidas ettevalmistusi ebapiisavaks. Peamised takistused: õpilaste eesti keele oskus on vähene, ei ole piisavalt vajaliku ettevalmistusega õpetajaid, õpetajate hoiak on negatiivne või kõhklev, põhjuseks sageli ähmane teadmine sellest, mida reform endaga kaasa toob. Kuigi enamik (71%) küsitletud õpetajatest pidas eestikeelset aineõpetust oluliseks, oli selle hinnangu taustaks sageli pigem nn seaduse sund, mitte sisemine veendumus kakskeelse aineõppe vajalikkuses. 31% aineõpetajatest oli valmis oma ainet õpetama eesti keeles. Ülejäänud polnud selleks valmis peamiselt kas nõrga eesti keele oskuse tõttu või peeti oma ainet eesti keeles õppimiseks liiga raskeks.
Koolid, kus ollakse reformiks valmis, alustasid eestikeelse õppega omaalgatuslikult juba aastaid tagasi. Nüüdon ärgatud ka ministeeriumis. Loodud on rahvusvähemuste hariduse osakond, koostatud tegevuskava ülemine­ku toetamiseks. HTM kavandab õpetajate motiveerimise süsteemi, Narva kolledþ koolitab koolijuhte ja vene koolide nõustajaid. Eestikeelse õppe alustamise skeem on nii leebe, et peaks olema jõukohane ka koolidele, kus seni pole reformiks valmistutud.
Ministeeriumi, Mitte-eestlaste Integ­ratsiooni Sihtasutuse ja kõrgkoolide osalusel on käivitatud projekte: õpetajatele pakutakse Euroopa Sotsiaalfondi toetusel tasuta eesti keele ja kakskeelse aineõppe metoodikakursusi ning koostatakse õppematerjale. Ent nendesamade projektide käivitamine tõi välja uusi probleeme.

Täiendusõpe pole populaarne

Ei ole piisavalt õpetajaid, kellele pak­kuda täiendusõpet metoodikas. Koolituspakkumistele reageerivad õpe­tajad pigem omaalgatuslikult, koolijuhtidel ja haridusametitel ei olnud veel 2006. a kevadel konkreetseid soovitusi, keda suunata täienduskoolitusse. Õpetaja otsust kursustele minna mõjutavad aga õppekoormus koolis, koolijuhi hoiak. Väga sageli on takistuseks nõrk eesti keele oskus.
Suur osa vene koolide aineõpetajaist ei valda eesti keelt isegi kesktasemel, nagu nõuab valitsuse määrus nr 249. Ent eesti keeles aineid õpetades peab õpetaja valdama eesti keelt kõrgtasemel. See nõue on õiglane, aga näib ilmselt paljudele kättesaamatuna. Kevadel HTM-i ja MEIS-i koolituspakkumisele vastanud 157 aineõpetajast oli 23 eesti emakeelega ja 40 kõrgtaseme tunnistusega. Suurem osa vastanutest vajab enne metoodikakoolitust eesti keele oskuse täiendamist. TLÜ veidi hilisemale pakkumisele vastas veel ainult 19 õpetajat ja neist tun­nis-tas vaid üks eesti keele vaba valdamist.
Sellest hoolimata saab reformi alustada, sest esimeseks üleminekuaineks pakutud eesti kirjandust õpetavad enamasti kas eesti emakeelega või eesti keele kui võõrkeele õpetaja ettevalmistusega õpetajad, kelle eesti keele oskus peabki vastama kõrgtaseme nõuetele. Et reform ka jätkuks, peavad koolijuhid välja selgitama oma vajadused, vajaliku keeleoskuseta õpetajad, kes on motiveeritud uuendustega kaasa minema, ja anda need teada koolituste koordineerijale. Kõrgkoolide ja MEIS-i nõupidamisel 31. mail k.a tehti ettepanek koolitusi koordineerida ministeeriumi rahvusvähemuste hariduse osakonnale. Hea tahtmise ja ladusa korralduse puhul võib iga motiveeritud õpetaja jõuda mõne aastaga vajaliku pädevuseni. Siit aga tõuseb teine probleem.

Milline koolitus tagab pädevuse?

Kuidas oskab õpetaja või koolijuht otsustada, milline koolituspakkumine tagab nõutava pädevuse?
Kakskeelsel aineõppel ei ole kohta õpetaja praeguses kutsestandardis. Kakskeelne aineõpe ei ole eraldi eri­ala, vaid keeleõpe ainetunnis. Õpetamisel on kaks fookust: ainepädevus ja keeleoskuse arendamine. Mõlemaga kaasneb ka õppija mõtlemis­oskuse arendamine. Aineõpetaja ettevalmistus selleks vajalikke oskusi ei paku. Nii ongi väljapääs praegu täiendusõppes, mis paraku on koordineerimata.
Metoodikakursusi aineõpetajatele on toimunud ja toimub praegugi. Küllap on neist ka kasu, sest “pool muna on parem kui tühi koor”. Ent pidades silmas üleminekut eestikeelsele aineõppele kui süsteemset, kõiki koole haaravat reformi, tuleb õpetajatele tagada võimalus saada põhimõtteliselt samaväärne ettevalmistus.
Uurimustetagi on selge, et küündi­matu eestikeelne aineõpetus võib mõjutada nii aine kui ka eesti keele omandamist. See oleks reformi läbi­kuk­kumine. Vajalike teadmiste ja oskustega õpetaja suudab seda vältida.
Õpetaja kehtivas kutsestandardis on fikseeritud koolieelse lasteasutuse õpetaja ja eripedagoogi erioskused ja -teadmised, neile tuleks lisada analoogiline loend, lähtudes kakskeelse aineõppe eripärast. See oleks siis ühtne alus koolitajatele ja koolituskavadele, selle toel saab ka õpetaja hõlpsalt otsustada, mida on vaja juurde õppida, millise sisuga kursust valida.
Tallinna Ülikooli kakskeelse aineõppe metoodikakavas on pädevusnõuded välja töötatud. Täienduskoolituse mahtki tuleks otstarbekalt määratleda raamõppekavas. Kõiki oskusi ei omandata otsekohe ja lühikese ajaga, õpime kogu elu ja täienduskoolitus peab andma selleks võimaluse. Selleks tuleb raamõppekava koostada moodulitena, nii et terviku võib läbida vastavalt oma võimalustele pikema aja jooksu, kusjuures arvestatakse ka varasemaid teemakohaseid koolitusi.

Õpilaste keeleoskus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 52lg 1 sidus põhikoolilõpetajalt nõutava keeleoskustaseme 2007. a algava reformiga: “Muukeelse kooli õppekava ja koolikorraldus peavad aastaks 2007 ta­gama kõigile põhikoolilõpetajatele eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti keeles.”
Silvi Vare on põhjalikult analüüsinud vene koolide valmisolekut üleminekuks eestikeelsele aineõppele õpilaste keeleoskuse seisukohalt ja tõdenud, et eesti keele õpetamine põhikoolis üksnes eesti keele tunnis A-võõrkeelena ei võimalda saavutada põhikooli lõpuks nõutavat taset. Seda on taibatud paljudes koolides, kus alustati eestikeelse aineõppega juba ammu.
Eestikeelses aineõppes osales 2004/2005. õa umbes kolmandik põhikooliõpilastest, aga ainete valik oli juhuslik (enamasti oskus- või loovained, mis ei ole keeleoskuse arendamise seisukohast kuigi tõhusad). Hea ettevalmistuse üleminekuks eesti õppekeelega gümnaasiumi annab keelekümblusprogramm, aga sellega on haaratud üksnes ligikaudu 4% põhikooliõpilastest ja neistki lõpetab 2007. a kevadel ainult neli klassi – umbes 120 õpilast. Kuigi keelekümblus kogub populaarsust ja haarab üha rohkem õpilasi, ei piisa sellest. Uurija soovitab rakendada eestikeelset aineõpetust juba põhikoolis ühtsete riiklike kavade ja programmide järgi. Sama soovi avaldasid põhikooli aineõpetajad EMOR-i uuringu raames. Miks ei ole põhjendatud ettepanekut seni kuulda võetud?
Keeleõppe tõhustamine põhikoolis on vältimatult vajalik, et toetada reformi. Samas ei tohiks riiklik programm olla nii jäik, et sunniks koole muutma oma väljakujunenud ja edukat süsteemi, nagu on näiteks Tartu Annelinna Gümnaasiumis, aga see peaks tagama kõigile muukeelsetele õpilastele võimaluse arendada eesti keele oskust ainetunnis juba põhikoolis. Selle soovituse rakendamine ei aitaks küll enam 2007. a gümnaasiumi astujaid, aga toetaks kindlasti reformi edukat jätku.
Kuni põhikool ei taga lõpetajate nõutavat keeleoskust, tuleb tingimata leida gümnaasiumis tugiõppeks vajalik raha ja asjatundlikud õpetajad.

Töö õpetab

Mõistagi ei ole 2007. a sügiseks kõigis koolides päris sellise ettevalmistusega õpetajaid piisavalt. Ei saa ka loota, et reformi algust edasi lükates oleksime kunagi olukorras, kus kõik on reformiks ideaalselt valmis. Iga algus on raske, aga töö õpetab. Aasta 2007 pole mingi tont, vaid sihikindel samm edasi. Peamine on meeles pidada eesmärki, et ka venekeelses koolis saaksid lapsed aineteadmisi kahjustamata sellise eesti keele oskuse, mis laseb end tunda täisväärtusliku kodanikuna. Kui haridus toetab mõlemat keelt, võidavad õpilased nii hariduses, vaimses arengus kui ka sotsiaalses toimetulekus.

Anu-Reet Hausenberg,
Tallinna Ülikooli eesti keele kui võõrkeele professor